Loodus

MTÜ Loodusajakiri käivitas uue raamatusarja Looduse Raamatukogu. Aastal 2012 ilmub neli järgmist raamatut. Raamatusari toetub ajakirjades Eesti Loodus, Horisont, Loodusesõber ja Eesti Mets aastate jooksul pikemat käsitlust leidnud teemadele. Raamatu "Aasta puud" koostaja Ann Marvet: "Taasiseseisvumise esimese kümnendi isamaaliste meeleolude ajel sugenes muude algatuste kõrval soov valida oma rahvuslinnu, -lille ja -kivi kõrvale ka rahvuspuu. Ajakirja Eesti Loodus lugejate lemmikuiks osutusid kadakas, kuusk, mänd ja pärn, ent lõplikku valikut teha oli raske. Ja siis, 1995. aastal, soovitas professor Viktor Masing rahvuspuu asemel järgida põhjanaabrite eeskuju ning valida igal aastal üks puuliik – puude perekond, et sellega lähemalt tuttavaks saada. Esimene aasta puu (1996) oli kadakas, temale järgnesid kuusk (1997), tamm (1998), kask (1999), pihlakas (2000), mänd (2001), pärn (2002), vaher (2003), lepp (2004), haab (2005), paju (2006), saar (2007), jugapuu (2008), sarapuu (2009), toomingas (2010) ning perekonnakaaslased jalakas ja künnapuu (2011)." Raamatu "Aasta puud" 1. osa ilmus 2011. aasta juunis, mis käsitles aasta puid 1996–2002. Raamatu 2. osas leiate aasta puud aastail 2003–2011. Iga puu – puude perekonna kohta on raamatus üks pikem ja paar-kolm lühemat artiklit, mõned pildilood – huvitav pilt seletava tekstiga – ning lõpuks n.ö viitelood sisukatest artiklitest, mida kuidagi ei õnnestunud kokku suruda. Väljapääsuna sai nopitud neist mõned huvitavad faktid ning lisatud täisviide artiklile Eesti Looduses – lugejaile, kelles kirjapandu uudishimu äratas.

Hiiumaa laidude kaitseala juhataja, kes kannab hoolt nende väikeste ja inimtegevusest vähe puudutatud maakildude eest keset merd, toob lugejani sõna ja pildis laidude võlu. Raamat kõigile.

Huvitav arutelu inimese alateadvuse evolutsioonilise päritolu üle. Autor on pikka aega elanud keset Aafrika ürgloodust ning jälginud lähedal elutsevaid tšakmapaaviane. "Me alustasime ilma ühegi kinnistunud arusaamata ja meil polnud ühtegi teooriat, mida oleks tulnud tõestada. [---] Tšakmapaavianide mentaalsed protsessid on niivõrd sarnased inimeste omale, et tegelikult osutus võimatuks neid kriitiliselt uurida ilma igapäevast inimeste kogemust justkui standardit aktsepteerimata."

Raamatus antakse ülevaade akvaariumi ajaloost, räägitakse esimestest akvaristidest, tutvustatakse lugejat vee füüsikaliste ja keemiliste omadustega. Asjahuviline loeb veeorganismide hingamisest, nende suhtumisest vees sisalduvatesse sooladesse, valgusesse jne. Hea käsiraamat kõigile elusloodusest huvitatuile, eriti akvaariumisõpradele.

Akvaarium on üheks praktiliseks vahendiks ja miniatuurseks laboratooriumiks looduse murdosa aastaläbiseks jälgimiseks ja tundmaõppimiseks ning on lüliks mitšuurinliku bioloogiaõpetuse ahelas, mis lubab metoodiliselt tunnetada teid loodusseaduste olemusse tungimiseks, et neid allutada ning juhtida inimesele vajalikus suunas. "Akvaariumi" koostajad tahavad omapoolse panusena kaasa aidata loodusesõpradele, akvaristidele, et nad võiksid kasutada akvaariumi seadistamiseks mõningaid näpunäiteid ja et see huvitav ala meil leviks lasteasutustes, koolides, isegi tervishoiuasutustes, noorte õppe- ja kasvatusvahendina, aga samuti oleks meie kodude kaunistuseks osakesena suvisest loodusest põhjamaa pikal talvel.

