Kunst ja arhitektuur

"Mir Iskusstva" oli vene kunstnike rühmitus või ühing, mis tekkis 19. sajandi lõpul ja sai tuntuks samanimelise ajakirja ning näituste kaudu. Ühing kuulutas oma eesmärgiks otsida kunstis uusi teid ning lõi lahku vene kunsti juhtivatest jõududest peredvižnikutest ja Kunstide Akadeemiast. Rohkete illustratsioonide ja reprodega raamat annab ülevaate rühmituse tegevusest ja selles tegutsenud kunstnike loomingust.

Kogumik "39 raekoda" analüüsib ideid ja projekte, millega Eesti Kunstiakadeemia 3. kursuse arhitektuuritudengid töötasid aastatel 2009–2012 3+1 arhitektide juhendamisel, ta räägib avaliku ruumi mõistest ja linnaehituslikest ideedest Tallinna kontekstis.

"Tallinn on nagu džungel, kus tõde justkui algab ja sama kiirelt ka lõpeb, kus üks teema muutub järsku teiseks ning enamik neist on jäänud lihtsalt pooleli. Kui sa oled harjunud džunglis töötama, siis võtad seda loomulikuna, siis on ka silmale nähtamatud rajad piisavalt laiad teed."
Markus Kaasik

• SISUKORD:
  Nõukogudemaa kultuurielu suursündmus
  Venemaa polügraafiatehnika arenguloost
  Slaavi ja vene kiri
  300 aastat Tallinna esimese paberiveski rajamisest
  Lühiülevaade vabariigi polügraafiatööstuse arengust
  Kirjastustegevus Nõukogude Eestis
  Parimatest parimate hulka
  1963. aasta kaunimad raamatud
  Ilmub raamat "400 aastat vene trükikunsti"
  Trükikodade vahelise sotsialistliku võistluse tulemused
  Vabariigi parimad trükitöölised
  Kuidas valmib raamat tänapäeval
  Raamatukaupluste sotsialistliku võistluse tulemused
  Arve ja fakte raamatute levikust vabariigis

Kunstiajaloolase Tiiu Talvistu (1955–2020) kirjutatud monograafia "Ado Vabbe. Wunderbar" annab põhjaliku ülevaate Vabbe loomingulisest tegevusest ja eluloost, mis ulatus ühest sajandist teise – kunstnik oli tunnistajaks kahele maailmasõjale ja ühiskondlike olude drastilisele muutusele. Lisaks rikkalikult illustreeritud artiklile sisaldab raamat mahukat reproduktsioonide plokki ja teoste kataloogi, biograafiat ja mitu lisa. Paljud Vabbe teosed on reprodutseeritud esmakordselt.

Kumu kunstimuuseumi näitus "Aedade järelelu" (10.05.–08.09.2013) on ambitsioonikas projekt, mis hõlmab Kumu kolmanda, nn klassikakorruse B-tiiva, kaasaegse kunsti galerii viiendal korrusel ning samuti muuseumi sisehoovi.

Näitus käsitleb aedu ja parke nii läbi vanema eesti kunstiajaloo autorite loomingu kui ka uudses, kaasaegse kunsti võtmes. Tegemist on sissevaatega aia- ja pargikultuuri alates 19. sajandi ideaalmaastikest kuni nüüdisaja utoopiateni.

Näitusega kaasneb kaks raamatut "Aedade järelelu 1" ja "Aedade järelelu 2".

Käesolev näituse klassikakorruse väljapanekut saatev raamat raamib looduse selgepiirilisemalt. Huviorbiidis ei ole ainult loodus, vaid selle inimkäega korrastatud vormid – pargid ja aiad.

Kumu kunstimuuseumi näitus "Aedade järelelu" (10.05.–08.09.2013) on ambitsioonikas projekt, mis hõlmab Kumu kolmanda, nn klassikakorruse B-tiiva, kaasaegse kunsti galerii viiendal korrusel ning samuti muuseumi sisehoovi.

