Kogemuslood

Kümneaastaselt kuulis Alina Fernandez emalt, et Fidel Castro on tema isa. Kuni selle hetkeni pidas ta revolutsiooni juhi külaskäike ja kingitusi enesestmõistetavateks, aimamata, kui tihe side neid tegelikult ühendab. Veidi hiljem otsustas ta, et ei võta endale Castro perekonnanime. Sellele vaatamata mõjutab Kuuba juhi tütre saatus kogu Alina elu. Alina Fernandez ei taha oma mälestusteraamatus vanematega arveid õiendada, samuti pole tema eesmärgiks pilgata Castro režiimi. Autor tahab tuua lugejateni oma isikliku eluloo, mida ilmestavad konfliktid vanemate, Kuuba poliitilise süsteemi ja iseendaga.

1994. aaastal, kui puhkes esimene "tšetšeeni sõda", elas Tšetšeenia pealinnas Groznõis peaaegu pool miljonit inimest. 1999. septembris algas teine "tšetšeeni sõda". Pommid ei teinud vahet, mis rahvusest inimesi tappa. Varemetes linnas püüavad paigale jäänud elanikud endal ja perel hinge sees hoida. Selles raamatus jutustavadki kuus naist, kuidas nad sellega toime tulevad.

See raamat sai alguse kooliõe jutustusest, kuidas tema sõbranna läks esimest korda elus pimekohtingule. Teos sisaldab tõestisündinud lugusid suhetest ja armukestest, kus kõik nimed on muudetud konfidentsiaalsuse huvides. Kõik lood on naiste räägitud, peegeldades Eesti elu kogu oma argisuses ja seikluslikkuses, suhete loomises ja lõppemises.

Tissident taskuhääling sai alguse 2018. aastal, mil saate autorid Marianne Ubalcht ja Sille-Kadri Simer istusid esimest korda stuudios laua taha ning hakkasid omavahel tuttavaks saama. Naiste omavahelistest vestlustest kasvas välja pikaaegne sõprus ning nende lugude rääkimise kõrvale hakkas saade-saatelt aina enam saabuma kuulajatelt kirju nende eludest. Sellesse raamatusse on kokku pandud 50 lugu Eesti naistelt, neis leidub palju rõõmu, muret, armastust, südamevalu, õnne ja kurbust. Igaüks neist omamoodi, ent samas nii tuttav. Seda raamatut lugedes saavad naised kinnitust sellele, et Eestis naisena kasvades kogeme paljuski samasuguseid asju. Mehed, kes raamatut loevad, saavad selgeks, mida naised päriselt läbi elavad. Kutsume sind sellele teekonnale kaasa.

Kuidas sai ühest tavalisest üliõpilasest üks ajaloo suurimaid uimastiärikaid? Kuidas ta mafioosode keskel ellu jäi, kui ta ise ei kasutanud vägivalda ega kandnud relva? Luis Navia liigutas 1980.–1990. aastate kokaiiniäri hiilgeajal üle maailma sadu tonne narkootikume. See tegi temast multimiljonäri, aga ta ise vaevles süümepiinade käes. Ebaseadusliku äriga seotud inimesed ei kipu tavaliselt nii avameelselt oma elust pajatama. Endine narkokaubitseja Navia räägib kirjanik Jesse Finkile aga oma loo. Näeme toimunut nii läbi Navia, tema perekonna kui ka endiste armukeste silmade. Oma meenutusi jagavad ka eriagendid, kes Navia lõpuks kohtu ette tõid. "Eht narkoärikas" on tempokas lugu täis hullumeelseid juhtumeid, vägivaldseid pöördeid ja öiseid lende. "Luis Navia oli Colombia ja Mehhiko suuremate kartellide mõjukas uimastivedaja ning tema teadmised sellest, kuidas USA ja Euroopa narkootikumidega üle ujutati, on ainulaadsed. Ülemaailmse kokaiinikaubanduse telgitagustest ning selle tipus troonivate tegelaste pöörasest, kuid ohtlikust elust pole keegi kunagi paremat ülevaadet andnud." Peter Walsh, raamatu "Drug War: the Secret History" autor

