Armastus on ainus alkeemiline element, mida tunnen. Raamatus kirjeldan nii sõnalisi kui mittesõnalisi vahendeid, kuidas käituda ja mida teha, et mees tunneks end suhtes tõeliselt armastatuna. Kui tahad suhtesse kvalitatiivset muutust tuua, siis saavutad selle kõige tõhusamalt isikliku eeskuju kaudu. Mehel on lihtsam avarduda naiseliku armastuse, empaatia ja õrnuse tunnetamise ning kogemise kaudu. Mees võtab vastu, naudib ja pee¬geldab seda omakorda tagasi enda armsamale.
– Margus Vaher

Naised raamatust:

Lust ja rõõm oli lugeda, nii mahlakalt ja hästi kirjutatud. Lugesin, totakas nägu peas, oli kohti kus naersin südamest ja oli kohti, kus pidin pühkima pisaraid. Meeldis Marguse siiras ausus iseenda suhtes, värvikad näited. Soovituslik (tegelikult pigem kohustuslik) lugemisvara nii meestele kui naistele. Minu jaoks aasta üllataja tiitel kuulub Margusele, aitäh!
– Epp Kärsin

***
Autor on imehästi kirjasõnadesse surunud tragöödia, romantika ja dokumentalistika. Raamat, mida soovitaksin nii oma parimale sõbrannale kui suurimale vaenlasele, sest sellest õpivad kõik – nii mehed kui naised, nii nõiad kui printsessid, nii noored kui vanad! Aitäh, et tood äratundmisrõõmu täis naerupisaraid tüüpilise eestlase nutupisarate sekka.
– Merilin Taimre aka Paljas Porgand

***
Minu kui suhteliselt toimeka ja kuiva kirjandust täis üliõpilase ellu tõi see raamat kõvasti huumorit ja naeru, samastumist ja jällegi vastandumist, samas avastasin ennast salamisi pisaraid pühkimast, lühidalt, täielik emotsionaalne karussell. Aitäh, Margus!
– Brigita Murutar

Dokumentaalromaan 1997-2009 "Kunstirahva akadeemia II" on Heino Kiige mõneti põnevgi reportaaž ühest kultuurielu sündmustereast, mis seni avalikkuse eest üsna varjul olnud. Kuue kunstiala aktiivsed inimesed loovad mittetulundusühingu seaduse alusel Eesti Kaunite Kunstide Akadeemia. Kuna eraalgatus ei leia rahalist toetust, muudab see akadeemia end initsiatiivgrupiks, kes taotleb Riigikogu seaduse kaudu avalik-õiguslikku Eesti Kaunite Kunstide Akadeemiat, mis on analoogiline Teaduste Akadeemiale.

Maarja Kangro järjekorras teine novellikogu sisaldab seitset novelli, millest kuus on varem ilmunud kas Loomingus või Vikerkaares aastatel 2010–2012. 

Peategelastest kirjanikud (ei tahaks öelda kirjaneitsid), on mingil määral puntras oma isikliku eluga, neil pole päris õnnelikke suhteid. Niminovellis on minajutustaja koos oma partneriga Islandil puhkusereisil, aga see on selline väevõimuga koos olemise lugu, kumbki on teisest juba tüdinud. Kõik tegelased on moodsad üksikud linnainimesed, kes kõnnivad ühest suhtest teise, neil pole lapsi ega ole nad ka õnnelikud oma vabaduse üle. Novellis „Homaarid kahele“ viib üksildustunne lausa ebaviisaka käitumiseni restoranis, autor on oma tegelase suhtes üsna halastamatu. Kõikides lugudes juhivad need naised autot, selgi tundub oma tähendus olevat.

Üks läbiv teema on kindlasti autori suhe oma loomingu väljundisse, raamatusse. Raamat on ju kinkimise objekt, aga võib ka näiteks välissaatkonnas virnas seisma jääda. Pole sugugi ükskõik, kelle kätte see satub ja kuidas temaga käitutakse. On valus korjata tänavaporist üles oma pühendusega teos, mis äsja  välismaalasest kolleegile kingitud, nagu novellis „Giulio ja Leedu küsimus“.

Maarja Kangro stiil on vahe, sõnavaras kõnekeele elemente, slängi ja võõrkeelseid tsitaate, kuid pole kahtlust, et autori eesti keel on perfektne. See on üks lahe lugemine, kuigi sisult tõsine ja kõnetab ehk enam vaimuinimesi. Võib soovitada neile, kel paksude romaanide jaoks aega pole.

– Anne Oruaas

Hollandlasest kamraad, tõupuhas dutch, ei saanud jõuluõhtuks koju, sest tal polnud õiget lugu. Ei osanud vastata Tel Avivi lennujaama ametniku küsimusele: „Miks te sündisite Jakartas?“ Lennuk väljus enne, kui relevantne lugu leiti. Kui nüüd ivake järele mõelda, siis jäi tal üks lugu hoopiski üle. Nõelas vastuseks idiootsele küsimusele, et miks Jeesuslaps Petlemmas sündis? Ise küsis, ise vastas, ikkagi jõuluaeg ja Jordani kaldad lähedal ka. Poleks suud laiutanud, küllap oleks lennukile jõudnud. Ainult õiged lood aitavad koju… Inimesed lähevad oma lugude nägu, puuduva ja liigse loo kokkupuutest sündis kolmas, mille läbi Tel Avivi takerdunud Lendav Hollandlane üldse meenubki. Jutud liituvad inimese triipkoodiks, lugudega kolatakse iseendas ja iseendasse, lood teevadki viguri nimega mina.