Näitus käsitleb aedu ja parke nii läbi vanema eesti kunstiajaloo autorite loomingu kui ka uudses, kaasaegse kunsti võtmes. Tegemist on sissevaatega aia- ja pargikultuuri alates 19. sajandi ideaalmaastikest kuni nüüdisaja utoopiateni.

Näitusega kaasneb kaks raamatut "Aedade järelelu 1" ja "Aedade järelelu 2".

Käesolev raamat saadab näituse kaasaegse kunsti galerii ja muuseumi sisehoovi väljapanekut.

Raamat kaasneb naitusega "Agathe Veeber. Tuntud, kuid siiski tundmatu" Kumu kunstimuuseumis (19.12.2018–12.05.2019).

Eestis kunstnikukarjääri alustanud ja loometööd New Yorgis edukalt jätkanud Agathe Veeber (1901–1988) kuulub Eesti kunsti klassikute hulka.

1933. aastal asus Veeber kõrgemas kunstikoolis Pallas õppima maalikunsti, ent lõpetas kooli 1938. aastal graafikuna. 1949. aastal Ameerika Ühendriikidesse elama asudes saavutas Agathe Veeber kiiresti edu. Ta võeti Ameerika graafikute ühingu (SAGA) liikmeks, tänu millele tal avanes võimalus esineda pidevalt näitustel. New Yorgis elades ei katkestanud graafik sidemeid Pallase koolkonnaga, vaid täiustas Eestis omandatud kunstisuunda ja osales väliseesti kunstielus.

Raamat ilmub Eesti Kunstimuuseumi arhiivitrükiste sarjas, milles tutvustatakse muuseumi arhiivis säilitatavaid materjale. Kirjade, dokumentide, fotode ja Eesti Kunstimuuseumi kollektsiooni arvukate teoste kaudu saab selgemaks kunstniku elu- ja loometee.

Samas sarjas on varem ilmunud raamatud "Kunstile ohverdatud elu. Salome Trei (1905–1995). Elulooline arhiiviaines ja hilislooming" ning "Kadunud Eesti skulptorid. Linda Sõber (1911–2004) ja Endel Kübarsepp (1912–1972)".

Käesolevas, järjekorras juba viiendas Eesti Kunstimuuseumi arhiivis säilitatavaid materjale tutvustavas väljaandes jõuab lugeja ette uurimus kunstnikest õdede Kristine, Lydia ja Natalie Mei elust ning loomingust.

Uurimus sai tõuke 2016. aastal, kui muuseumi arhiivi jõudsid Lydia ja Natalie Mei elu käsitlevad arhiivimaterjalid ja fotod ning algas nende korrastamine. Sugulaste lahke abiga on uurijatel olnud võimalus tutvuda ka kolmanda õe Kristine pärijate käes olevate materjalidega.

Raamatu autor Kai Stahl on peamiselt naiskunstnike loomingu uurimisele keskendunud Eesti juurtega Soome kunstiajaloolane. Kai Stahl lõpetas Turu Ülikooli 2005. aastal kunstiteadlasena. Praegu on ta Turu Ülikooli kunstiajaloo doktorant. Doktoritöös uurib ta eesti kunstniku Natalie Mei 1910. kuni 1930. aastate loomingut naise agentsuse ja moderniseerumise vaatenurgast. Stahl on alates 2007. aastast avaldanud rohkesti kirjutisi naiskunstnikest, nende haridusteest ja modernistlikust kujutavast kunstist.

Õed Meid astusid Eesti kunstiellu 1910. aastate teisel poolel. Esmakordselt näitusel osalesid nad – ainsate naistena ja kõik koos – kunstiühingu Pallas kevadnäitusel 1919. aastal.

Õdedest vanim, Kristine Mei (1895–1969), õppis skulptoriks Soome kunstiühingu joonistuskoolis Helsingis, kuid nime tegi ta endale pigem kirjakunstniku ja (sarnaselt noorima õega) raamatukujundajana. Kristine skulptuuriloomingust on meie ajani säilinud vaid mõned näited. 

