Mõrv Santa Maria del Fiore katedraalis teeb järsu lõpu «Firenze kevadele», ühele säravamale ja õnnelikumale perioodile itaalia renessansi ajaloos, kui õitsesid kaunid kunstid, teadus ja filosoofia, ning - ime küll - ei peetudki sõdu. Selle viljaka ja rahumeelse aja oli kinkinud oma maale Toskaana suurhertsog LORENZO DE' MEDICI, hüüdnimega TORE (1449-1492) - luuletaja, humanist ja kunstimetseen, kelle osav diplomaatia oli suutnud kisklevad linnriigid omavahel lepitada.

Jutustus aastast 1757. “Viimase mohikaanlase” tegevus toimub Seitsmeaastase sõja ajal. Kanadas ja Põhja-Ameerikas võitlevad prantslased ja inglased ülemvõimu pärast. Mitmed indiaanlaste hõimud, keda meelitatakse kingituste ja valede lubadustega, teenivad taplustes mõlema vastaspoole sõnakuulelike käsilastena. Tšingatšguk, Unkas ja Nahksukk kohtuvad keset kõnnumaad kahe naisega, kelle nende indiaanlasest teejuht, salakaval huroon Magua on meelega ära eksitanud, ja satuvad nii ajalooliste sündmuste keerisesse.

Doktor Olfert Dapperi mälestuseks, kes nägi 1673. aastal Maine'i metsas metsikut ükssarvikut, ja Robert Nathanile, kes on näinud paari ükssarvikut Los Angeleses. Ükssarvik elas lillas metsas ja ta elas seal ihuüksi. Ta oli väga vana, kuigi ta seda ise ei teadnud, ning ta ei olnud enam merevahu muretut värvi, vaid pigem kuupaistesel ööl langeva lume värvi. Aga tema silmad olid ikka veel selged ja erksad ning ta liikus ikka veel kergelt nagu vari mereveel.