Mitmed eestlased on käinud ennast avastamas kloostrites üle maailma. Käesolevas raamatus jagavad nad oma kogemusi ka lugejatega. Kuidas ja misläbi nad usku pöördusid? Millised on nende tõekspidamised? Miks nad kloostrisse läksid ja mida sealt leidsid? Mida nad pidid seal üle elama? Mida nad tundsid ja kuidas arenesid? Kuidas muutus nende suhe välismaailmaga? Juttu tuleb budismist, joogast, Hare Krišna liikumisest ja õigeusust. Põhjalikud kommentaarid usunditest on lisanud Martti Kalda. Raamatus on antud ülevaade kloostrite ja eraklate ülesehituse kunstiajaloolisest vaatenurgast ja hoonete funktsioonidest. Samuti kloostri päevaplaanist ja korrast ning inimsuhetestki.

Luuletajanna, staganaaja teisitimõtleja ning Brežnevi-Andropovi režiimi meelsusvangi mälestusteraamat tema poliitvangipõlvest KGB eeluurimisvanglas ja laagrites aastail 1982-1986, kus autor viibis koos mitmete saatusekaaslastega, teiste hulgas ka Lagle Parekiga. Erinevalt A. Solženitsõnist mõtiskleb ta pigem tundeküllaselt inimeste motiivide, sisemaailma üle, mis muudab ühed vangideks, teised vangivalvuriteks ja seda mitte Stalini terrori aegadel, vaid lähiminevikus.

Irma Kalmet oli eestlanna, kes elas Petseris ja pärast II maailmasõda Kanadas. Esiteks on see lugu ühe naise saatusest ja mööda ilma rändamisest pärast viimast suurt sõda, teiseks kirjeldus võitlusest haruldase haigusega -- Irmal diagnoositi sclerosis multiplex. Hiljem sõitis käesoleva raamatu autor Marjorie Devine Eestisse ning avastas oma sõbranna mineviku kohta mitmeid üllatavaid fakte. Paljuski on see raamat kahe naise vahelisest sõprusest.

"Just nii, härra seersant!" on autorite isiklikule kogemusele tuginev aus ja kaasahaarav jutustus ajateenistusest Eesti kaitseväes, mis pakub nostalgiahetki neile, kel see teekond läbitud ning annab tulevastele ajateenijatele võimaluse ennast ees ootavaks katsumuseks ette valmistada. Naissugu saab siit aimu, mis meestega tegelikult ajateenistuses toimub ning elukutselistele kaitseväelastele või kaitseliitlastele, kes meeste juhtimisega kokku puutuvad, on see kasulik lugemine mõistmaks lihtsõduri mõttemaailma.

Politseis ja mitmes eriteenistuses töötades rajas Kalle Klandorf kümnetest inimestest koosneva agentide võrgu ja osales paljude Eestit vapustanud kuritegude uurimisel. Salateenistuste omavahelises võitluses sattus ta ka ise korduvalt tagaaetava rolli.

Siin raamatus räägib ta mõlemast poolest: nii elust jälitaja kui ka jälitatavana. Kuidas Klandorf agente värbas ja nendega iga päev töötas? Milliste vahenditega hoidis ta korda 1980. aastate lõpus prostituutide ja ärikate mekaks olnud Viru hotellis? Millega tegeles Savisaare valitsuse ajal Toompea eriteenistus? Kuidas Venemaa sõjaväeluure taasiseseisvunud Eestis kanda kinnitada püüdis ja mis infot andis venelastele topeltagent Ants? Milliseid teenuseid osutas skandaalne eradetektiivibüroo SIA? Mis sundis Klandorfi Eestist põgenema?

