Ajalugu ja poliitika
Siia on valitud ehitised, mis kajastavad inimkonna tehnilise mõtte arengut ja on silmapaistvad kas uudse tarinduse või täiuslikkuse poolest. Ajalise järjestuse kõrval väljendab tehtud valik ka ehituse geograafilist levikut. Suur osakaal on antud 20. sajandi ehitistele ning samuti meie kodumaistele kõrvutamaks neid maailma ehitustasemega. Album on mõeldud eelkõige noorukitele, ent võib huvi pakkuda ka kõige laiemale lugejaringile.
Raamatusari „101 Eesti ...“ käsitleb ülevaatlikult erinevaid Eesti kultuuri, ajaloo, looduse ja muuga seotud teemasid. Iga raamatu autor on oma valdkonna tunnustatud spetsialist, kes on raamatusse valinud 101 just tema jaoks kõige olulisemat sündmust või märksõna. Sarja avaraamat on Mart Laari koostatud „101 Eesti ajaloo sündmust“. Teos algab esimeste inimeste jõudmisest Eesti alale ja lõpeb meie lähimineviku sündmustega, nagu Eesti astumine Euroopa Liitu ja NATO-sse, hõlmates nõnda Eesti loo kogu tema ulatuses ja olles heaks sissejuhatuseks sarja järgmistele raamatutele.
Siia raamatusse on koondatud 101 arheoloogilise leiu lood. Kaugelt üle miljoni meie muuseumites hoitava leiu hulgast moodustavad need vaid väikese osa, ent nende lugude abil oleme püüdnud näidata, kuidas arheoloogid esemeid uurivad, kuidas saadakse teada esemete vanus ning kasutusviisid ja kuidas on võimalik jõuda vaid mõne leiu järgi tõlgendusteni ammu kadunud ühiskondadest ja inimestest.
Arheoloogia, nagu ka kõik teised teadused, on dünaamiline ja pidevalt muutuv. Nii ei saagi loodud tõlgendusi võtta lõplikena ning uute teadmiste lisandudes või hoopis arheoloogide endi maailmavaate ja teoreetiliste lähtekohtade ümberhindamisel võivad muutuda ka tõlgendused. Siingi raamatus on mitmeid näiteid, kus aastakümneid püsinud tõlgendustele on lisandunud hoopis uued arusaamad. Uued uurimismeetodid ja kiiresti arenevad tehnoloogiad võimaldavad muidu „tummadest“ arheoloogilistest leidudest teada saada senisest palju põnevamaid lugusid. Loodetavasti näitab see raamat lugejatele, et ei ole olemas igavaid leide ja ka üksik potikild võib jutustada midagi täiesti uut.
Tõnno Jonuks (snd 1974) on arheoloog. Ta on oma senistes uurimustes keskendunud mineviku religioonidele, viimastel aastatel on põhirõhk kandunud esemeuurimustele. Tegeleb samuti Eesti loodususundi kontseptsiooniga, eriti selle ajalise mõõtmega. Tartu ülikoolis õppis Jonuks vastavatud usuteaduskonnas ning seejärel lõpetas filosoofiateaduskonna ajaloo osakonna. Ta on tegelenud ka Skandinaavia viikingiaegse religiooniga ja tõlkinud vanaislandi keelest. Praegu töötab Jonuks Eesti kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadurina.
Kristiina Johanson (snd 1980) on arheoloog. Tema peamine uurimisvaldkond on kiviaeg ning viimastel aastatel on ta uurinud Eesti tulekivileidude geoloogilist päritolu. Lisaks sellele huvitab teda, kas ja kuidas on võimalik uurida maagiliste praktikate kajastumist ning maagilisi esemeid arheoloogias. Praegu töötab ta Tartu ülikoolis arheoloogia teadurina.
Filmikriitik Tristan Priimägi on valinud nende kaante vahele 101 Eesti filmi, mis annavad meie rohkem kui saja-aastasest filmiloost värvika läbilõike. Raamat aitab lugejal tõlgendada neid filme ajalises kontekstis, toob võrdlusi üleilmsete tähtteoste ja suundumustega, tunnustab arengut, uudseid mõtteid ja filmitehnilisi võtteid, puistab fakte ja põnevaid kaadritaguseid lugusid, selgitab seoseid ja viskab vihjeid, intrigeerib edasi mõtlema ja vanu filme uue pilguga uuesti vaatama. Raamatu filmiregistrist võib leida peaaegu 500 pealkirja ja isikunimede registrist ligi 800 nime.