Aasta noorem Lydia (1896–1965) õppis Peterburis arhitektuuri, kuid leidis eneseteostuse hoopis akvarellis ja sai selle ala hinnatud meistriks.

Õdedest noorim, Pallase kunstikooli esimese lennu lõpetanud Natalie Mei (1900–1975), kujundas aastakümneid nii Estonia kui ka teiste Eesti teatrite lavastuste kostüüme ja dekoratsioone ning oli Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi tekstiili- ja kostüümikateedri pikaaegne professor ja juhataja. Sugugi vähem oluline ei ole tema vabalooming, milles näeb Eesti kujutavas kunstis naislooja kohta erandlikku sotsiaal- ja ühiskonnakriitilist hoiakut ning uusi naisekujutamisviise.

Mitmekülgsete modernistlike loojatena valisid õed eneseväljendusvahendiks marginaalsemad ja vähem hinnatud tehnikad, kajastades oma aega vahetult, otsekoheselt ja nii mõnigi kord huumorisädemega silmis.

Jean Effel elab Pariisis. Oma vaimulaadi, huumorimeele ja kiindumuste põhjal on ta ehtne pariislane. Tema tunneb ja armastab oma kodulinna.

Ta joonistustel saab Pariis elavaks, arhitektuurilised mälestusmärgid muutuvad tummadest tunnistajatest sündmuste kaasosalisteks. Eiffeli torn kord veedab aega väikese pariislase seltsis, ujutades laevukesi Seine'il, kord rebib vihaselt puruks paberilehe Pariisi kokkuleppega. Võiduvärav Etoile'i väljakul viskab välja vihatud ameerika kindral Ridgeway. Linnad ja provintsid muutuvad kunstniku sule või pintsli läbi lõbusateks viinamarjakasvatajateks ja punapõselisteks kangruteks, nad naeratavad meile nagu head tuttavad.

Raamat kaasneb näitusega "Alati moes. Käekottide 100 aastat" Adamson-Ericu muuseumis (07.10.2022‒12.03.2023).

Näitus "Alati moes. Käekottide 100 aastat" Adamson-Ericu muuseumis ja käesolev raamat toovad vaataja ette käekottide saja aasta pikkuse loo.

Tutvustatakse iga aastakümne märgilisi käekotte ning vaadeldakse, kuidas on aja jooksul muutunud nende stiil, laad, funktsioon ja materjal. Käekott kui üks püsivamaid aksessuaare peegeldab hästi naise rolli muutust ühiskonnas.

Väljapanek uurib ka popkultuuri ja -muusika ning kuulsuste mõju käekotimoele. Näha saab nii nostalgilisi ja tugevalt oma ajastu märki kandvaid kotte kui neidki, mis on kujunenud ihaldusväärseks ajatuks klassikaks. 

Väljas on mudelid kottidest, mille on kuulsaks kandnud Grace Kelly, Jacqueline Kennedy, printsess Diana ja teised moeikoonid.

2012. aastal sai Eesti Kunstimuuseum hindamatu kingituse – perekond Reinans andis üle peamiselt Rootsis elanud Alur Reinansi suure kollektsiooni 17.–20. sajandil Eestis valminud hõbetöödest ja valiku graafikast.

Mikkeli muuseumi näitusel (08.12.2012–05.05.2013) on kollektsioon esmakordselt tervikuna eksponeeritud: nii Tallinna, Tartu, Narva ja paljude teiste linnade hõbeseppade valmistatud ehisasjad, lauanõud, tarbeesemed kui ka 19. sajandi Eesti-aineline graafika ja Eduard Wiiralti sõjajärgsed tööd.

Näituse puhul andis Eesti Kunstimuuseum välja mahuka ja põhjaliku kunstikogu kataloogi.

Raamat "Andres Tolts. Maastik vaikeluga" saatis samanimelist näitust Kumu kunstimuuseumis (24.11.2017–01.04.2018).

