Kunst ja arhitektuur

Käesolev kogumik peegeldab Eesti Kunstimuuseumi konserveerimisosakonna väärikat poole sajandi pikkust ajalugu. Ülesehituselt kronoloogiline artiklite valik tutvustab konservaatorite igapäevatööd alates osakonna loomisest 1975. aastal kuni kaasajani. Igat kümnendit sissejuhatavas peatükis avavad autorid tolle ajaperioodi tagamaid ning visandavad pildi konserveerimisosakonnas toimunust. Juhtumiuuringute valik on tehtud subjektiivselt, eesmärgiga näidata konservaatori töö eri tahke ning anda sõna võimalikult paljudele kunagistele ja praegustele kolleegidele.

Käesolev kogumik peegeldab Eesti Kunstimuuseumi konserveerimisosakonna väärikat poole sajandi pikkust ajalugu. Ülesehituselt kronoloogiline artiklite valik tutvustab konservaatorite igapäevatööd alates osakonna loomisest 1975. aastal kuni kaasajani. Igat kümnendit sissejuhatavas peatükis avavad autorid tolle ajaperioodi tagamaid ning visandavad pildi konserveerimisosakonnas toimunust. Juhtumiuuringute valik on tehtud subjektiivselt, eesmärgiga näidata konservaatori töö eri tahke ning anda sõna võimalikult paljudele kunagistele ja praegustele kolleegidele.

Kakskeelne näitusekataloog käsitleb Flaami sümboliste James Ensorit ja Jules de Bruyckeri Kumu kunstimuuseumis ja Kadrioru kunstimuuseumis toimunud näitust.

Teosesse on koondatud 1975. aastal asutatud lastekunstikooli ajalugu, õpetajate intervjuud, vilistlaste mälestuskatked ning arvukalt fotosid ning õpilastöid. Lugejale pakutakse esimest korda laiemat ülevaadet eesti kunstimaastiku tugisamba kujunemisloost ning näidatakse, kuivõrd kaalukas on olnud Tallinna Kunstikooli roll loovisiksuste kujunemisloos.

Kataloog pakub suurepäraseid värvilisi reproduktsioone Eesti rahvusliku professionaalse maalikunsti parimate esindajate töödest 19. sajandist 20. sajandi I pooleni.

Euroopa 17. sajandi sügavtrükigraafika Eesti Rahvusraamatukogus.

Väljaandes antakse ülevaade 2006. aastal Tallinna Kunstihoones toimunud kahest näitusest – 8. aprill kuni 28. mai üleval olnud näitusest „Vägivald ja propaganda“ ja 26. aprill kuni 9. mai Kunstihoonet külastanud rändnäitusest „Emergency Biennale“ – ning 27. aprillil toimunud konverentsist „Kunstnike moraalsed valikud kultuurikonfliktides“.

Kokkuvõte Margit Säde kureeritud, Tallinna XVII Graafikatriennaali rahvusvahelisest peanäitusest „Pilvepurustajad. Intensiivsus vs kavatsus“, mis uuris nii loodusliku kui ka andmetööstuste pilve kujundit kasutades inimpsüühika ja tehnoloogia nähtamatuid seoseid ja vastasmõjusid.

See näitusekataloog tutvustab eesti silmapaistva kujuri ja kunstipedagoogi professor Anton Starkopfi elu ja loomingut. Illustreeritud fotodega.

Saksa arhitekt ja insener Balthasar Neumann võis vanul päevil tagasi vaadata rikkale elule täis tööd ja loomingut. Tihedalt oli ta elutee seotud Würzburgi vürtpiiskoppidega, kelle teenistuses ta oli. Kuus piiskoppi oli valitsenud tema ajal, nende erinevate iseloomudega seostusid ka tõusud ja mõõnad Balthasar Neumanni loomingulises biograafias. Järgides oma kutstumust, oli ta kuju andnud oma nägemustele, loonud paljud-paljud kirikud, lossid ja kindlused Frangi- ja Švaabimaal, Reini ääres ja Moseli orus ning eelkõige Würzburgi piiskopilossis, mis rõõmu ja tuska tuues oli tööülesande ja murelapsena saatnud ta rahutu elu kõiki etappe.