Kullal ja hõbedal on inimkonna ajaloos olnud erakordselt suur roll. Neil on palju väärtuslikke omadusi: nad on säravad, vastupidavad ja kergesti töödeldavad, nad on haruldased ja seetõttu kallid ja ihaldusväärsed. Ent praktilise väärtuse kõrval on alati olnud oluline ka kuld- ja hõbeesemete sümboolne tähendus. Raamatus ei ole esemeid mitte üksnes kirjeldatud, vaid jutustatakse ka lugusid sellest, milleks neid loodi ja mis puhuks kingiti, kuidas kasutati ja kaunistati, mida tähendavad neil leiduvad märgid ja sümbolid ning kuidas esemete omanikud või kinkijad end hõbeteostel jäädvustasid. Samuti saab lugeda kullasseppadest, kes neid esemeid lõid: nende päritolust, loomingust ja karjäärimustritest. Selleks, et huvilistel oleks võimalik kirjeldatud aardeid oma silmaga muuseumides kaeda, on ära märgitud ka nende praegused asukohad (mis alati ei kattu muuseumiga, mille kogusse ese kuulub).
Nende kaante vahel on 65-aastase Eesti teleajaloo värvilisemad killud. Need on moodustunud koroonakevade rütmis pikkade telefonikõnede, kogutud mälestuste, tarkade meeste teleajaloo uuringute ning kuhjade viisi loetud artiklite ja tudengitööde tulemusena. Saateid raamatusse valides alustasin algusest – esimene lastesaade, populaarseim lauluvõistlus, pikim ajaloosaade, kõige kauem eetris püsinud saade, esimesed telestaarid, esimene formaadisaade jne, jne. Saate sünni- ja eluloo kõrval leiab huviline eetriaastad, esimeste/olulisemate tegijate nimed, aga ka esmaeetri täpse kuupäeva ja kellaaja. Raamatu kirjutamise algusest on juba palju muutuda jõudnud: TV3 kavas on taas „Eestimaa uhkus“, uute tegijatega „Öö-TV“ otsib veel oma kohta ja nii mõnedki tegijad on kanalit/ametit vahetanud või sootuks taevatähtede taha sõudnud. Kõik saated raamatusse paratamatult ei mahtunud, ja paljusid ei oska lühikese ajalise distantsi tõttu veel hinnatagi, kuid küllap teeb Aeg kindlaks tänagi eetris olevate saadete kullaproovi.
11. SS-vabatahtlike soomusdiviis Nordland on tähelepanuväärsemaid Teises maailmasõjas Saksa poolel võidelnud väekoondisi, mis 1944. aasta jaanuarist oli peaaegu päevast päeva lahingute tulipunktis. Suurte kaotuste hinnaga kaeti Saksa vägede taganemist Venemaalt Oranienbaumi alt Eestisse ning löödi raskeid lahinguid Narva rindel, Tannenbergi liinil ja Tartu all. Diviis hukkus Berliini all ja linnas endas hargnenud lõppheitluses.
1812. aasta Isamaasõja sündmused veeresid Eesti lähedusse. Riia eeslinnad põlesid, Kuramaal käisid verised lahingud. Ka tuhanded mehed Eestist ja Lätist kaitsesid sõdurite või maakaitseväelastena riiki vaenlase sissetungi vastu. Koos teiste Venemaa rahvastega tuli eestlastel ja lätlastel anda võidu heaks moona, varustust, hobuseid ja mis kõige kallim – inimesi.
Mitmete NSV Liidu arhiivide materjalide põhjal vaatleb Rein Helme oma monograafias esmakordselt 1812. aasta keerulist ajalugu Eestis ja Lätis.
1905. aasta revolutsioon oli pöördepunktiks eesti rahva ajaloos, andes võimsa tõuke ühiskonna uuenemisele ja valmistades ette teed Eesti riiklikule iseseisvusele. Esimest korda haaras võitlus vabaduse eest suuri inimhulki linnas ja maal. Tsaarivalitsus surus rahvaliikumise maha massiivse sõjalis-politseilise terroriga, karistussalkade ja sõjakohtute käe läbi hukkus sadu inimesi.
