Ajalugu ja poliitika

Siia on valitud ehitised, mis kajastavad inimkonna tehnilise mõtte arengut ja on silmapaistvad kas uudse tarinduse või täiuslikkuse poolest. Ajalise järjestuse kõrval väljendab tehtud valik ka ehituse geograafilist levikut. Suur osakaal on antud 20. sajandi ehitistele ning samuti meie kodumaistele kõrvutamaks neid maailma ehitustasemega. Album on mõeldud eelkõige noorukitele, ent võib huvi pakkuda ka kõige laiemale lugejaringile.

 

Siia raamatusse on koondatud 101 arheoloogilise leiu lood. Kaugelt üle miljoni meie muuseumites hoitava leiu hulgast moodustavad need vaid väikese osa, ent nende lugude abil oleme püüdnud näidata, kuidas arheoloogid esemeid uurivad, kuidas saadakse teada esemete vanus ning kasutusviisid ja kuidas on võimalik jõuda vaid mõne leiu järgi tõlgendusteni ammu kadunud ühiskondadest ja inimestest.

Arheoloogia, nagu ka kõik teised teadused, on dünaamiline ja pidevalt muutuv. Nii ei saagi loodud tõlgendusi võtta lõplikena ning uute teadmiste lisandudes või hoopis arheoloogide endi maailmavaate ja teoreetiliste lähtekohtade ümberhindamisel võivad muutuda ka tõlgendused. Siingi raamatus on mitmeid näiteid, kus aastakümneid püsinud tõlgendustele on lisandunud hoopis uued arusaamad. Uued uurimismeetodid ja kiiresti arenevad tehnoloogiad võimaldavad muidu „tummadest“ arheoloogilistest leidudest teada saada senisest palju põnevamaid lugusid. Loodetavasti näitab see raamat lugejatele, et ei ole olemas igavaid leide ja ka üksik potikild võib jutustada midagi täiesti uut.

Tõnno Jonuks (snd 1974) on arheoloog. Ta on oma senistes uurimustes keskendunud mineviku religioonidele, viimastel aastatel on põhirõhk kandunud esemeuurimustele. Tegeleb samuti Eesti loodususundi kontseptsiooniga, eriti selle ajalise mõõtmega. Tartu ülikoolis õppis Jonuks vastavatud usuteaduskonnas ning seejärel lõpetas filosoofiateaduskonna ajaloo osakonna. Ta on tegelenud ka Skandinaavia viikingiaegse religiooniga ja tõlkinud vanaislandi keelest. Praegu töötab Jonuks Eesti kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadurina.

Kristiina Johanson (snd 1980) on arheoloog. Tema peamine uurimisvaldkond on kiviaeg ning viimastel aastatel on ta uurinud Eesti tulekivileidude geoloogilist päritolu. Lisaks sellele huvitab teda, kas ja kuidas on võimalik uurida maagiliste praktikate kajastumist ning maagilisi esemeid arheoloogias. Praegu töötab ta Tartu ülikoolis arheoloogia teadurina.

 

Kullal ja hõbedal on inimkonna ajaloos olnud erakordselt suur roll. Neil on palju väärtuslikke omadusi: nad on säravad, vastupidavad ja kergesti töödeldavad, nad on haruldased ja seetõttu kallid ja ihaldusväärsed. Ent praktilise väärtuse kõrval on alati olnud oluline ka kuld- ja hõbeesemete sümboolne tähendus. Raamatus ei ole esemeid mitte üksnes kirjeldatud, vaid jutustatakse ka lugusid sellest, milleks neid loodi ja mis puhuks kingiti, kuidas kasutati ja kaunistati, mida tähendavad neil leiduvad märgid ja sümbolid ning kuidas esemete omanikud või kinkijad end hõbeteostel jäädvustasid. Samuti saab lugeda kullasseppadest, kes neid esemeid lõid: nende päritolust, loomingust ja karjäärimustritest. Selleks, et huvilistel oleks võimalik kirjeldatud aardeid oma silmaga muuseumides kaeda, on ära märgitud ka nende praegused asukohad (mis alati ei kattu muuseumiga, mille kogusse ese kuulub).