Dalia oli noor ilus araabia muslimineiu, kes elas koos perega Jordaania pealinnas Ammanis. Kahekümne viie aastasena armus ta ootamatult katoliku usku kuningliku armee majorisse Michaelisse. Muhamedlannal on keelatud katoliiklasest mehega suhelda, Dalia teadis, et keelust üleastumine maksab talle elu. Dalia ja tema sõbratar Norma, kes pidasid koos juuksurisalongi, sepitsesid salaplaane, kuidas armastajad saaksid kohtuda. Dalia ja Michael jäid ainult paaril korral kahekesi, nende vahekord oli täiesti puhas ja siivus. Ehkki nad segasid hoolega jälgi, hakkas Dalia vend midagi kahtlustama ja Daliat haaras hirm saatuse ees, mis võis neile kõigile osaks saada.

See on raamat Tšetšeenia tragöödiast ning "Nord-Osti" pantvangidraamast läbi ühe perekonna loo. Saksa ajakirjanik Sabine Adler on kogunud Tšetšeenias aastaid materjali ja kogenud elu tšetšeeni perekondades. Ta jutustab Groznõi-lähedases külas elanud Raissa ja tema õdede loo. Autorile pakub erilist huvi, milline on selles lõputus konfliktis naiste roll. Raissa pidanuks õdede kombel oma vendade tahtel musta lesena surma minema, kuid noor naine hakkas veritasu seadusele vastu. Autor toob lugejani pildi igapäevaelust sõjapiirkonnas ja vägivallaspiraalist, mis annab Vene sõduritele vaba voli toorutseda tsiviilelanikega ning samas lubab tšetšeeni meestel ohverdada oma naisi.

Rahaf Mohammedi põgenemislugu naisi rõhuvast Saudi Araabiast võlus ja vapustas kogu maailma. Rahaf jutustab oma elust välismaailmale suletud Saudi Araabias, kus naised peavad alluma oma mees-eestkostjaile. Ta oli pärit rikka poliitiku perest, kelle koduses elus oli rõhumine ja pettus normiks. 2019. aasta alguseks on Rahaf oma põgenemist planeerinud kolm aastat. Põrandaaluse põgenike võrgustiku abiga jõuab ta Bangkoki, kus ta aga vahistatakse. Rahaf pannakse lennujaama hotelli numbrituppa ootama tagasisaatmist kodumaale, kus ta tõenäoliselt hukatakse. Ta palub Twitteri kaudu maailmalt abi ja maailm vastab ta palvele: tänu rahvusvahelisele survele jõuab ta lõpuks Kanadasse.

Caroline Cossey sündis 1954. aastal poisina väikeses Kirde-Inglismaa külas Norwichi lähedal. 1974. aastal tegi ta läbi soomuutmisoperatsiooni. Caroline on olnud edukas modell, mänginud filmis, abiellunud, lahutanud, võidelnud kõmuajakirjandusega ja kaevanud Inglismaa oma õiguste saavutamiseks kohtusse.

Mia Farrow lugu on jutustus raskustega silmitsi seismisest, lootusest ja julgusest; hingelisest tugevusest ja kohustustest teiste inimeste ees, kellest kõige tähtsamaks on ta pidanud oma lapsi: Mial on 14 last, neist 10 adopteeritud. Lugejad ei unusta kergesti seda tähelepanuväärset raamatut, mis püsib meie mõtetes veel kaua pärast viimase lehekülje lugemist.

"Ma olen alati teadnud, et miski mu peas on korrast ära," tunnistab autor käesoleva teose alguses.

Mis on ühist geniaalsusel ja hullumeelsusel? Kas kirjanike ja teiste loomeinimeste – olgu nad elukutselised või mitte – mõttemaailm töötab mõnel muul viisil? Rosa Montero asetab meid peegli ette ja kaitseb iga hinna eest teistest erinemist, julgustades meid toitma oma sisemist loomingulist sädet. 

Rosa Montero on öelnud, et "Oht olla täie mõistuse juures" on nii mõneski mõttes tema elutöö. Selle ainulaadse, hübriidse ja liigitamatu raamatu laad on samavõrd esseistlik kui ilukirjanduslik ning tugineb lisaks kirjanduse suurkujude memuaaridele ja biograafiatele ka neuroteaduslikele uuringutele, kirjaniku enda kogemustele ja tema elavale kujutlusvõimele.