Nii näitus kui ka käesolev raamat kuuluvad väärikasse Eesti kunsti klassikute sarja, millega Kumu vaatleb 20. sajandi eesti kunstnikke, kelle looming on siinse kunstiajaloo jaoks laiemalt märgiline. Muuseumi klassikute sarjas on seni üles astunud Tõnis Vint, Raul Meel, Jüri Okas ja Leonhard Lapin.

Samasse põlvkondlikku Eesti kunsti kontseptuaalsete uuendajate ritta kuulub kahtlemata ka Andres Tolts (1949–2014), kes mõtestas maalikunsti ümber disaini perspektiivist ja kujunes postmodernismi apologeediks Eesti kunstis.

Raamatus uurib Liisa Kaljula varaseid Toltsi teoseid sots-art’i kontekstis. Eha Komissarov analüüsib Toltsi suhet kaasaegsete disainisuundadega, tema tegevust ajakirja Kunst ja Kodu toimetajana ning vaatleb Toltsi tegevust läbi postmodernistliku paradigma. Eero Epner kirjutab Toltsi huvist visuaalse kujundi ja sümboolsete süsteemide vastu, tema teoste maailmatunnetuslikust taustast ning suhtest kunsti- ja kultuuriajalooga.

Artikleid täiendavad seni avaldamata väljavõtted Toltsi arhiivist, tema varased tekstid 1960. aastate lõpust ja 1970. aastate algusest, mis näitavad tollase noore kunstniku ideede ja huvide kujunemist.

Lisaks on raamatus rohkem kui 150 reproduktsiooni, mis annavad ülevaate kõigist Toltsi loomeperioodidest.

Ülevaade Ants Laikmaa elust ja loomingust.

Ants Laikmaa (1866-1942) oli 20. sajandi algul eesti kunstielus keskne kuju. Nii tema looming, mis rajas uusi teid eesti kunstis, kui ta aktiivne kunstipedagoogiline, organisatoorne ja kunstikriitiline tegevus määrasid oluliselt sajandi alguse esimese aastakümne eesti kunstielu üldilme.

Raamat kaasneb näitusega "Mälu arheoloogid. Kunstikogu Vitols Contemporary" Kumu kunstimuuseumis (18.11.2022–09.04.2023).

Näitus ja käesolev raamat on esimene teemapõhine sissevaade Baltimaade ühte huvitavamasse kunstikogusse Vitols Contemporary, mis keskendub Ida- ja Kesk-Euroopa kaasaegsele kunstile ja kuhu kuulub ligi 1000 teost enam kui 150 autorilt.

Kollektsionääride Irina Vītola ja Māris Vītolsi sõnul on kogu ajendatud nende huvist Ida- ja Kesk-Euroopa regiooni sotsiaalsete ja poliitiliste muutuste vastu pärast Berliini müüri langemist 1989. aastal. Samuti tõstavad nad esile piirkonna kultuurilist mitmekesisust.

Raamatust saab lugeda intervjuud Irina Vītola ja Māris Vītolsiga, Maarja Kangro novelli ja Tanel Randeri esseed ning see sisaldab ka näitusel eksponeeritud teoste kataloogi.

Kunstnikud: Viktor Alimpijev, Vladimir Arhipov, Jānis Avotiņš, Matei Bejenaru, Blue Noses Group, Vajiko Chachkhiani, Kristaps Ģelzis, Dmitri Gutov, Severija Inčirauskaitė-Kriaunevičienė, Rasa Jansone, Jānis

Kataloog kaasneb Kumu kunstimuuseumi näitusega "Arhiivi ja arhitektuuri vahel. Neeme Külm, Krista Mölder, Taavi Talve” (17.09.2016–19.02.2017).

Neeme Külm, Krista Mölder ja Taavi Talve on peamiselt Tallinnas tegutsevad ja erinevates meediumites töötavad kunstnikud. Kunstnikke ühendab keskendumine ruumile ja selle kogemisele ning käsitlusvõimalustele.