 

Nende kaante vahel on 65-aastase Eesti teleajaloo värvilisemad killud. Need on moodustunud koroonakevade rütmis pikkade telefonikõnede, kogutud mälestuste, tarkade meeste teleajaloo uuringute ning kuhjade viisi loetud artiklite ja tudengitööde tulemusena. Saateid raamatusse valides alustasin algusest – esimene lastesaade, populaarseim lauluvõistlus, pikim ajaloosaade, kõige kauem eetris püsinud saade, esimesed telestaarid, esimene formaadisaade jne, jne. Saate sünni- ja eluloo kõrval leiab huviline eetriaastad, esimeste/olulisemate tegijate nimed, aga ka esmaeetri täpse kuupäeva ja kellaaja. Raamatu kirjutamise algusest on juba palju muutuda jõudnud: TV3 kavas on taas „Eestimaa uhkus“, uute tegijatega „Öö-TV“ otsib veel oma kohta ja nii mõnedki tegijad on kanalit/ametit vahetanud või sootuks taevatähtede taha sõudnud. Kõik saated raamatusse paratamatult ei mahtunud, ja paljusid ei oska lühikese ajalise distantsi tõttu veel hinnatagi, kuid küllap teeb Aeg kindlaks tänagi eetris olevate saadete kullaproovi.

 

11. SS-vabatahtlike soomusdiviis Nordland on tähelepanuväärsemaid Teises maailmasõjas Saksa poolel võidelnud väekoondisi, mis 1944. aasta jaanuarist oli peaaegu päevast päeva lahingute tulipunktis. Suurte kaotuste hinnaga kaeti Saksa vägede taganemist Venemaalt Oranienbaumi alt Eestisse ning löödi raskeid lahinguid Narva rindel, Tannenbergi liinil ja Tartu all. Diviis hukkus Berliini all ja linnas endas hargnenud lõppheitluses.

 

1242. aasta 5. aprillil Peipsi järve idakaldal maha peetud Jäälahing on väheseid ajaloosündmusi, mida teavad Eestis ja meie idanaabri Venemaa pool peaaegu kõik. Iseasi, mida nad täpselt teavad või arvavad teadvat. Et Jäälahing on tihedalt seotud hilisema Moskva suurvürsti- ja tsaaridünastia esiisa ja õigeusu pühaku Aleksander Nevski isikuga, on teema juba sajandeid olnud teravalt ideologiseeritud, kangelasmüüti pakendatud. Sellest lahingust suurvenelaste rahvustunde upitamiseks loodud müüt ei haaku samas kuigi hästi allikaist teadaoleva ega üldise ajalootaustaga. Ometi on Jäälahing tänuväärne teema, jutustamaks mitte ainult sellest ammusest kokkupõrkest, vaid üldse tollasest ajast, oludest ja inimestest. Jäälahingus peegeldub see kauge ajastu nagu veetilgas.

Mälestusteraamat juuniküüditamisest 1941.

Sisukord:
Saateks
Instruktsioon operatsiooni „Nõukogudevastase elemendi väljasaatmine Leedust, Lätist ja Eestist“ läbiviimise korra kohta
Mälestusi Siberisse sõidul
Lapsena külmal maal
Ühe naise mälestusi
Rein Vare päevik

 

1812. aasta Isamaasõja sündmused veeresid Eesti lähedusse. Riia eeslinnad põlesid, Kuramaal käisid verised lahingud. Ka tuhanded mehed Eestist ja Lätist kaitsesid sõdurite või maakaitseväelastena riiki vaenlase sissetungi vastu. Koos teiste Venemaa rahvastega tuli eestlastel ja lätlastel anda võidu heaks moona, varustust, hobuseid ja mis kõige kallim – inimesi.

Mitmete NSV Liidu arhiivide materjalide põhjal vaatleb Rein Helme oma monograafias esmakordselt 1812. aasta keerulist ajalugu Eestis ja Lätis.