"Armastusega loodusest" koondab bioloogi ja loodusajakirjaniku Kristel Vilbaste looduslugusid, mis olid eetris Vikerraadios ning on nüüd, raamatukaante vahel illustreeritud enam kui saja kauni ja informatiivse värvifotoga. Vestelised lood tutvustavad taimi, linde, loomi ja putukaid, kes on Eestis kõige levinumad ja eestlastele kõige armsamad, aga kellest tänapäeval, kui inimeste kokkupuude loodusega pole enam nii sügav, ometi kuigi palju ei teata.

See on lugu Gerald Durrell’i loomade püüdmise ekspeditsioonist 1940ndate aastate lõpul tolleaegsesse Briti Kameruuni. Raamat on täis meeldejäävaid tegelasi, nii inimesi kui loomi. Muu hulgas kirjeldab Durrell tantsivaid ahve, kesköist konnajahti, oma jahimehi ja nende kirevat jahikoerte rühma ning suure hulga metsloomade kinnihoidmise rõõme ja muresid.

Miks uuritakse lindude lendamist? Miks huvitab teadlasi delfiinide ujumisviis? Mille poolest võib kasulik olla nahkhiir? Kas konnaski on midagi uurimisväärset? Need on vaid osa küsimustest, millega tegeleb bioonika.

Raamat kirjeldab Hiiumaa puisniitude, rannaniitude ja soontaimede taimestikku ja selle üldist iseloomu.

New York Timesi ja Sunday Timesi bestseller. Valitud korduvalt aasta parimaks raamatuks, muu hulgas Science Friday, Timesi, Popular Mechanicsi ning Science Newsi poolt. Dinosaurused olid suured, rumalad ja jõhkrad elukad, evolutsiooni tõelised läbikukkujad. Just sedavõrd primitiivselt käsitleti neid müstilisi olendeid ajal, mil paleontoloogiamaailma ühe säravaima tegija Steve Brusatte’i püksid veel koolipinki nühkisid. Raamatu "Dinosauruste tõus ja langus" autor on veendunud, et need stereotüübid on absurdselt valed. Seda kinnitavad ka üha uued avastused – keskmiselt kord nädalas leitakse uus dinosauruseliik – ning täiustunud uurimismeetodid. Arenevad tehnoloogiad aitavad paleontoloogidel mõista dinosauruste bioloogiat ja evolutsiooni moel, mis oli veel hiljuti kujuteldamatu. Nende aju ja meelte uurimiseks kasutatakse kompuutertomograafe, arvutimudelid näitavad dinosauruste liikumist ning võimsad mikroskoobid paljastavad, mis värvi nad olla võisid. Raamat annab võrratu ülevaate sellest, kust dinosaurused pärinesid, kuidas nad domineerima hakkasid, kuidas mõni neist hiigelsuureks muutus, samal ajal kui teistel suled ja tiivad arenesid ning neist aegamööda linnud said. Brusatte kirjeldab elavalt, kuidas dinosaurused arenesid koos muutuva maailmaga, mis oli hiigelsuurte vulkaanipursete ja asteroidilöökide sihtmärgiks, mille mandrid liikusid ringi, meretase kõikus pidevalt ning temperatuur kerkis ja langes kapriisselt. Nad küll kohastusid keskkonnaga, kuid viimaks enamik neist suri, suutmata ootamatu kriisiga toime tulla. Meil oleks nende teekonnast paljugi õppida.

Paljud loodusnähtused, mida varem peeti seletamatuiks, loeti imede või üleloomulike nähtuste hulka kuuluvaiks, on nüüdseks leidnud oma teadusliku seletuse. Niisugustest looduseilmingutest räägibki raamat, samuti sellest, kuidas inimene on õppinud niisuguseid jõude ja nähtusi tunnetades neid enda hüveks rakendama.