Neeme Külm (1974) on installatsioonikunstnik, kelle loomingut iseloomustavad kohaspetsiifilised ja ruumi manipuleerivad teosed.

Krista Mölder (1972) on kaamerapõhiselt, peamiselt fotomeediumis töötav kunstnik. Tema tundlik ja detailne käsitlus toob kadreeringu kaudu esile pildina jäädvustatud keskkonna tunnetusliku ja poeetilise külje.

Taavi Talve (1970) on olnud tegev meediakriitilises kunstnikerühmituses Johnson ja Johnson ning rakendanud oma soololoomingus arhiivset ja viitelist ainest varemgi. "Ruum on kahtlus: pean seda alalõpmata märgistama, määratlema; ta ei ole ealeski minu, teda pole mulle ealeski antud, pean ta endale vallutama.”

(G. Perec, tlk A. Saar)

Sisukord:

• Kristjan Raua kirjad Paul Rauale 1897-1914
• Kristjan Raua loomingu ja kirjavahetuse restaureerimisalase seminari materjalid
• Muuseumi 1976. aasta tegevuskroonika

Raamat kaasneb Niguliste muuseumi näitusega "Asjade võim" (19.10.2018–12.08.2019).

Näituse ja raamatu fookuses on mitmed hiliskeskaegsed ja varauusaegsed teosed Niguliste muuseumist, nagu Lübecki meistri Bernt Notke suurteos "Surmatants” või Brugge püha Lucia legendi meistri loodud Maarja altari retaabel Suurgildile ja Mustpeade vennaskonnale. Kõrvutades kunstiteoseid esemetega Tallinna Linnamuuseumi ja Eesti Ajaloomuuseumi kogudest, luuakse kõnekas dialoog maalitud ja kehastunud asjade maailma vahel.

Keskaja inimese jaoks oli asjadel tähtis koht nii elus kui ka surmas. Ehkki enamik retaableid ehk maalitud või nikerdatud altarikaunistusi oli loodud Jumala auks ja hiilguseks, võimaldasid kujutatud kallihinnaliste esemete ansamblid võita prestiiži kogukonnas ning selle kaudu kinnitada suhteid ja mõjuvõimu. Asju iseloomustab kõigil aegadel tarbimis- ja vahetusväärtus, mis saab ilmseks ka paljude luksusesemete puhul, mida retaablitel armastati kujutada.

Mõistega "baltisakslane" tähistatakse Eestis ja Lätis elanud saksakeelseid inimesi. Laiemalt tuli see sõna kasutusele alles 20. sajandi algul, kuid sellegipoolest käsitletakse baltisakslastena ka siinmail varasemal ajal elanud sakslasi.

Baltisakslased kujutasid endast eestlaste kõrval ja nendega koos elanud saksa keelt kõnelnud inimrühma oma kultuuri ja saatusega.

Käesolev kataloog praotab ukse Eesti muuseumides leiduva rikkaliku baltisaksa kultuuripärandi juurde. Esemete valikul on keskendutud baltisaksluse kõrgajale 18.-19. sajandile ja 20. sajandi algusele.

Kõvakaanelisest kataloogist leiab põhjaliku fotoülevaate Art Allmäe veneteemalistest näitustest "Cold War" ja "Paint It Black", mis toimusid 2014., 2016. ja 2017. aastal Tallinnas Draakoni galeriis, Tartu Kunstimuuseumis ja EKKMis Köler Prize'i raames.

Samuti on kataloogis näituse kuraatori Joanna Hoffmanni intervjuu kunstnikuga.

Kataloog täiendab Tartu Kunstimuuseumis avatud Art Allmäe isikunäitust "Paint it Black II".

Art Allmägi (s 1983) on eesti skulptor ja installatsioonikunstnik. Ta on õppinud Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskoolis kiviraiumist ja sepatööd, Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (BA) ning Eesti Kunstiakadeemias (MA) skulptuuri ja installatsioonikunsti. Kunstniku loomingut iseloomustab julgete, sageli vulgaarsete, humoorikate ja šokeerivate teemavalikute ning märkimisväärselt professionaalsete tehniliste oskuste hästi tasakaalustatud sümbioos.