Piper Kerman, kel on tõusujoones kulgev karjäär, elukaaslane ja armastav perekond, meenutab hädavaevu seda tuulepäist noort naist, kes kümme aastat varem viis tollist läbi kohvritäie narkoraha. Ent minevik saab ta kätte. Haljale oksale jõudnud Smith College'i vilistlasest saab vang number 11187–424. Kerman mõistetakse 15 kuuks kurikuulsasse Danbury föderaalvanglasse Connecticuti osariigis, kus ta on üks miljonitest, kes kaovad Ameerika karistussüsteemi „küülikuurgu". Alates esimesest pealaest jalatallani läbiotsimisest kuni vabastamiseni õpib ta toime tulema kummalises maailmas, mida juhivad sunniviisilised ranged käitumisnormid ja meelevaldselt tõlgendatavad reeglid. Kerman kohtub naistega, kes vaatamata erinevale nahavärvile, taustale ja elukogemusele üllatavad teda väikeste lahkusemärkide, tarkade, kuigi karmide õpetussõnade ja siira omaksvõtuga.

Seksikaubandus ehk naiste ja laste transportimine üle riigipiiride ja nende sundimine prostitutsioonile on orjapidamise 21. sajandi vorm. Vägivaldne ja kalk äri, mida juhivad organiseeritud kuritegelikud jõugud üle kogu maailma. Ükski seksiorjaks müüdud briti naine pole kunagi oma üleelamisi avalikkuse ees kirjeldanud – kuni tänase päevani. Lugu sellest, kuidas Sarah Forsythi peteti, orjaks müüdi ja Amsterdami punaste laternate rajoonis vangis hoiti, on dramaatiline ja veenev pilguheit rahvusvahelise seksiorjuse suletud maailma. Kuid lugu Sarah' elust, lugu tüdrukust, keda esmakordselt kuritarvitati kodus ja seejärel lastekodus ning tema vaevarohkest võitlusest ellujäämise nimel on samal ajal ka sügavalt inimlik lugu haavatavast noorest naisest ja tema meeleheitlikust pürgimisest turvatunde poole.

Turuplatsil lebasid maas dinka mehed. Minu vanemad olid kodus, meie farmis. Olin väga hirmunud ja tahtsin olla seal, kus olid suuremad lapsed Gourionist. Neil oli kästud mul silm peal hoida. Nüüd olid nad aga hoopis eemal ja ma ei julgenud nende juurde minna. Vaatasin ringi, kas kusagilt pole äkki abi loota, kuid kõik, keda turuplatsil nägin, olid liikumatult maas lamavad mehed, nende haavadest voolas veri, millest tekkisid pisikesed lõputa jõed. Ma ei olnud seni kunagi näinud surnuid. Kui meie külas mõni vanem inimene ära suri, siis ei lubatud väikesi lapsi neid vaatama. Nüüd aga nägin ma rohkem surnuid, kui suutsin kokku lugeda, mõned neist olid ilma peata, mõnest jäi aga mulje, nagu oleks ta otsustanud ise tolmusele turuplatsile pikali heita ja uinuda. Mida ma tundsin? Jah, minu käest on sageli küsitud, mida ma sel hetkesl tundsin, ja selle peale ei oska ma vastata muud, kui et ma polnud kunagi tundnud nii suurt hirmu, peataolekut ja abitust ei enne ega pärast seda. Tahtsin näha oma ema, tahtsin näha oma isa, kes oleks tõstnud mind oma õlgadele ja kandnud sealt minema. Mul oli korraga nii palju tundeid, et ühel hetkel ei tundnud ma üldse enam midagi. Kogu mu ihu ja hing olid muutunud ühtäkki tuimaks ja mul jäi vaid oodata, millal mindki tapetakse.