Kordustrükk kirjastuselt Loodus aastatel 1926-1929 ja 1940 ilmunud raamatutest "Eesti biograafiline leksikon", "Eesti biograafilise leksikoni täiendusköide".

Monograafia kujutab endast teaduslikku käsiraamatut 150 tähtsama Eesti NSV järve (välja arvatud Peipsi ja Võrtsjärv) kohta.

koostamisel osalesid Agnes Aaslaid, Alo Adamson, Maire-Liis Hääl, Jaanus Kiili, Kaie Lehtla, Heino Levald, Olev Liik, Enn Loigu, Tiit Metsvahi, Tiina Randla, Enno Reinsalu, Marit Seepõld, Vello Selg, Valdu Suurkask, Mihkel Veiderma, Harald-Adam Velner, Raivo Vilu, ... jt

Sisu: Sissejuhatus Setete levik ja paksus Stratigraafia Pleistotseen Holotseen Geomorfoloogia Aluspõhja pealispind Kesk-Pleistotseeni pinnamood Viimase jäätumise pinnamood Holotseeni pinnamood Maavarad The Map of Estonian Quaternary Deposits. Summary Карта четвертичных отложений Эстонии. Резюме

Raamat on abivahendiks lindude tundmaõppimisel looduses. Olles eesti keeles esimeseks omataoliseks, on ta määratud meie laialdasele linnusõprade perele (jahi- ja kalamehed, metsa- ja põllumajanduse praktikud, koolinoored jt.), kellel tuleb tegemist teha elusate lindude vaatlemisega ja uurimisega.

"Eesti linnud vesivärvides" on koolitööst sündinud austusavaldus maalikunstile ja linnuriigile. Eesti linnud on meie ümber looduses, taevas, koduaias ja isegi kesklinnas. Nüüd on nad oma rändega jõudnud vesivärvide maailma ja pesitsevad mõnusalt selle raamatu kaante vahel. Noore talendi Marie Martine Luppi maalid viiekümne kaheksast linnust ei ole ainult kaunid ja elavad, vaid annavad ka hea võimaluse Eesti linde paremini tundma õppida. Maalide autori Marie Martine Luppi Parksepa keskkooli 8. klassis kaitstud loovöö pälvis ETA riikliku teadustööde konkursi 1. preemia põhikooli astmes ning ka Eesti Kunstiakademia eripreemia. Lisaks on Mariet tunnustatud Ilon Wiklandi preemiaga ning selle aasta vabariiklikul kunstiolümpiaadil sai ta 1. koha.

Raamat valmis kirjastuste Valgus ja Eesti Entsüklopeedia ühistööna

«Eesti looduse kannatuse aastad» on ühe põlvkonna manifest Eesti metsale. Loodan, et nii süngetes toonides ei ole enam tulevikus vaja Eesti loodusest kirjutada. Eestis on rikkumata metsi alles 2%, rikkumata soid umbes 5%. XX sajand hävitas Eesti looduse. Mis põhjustas sellise katastroofi, mida me praegu rahvana sügavalt läbi elame? Eestlasi iseloomustab teiste XX sajandil peetud sõdade kõrval kolm isemoodi sõda: soodesõda, fosforiidisõda ja metsasõda. Need ütlevad ilmselt midagi olulist ka eestlaste ilmavaate ja elutunnetuse kohta. Lisaks oleme vähem kui saja aasta jooksul kaotanud (või kohe kaotamas) kolm eestlasi maarahvaks vorminud identiteeti: rannarahva, talurahva ja metsarahva oma. See raamat on läänemeresoomlase viimane karje uue maailmakorra künnisel. Minu meelest peaksime tegema kahte asja – säilitama indiaanlase väärikuse ja minema oma kavatsustes lõpuni. Mis kavatsused need täpsemalt on, sellele küsimusele otsime raamatus vastust.

Tavaformaadis ja kõvas köites artiklite kogumik.