Kataloog kaasneb Kadrioru kunstimuuseumi näitusega " Dannebrog – taevast langenud lipp. Taani kuldaja kunst " (15.06.–13.10.2019). 15. juunil 2019 tähistatakse Eesti ja Taani jaoks olulist ajaloosündmust – Lindanise lahingut, mis Eestile tähendab Tallinna esmakordset kindlat mainimist kirjalikes allikates ja Taanile on see rahvuslipu Dannebrogi sündimise legendaarne hetk. Kadrioru kunstimuuseumi näitus avab Dannebrogi 800. aastapäeva piduliku sündmusteprogrammi. Näitus toimub koostöös Taani Riikliku Kunstimuuseumiga.

Tegemist on Eestis esmakordse taani kuldaja kunsti nii ulatusliku väljapanekuga, mis sisaldab mitmeid Taanis väga tuntud ja enamasti Taani Riikliku Kunstimuuseumi püsiväljapanekus asuvaid teoseid.

Traditsiooniliselt kutsutakse taani kunsti kuldajaks perioodi 19. sajandi algusest kuni keskpaigani, mis riigile tervikuna oli üks rängemaid – sõdade käigus kaotati asumaad ja territooriumid Norras, Põhja-Saksamaal jm. Samal ajal aga toimus võimas rahvusliku enesemääratluse protsess, kus kunst mängis äärmiselt olulist rolli. Taani kuldaja meistrite maalid määratlesid rahva jaoks kõige olulisemad pidepunktid – loodus, inimene ning Taani ajaloo hiilgeaegadega seotud lossid, kindlused jt mälestised. Ja kõige tähtsamaks muutus kunstnike jaoks valgus – eriliselt helge, kristalselt selge, rõõmsat ja pidulikku tunnet tekitav valgus. Taani Riiklik Kunstimuuseum on üks mõjukamatest muuseumidest Taanis ning kuulub Euroopa olulisemate kunstimuuseumide hulka.

Muuseumi kollektsiooni aluseks on Taani kuninglik kunstikogu, mida on alates muuseumi asutamisest 1896. aastal pidevalt täiendatud.

Raamat kaasneb samanimelise näitusega Kadrioru kunstimuuseumis (24.10.2015–13.03.2016) ja käsitleb baltisaksa kunstielu ühte kõige inspireerivamat ja rahvusvahelisemat hetke, kui Eestimaale jõudsid silmapaistvad meistrid ja valgustusideed.

Eesti mõtteloos tähendab 18. ja 19. sajandi vahetus kohalike publitsistide ühiskonnakriitilisi sõnavõtte ja estofiilia algust, arhitektuuris klassitsistlike mõisahäärberite ja inglise maastikuparkide rajamist. Siinses kujutavas kunstis on seda aega aga põhjust nimetada vendade Kügelgenide ajastuks. Saksa, Vene ja Balti kultuurimälus on von Kügelgenid tuntud ja teenekas sugupuu, kust pärineb mitmeid olulisi kunstnikke, kirjanikke ja haritlasi.

Sellele loomingulisele dünastiale panid aluse vennad Franz Gerhard (1772–1820) ja Karl Ferdinand (1772–1832) von Kügelgen. Vendade kunstnikukarjäär algas Saksamaal Koblenzis ja Bonnis, sai täiendust kunstimetropolis Roomas ning puhkes õide Euroopa idaäärel – Riias, Tallinnas ja Peterburis.

Käesolev näitus ja raamat keskenduvad vendade Kügelgenide sidemetele Eestiga, näidates neid pöördelise tähtsusega meistritena Balti kunstiloos. Vennad Kügelgenid tõid Eesti- ja Liivimaa portreekunsti ja maastikumaali valgustusaja väärtused ning uue kunstilise taseme, kuid tõstsid siinmail ka kunstnikuameti staatust tervikuna.