 

1905. aasta revolutsioon oli pöördepunktiks eesti rahva ajaloos, andes võimsa tõuke ühiskonna uuenemisele ja valmistades ette teed Eesti riiklikule iseseisvusele. Esimest korda haaras võitlus vabaduse eest suuri inimhulki linnas ja maal. Tsaarivalitsus surus rahvaliikumise maha massiivse sõjalis-politseilise terroriga, karistussalkade ja sõjakohtute käe läbi hukkus sadu inimesi.

See raamat räägib revolutsioonisündmustest nendes osalenute ja kaasaegsete silmade läbi. Lugejani tuuakse valik enamasti seniavaldamata mälestusi Eesti arhiividest, mille üleskirjutused pärinevad 1930. aastatest. Valdavalt on need intervjuud, mida 1905. Aasta Selts valmistas ette publitseerimiseks teose „Punased aastad, I“ (1932) järjena, kuid mis jäid ilmumata.

Kogumikus avaldatakse tervikuna Voldemar Juhandi kogutud ja koostatud kaheosaline mälestuste kogu „Rahvamälestisi 1905. aastast Eestis“, mis valmis 1934. aastal Juhandi uurimismatkade tulemusena Harju-, Lääne-, Järva- ja Pärnumaale mõisapõletamise alale. Raamat on kolmas köide autori Toomas Karjahärmi kolmeosalisest uurimis- ja publitseerimisprojektist „1905. aasta Eestis“.

 

Albumis saab läbi ajalooliste fotode ja viimaste Vanalinna Päevade reportaažide elada kaasa ainulaadsele õhustikule, osadusele ja rõõmule, millest ammutab oma jõu nüüd juba veerand sajandit kestnud rahvapidu. Albumis saavad sõna ka mitmed läbi aegade Vanalinna Päevade korraldamist juhtinud inimesed.

 

Raamatus "314 meetrit vabadust" räägitakse lühidal ja kujundlikul moel Teletorni sünni ja taassünni lugu, mille taustaks ja läbivaks teemaks üldine eesti rahva vabadusepüüdlus läbi aegade (lisaks graafiline ajatelg). Raamat algab 1991. aasta pöördeliste sündmuste kirjeldamisega, jutustatakse Nõukogude ajast ning torni taasavamisest ja seal aset leidvatest sündmustest.

"Kui me 1980. aastal 40 kirja nime all tuntuks saanud läkitust koostasime, siis oli meil jätkuvas venestamissurves oluline, et Eestit ei antaks ära jälle ühegi püssipauguta. See meie suure riigimehe Jaan Tõnissoni väljend oli nüüd muidugi sümboolse tähendusega: lahing käis vaid keele ja kultuuri eest, maa oli Vene vägede sissemarsiga 40. aasta juunis juba läinud. Kõik kirjale eelnev ja järgnev andis nii palju huvitavat materjali meie ühiskonna kohta, et rohkem kui ühel meist süvenes veendumus – kõigest sellest tuleb kirjutada. Küsimus oli, millal see kord võimalikuks osutub. Teade juhtunust pidi ulatuma järgmiste põlvedeni."

Miks lõi vöötkoodi leiutamine väikepoodidel jalad alt? Miks suurendas grammofon majanduslikku ebavõrdsust? Kuidas parandasid banaanid vaktsineerimise kättesaadavust? Kuidas lõi beebipill naistele võimaluse töötada juristi või arstina?

Briti majandusteadlane ja ajakirjanik Tim Harford räägib 50 leiutise kaudu loo, kuidas kujunes praegune majandussüsteem ja kuhu see võib areneda. See raamat ei ole teada-tuntud leiutistest, nagu trükipress või aurumasin. Autor räägib esemetest ja nähtustest, mis on mõjutanud majandust märkamatumalt. Need leiutised on meie igapäevaelus elementaarsed, ent nende sünniloo taga on rohkelt peamurdmist ja ootamatuid pöördeid. Autor kirjeldab, kuidas iga uus asi toob mõnedele suurt kasu ja teised paiskab põrmu. Ning see, kellest saab võitja või kaotaja, võib olla vägagi üllatav.