"Shantaram" põhineb suurel määral selle autori Gregory David Robertsi enda elul. Raamatu pealkiri tähendab "Jumala Rahu Inimene" ning see nimi anti teose peategelasele, Lindsay Fordi nime all esinevale mehele Mumbais. Robertsile endale määrati kõikvõimalike sissemurdmiste, kelmuste ja muude süütegude eest 19-aastane vanglakaristus. Tal õnnestus aga päise päeva ajal Victoria vanglast välja kõndida ning temast sai Austraalia üks tagaotsitumaid inimesi.

Mumbais asutas ta tasuta kliiniku ning liitus kohaliku maffiaga, tegutsedes rahapesija ja võltsijana. Lisaks jõudis ta õppida ära hindi keele, veeta aega India vanglas, armuda, mängida Bollywoodi filmides ning sõdida Afganistanis.

Raamatu üheks väärtuseks peetakse inimese väärtushinnangute süsteemi järkjärgulise muutumise suurepärast kujutamist ning ka pilti, mis on raamatus maalitud Mumbai kirevast rahvusvahelisest seltskonnast. Ja muidugi India enda õhkkonda, ühiskonna eri kihte, lõhnu ja värve. Robertsit hinnatakse Indias kõrgelt ning romaan on tõlgitud paljudesse keeltesse.

Gregory David Roberts (kodanikunimega Gregory John Peter Smith) sündis 1952. aastal ning ta on endine heroiinisõltlane ja pangaröövel, kes põgenes Pentridge'i vanglast ja veetis pärast seda kümme aastat Indias. Heroiini hakkas ta tarvitama pärast seda, kui ta abielu karile jooksis ja ta oma tütre hooldusõigusest ilma jäi.

1990. aastal tabati ta uuesti Frankfurdis ja anti välja Austraaliale, kus ta veetis vanglas veel kuus aastat. Vanglas hakkas ta kirjutama romaani "Shantaram", mille käsikirja vangivalvurid kaks korda hävitasid. Vanglast vabanenuna lõpetas ta romaani, mis põhineb küll tema enda eluseikadel, kuid on vürtsitatud lennuka fantaasiaga. Tal õnnestus hiljem uuesti kohtuda ka tütrega ja temaga suhted taastada.

Juba IV sajandil e.m.a sõdisid kreeka vägedes Ateenas ja Spartas naised. Hiljem käisid nad Makedoonia Aleksandri sõjaretkedel. Vene ajaloolane Nikolai Karamzin on kirjutanud: "Slaavlannad käisid vahel sõjas koos isade ja meestega, ega kartnud surma: nii leidsid kreeklased 626. aastal Konstantinoopoli piiramisel tapetud slaavlaste hulgas palju naiste surnukehi. Ema valmistas lapsi kasvatades neid sõjameesteks saama." Inglismaal hakati aastatel 1560 kuni 1650 rajama hospidale, kus teenisid naissõdurid. Esimese maailmasõja ajal võeti Inglismaal naisi juba Kuninglikesse õhujõududesse, formeeriti Kuninglik autotranspordi abikorpus ja naisleegion – kokku sada tuhat inimest. Ka Venemaal, Saksamaal ja Prantsusmaal asusid paljud naised tööle sõjaväehospidalides ja sanitaarrongides. Teises maailmasõjas oli aga maailm naiste kui nähtuse tunnistaja. Naised teenisid kõikides väeliikides juba paljudes maailma maades: Inglise armees 225 tuhat, USA armees 450 kuni 500 tuhat, Saksa armees 500 tuhat … Nõukogude armees sõdis umbes miljon naist. Nad omandasid kõik sõjaväelised erialad, sealhulgas ka need, mida peeti kõige rohkem meeste aladeks. Tekkis koguni keeleprobleem: sõnadel "tankist", "jalaväelane" ja "automaatur" polnud tollal naissugu, sest seda tööd ei olnud naised veel kunagi teinud. Naissoost sõnad sündisid seal, sõjas … Nobelist vaatleb teoses naiste osa Teises maailmasõjas ja sõja osa naiste elus.