See raamat räägib revolutsioonisündmustest nendes osalenute ja kaasaegsete silmade läbi. Lugejani tuuakse valik enamasti seniavaldamata mälestusi Eesti arhiividest, mille üleskirjutused pärinevad 1930. aastatest. Valdavalt on need intervjuud, mida 1905. Aasta Selts valmistas ette publitseerimiseks teose „Punased aastad, I“ (1932) järjena, kuid mis jäid ilmumata.
Kogumikus avaldatakse tervikuna Voldemar Juhandi kogutud ja koostatud kaheosaline mälestuste kogu „Rahvamälestisi 1905. aastast Eestis“, mis valmis 1934. aastal Juhandi uurimismatkade tulemusena Harju-, Lääne-, Järva- ja Pärnumaale mõisapõletamise alale. Raamat on kolmas köide autori Toomas Karjahärmi kolmeosalisest uurimis- ja publitseerimisprojektist „1905. aasta Eestis“.
1905. aasta demokraatlik revolutsioon oli pöördepunktiks Vene impeeriumi rahvaste ajaloos. Moodsa vabadusmõtte kandjaks sai esmakordselt ühiskonna eri kihte haarav laialdane rahvaliikumine. See raamat räägib sotsiaaldemokraatlike organisatsioonide tekkimisest Eestis ja nende võitlusest isevalitsusliku korra vastu rõhuasetusega võitlusvahenditele ning vägivalla ja terroriga seotud aspektidele. Vaatluse all on sotsialistide valmisolek relvastatud ülestõusuks, nende üleskutsed lendlehtedes ja tegelikud sammud. Toomas Karjahärm on analüüsinud ja kirjeldanud vägivaldseid episoode linnas ja maal, mis olid suunatud mõisnike ja võimuesindajate vastu.
Uurimuse juurde kuulub kroonika tähtsamatest sündmustest Eestis, Venemaal, Lätis ja Soomes aastail 1904–1907, mis tugineb uuematele käsitlustele ja on abiks raamatu peateemas orienteerumiseks. Lisatud on valik teemakohaseid dokumente, sh VSDTP kongresside otsused, Lenini tööd ja eesti sotsialistide seisukohad terrori küsimuses, samuti Eestis väljaantud ja levitatud lendlehed. Autor järeldab, et spontaanselt vallandunud kättemaksuterrori tagamõte oli mõisnike klassi ja mõisamaavalduse kaotamine, mis oli kooskõlas eesti rahva enamuse ajaloolise õigusteadvusega.
Raamat on teine köide autori kolmeosalisest uurimis- ja publitseerimisprojektist „1905. aasta Eestis“.
Diplomaatia on riigi välissuhteid reguleerivate institutsioonide ametialane suhtlemine teiste riikide vastavate isikute ja organitega ning rahulikul teel ta õiguste ja huvide kaitsmine välismaal – ülesanne, mis on usaldatud diplomaatidele. Läbi aegade on diplomaadid rahulike läbirääkimiste tulemusena saavutanud kokkuleppeid, mis on säästnud, kuid ka muutnud maailma. Tihti on nad ise jäänud seejuures tähelepanuta. Käesolev raamat tutvustab lugejale kahtekümmend üht maailma ajalugu muutnud diplomaati.
Tõeline kunstnik ei kopeeri kunagi tegelikkust, ta interpreteerib seda enda isemaailma kaudu. Selleks kasutab ta mitmesuguseid, olemuselt tinglikke meetodeid. Kunstniku taotlused, valitud teema ja idee tuuakse vaatajani maalikunsti vahenditega – värvidega. Tõeline kunstiteos saab sündida vaid talendi olemasolul. Selles raamatus antakse lühike ülevaade eri aegadest pärit, eri stiile esindavatest ja erinevate käekirjadega maalikunstnikest, kel kõigil on üks ühine – neile kuulub maalikunsti austajate siiras tänu ja sügavalt aupaklik kummardus. Tänu neile elab meis nii kaugetae aegade kui ka tänapäeva maalikunst.
