"Kui tuvid kadusid“ on romaan Eesti lähiajaloost, rahutuse ja petliku rahu aegadest. Romaan liigub läbi kolme aastakümne, mille sisse jääb Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpp, Teine ilmasõda ning servapidi sulav ja stagneeruv Nõukogude Liit. Samas on aga tegu looga, mis käsitleb üldisemalt inimese ja võimu suhteid, vaatleb võimuga kohanemist ja kohanematust, räägib maskidest, mida inimesed on võimelised või võimetud kandma. Kas hoida hammasrataste vahel selg sirge või muutuda ise hammasrattaks? Nagu Sofi Oksase varasemad teosed „Stalini lehmad“ ja „Puhastus“, räägib ka „Kui tuvid kadusid“ poolitatud Euroopast ja ajaloo puretud Eestist, tema inimeste lootustest ja kaotustest. Sellestki, et mõnikord on need kaks üks ja sama.

Andreï Makine'i tegi kuulsaks alles käesolev romaan. Varem oli ta avaldanud romaanid «Nõukogude Liidu kangelase tütar», «Langenud lippuri pihtimus» ja «Amuuri jõe aegadel», kõik prantsuse keeles. Romaan «Prantsuse testament», mis ilmus 1995. aastal, pälvis ilmumisaastal Goncourt'i, Médici ja lütseumiõpilaste Goncourt'i auhinna. Kuulsus pani kirjandusülevaadete tegijaid Makine'i isikust kõnelema ning kõigi üllatuseks langes kirjutatu paljuski kokku romaani «Prantsuse testament» peategelase eluga. Makine on nimetanud oma eeskujudena paljusid tuntud kirjanikke ning võib öelda, et ta on loonud oma kirjandustest oma teose keele, mis kannab lugejani teiste kirjanike loomingut, tegelasi või ajalooliste isikute elulugusid, otsekui meelitaks ta meid filoloogiliste otsingute labürinti või sõitma karusselliga sünonüümirattal, mis nagu iga ring ots otsaga kokku puutudes meile meenutab, et kõik on tõesti üks.

„Küüslauk ja safiirid” on Ruth Reichli imemaitsev ja üleannetu ülevaade ajast, mille ta veetis inkognito restoranikriitikuna. Reichl teab, et selleks, et olla hea kriitik, pead olema anonüümne. Asunud nii ihaldusväärsesse ametisse nagu New York Timesi restoranikriitik, hakkab ta end maskeerima, et söögikohtades tema ümber ei lipitsetaks. Reichli spioonimängude puhul on eriti märkimisväärne, et ennast järjest uuteks tegelaskujudeks (kaltsakas blond Molly; boheemlaslik punapäine Brenda ja teised) kostümeerides tajub ta, et temas muutub ka muu, mitte pelgalt füüsiline välimus. Ruth avastab, kuidas muutunud välisilme võib sügavalt mõjutada inimese varjatud iseloomuomadusi, ootusi ja isusid.

Igal ajastul on oma tondilood. Tondidki vananevad ja lähevad moest. Ja enamasti ei jää õudusromaanide autorid kirjanduslukku püsima. Mary Shelley "Frankensteinil" oli rohkem õnne. Kirjutatud gooti õudusromaanide vaimus – "et lugeja pelgaks tagasi vaadata, et veri ta soontes tarretaks", nagu märgib autor eessõnas –, sai teosest ometigi midagi rohkemat: enese teadmata pani autor aluse uuele žanrile. "Frankensteinil" õnnestus olla maailma esimene avaldatud teaduslik-fantastiline romaan.