See on karm, julm ja uskumatult põnev tõestisündinud lugu ühe Eesti tänavanooruki teekonnast läbi kriminaalse nooruse ausaks ning edukaks rahvusvaheliseks ettevõtjaks. Elu tänaval, metalliäri, rongivargus, vanglad, luksusautod ja kõige kaotus on alles selle loo algus… See on lugu sellest, kuidas kõikide raskuste kiuste on ka sinul võimalik luua endale täpselt selline elu, nagu sa soovid. See on elulugu, põnevik, ettevõtlusõpik ning enesearenguõpik üheskoos.

„Kas eestlased on külmad, vaiksed ja vaoshoitud või kõike seda kokku? Ütleksin eestlaste kombel – nii ja naa. Üldiselt peavad eestlased end rahvaks, kes eriti oma tundeid välja ei näita. Oma tundeid väljendatakse ainult lähimatele sõpradele. Ja selleks, et sõprade ringi sisse pääseda, läheb vaja üpris palju aega, alkoholi ja pingutust. Aga kui kord sisse saad, siis oled tõepoolest sees.”

Raamatu autor Stephanie Rendón tuli Eestisse 2014. aasta suvel doktoriõppesse ja tööle, kuid Eesti hakaks talle nii meeldima, et ta jäi siis elama ja kirjutas oma teekonnast raamatu.
„Mehhikost saabununa oli kõik sel kaunil maal minu jaoks uus. Mida aeg edasi, seda sügavamalt olen kiindunud sellesse paika, mis on täis looduse peidetud aardeid ja tugevat pärandit. See, et Eesti on nii väike ja mujal maailmas pigem vähe tuntud, muudab ta minu silmis veelgi huvitavamaks ja ihaldatumaks.
Aastatega olen võinud jälgida, kuidas uus kodumaa mind endasse haarab ja muutub samamoodi osaks minust, nagu on Mehhiko. Ma õpin eesti keelt. Ma olen eestlasega abielus. Ma elan eestlase kombel. Ma tunnen ennast nagu eestlane ja isegi kohalike käitumine on mulle omaseks saanud. Samal ajal ei ole aga mina ise kuhugi kadunud.
Ma olen ikka seesama Mehhiko naine, kes mõtleb hispaania keeles, räägib aga teises keeles.”

Kimberly Dozieri elu muutus ühe hetkega. CBS Newsi auhinnatud reporterina oli Dozier pühendanud oma karjääri sellele, et olla uudiste edastamiseks õigel ajal õiges kohas. Kuid ühtäkki, olles kõige hullemal ajahetkel vales kohas, sai temast endast uudis, kui surmav plahvatus tabas tema meeskonda ja teade sellest levis üle kogu maailma. 2006. aasta tavaline patrull Bagdadis lõppes sellega, et Dozier lamas pärast autopommiplahvatust ühel tänaval vereloigus ning tema operaator ja helitehnik, samuti kaasas olnud kapten ja tõlk olid surma saanud. Kriitilises seisundis Dozier tuli teadvusele, kuid pidi võitlema kõigepealt ellujäämise, seejärel aga paranemise ja lõpuks tööle naasmise nimel. Autorist: Edastades väliskorrespondendina uudistekanalile CBS News Lähis-Ida sündmusi Iisraeli terroristidest kuni Afganistani sõja ja Osama Bin Ladeni jälitamiseni teenis Kimberly Dozier ära reporteri maine, kes kajastas uudiseid alati esirinnas. Iraagi sõja uudiseid edastas ta aastast 2003 kuni autopommiplahvatuses vigasaamiseni aastal 2006. Ta on saanud neli prestiižikat Gracie auhinda organisatsioonilt American Women in Radio and Television, nende seas 2007. aastal Grand Gracie auhinna töö eest Iraagis.

See on ühtlasi jutustaja ja minategelase nimi. Autor on winnebago indiaanlane Sam Blowsnake, kes loovutas oma värvika eluloo antropoloog Paul Radinile aastal 1913.