Raamat annab ülevaate aastatel 1996-1998 Eestis läbi viidud CORINE Land Cover projektist, mille käigus koostati ühtse Euroopa metoodika alusel kogu Eestit hõlmav digitaalne maakatte andmebaas. CORINE Land Cover projekt on osa Euroopa Liidu CORINE programmist, mida teostati Euroopa Liidu liikmesriikides aastatel 1985-1990. Jättes kõrvale topograafilise kaardistuse, on projekti tulemusena esmakordselt loodud kogu riiki kattev, ühtsel metoodilisel alusel ja digitaalselt teostatud andmekogu Eesti looduslike, pool-looduslike ja inimtekkeliste alade esinemisest ja levikust.

Suures formaadis ning kõvas köites album. Rööptekst vene ja inglise keeles.

Lisa: tekstid illustratsioonide juurde vene, inglise ja saksa keeles ; kaart: Eesti NSV metsasus

Mets - see on omamoodi täiuslikkuse ime. Iga sekund tekib või muutub metsas midagi, sest loodus ei tunne oma loomingu lõpetatust. Metsal on omad eksistentsiseadused, mida ta on aastasadu viimistlenud ning olukordadele kohandanud. Nagu maailmas pole kaht sarnast nägu või iseloomu, nii pole ühenäolisi puid ega metsi. Metsa eriline võlu peitub tema kordumatuses.

Narmasnutt (Inacybe) on üks levinumaid mürkseente perekondi Eestis. Määrajas kirjeldatakse 77 narmastutiliiki, neist 71 on leitud Eestist ja 6 naaberaladelt. Raamat seenehuvilistele ja eriala spetsialistidele.

Teatmik sisaldab andmeid Eesti agrokliima ressurssidest, samuti põllutööde ning tähtsamate põllumajanduskultuuride kasvu ja saagi kujunemise agrokliimatingimustest. Tabelid ja joonised iseloomustavad taimede soojuse ja niiskusega kindlustatust vegetatsiooniperioodil, kultuuride talvitumist, põllumajandusele ohtlikke ilmastikunähtusi, kliimatingimusi põllutööde tegemisel ning kultuuride kasvu ja arengut.

Professor Eerik Kumari: "Eesti NSV Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni aseesimehe bioloogiakandidaat Aare Mäemetsa raamat Eesti NSV järved ja nende kaitse" on valminud tema ligi 25-aastase uurimistöö viljana. Seejuures on autor isiklikult külastanud kõiki vaadeldavaid järvi, kogunud nende kohta füüsilis-geograafilist, ökoloogilist ja limnoloogilist materjali, mille läbitöötamise tulemusel ongi valminud käesolev mahukas köide."

Raamat annab ülevaate Eesti NSV kalafaunast. Teos on kokkuvõtteks meie kalade uurimisest viimase kolmekümne aasta jooksul. Raamat pakub huvi bioloogidele, kaluritele, kalastajatele ja teistele loodusehuvilistele.

Raamatus antakse ülevaade Eesti NSV koobaste paiknemisest, iseloomust ja kujunemisest. Suuremaid koopaid, millel on teadusliku ja kultuuriloolist väärtust, kirjeldatakse põhjalikumalt. Rõhutatakse ka koobaste kaitsmise vajadust. Mõeldud looduskaitsetöötajatele, loodussõpradele, matkajaile ja õpilastele.

Tsiviliseeritud ühiskonna vajadused iga laadi hüvede järgi on pidevalt kasvanud ja kasvavad veelgi. Kõikide hüvede esmaallikaks on aga loodus. Nagu inimlik rõõm ja mure on kaksikvennad, nii on ka inimese ja looduse kokkupuudetel kaks poolust - negatiivne ja positiivne. Ja on inimmõistuse enda teha, kumb neist saab ülekaalu. Inimese ja looduse suhete probleem pole Eesti NSV-s uudne. Inimmõju Eestimaa loodusele on muutunud järjest tuntavamaks. Meie tegevusväljad on nähtavad kõikjal - õhus, vees, maapõues. Alljärgnev on lühike ülevaade Eesti NSV looduskaitse tänapäevast ja probleemidest, tehtust ja tegemist ootavast, tegelikkusest ja prognoosidest.