 

Vabastagem vaim kammitsaist ja alustagem teekonda mõiste KODANIK olemuse lahtimõtestamisest kodanikeriigi toimimise põhimõtete juurde

Andres Dido (Tiido) (1855–1921) sündis Viljandimaal, õppis Tartus, elas väljasaadetuna Kaasanis, pääses Šveitsi ja lõpuks elas pagulasena Prantsusmaal. Ta õppis ülikoolis sotsioloogiat ning on meie esimesi rahvusvaheliste, riigipoliitiliste ja riigiõiguslike huvidega publitsiste. Dido kõneles esimesena unistavalt Eestist kui vabariigist. Vabariigi mõiste, vabastatud inimese toimimine, võimu kasutamine õigluse huvides oli ta ilmavaate tuum. See oli edumeelsus, mis põlgas arengut takistavat tagurlust. Käesolev, Eesti Mõtteloo sarja 70. raamat näitab piltlikult, kuidas kapitalism toimis Prantsuse Vabariigis saja aasta eest just samuti nagu Eestis nüüd, 21. sajandi algul. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Mõtteloo Sihtkapital, Haridus- ja Teadusministeerium ning Kultuuriministeerium.

Raske, verine Moskva lahing, ehkki vähem tuntud kui Stalingradi ja Kurski lahingud, muutis II maailmasõja käiku. Käesolev teos käsitleb valdkondi eesliinil, kohtumisi Stalini ja tema kindralite ning Hitleri ja tema kindralite vahel, sõjaaegset rahvusvahelist diplomaatiat. Toetudes uurijatele hiljuti kättesaadavaks muutunud paljastavatele dokumentidele ja ellujäänute dramaatilistele jutustustele, annab Nagorski oma raamatuga sellele kangelaslikule lahingule väärilise koha.

Ajaloo võimsaimad riigid on olnud eripalgelised. Mõni, näiteks maiade tsivilisatsioon, koosnes omavahel konkureerivatest ja sõdivatest riigikestest, mida ühendas ühine kultuur. Mõni, nagu Pärsia impeerium, rajati relva jõul. Osa riike – Rooma, Hiina, Vana-Egiptus – võis uhkustada tsentraliseeritud valitsuse ja arenenud riigiaparaadiga. Seikleme ajaloo kõige võimsamate riikide territooriumidel ning vaatleme kadunud impeeriumide tugevaid ja nõrku külgi.

 

7. detsembril 1999 Tallinnas toimunud konverentsi "Eesti lähiajaloo metodoloogilisi probleeme" materjalid.

Sisukord:

• Saateks
• Pertti Grönholm "Jutustus ja argumentatsioon. Diskursianalüüs nukogude ajalookirjutuse kriitilises lähivaates"
• Kalervo Hovi "Rahvusvaheliste suhete ajaloo metodoloogiast"
• Kalev Katus "Neli kildu rahvastikuteaduse metodoloogiast"
• Anu Mai Kõll "Majandusajaloo metodoloogiast"
• Priit Pirsko "Arhiivinduse metodoloogilisi sõlmküsimusi, eriti lähiajaloo kontekstis"
• Enn Tarvel "Ajaloolase analüüsist"
• Nimeregister

"Kaemusi Eestist" tähendab vaatlusi Eesti kohta, aga ka Eestist väljapoole, muud maailma haaravalt. Kas on identsus - iseendasamasus - midagi muud kui pidev liikumine, dünaamika enda ja teiste vahel, läbikõne teisega, vabadus liikuda, vabadus kõnelda?

USA sõjaajaloo enim tapnud snaipri autobiograafia.

