Sküütide muistised on üks arheoloogia paeluvamaid teemasid. Fotodega illustreeritud raamatus tutvustatakse sküütide aarete otsingute ajalugu ja kirjeldatakse sküüdi ülikute kurgaanidest leitud haruldasi kunstiteoseid. Suurt tähelepanu on pööratud nõukogude vapralt ennastsalgavate arheoloogide viimastele leidudele. Raamat on mõeldud arheoloogiast ning kunstiajaloost huvitatud kirjaoskust valdavaile lugejaile.

Kogumik koondab Hasso Krulli viimase nelja aasta kirjutisi uutest avastusretkedest kunsti-ilmas.

Käepärane lühiülevaade maailma kunstiajaloost. Teemadeks on: - Antiikkunst - Rooma kunst - Algkristlik kunst - Romaani stiil - Gooti stiil - Renessanss - Barokk - Rokokoo - Klassitsism - Romantism - Realism Raamat on illustreeritud 22 pildiga ja varustatud pildiregistriga. «Käesoleva kirjutise peaülesandeks on sisse juhatada maailma kunstiajaloo piirkonda nende suurte stiilitüüpide kaudu. Ruumipuudusel on võimalik käsitleda ainult kõige tähtsamaid stiile Euroopa kunstiarengus ja neidki ainult üksikute tüüpilisemate näidete najal, mis iseloomustavad konkreetselt ühele stiilile omast vormilaadi. Näited on valitud peamiselt ehituskunsti alalt, kuna selles ajajärkude eri ilmed on kinnistunud kõige ilmekamalt. Kuid ka skulptuuri ja maalikunsti on arvestatud täiendavalt, peamiselt nende stiilide puhul, kus nad on etendanud enam esindavat osa. Näit. maalile kuulub vastuvaidlematu esikoht XIX sajandil. Sellekohaselt on valitud ka selle sajandi stiilinäited, jättes hoopis kõrvale arhitektuuri, mis sel sajandil harrastas vaid möödunud ajajärkude vorme.» Autor

Raamat kaasneb Kumu kunstimuuseumi näitusega "Külm pilk. Hüperrealismi variatsioonid Eesti kunstis” (13.05.–09.10.2016). Näituse ja raamatu eesmärgiks pole olla kommentaar rahvusvahelise fotorealistliku kunsti foonil, vaid see uurib eesti hüperrealistlikku kunsti kui iseseisvat, kohalikele oludele ja ruumikogemusele tuginevat fenomeni. 1970. aastate keskpaigas ilmusid Eesti noortenäitustele teosed, mis olid maalitud ülimalt realistlikus laadis, aga midagi tundus nende juures justkui teisiti olevat. Laad, mis kiiresti leidis oma õige nime – hüperrealism –, levis noortekunstis kiiresti ning saavutas peaaegu koolkondliku tähenduse. Fotokunstilt laenatud kahemõõtmelise kujutusviisi imiteerimine ja uus motiivivalik tõi meie realismilembesse maalikunsti hoopis teistsuguse nägemise ja vaatamise kogemuse. See oli välispidiselt täpne ja kujutav, sisemiselt aga pärisreaalsust hülgav, vaid vahendatud ja töödeldud informatsiooni kasutav, ootamatult argine ja natuke kõle, romantiliselt kunstnikupositsioonilt distantseerunud.