Selles raamatus ei räägita mitte ainult sõjalis-poliitiliste liikumiste ja rahvaülestõusude juhtidest, kes võitlesid rahvusliku ja sotsiaalse rõhumise vastu. Siin on esindatud ka fanaatilised üksikterroristid, ebasoosingusse sattunud kirikuhierarhid, usuvoolude ja majanduse reformaatorid, silmapaistvad teadlased ja kirjanikud, kes heitsid väljakutse traditsioonilistele teaduslikele, eetilistele ja filosoofilistele arusaamadele, väejuhid, kellest saatuse tahtel said poliitikutest mässajad ...
Albumis saab läbi ajalooliste fotode ja viimaste Vanalinna Päevade reportaažide elada kaasa ainulaadsele õhustikule, osadusele ja rõõmule, millest ammutab oma jõu nüüd juba veerand sajandit kestnud rahvapidu. Albumis saavad sõna ka mitmed läbi aegade Vanalinna Päevade korraldamist juhtinud inimesed.
"Kui me 1980. aastal 40 kirja nime all tuntuks saanud läkitust koostasime, siis oli meil jätkuvas venestamissurves oluline, et Eestit ei antaks ära jälle ühegi püssipauguta. See meie suure riigimehe Jaan Tõnissoni väljend oli nüüd muidugi sümboolse tähendusega: lahing käis vaid keele ja kultuuri eest, maa oli Vene vägede sissemarsiga 40. aasta juunis juba läinud. Kõik kirjale eelnev ja järgnev andis nii palju huvitavat materjali meie ühiskonna kohta, et rohkem kui ühel meist süvenes veendumus – kõigest sellest tuleb kirjutada. Küsimus oli, millal see kord võimalikuks osutub. Teade juhtunust pidi ulatuma järgmiste põlvedeni."
Miks lõi vöötkoodi leiutamine väikepoodidel jalad alt? Miks suurendas grammofon majanduslikku ebavõrdsust? Kuidas parandasid banaanid vaktsineerimise kättesaadavust? Kuidas lõi beebipill naistele võimaluse töötada juristi või arstina?
Briti majandusteadlane ja ajakirjanik Tim Harford räägib 50 leiutise kaudu loo, kuidas kujunes praegune majandussüsteem ja kuhu see võib areneda. See raamat ei ole teada-tuntud leiutistest, nagu trükipress või aurumasin. Autor räägib esemetest ja nähtustest, mis on mõjutanud majandust märkamatumalt. Need leiutised on meie igapäevaelus elementaarsed, ent nende sünniloo taga on rohkelt peamurdmist ja ootamatuid pöördeid. Autor kirjeldab, kuidas iga uus asi toob mõnedele suurt kasu ja teised paiskab põrmu. Ning see, kellest saab võitja või kaotaja, võib olla vägagi üllatav.
Enam kui kümmekonna aasta pikkusele uurimistööle toetuvas monograafias käsitleb Chris Bellamy ajaloo suurima ja võikaima maa- ja õhusõja ajalugu. See oli absoluutne sõda, milles mõlemad pooled püüdsid jäägitult hävitada oma vastase, mistõttu mõlemad loobusid peaaegu kõigist tavapärastest piirangutest, mis muidu iseloomustavad „tsiviliseeritud“ riikide sõjalisi konflikte. Aastail 1941–1945 suutis Nõukogude Liit lõpuks hävitada sõjas, mida tänini nimetab Suureks isamaasõjaks, suurema osa Natsi-Saksamaa ja tema liitlaste maa- ja õhujõude. See oli Teise maailmasõja kõige otsustavama tähtsusega saavutus ning Bellamy üksikasjalik ülevaade kõneleb meile sellest nii Nõukogude kui ka Saksa poole pealt vaadatuna, sealhulgas pikast perioodist 1939. aasta augustist 1941. aasta juunini, mil Saksamaa ja Nõukogude Liit olid liitlased.
Tuginedes rikkalikule materjalile, mis on tulnud päevavalgele pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja heale sõjaliste ja poliitiliste strateegiate tundmisele, kujutab „Absoluutne sõda“ endast kahtlemata selle ajaloo julmima kokkupõrke üht põhjapanevamat käsitlust.