Raamat sisaldab ligi 3000 artiklit, mis käsitlevad huvipakkuvalt vanaaja ajalugu, mütoloogiat, filosoofiat, teadust, tehnikat, kirjandust, kunsti, muusikat ja teisi ainevaldkondi. Lugeja leiab ligi 2000 artiklit, mis käsitlevad huvipakkuvalt vanaaja ajalugu, mütoloogiat, filosoofiat, teadust, tehnikat, kirjandust, kunsti, muusikat ja teisi ainevaldkondi. Köite lõppu on lisatud genealoogilised tabelid, registrid ja kleebistahvlid.

Teatmeteos on tõlgitud saksa keelest Saksa Dv-s 1979. aastal ilmunud väljaande põhjal. Raamat sisaldab ligi 5000 artiklit, mis käsitlevad huvipakkuvalt vanaaja ajalugu, mütoloogiat, filosoofiat, teadust, tehnikat, kirjandust, kunsti, muusikat ja teisi ainevaldkondi.

Viktor Amani (1912–2009) ülevaade eestirootslaste lahkumisest Rootsi avaldati esmakordselt 1961. aastal koguteose "En bok om Estlands svenskar" I köites. Ülevaates kirjeldatakse ümberasumise tagamaid, erinevaid ümberasumise viise ja eestirootslaste sulandumist Rootsi ühiskonda

Detsembris 1944 tegi Hitler Belgias Ardennide lumiste metsade ja kuristike vahel viimase katse sõja käiku pööret tuua. Plaan oli läänerinne läbi lõigata ning liitlaste üksused sisse piirata. Ehkki kogenud kindralid kahtlesid ettevõtmise edus, uskusid Saksamaa juhid ja nooremad ohvitserid, et see annab võimaluse lääneliitlased peatada ning päästa oma kodud ja pered läheneva Punaarmee käest. Ardennidest sai läänerinde vaste idarinde Stalingradile. Sõjatandril valitsesid kohutav julmus, meeleheide ja kättemaksuhimu, mis pani mõlemaid osapooli rikkuma sõjapidamise reegleid. Peale vaenlase murdis ja sandistas mehi käre pakane. Vihaste lahingute ajal põgenesid hirmunud belglased kodudest, kartes õigustatult sakslaste kättemaksu. Liitlasi tabas rünnak ootamatult ja paljudel tuligi alla anda või põgeneda. Esialgsest peataolekust suudeti aga kiiresti toibuda, vastupealetungile asuda – ja Saksa sõjamasina selgroog läänerindel viimaks murda.

„Ardennid 1944“ on tunnustatud sõjaajaloolase Antony Beevori järjekordne suurepäraselt jutustatud lugu, mis kirjeldab toimunut nii väejuhtide otsuste ja võimumängude perspektiivist kui ka rindemeeste ja tsiviilisikute üleelamiste ja kannatuste kaudu.

 

Tartu Riikliku Ülikooli NSV Liidu ajaloo kateedri väljaanne, mis käsitleb rauaaja algust Ida-Euroopas antiikajal, antiikriike Musta mere ääres, Kaukaasia, Kesk-Aasia ja Siberi rauaaega, Ida-Euroopa varast keskaega, Volga-Bulgaariat, Vana-Vene arheoloogiat IX-XIII sajandil, muistset Novgorodi ja Moskva arheoloogilisi mälestusmärke.

 

Uurimusi Jüri Seliranna auks

See raamat jutustab tõestisündinud loo ühe mehe ja ühe naise armastusest - armastusest, mis oli kirglik ja ühtlasi täis lootust, ometi lõppkokkuvõttes nii lootusetu. See naine oli Walesi printsess Diana ja see mees - kapten James Hewitt. Nende armastus kestis ligi viis aastat. Siin ongi nende lugu.