Soolise vägivalla temaatika on kogu maailmas suhteliselt uus ja väheuuritud. Balti riikidest on Leedus nimetatud vägivallaprobleemi uuritud viis aastat, Eestis poolteist aastat. Sooline vägivald kui mõiste tähendab lahtiseletatult vägivalda, mille puhul ohver ja vägivallatseja kuuluvad eri sugudesse. Kuna 90%-l soolise vägivalla juhtudest on ohver naine ja vägivalla kasutaja mees, nimetatakse seda ka naiste vastu suunatud vägivallaks. Tihti soolisest vägivallast ei räägita, sellest vaikitakse. Nii on saanud oma pealkirja ka Eesti Vabariigi Sotsiaalministeeriumi, Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi ning Põhjamaade Ministrite Nõukogu Infobüroo koostööna äsjailmunud raamat soolisest vägivallast.

"Vaikijate hääled" koosneb kolmest osast.

Esimene neist moodustub intervjuudest, kus Eesti inimesed, ohvrid ja vägivallatsejad, räägivad oma vägivallakogemusest. Intervjueeritavad esindavad erineva vanuse, hariduse, soo, sotsiaalse kuuluvuse ning rahvusega gruppe.

Raamatu II osa sisaldab ekspertintervjuusid Eesti tunnustatud spetsialistidega. Need spetsialistid – psühholoogid, perenõustajad, pedagoogid, politseinikud, juristid, meedikud, ajakirjanikud, kiriku- ja kultuuritegelased, ajakirjanikud – puutuvad oma igapäevatöös kas otseselt või kaudselt kokku vägivalla ohvrite või vägivaldsete inimeste ning vägivallatemaatikaga. Ekspertintervjuudes nõustatakse inimesi, kuidas vägivallaolukordi ennetada ja milliseid käitumisstrateegiaid ohu korral kasutada, kuhu pöörduda abi saamiseks ning kuidas omalt poolt kaas aidata, et abi oleks kiire ja efektiivne.

Raamatu kolmas osa koosneb artiklitest juhtivatelt teadlastelt Eestis ja mujalt maailmast. Ühiskonnateadlaste artiklites analüüsitakse põhjuseid, miks sooline vägivald on võimalik ja laialdaselt levinud nn tsiviilühiskondades. Samuti tutvustatakse huvitavaid materjale väheuuritud ja uutest valdkondadest nagu naisinvaliidid ja vägivald, vägivallateraapia, ning antakse ülevaade eri riikides korraldatud naistevastase vägivalla alastest uuringutest.

Raamat, mis sisaldab ohvrite üleelamisi, ekspertide nõuandeid ning teadlaste analüüse, püüab leida vastust soolise vägivalla põhjuste kohta. Samas loodavad raamatu ilmumist toetanud tõsta lugejate teadlikkust soolise vägivalla olemasolust ning juhtida nende tähelepanu selle probleemi tõsidusele tänases Eesti ühiskonnas.

Helve Kase, raamatu idee autor ja koostaja

"Vaikijate hääled 2" on raamat naiste seksuaalsest kuritarvitamisest. Raamatu I osa koosneb 23 intervjuust, kus Eesti inimesed, 20 naist ja 1 mees räägivad oma elust prostituudina. II osa koosneb 14 ekspertintervjuust Eesti oma ala parimate spetsialistidega. III osa moodustavad artiklid maailma oma ala juhtivatelt teadlastelt, kes annavad ülevaate naiste seksuaalse ekspluateerimise vormidest, milleks on pornograafia, prostitutsioon ja trafficking ehk naistega kaubitsemine.

Valu on kingitus, mida keegi ei taha. Seda püütakse vältida igal võimalusel. Kõik peab olema etteaimatav, turvaline... normaalne. Ka mind kummitas lapsena mõte: „Oleksin ma vaid selline nagu kõik teised…" Aga nüüd soovin ma inimestele öelda, et see õnnetus oli parim asi, mis on minuga kunagi juhtunud. Ma ei tahagi enam olla normaalne. Ma tahan olla unikaalne! Valu on enamasti päästikuks, mis inimesed oma mõistuse vanglast vabastab. Tunnen südames vaid õnne, sest olen avastanud endas midagi palju sügavamat ja olulisemat kui kõik muu väline, mida ühiskond niivõrd kalliks on pidanud.