Chris Bellamy omandas magistrikraadi sõjauuringute alal Londonis King’s College’is ning doktorikraadi Edinburghi ülikoolis. 1990. aastal sai temast ajalehe Independent sõjakorrespondent ning ta kirjutas reportaaže nii Lahesõjast, Bosniast kui ka Tšetšeeniast. 1997. aastal pöördus ta tagasi akadeemilisse maailma ning temast sai Cranfieldi ülikooli lektor, hiljem kaitseuuringute instituudi juhataja ning alates 2010. aastast on ta Greenwichi mereinstituudi direktor. 2008. aastal võitis ta „Absoluutse sõja“ eest RUSI Westminsteri sõjanduskirjanduse auhinna.
See raamat on pühendatud inimtekkelise absurdi vahest ehk kõige võimsamale õiele kogu inimkonna senises ajaloos – Nõukogude Liidule. Seal viljeldud absurd sai alguse väheste inimeste eluvõõrastest ideedest, kuid need arenesid edasi ja haarasid endaga üha uusi inimesi, kuni hakkasid iseennast omaenda sisemisest jõust taastootma. Absurdsed ideed sünnitasid absurdseid lahendusi, need omakorda nõudsid uusi absurdseid meetmeid, viimased uusi absurdseid ideid ja lõpuks ei saanud enam keegi aru, kust see kõik tuleb. Ainuke, mida võis mõista, oli see, et elu on muutunud košmaarseks, arusaamatuks, totraks ja et pole mingit lootust sellele vastu hakata, sest absurd valitseb kõikjal – polnud lihtsalt jõudu, mille abil absurdi lammutama hakata.
Ajaloo võimsaimad riigid on olnud eripalgelised. Mõni, näiteks maiade tsivilisatsioon, koosnes omavahel konkureerivatest ja sõdivatest riigikestest, mida ühendas ühine kultuur. Mõni, nagu Pärsia impeerium, rajati relva jõul. Osa riike – Rooma, Hiina, Vana-Egiptus – võis uhkustada tsentraliseeritud valitsuse ja arenenud riigiaparaadiga. Seikleme ajaloo kõige võimsamate riikide territooriumidel ning vaatleme kadunud impeeriumide tugevaid ja nõrku külgi.
7. detsembril 1999 Tallinnas toimunud konverentsi "Eesti lähiajaloo metodoloogilisi probleeme" materjalid.
Sisukord:
- Saateks
- Pertti Grönholm "Jutustus ja argumentatsioon. Diskursianalüüs nukogude ajalookirjutuse kriitilises lähivaates"
- Kalervo Hovi "Rahvusvaheliste suhete ajaloo metodoloogiast"
- Kalev Katus "Neli kildu rahvastikuteaduse metodoloogiast"
- Anu Mai Kõll "Majandusajaloo metodoloogiast"
- Priit Pirsko "Arhiivinduse metodoloogilisi sõlmküsimusi, eriti lähiajaloo kontekstis"
- Enn Tarvel "Ajaloolase analüüsist"
- Nimeregister
"Kaemusi Eestist" tähendab vaatlusi Eesti kohta, aga ka Eestist väljapoole, muud maailma haaravalt. Kas on identsus - iseendasamasus - midagi muud kui pidev liikumine, dünaamika enda ja teiste vahel, läbikõne teisega, vabadus liikuda, vabadus kõnelda?
Raamat sisaldab ligi 3000 artiklit, mis käsitlevad huvipakkuvalt vanaaja ajalugu, mütoloogiat, filosoofiat, teadust, tehnikat, kirjandust, kunsti, muusikat ja teisi ainevaldkondi. Lugeja leiab ligi 2000 artiklit, mis käsitlevad huvipakkuvalt vanaaja ajalugu, mütoloogiat, filosoofiat, teadust, tehnikat, kirjandust, kunsti, muusikat ja teisi ainevaldkondi. Köite lõppu on lisatud genealoogilised tabelid, registrid ja kleebistahvlid.
Detsembris 1944 tegi Hitler Belgias Ardennide lumiste metsade ja kuristike vahel viimase katse sõja käiku pööret tuua. Plaan oli läänerinne läbi lõigata ning liitlaste üksused sisse piirata. Ehkki kogenud kindralid kahtlesid ettevõtmise edus, uskusid Saksamaa juhid ja nooremad ohvitserid, et see annab võimaluse lääneliitlased peatada ning päästa oma kodud ja pered läheneva Punaarmee käest. Ardennidest sai läänerinde vaste idarinde Stalingradile. Sõjatandril valitsesid kohutav julmus, meeleheide ja kättemaksuhimu, mis pani mõlemaid osapooli rikkuma sõjapidamise reegleid. Peale vaenlase murdis ja sandistas mehi käre pakane. Vihaste lahingute ajal põgenesid hirmunud belglased kodudest, kartes õigustatult sakslaste kättemaksu. Liitlasi tabas rünnak ootamatult ja paljudel tuligi alla anda või põgeneda. Esialgsest peataolekust suudeti aga kiiresti toibuda, vastupealetungile asuda – ja Saksa sõjamasina selgroog läänerindel viimaks murda.
