Transpordiajalugu
Siia on valitud ehitised, mis kajastavad inimkonna tehnilise mõtte arengut ja on silmapaistvad kas uudse tarinduse või täiuslikkuse poolest. Ajalise järjestuse kõrval väljendab tehtud valik ka ehituse geograafilist levikut. Suur osakaal on antud 20. sajandi ehitistele ning samuti meie kodumaistele kõrvutamaks neid maailma ehitustasemega. Album on mõeldud eelkõige noorukitele, ent võib huvi pakkuda ka kõige laiemale lugejaringile.
Raamatus antakse ülevaade tuletornidest ja nende ajaloost kaugest minevikust alates. Eesti tuletornide kirjeldus algab XVI sajandist ja ulatub kaasaega. Tuuakse huvitavaid andmeid meie ranniku sadamatest, päästejaamadest ja merendusala inimestest. Raamat pakub huvi laiale lugejaskonnale, eriti aga merendus- ja ajaloohuvilistele.
Eesti NSV teedel ja tänavatel liigub iga päev tuhandeid sõidukeid. Kuid alles see oli, kui ainsaks liiklusvahendiks oli hobuveok. Raamat räägib nendest muutustest, mis toimusid saja aasta jooksul, ja ka nendest, mis toimuvad tänapäeval. Juttu on ka vanade autode klubist "Unic".
Eesti sümboolne lipulaev, vana ja väärikas Suur Tõll on üks kolmest säilinud 20. sajandi alguse aurik-jäämurdjast Läänemerel. Saksamaal ehitatud jäämurdja kuulus omal ajal maailma moodsaimate sekka. Ta on sõitnud nii Tsaari-Venemaa, Soome, Nõukogude Liidu kui ka Eesti Vabariigi lipu all ning kandnud nelja erinevat nime – Tsar Mihhail Fjodorovitš, Volõnets, Wäinämöinen ja Suur Tõll. Lugejal avaneb ainulaadne võimalus heita pilk laevameeskonna argipäeva, uurida lähemalt võimsa aurulaeva masinaruumi ja imetleda laeva uhket sisekujundust. Lisaks saab kiigata Vulcan-Werke laevatehasesse, kust Suur Tõll 1914. aastal Tallinna poole teele asus. Nelja nime kandnud laeva sajandipikkuses eluloos kajastub Eesti Vabariigi käekäik; eriliseks maiuspalaks ajaloohuvilistele on raamatus sisalduvad originaaljoonised, fotod ja väljavõtted dokumentidest, mis siiani pole arhiividest välja pääsenud. Raamatu lisas on avaldatud meeskonna nimekiri aastatel 1922–1940.
28. augusti hommik, 1941. Loode-Eesti sadamates kogunevad laevadele kümned tuhanded sõdurid ja tsivilistid. Järgmiseks päevaks lebab 64 laeva merepõhjas ja ligi viisteist tuhat inimest on elu kaotanud.
Kõštõm, 1957. Toimub tuumakatastroof, mille kannatanute arv ja radioaktiivse saaste tase ületab Tšornobõli oma mitmekordselt.
Guam, 2008. Kell on pool üksteist hommikul, üle stardiraja sõidab pommitaja B-2, kõigi aegade kõige salastatum ja kõige kallim lennumasin. Paar hetke hiljem on lennukist järel rusuhunnik ja kaks miljardit dollarit tõuseb suitsusambana taeva poole.
Miks? Iga suurkatastroofi puhul täidavad sellele küsimusele vastuse otsingud kümneid köiteid uurimismaterjale. Suuremat sorti õnnetused ei juhtu enamasti lihtsalt niisama. Vaja on tervet kokkusattumuste ahelat ning piisaks vaid ühe ketilüli katkemisest, et katastroof jääks olemata. "Katastroofid, mis ei unune" annab põhjaliku ülevaate kümnetest sellistest sündmusteahelatest, mille käigus inimene kaotas tehnika üle kontrolli ning maksis selle eest ränka hinda.
Kalandus oli Eesti asukate tegevusalaks juba 9,5 aastatuhande eest. Kaluriühistute asutamine algas Eestis 1905. aastal. 1932. aastal sai teoks eesti kalurite esimene heeringapüügiretk Atlandi ookeanile.
Saksa Demokraatliku Vabariigi kirjanik Helmut Hanke tutvustab käesolevas laiemale lugejaskonnale mõeldud raamatus meresõidu kuue tuhande aastast ajalugu. Teos on kirjutatud populaarteaduslikus vormis ja sisaldab palju faktilist materjali. Autor manab lugeja silmade ette pildikesi antiik- ja keskaja merelahinguist, laevurite elust ja tööst galeeridel, kiiretel klipritel ja kaasaegsetel kaugsõidulaevadel. Lugeja saab põgusa ülevaate laevaehituse arengust vaaraode päevist kuni käesoleva ajani. Tähtis koht raamatus kuulub meresõidu tulevikuprobleemidele, marksistlik-leninistlikule mereseilamisele ja eriti allvee-kaubalaevanduse arengule.
Kuidas reisiti Eestimaal, Liivimaal ja Kuramaal enne raudtee tulekut? Mida nähti, millest oma reisikirjades kirjutati? Soome ajaloolane Seppo Zetterberg vahendab peamiselt sakslaste ja venelaste mälestusi ja reisimuljeid Balti provintsidest, kirjeldab toonaseid olusid mõisates ja postijaamades, linnades ja lossides, Tartus, Narvas, Riias ja mujalgi. 19. sajandi alguses läks Euroopas moodi vesiravi. Inimesed kogunesid merekuurortidesse, kus nad arstide järelevalve all suplesid, jõid tervistavat vett ning kosutasid üldiselt keha ja hinge. Kuurorte rajati Tallinna, Helsingisse, Dubultisse, Haapsallu. Noor Nikolai Karamzin, rännumees Faddei Bulgarin, inglanna Elizabeth Rigby, sakslastest koduõpetajad ja Tartu ülikooli professorid külastavad kuurorte ja kirikuid, losse ja mõisaid, sõidavad mööda olulisi maanteid Peterburist Riiga või Saksamaalt Peterburi ja kirjeldavad seda, mida näevad oma tõlla aknast ja millest teiste reisijatega räägivad. Mõnikord, harva küll, kirjutavad nad ka neist eksootilistest olenditest, keda juhtuvad nägema – kohalikest eestlastest ja lätlastest.
Ohtra pildimaterjaliga varustatud ülevaade Tori hobusekasvanduse ajaloost ning tulevikusuundumustest.