Ingrid Mölleri biograafiline romaan kuulsast hollandlasest maalikunstnikust Vermeer van Delftist. Raamat annab tõepärase pildi Delfi sfinksi ühest elulõigust, kasutades maksimaalset teadaolevat dokumentaalselt kinnitatud faktistikat, mille külge on lisatud kunstiline jutustus kunstniku elust, vestlustest ja loomingust 17. sajandi Hollandis. Illustreeritud värvireprodega.

"Pallas" tähistab eesti kultuuriloos nii kunstiühingut, kunstikooli kui kooliga seotud kunstnike loomingulist pärandit, mille puhul tavatsetakse kasutada koolkonna mõistet. Kunstikool "Pallas" on lahutamatult seotud järjepideva kunstihariduse alguse ja arenguga Eestis. Koolis sai professionaalse ettevalmistuse enamik kunstnikke, kelle looming kuulub 20. sajandi eesti kunsti paremikku. Pärast esmakordset ilmumist 1977. aastal kujunes Tiina Nurga raamat "Kõrgem Kunstikool "Pallas"" otsekohe eesti kunstiteaduse klassikaks. See on olnud hädavajalik käsiraamat mitte ainult neile, keda huvitas "Pallase" kunstikooli kujunemine, vaid kõigile kahe maailmasõja vahelisse eesti kunsti süüvijaile.

Tekst raamatus on paralleelselt eesti ja inglise keeles. Album käsitleb eesti talupoegliku kalmistukultuuri kõige huvitavamat ja ainulaadsemat osa - külaseppade poolt tehtud sepisriste, mida leidub veel paljudel maakalmistutel. Raamat käsitleb peamiselt Põhja-Eestis ja eelkõige Virumaal asuvaid sepisriste: Ilumäe, Pihlasepa, Tudulinna, Vainupea ja Väike-Maarja kalmistutel ja kirikuaedades ning Aruküla, Haljala, Jüri, Käsmu ja Paide kalmistutelt. Raamat vaatleb ka ristisümboli osa maailmakultuuris ja seoseid eesti rahvausundiga.

I Vaataja, kes avab nüüd tema käes oleva trükise, võib sattuda hämmeldusse. Mis see siis on, kas kataloog, mingi kummaline reklaambuklett, uus erootiline väljaanne? Kes on too tundmatu autor, kes nii väljakutsuval moel püüab laiale publikule tutvustada ennast ja oma kunsti, teades, et tema loomingut on seni näinud ainult väga kitsas sõprade ringkond, et tema nime taga ei järgne näitustel esinemise pikk loetelu, nimekate galeriide toetus ega kriitikute tunnustavad artiklid päevalehtedes? Kunstikriitiku jaoks on aga too autor huvitav fenomen, mis tuntud küll Lääne kultuuris, mitte aga raudse eesriide taga kujunenud ühiskonnas. Tema ees- ja kunstnikunimi on Beatrice ja manifesteerib ta ennast eelkõige naisena, kuid mitte feministina. Tema mõtet toidavad fantaasiad, mille realiseerimine pole alati kas reaalne, sest reaalsus võib tihtipeale surmata unistuse taevasinise puhtuse, või osutub idee teostamine nii keeruliseks, et kaotab realiseerununa oma võlu. Olla loomulik on Beatricele esmatähtis. Beatrice on noor naine ja noor kunstnik, nagu iga tark naine, teab ta oma eeliseid ning oskab varjata puudusi. Selle, mis on temas ebaküps kunstnikuna, kompenseerib ta naisena. Väljendusvahendina kasutab ta oma keha. Beatrice esitab meile oma nägemuse naisest, ta on iseendale eesmärk ja vahend, ta paljastab end ja pihib, sest teisiti ta ei saa — sest nii meeldib talle. Ta ei häbene, vaid näitab ja provotseerib. Moodsa inimesena ei tea ta midagi hea ja halva maitse piirist. Tema naine on ekstaatiline, peibutav, hellitatud, odalisk, salongidaam, "glamour"-foto modell, masohhistlik ekshibitsionist, kass, igavest armastust janunev. Erootiline märk. Tema enesepaljastustes on nii palju ausust, et see mõjub eheda dekadentsina. Nagu madu, keerdub ta mootorratta ümber, etendades tehnikasajandi Ledat ja Luike. See on päevik ilma ühegi reata, kuid semiootiliselt on pilt mõistetav. See, mida ei võimalda kujutada fotograafia, kuulub joonistustele. Neis jatkub pihtimus, mille algus ulatub rituaalsete orgiateni Vanas Egiptuses. Kuigi kunstnik Beatrice ei ületa modell Beatricet, on joonistuste tundeline intensiivsus siiski tähelepanuväärne. Õrn pastelne koloriit annab töödele rokokoolikku kergust, autoportreena töödes korduv naisenägu saab graafilisse kompositsiooni viiduna üldistatuma tähenduse. II Beatrice sõnum pole niivõrd kunstiline, kuivõrd eluline. Igatsus kättesaamatust "Life-style'st, oma Eldoradost, kuhu kunagi ei jõuta. III "Ma teile kirjutan — mis enam?.." (A.Puškin, "Jevgeni Onegin") Harry Liivrand