„Ardennid 1944“ on tunnustatud sõjaajaloolase Antony Beevori järjekordne suurepäraselt jutustatud lugu, mis kirjeldab toimunut nii väejuhtide otsuste ja võimumängude perspektiivist kui ka rindemeeste ja tsiviilisikute üleelamiste ja kannatuste kaudu.
Tartu Riikliku Ülikooli NSV Liidu ajaloo kateedri väljaanne, mis käsitleb rauaaja algust Ida-Euroopas antiikajal, antiikriike Musta mere ääres, Kaukaasia, Kesk-Aasia ja Siberi rauaaega, Ida-Euroopa varast keskaega, Volga-Bulgaariat, Vana-Vene arheoloogiat IX-XIII sajandil, muistset Novgorodi ja Moskva arheoloogilisi mälestusmärke.
Käesoleva raamatu kirjutamise tingis vajadus tutvustada Eesti muistiseid ja nende kaitsega seotud küsimusi võimalikult laiadele rahvahulkadele, et iga inimene tunneks muististe teaduslikku väärtust ja teaks, kuidas toimida nende avastamisel. Raamat annab lühiülevaate arheoloogiateaduste ajaloost Eestis. Vaadeldakse meie vabariigi iga rajooni asustust ja iseloomulikumaid muistiseid. Rikkalikult illustreeritud raamat on mõeldud kodu-uurijaile, õpilastele, kultuuritöötajaile ja kõigile ajaloost ning arheoloogiast huvitatud lugejaile.
Teine, parandatud ja täiendatud trükk.
Mäletan, kuidas ma esmakordselt Luure Keskagentuuri mälestusseina ees seisin. Minu tähelepanu köitis vestibüüli põhjasein. Selles nägin hulka valgesse vermonti marmorisse raiutud musti tähti. Vasemal seisis riigilipp, paremal CIA oma. Astusin lähemale. Tähtede kohale olid raiutud sõnad: «LUURE KESKAGENTUURI TÖÖTAJATE AUKS, KES KODUMAAD TEENIDES OMA ELU OHVERDASID». Tähti oli viie rea jagu. Lugesin need ükshaaval kokku. Ühtekokku kuuskümmend kaheksa tähte. Tähtedest madalamal seisis roostevabast terasest ja klaasist kast. Kast oli lukus. Selles oli mingi raamat. Seda nimetati auraamatuks ja peeti agentuuris nii pühaks, nagu sisaldaks selle köide kilfu õnnistegija risti küljest. See oli rohmakalt lahtilõigatud lehtedega õhuke lahtine raamat, mille avatud lehtede vahele oli torgatud punutud must järjehoidja, tutt otsas. Raamatusse olid korralike mustade tähtedega kirjutatud CIA ohvitseride surma-aastad. Kahekümne ühksal juhul oli aasta kõrvale kirjutatud ka hukkunu nimi. Enamiku aastaarvude kõrval polnud aga nimesid, olid ainult tähed. Nelikümmend nimetut tähte, väiksed nagu trükishrifti tärnid, igaüks tähistamas üht CIA ülesande täitmisel hukkunud salaluure ohvitseri. Selliseid nimetuid tähti oli seina sisse raiutud poole sajandi jooksul. «Kes peituvad nende tähtede taga?» küsisin ma endalt. Kus ja kuidas nad hukkusid? Millised missioonid nõudsid nende elu? Ted Gup
Käesolevate kaante vahele koondatud dokumendid ja muu materjal valgustavad sündmustikku, mis sai alguse Nõukogude-Eesti sõjaväelistest läbirääkimistest ja Punaarmee vägede saabumisest baasidesse 1939. aasta oktoobris ning mille lõppakordiks oli Eesti Vabariigi okupeerimine ja annekteerimine NSV Liidu poolt 1940. aasta suvel.
