Tooted

Vanaisa…
Sind ei ole enam.
On ainult kujutlus.
Ma saan sind ette kujutada.
See on niisama hea kui mäletamine.
Niisama õige.
On ju?

See raamat räägib kahest nõukogude inimesest.
Vanaisast ja lapselapsest.
Mäletamise tungist.
Igatsusest.

Kool võib tunduda kauge ja võõras, kui oled veel pisike lasteaialaps. Aga kui oled juba suur koolimineja laps, siis tuleb kool iga päevaga järjest lähemale, kuni lõpuks sa oledki päris koolilaps valmis. Seal koolis juhtub igasuguseid asju ja kõik on seal täiesti uus ja mõni asi võib hirmutav ka olla. Aga tegelikult on kool päris mõnus koht, kui sellega ära harjuda. Indrek Koffi raamatus „Koju" üksi seigelnud Madis läheb kooli ja võtab seekord kaasa ka oma parima sõbra Frida.

Elas kord rahvas. Ja veel üks rahvas. Ja kolmaski. Kokku oli neid vähemalt sada. Nad kõik olid täiesti erinevad, aga üks joon oli neil ühine: nad jutustasid muinasjutte. Armastusest, surmast. Sadadest ja tuhandetest tähenduslikest ja tähenduseta pisiasjadest, mis jäävad armastuse ja surma vahele: mõttetutest surmadest, ootamisest, kaugusse kaduvatest rongidest, kirest, kurbadest mänguväljakutest, rahast... No kuulge, pidage! Mis jutt see on? Lõpetage kohe ära! Andke andeks, aga kui see siin on muinasjuturaamat, siis olen mina Inglise kuningas.