Raamatus on rohkesti elavat, konkreetset materjali, mis illustreerib kujukalt inimkultuuri arengukäiku. Erilist huvi pakuvad loomulikult autori enda isiklikud etnograafilised tähelepanekud, kuid ka teiste etnograafide uurimustest võetud materjalid annavad palju uut. Kogu faktilise materjaliga tahab autor näidata üht: inimese loovate jõudude rikkust ja mitmekesisust, kõigi maade ja aegade inimeste tööarmastust ning leidlikkust, kõigi rahvaste osavõttu maailma kultuuri loomisest. Raamat õpetab austama kõiki rahvaid, sõltumata sellest, millisel arengutasemel nad asuvad, austama nende tööd ja loomingut.

Mäletan, kuidas ma esmakordselt Luure Keskagentuuri mälestusseina ees seisin. Minu tähelepanu köitis vestibüüli põhjasein. Selles nägin hulka valgesse vermonti marmorisse raiutud musti tähti. Vasemal seisis riigilipp, paremal CIA oma. Astusin lähemale. Tähtede kohale olid raiutud sõnad: «LUURE KESKAGENTUURI TÖÖTAJATE AUKS, KES KODUMAAD TEENIDES OMA ELU OHVERDASID». Tähti oli viie rea jagu. Lugesin need ükshaaval kokku. Ühtekokku kuuskümmend kaheksa tähte. Tähtedest madalamal seisis roostevabast terasest ja klaasist kast. Kast oli lukus. Selles oli mingi raamat. Seda nimetati auraamatuks ja peeti agentuuris nii pühaks, nagu sisaldaks selle köide kilfu õnnistegija risti küljest. See oli rohmakalt lahtilõigatud lehtedega õhuke lahtine raamat, mille avatud lehtede vahele oli torgatud punutud must järjehoidja, tutt otsas. Raamatusse olid korralike mustade tähtedega kirjutatud CIA ohvitseride surma-aastad. Kahekümne ühksal juhul oli aasta kõrvale kirjutatud ka hukkunu nimi. Enamiku aastaarvude kõrval polnud aga nimesid, olid ainult tähed. Nelikümmend nimetut tähte, väiksed nagu trükishrifti tärnid, igaüks tähistamas üht CIA ülesande täitmisel hukkunud salaluure ohvitseri. Selliseid nimetuid tähti oli seina sisse raiutud poole sajandi jooksul. «Kes peituvad nende tähtede taga?» küsisin ma endalt. Kus ja kuidas nad hukkusid? Millised missioonid nõudsid nende elu? Ted Gup

Käesolevate kaante vahele koondatud dokumendid ja muu materjal valgustavad sündmustikku, mis sai alguse Nõukogude-Eesti sõjaväelistest läbirääkimistest ja Punaarmee vägede saabumisest baasidesse 1939. aasta oktoobris ning mille lõppakordiks oli Eesti Vabariigi okupeerimine ja annekteerimine NSV Liidu poolt 1940. aasta suvel.

Algul mereröövel, hiljem kardinal ja siis juba paavst. Lugu Baldassare Cossast, esimesest Johannes XXIII-st, kelle kohta räägitakse, et ta liialt nautis elu. See on tõsi: too pontifex oli tõesti elunautija ja suur patune. Lugu, mida siin jutustatakse, on sedavõrd hämmastav, et enamikul lugejaist tekib õigustatult küsimus: kas tõesti võisid niisuguseid asju korda saata

Eestimaa Rahvarinde Eestseisuse liige Lembit Koik käsitleb Eesti 1988. ja 1989. aasta sündmusi nii, nagu ta ise need läbi elas, toetudes dokumentidele, toonastele väljaannetele ja isiklikele mälestustele. Ta kirjeldab neid kahte otsustavat aastat Eesti rahva ja riigi saatuse määramisel vastavalt tegelikult toimunule. Autor meenutab Baltimaade kolme rahva ühisrinnet võitluses vabaduse eest ning kodu- ja väliseestlaste koostööd. Rohkel pildimaterjalil võivad paljud iseend ja oma tuttavaid ära tunda ning neid mälestusväärseid sündmusi südamesoojusega meenutada.