Album annab ülevaate maalikunstniku Toomas Vindi elust ja loomingust. Üle poole albumi mahust moodustavad reprod.

Bernt Notke elu ja looming on ammust aega köitnud kunstiajaloolasi nii meistri kodumaal Saksamaal kui ka mujal Põhja-Euroopas, sealhulgas meil. Avaldatud seisukohti võib üldjoontes jagada kaheks. 1930. aastate lõpul Sakslase W. Paatzi mahukas monograafias oli kulmineerunud mitmeti äärmuslikult idealiseeritud suund, millega hiljem liitus ka S. Karling ja mis kohati üpris suvalise stiilikriitika abil atribueeris Notkele või ta töökojale peaaegu kõik vähegi tähelepanuväärsed anonüümsed puuskulptuurid ja maalid mitmel pool Läänemeremaades, sealhulgas Soomes, Eestis ja Lätis. Tulemuseks oli ideaalpilt Bernt Notkest kui 15. sajandi lõpul ja 16. sajandi algul alles tugevasti hiliskeskaegse elu- ja mõttelaadiga Põhja-Euroopas veel täiesti erandlikust, kõrgemasse kihti kuulunud vabakunstnikust, tohutu tegevushaarde ja võimekusega meistrist, kes valdas mitte ainult maalikunsti ja puuskulptuuri, vaid oli ka menukas graafik ja kullassepp. Sajandi teisel poolel pääses Notke-uurimises kõlama kriitiline, eelkõige tõsiasju arvestav ja analüüsiv suund, mille äärmuslikuks väljenduseks on taani õpetlase E. Moltke ülimalt skeptilised seisukohad: Bernt Notke kunstnikutegevus on paljas kunstiajalooline fantaasia, tegelikult oli ta ainult tubli ettevõtja, kes kasutas maalijaid, kujureid ja teisi meistrimehi tellimuste täitmisel. Taas ilmne liialdus. Tõde Notkest hakkab alles selguma ja seda tuleb ilmselt otsida eespool toodud äärmuslike arvamuste vahelt. Muidugi oli Notke kunstnik. Lübecki dokumentides mainitakse teda korduvalt maalijana. Et ta tõepoolest oli samal ajal ka kujur (resp. puunikerdaja), selle teevad vastuvaidlematuks hilisemad avastused.

"Viis piletit Suurde kanjonisse ja tagasi" on 1996. aastal Egmont Estonia poolt välja antud 48-leheküljeline Walt Disney koomiksiajakiri, kus pardionu Robert koos kolme üleannetu vennapojaga otsib suurt varandust.

See raamat on värvidest ja vormidest, ja nendest ta räägibki. Värvusõpetusest. Kunstikasvatuslik raamat lastele.

Satiirikogumik karikatuuridega. Eessõna: L. Remmelgas.