Eesti taimkatte kaardistamisega tehti algust juba 1930-ndatel aastatel. Sõja tõttu töö soikus ning jätkus alles 1946. a. avatud Teaduste Akadeemia eestvedamisel.
Käesolev teatmeteos annabki ülevaate selle suure töö tulemustest.

Sisu:
Eesti NSV botaanilise, eriti geobotaanilise uurimise ajaloost
Geograafiline asend ja geoloogiline ehitus
Kliima
Mullastik
Eesti NSV floora ja vegetatsiooni koosseis ja kujunemine
Mõningaid teoreetilisi seisukohti taimekoosluste klassifitseerimisel
Kuivade ja parasniiskete asukohtade taimkond
Soostunud metsade ja niitude taimkond
Madalsoode taimkond
Siirdesoode taimkond
Rabade taimkond
Lammimetsade ja lamminiitude (luhaniitude) taimkond
Mereranniku taimkond
Veetaimkond
Eesti NSV tulnuk- ja kultuurtaimestik
Eesti NSV geobotaaniline kaardistamine
Eesti NSV geobotaaniline rajoneerimine
Eesti asend Põhja-Euroopa taimegeograafilistes ja geobotaanilistes liigestustes

Turbasamblad (Sphagnáles) kuuluvad taimede süstemaatilises järjestuses sammaltaimede (Bryóphyta) hõimkonda ning lehtsammalde (Músci) klassi. Lehtsammalde klassis moodustavad nad omaette hästi eraldatud seltsi ainult ühe sugukonnaga (Sphagnáceae) ja ühe perekonnaga (Sphágnum), mis isegi vähevilunud silmale on välimuselt hästi eraldatav teistest sammalde seltsidest.

Pilvikud kuuluvad levinumate ja tuntumate Eesti seente hulka ning on kõrgelt hinnatud ka söögiseentena. Paraku tuntakse pilvikuid seni rohkem kui perekonda, liikide äratundmine on nende suure varieeruvuse ja raske määratavuse tõttu jäänud tagaplaanile. Raamat täidabki selle lünga.

Kolmekeelne fotolbum (eesti, inglise, vene keeles).

Raamat on mõeldud seeneteadlastele kui ka laialdasele seenesõprade ringile.

Ravimtaimede teadusliku uurimise valdkonnas on vahepealsed seitse aastat, mis lahutavad meid raamatu esimese väljaande ilmumisest, toonud hämmastaval hulgal täiendavaid uuringuid ning nendega kaasnevaid põnevaid tulemusi. Need aitavad avada uusi võimalusi ammu tuntud ravimtaimede teaduspõhisel kasutamisel, kiites sageli heaks ka selle, mida juba meie esivanemad rahvameditsiinis kogesid. Patt oleks seda teavet lugejaga mitte jagada, ja seda uuendatud väljaanne kuhjaga ka pakub.

Selles raamatus on kirjas 80 Eesti armastatuima ravimtaime lood. Saame nende kõigiga põhjalikult tuttavaks: kuidas taime ära tunda, mis nimesid ta kannab ning kuidas rahvas teda kasutanud on. Paljud raviretseptid on õige vanad. Põhjalikult on tutvustatud iga taime nüüdisaegset tõenduspõhist kasutusviisi, droogi keemilist koostist ja toimeid, säilitusaega ja -viisi. Tarvitamisõpetused tuginevad uusimatele teadusuuringutele ning lähtuvad iga taime kasutamisega seotud ohtudest, kusjuures on silmas peetud ka kõrvaltoimeid ja koostoimeid ravimitega.

Raamatu autorid on Tartu Ülikooli farmakognoosiaprofessor Ain Raal, rahvapärimuse uurija Mikk Sarv ja loodusajakirjanik-folklorist Kristel Vilbaste. Teos on omamoodi jätkuks Johannes Tammeoru, Oskar Koogi ja Gustav Vilbaste viies trükis ilmunud ülimenukale raamatule „Eesti NSV ravimtaimed”, kuid sisaldab täiesti uudset infot. Köide on illustreeritud Helje Eelma loodud originaalsete värviliste taimepiltidega.