Elulugu ilmestavad värvilised maalide reproduktsioonid.

Sisukord: 

• Suguvõsa.
• Lapsepõlvekodu 
• Varane noorus
• Berliini-periood.
• "Elu friis" Munchi olemus
• Lõuendi ees
• Munchi maastik
• Naine ja surm
• Laibalehk
• Eraklane
• Suhtumine piltidesse
• Hinnad ja pildikogud
• Suhted teiste kunstnikega
• Ekely "Kuldsed" aastad
• Viimased eluaastad
• Munchi looming
• Aastaarve
• Edvard Munchi elusündmustest
• Reproduktsioonide nimestik

Solnessi Arhitektuurikirjastus on Eesti arhitektuuriaasta kogumikku välja andnud aastast 2002.

Käesolev raamat on sarja üheksas köide ning siia on kogutud 2010. aastal valminud parimad majad, interjöörid ja maastikuarhitektuuri objektid. 2010. aastal valmis varasemast oluliselt vähem büroohooneid ja elamuid, küll aga esitati Eesti Kultuurkapitali (KULKA) arhitektuuripreemia kandidaadiks tavatult suur hulk eramaju. 

Selles kogumikus näeb eramutest siiski vaid ühte, kuna enamikku neist on kajastatud juba 2009. aasta Veneetsia biennaali näituse kataloogis "100 maja". Seekordse raamatu tekstid on esitatud intervjuu vormis, mis tundus mulle kõige ehedam ja ausam.

Raamatu eesmärk on tutvustada 2010. aasta parimaid arhitektuuriobjekte, rääkida nende konspetsioonidest ja pisut ka tagamaadest. Kes suudaks seda paremini teha kui objekti looja? Algatuseks aga annavad oma hinnangu raamatus kajastatud objektidele neli KULKA žüriiliiget: Epp Lankots, Laila Põdra, Eva Hirvesoo ja Tiit Sild.

Toimetaja: Margit Mutso

Raamat annab ülevaate nõukoguliku ehitustegevuse kujunemiskäigust, üleminekust industriaalsetele ehitusmeetoditele, ehitustööstuse väljaarendamisest (plokk- ja paneelkonstruktsioonid), ehitustempo tõstmisest suurpaneel-ehitusviisi abil, projekteerimistööde ümberkorraldamisest jms.

Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi koostööna valminud mahukas raamat, mis annab põhjaliku ülevaate Teise maailmasõja ajal Eestist põgenikena lahkunud ja võõrsil oma tööd jätkanud eesti kunstnikest.

Raamat võtab kokku kunstiajaloolaste pikaajalise ja põhjaliku uurimistöö tulemused, mille eesmärk oli koguda ja kaardistada väliseesti kunstnike loomingut.

Uurimisprojekti raames toimusid aastatel 2010–2011 ka suured samanimelised ülevaatenäitused Kumu kunstimuuseumis ja Tartu Kunstimuuseumis.

Eesti Kunstnike Liidu aastaraamat on koostatud illustreeritud dokumentatsioonina ühe aasta sündmustele EKL tegevusvaldkondades.
1998. a aastaraamatus on oluline osa aasta algul toimunud EKL suurkogu dokumentatsioonil. Aasta suurnäitused nagu Tallinna XI graafikatriennaal, maalikunstnike aastanäitus, tekstiilikunstnike "Visioonid", keraamikute juubeliüritused jmt.; kõik Tartu Kunstimajas ja Tallinna Kunstihoones toimunu, on dokumenteeritud ja võimaldab saada ülevaate ühe aasta tööst Eesti Kunstnike Liidus. Läbipaistvaks on muudetud EKL otsene majandustegevus, valdkond, mis kõiki EKL liikmeid peaks huvitama. Oluline osa on pühendatud kroonikale, EKL liikmete näitusetegevusele Eesti erinevates galeriides ja olulistele kunstisündmustest osalemistele välismaal. Aastaraamatu lõpus on esitatud EKL liikmete nimekiri.