Eesti kunstiülikooli tudengite õppereisid soome-ugri rahvaste juurde said nelja aastakümne eest alguse ülikooli toonase õppejõu Kaljo Põllu ideest. Koos sõideti välitöödele hantide, manside, karjalaste, vepslaste, maride, udmurtide ja teiste hõimurahvaste juurde, uuriti nende elulaadi ja jäädvustati rahvakunstiesemeid. Siinsesse raamatusse on koondatud tolleaegsete tudengite – praeguste tuntud kunstnike – tekste ekspeditsioonide meenutustega, iga aasta kohta üks. Lugusid kaunistavad ilmekad illustratsioonid, mis kujutavad kohalikke olusid ja hõimurahvaste markantsemaid esindajaid, aga ka ekspeditsioonide käigus loodud joonistused. Iga reisi täpne teekond on näha päevikutekstile lisatud kaardil. Raamatus on talletatud noist aegadest pärit autentsed tekstid, fotod ja joonistused, mis aitavad säilitada sidet hõimurahvastega ning iseennastki meie kiiresti muutuvas maailmas kindlamalt leida.

Raamatus antakse lühiülevaade Tallinna pika möödaniku ja elu-oluga seotud ajaloo- ning ehitusmälestistest.

Kokkuvõte ja reproduktsioonide nimestik eesti, inglise ja vene keeles. 78 reproduktsiooni.

Ilmar Malini kunstialbum maalikunsti kohta. Tekstid: Ain Kaalep, Tamara Luuk. Kokkuvõte ja illustratsioonide nimestik vene ja inglise keeles.

Koomiksiraamat, kus tegutsevad Ulmik, Tundel, Kraaps, Krahv ja teised tuttavad tegelased samast sarjast nagu autori raamatus „Kolm lugu“.

Karikatuurialbum, milles on pilapildid kuueteistkümnelt karikaturistilt.

Annab ülevaate kiviaja ja pronksiaja kunstist endise Nõukogude Liidu aladel. See hõlmab paleoliitikumi skulptuure, kaljujooniseid (nt Karjalas, Siberis), neoliitikumi kunsti ning hilisemaid dolmeneid ja kurgaane, jaotades need küttide ning maaviljelejate kultuuridesse.

Vene maalikunstniku Mihhail Vrubeli (1856–1910) elulugu.

arhitekt Andres Alver
luuletaja Doris Kareva
kunstnik Andrus Kasemaa
kunstnik Ando Keskküla
näitleja Kersti Kreismann
näitleja Jüri Krjukov
baleriin Kaie Kõrb
dirigent Peeter Lilje
kirjanik Mihkel Mutt
režissöör Ingo Normet 
pianist Kalle Randalu

Käesolev romaan Hollandi 17. sajandi kunstigeeniuse elu lõpuperioodist peaks huvi pakkuma paljudele. Siit ei leia me kunstispetsiifilisi analüüse ega detailseid maalide kirjeldusi – romaani autor on püüdnud süveneda eelkõige vananeva kunstniku ja ta lähedaste psüühikasse ajal, mil Rembrandti lühike intensiivne õnneaeg oli möödas ning tema täht kaasaegsete silmis juba langemas. Romaan on kirjutatud ometi austusavaldusena vanameistrile, püüdes inimlikult mõista tema kannatusi.

Rembrandt on maalikunstis samasugune ikoon kui Leonardo da Vinci või Raffael ning võib-olla veel suuremgi kunstnik kui tema kuulus eelkäija ja eeskuju Rubens. Rembrandti loomeaeg langes kokku Hollandi vabariigi kuldajastuga. Aga nagu teisigi väga suuri kunstnikke, ei saa Rembrandti seostada ühegi koolkonnaga – tema anne oli selleks liiga mitmekesine. Tema igapäevaseks leivateenistuseks olid portreed ja paljude arvates jääb ta suurimaks portretistiks, mida kinnitavad ka tema paljud vapustavalt ausad autoportreed.

Raamat Tauno Kangro skulptuuridest.

Anton Starkopfi looming on algusest peale mitmekesine: ümarplastikas ja reljeefis figuurid, portreed, loomaskulptuurid, hauasambad, pisiplastika. Materjalide valik on samuti aukartust äratav: puu, graniit, marmor, pronks, liivakivi, betoon, puumass, keraamika, tina, galvanoplastika.

Skulptor 100. sünniaastapäevaks välja antud ülevaade kunstniku elust ja loomingust. Illustreeritud fotodega; kokkuvõte vene, inglise, saksa ja soome keeles.