Täiendatud kordustrükk.

Raamat, mida käes hoiate, on täiendatud ja parandatud kordustrükk Eesti ravimtaimede teisest ja kolmandast osast (2019 ja 2020), mis ilmusid varasemalt eraldi, kuid nüüd on koondatud  ühtede kaante vahele.

Kokku on raamatus vaatluse all 70 Eesti ravimtaime, nende seas leidub nii maitsetaimi kui ka mõningaid väga mürgiseid taimi. Põhjalikult on tutvustatud iga taime nüüdisaegset tõenduspõhist kasutusviisi, droogi keemilist koostist ja toimeid, kogumist, kuivatamist ja säilitamist. Tarvitamisõpetused tuginevad uusimatele teadusuuringutele ning lähtuvad iga taime kasutamisega seotud ohtudest, kusjuures silmas on peetud ka toimet, mis avaldub siis, kui konkreetset taime kasutada koos ravimitega.

Ravimtaimede teadusliku uurimise valdkonnas on vahepealsed aastad, mis lahutavad meid raamatute viimaste väljaannete ilmumisest, toonud hämmastaval hulgal täiendavaid uuringuid ning nendega kaasnenud põnevaid tulemusi. Need aitavad avada uusi võimalusi ammu tuntud ravimtaimede teaduspõhisel kasutamisel, ent kiites sageli heaks ka selle, mida meie esivanemad rahvameditsiinis kogesid. Patt oleks seda teavet lugejaga mitte jagada, ja seda uuendatud väljaanne kuhjaga ka pakub.

Raamatu autorid on Tartu Ülikooli farmakognoosiaprofessor Ain Raal ja loodusajakirjanik-folklorist Kristel Vilbaste.

Teos on illustreeritud Helje Eelma loodud originaalsete värviliste taimepiltidega.

Millist osa etendavad looduses röövlinnud -- kullilised ja kakulised -- ning kuidas neisse suhtuda, milliseid kullilisi ja kakulisi võib kohata Eesti NSV-s, kui suur on nende arv, kus ja kuidas nad elavad -- sellest kõnelebki käesolev teos. Raamat koosneb kahest põhiosast. Üldosas vaadeldakse inimese ja röövlindude suhteid läbi aegade, röövlindude bioloogiat. Eriosas võetakse vaatluse alla Eesti röövlinnud -- kullid ja kakud süstemaatilises järjestuses, kirjeldades nende välimust, levikut, arvukust, pesitsemist, saaki ja rännet. Maailma 8600-st linnuliigist on kullilisi ja kakulisi kokku vaid 405 liiki. Ka Eesti enam kui 300-liigilises linnuriigis pole 28 kulliseliigil (koos alamliikidega) ja 13 kakulise liigil arvuliselt väga suurt kaalu. Ometi on kullid ja kakud elusas looduses tähtsad, sest loomtoidulistena murravad nad teisi liike. Eriti silmatorkavaks muudab selle asjaolu, et nende saakobjektid on enamasti suured loomad.

Eesti NSV ala on mükoloogiliselt uuritud juba kakssada aastat. Selle aja jooksul on trükis avaldatud peaaegu 1200 tööd. Seetõttu on isegi Eestis töötaval seeneteadlasel raske üles otsida teda huvitavat mistahes seeneliigi kohta. Et aegade jooksul talletatud andmestikku kättesaadavaks teha, võetakse käesolevas käsiraamatus kokku kõik see, mis on aastail 1777 kuni 1974 avaldatud Eestis leitud seente liigilise koostise, leviku ja ökoloogia kohta. Nimestik ei kujuta endast seenefloora kriitilist konspekti, vaid ainult koondab ja võimaldab leida seniavaldatud.

Käesoleva raamatuga täidetakse lünk eestikeelsete liblikamäärajate osas. Määraja on kavandatud neljavihikulisena. Esimesse vihikusse on võetud kõik seni Eestist leitud päevaliblikaliigid. Käsitlemata on jäetud liblikate kogumise, prepareerimise, säilitamise ja kasvatamise metoodika.