Põhjalik ülevaade maalikunstnik Paul Burmani elust ja loomingust.

Voldemar Ermi raamat "Lähtemeistrid: artikleid ja uurimusi 19. sajandi eesti kunstist" ilmus 1984. aastal kirjastuses Kunst. 144-leheküljeline teos käsitleb 19. sajandi Eesti kunstiajalugu, sisaldades artikleid ja uurimusi, mida on kujundanud Benjamin Vasserman.

Katrin Kivimaa "Rahvuslik ja modernne naiselikkus eesti kunstis 1850-2000" põhineb autori Leedsi Ülikoolis kaitstud doktoritööl, mis keskendus sellele, kuidas soolisustatud kujutised ja kriitikamudelid on vorminud kunsti loomist ja professionaalset kunstikirjutust. Tegemist on nn uue ehk kriitilise kunstiajaloo traditsiooniga suhestuva uurimusega, mille eesmärgiks on vaadelda kunstiteoseid ­ ja nende retseptsiooni ­ ajaloolises kontekstis ning tuua nähtavale kunsti ideelised ja ideoloogilised alustalad. Raamatus esitatud juhtumiuuringud vaatlevad eesti kunsti ajaloo peamisi perioode alates 19. sajandi teisest poolest kuni kaasaegse kunstini. Käsitletud kunsti ajatelje sisse ­ Kölerist Mare Trallani ­ mahuvad lisaks nimetatutele veel August Weizenberg, Karin Luts, Erna Brinckmann, sotsrealistlik Evald Okas, Marju Mutsu, Kai Kaljo jt.

2007. aastal annetas Eesti Kultuurfond Ameerika Ühendriikes Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusele eesti kunstnikelt fondi valdusse aastatel 1968–1975 kogutud kunstiteosed. Tööde autorid on Raoul Lind, Karin Luts, Endel Kõks, Olev Mikiver, Juhan Nõmmik, Epp Ojamaa, Osvald Timmas, Eduard Rüga, Hans Tsirk, Arno Vihalemm, Agate Veeber, Otto Paju, Herman Talvik, Anne-Reet Paris, Abel Lee, Adele Ulm-Augustas, Karl Niider ja Salome Trei. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus lasi kõik tööd restaureerida ning korraldas sellest 2008. aastal Marie Underi 125. sünniaastapäeva tähistamise raames näituse ja koostas kataloogi.

 

Põhjalik ülevaade eesti raamatugraafikast on rohkete mustvalgete ja värviliste illustratsioonidega. Sisukord: Eessõna Sissejuhatus. Kokkuvõtvaid jooni eesti raamatugraafika arengust kuni 1940. a. Nõukogude Eesti raamatugraafika 1940. aastast kuni 1950-ndate aastate keskpaigani - Esimene nõukogude aasta - Raamatugraafika Suure Isamaasõja aastatel - Sõjajärgsed aastad ja raamatugraafika - Aastad enne tõusu. Raamatugraafika 1950-ndate aastate keskpaigani Eesti nõukogude raamatugraafika tõusuaastad Tänapäev. Raamatugraafika uuenev pale Lisad Eesti raamatugraafikuid Kasutatud kirjandust Resümeed

Raamat tootedisainist.

Helmi Üpruse monograafia „Päikesemängud. Kunstnik Ado Vabbe elust ja loomingust“ on esimene põhjalikum käsitlus ühest Eesti modernistliku kunsti kesksemast ja samas salapärasemast figuurist. Teos jälgib Ado Vabbe kujunemisteed kunstnikuna, alates õpingutest ja varasest mõjutusest Euroopa avangardist kuni hilisema vaoshoituma, ent tehniliselt meisterliku loomeperioodini. Autor käsitleb Vabbe loomingut mitte pelgalt esteetilise väljendusena, vaid osana ajastu kultuurilistest ja ideelistes protsessidest – nii sõnas kui vormis. Rikkalikult illustreeritud raamat ühendab biograafilise ülevaate visuaalse analüüsiga, avades nii kunstniku elukäigu kui ka tema teoste tähendused kontekstis, kus individuaalne loomevabadus sageli piiratud oli.