1919. aasta oli Baltikum üks poliitiliselt rahutuim piirkond maailmas. Soome mässas, Saksa armee trampis läbi Eesti, Läti ja Leedu ja valgete väed marssisid revolutsioonilise Petrogradi peale. Selles meeletult rahutus õhkkonnas pöördusid äsja isiseisvunud Balti riigid abi saamiseks lääneliitlaste poole. Suurbritannia saatis appi väikese kerge ristlejate ja destroierite flotilli, keda juhtis kontraadmiral Walter Cowan. Omamata selgeid juhiseid, pidi Cowan ise välja töötama oma strateegia, mille ta ka tõhusalt teostas. Pärast hulljulge ja kartmatu taktika rakendamist, millele kaasnes rünnak peaaegu vallutamatuks peetud Vene mereväebaasi Kroonlinna südamesse, trumpasid Inglise laevad kavalate manöövritega üle sakslased ja venelased. See operatsioon ei taganud mitte ainult (ajutise) vabaduse Eestile, Lätile ja Leedule, vaid lõi ka püsivad sidemed nende riikide ja Suurbritannia vahel. Raamatut, mille esmatrüki pealkiri oli "Cowaki sõda" on täiendanud uue materjaliga autori poeg, kes on kirjutanud ka eessõna eestikeelsele väljaandele.

Vabadussõjast on palju kirjutatud nii oma vabaduse ja iseseisvuse eest võidelnud eestlaste kui ka punaste seisukohast, kuid siinsete baltisakslaste vaatepunkti on eestikeelses trükisõnas kajastatud väga vähe. Ometi on seegi vaatenurk toimunule olemas ning Eesti ja Läti ala sakslastel oli nendel pöördelistel aegadel täita oma roll. Mõneti aitab nende vaade meil nüüd toona toimunut selgemini mõista.

Eesti- ja lätisakslaste teed läksid neis sündmustes mõnevõrra lahku. Suur osa siinseid baltisakslasi – nii aadlikke kui ka mitteaadlikke – astus Vabadussõja ajal omaenda rahvuslikku väeossa Eesti rahvaväes, Balti pataljoni, ja tegi sõja läbi koos eestlastega. Lätisakslaste enamik astus Balti Landeswehri, mis alustas ja lõpetas oma tee samuti iseseisva Läti armee koosseisus, kuid vahepeale jäi muudki. Nii eesti- kui ka lätisakslaste soov oli siiski hoida oma Heimat’it, kodumaad, bolševike pealetungi eest. Nooruse uljuses ja hulljulguses asusid need enamasti pea poisieas mehed võitlusse oma kodu ja perekonna kaitsel.

See kogumik toob lugeja ette kolme baltisaksa noormehe sõjamälestused, mis näitavad toona toimunut eri nurkade alt. Heinrich von Dehni meenutused Balti pataljoni ratsaeskadroni sõjateest aastail 1918–1920 saavad alguse pataljoni eelkäija, Eesti rahvaväe 5. polgu ratsakuulipildujate komando moodustamisega Rakveres ning päädivad sõja lõpukuudel positsioonilahingutega Narva all. Oswald Hartge, tollal õigusteadusüliõpilane, liitus formeeritava Balti pataljoniga 1918. aasta jõulude eel, enne kui enamlased jõudsid Tartu hõivata, ja tegi selle koosseisus kaasa kogu Vabadussõja. Krahv Alexander Stenbock-Fermor astus Riia reaalgümnaasiumi kõigest kuueteistkümneaastase õpilasena vabatahtlikuna Landeswehri ridadesse ja temal tuli eestlastega kohtuda lahinguväljal kui vastastega.

Ehkki need sõjamälestused on kõigest killukesed baltisakslaste mälestuse kirevas mosaiigis, aitavad need mõista toonaseid meeleolusid, asjaosalisi ja valikuid ning näha nendes noortes meestes mitte meie vihaseid vaenlasi, vaid osalisi meie ühise kodumaa ajaloo olulistes sündmustes.

Leonid Brežnevi nimega on seotud terve ajastu Nõukogude riigi ajaloos, mis järgnes Nikita Hruštšovi voluntaristlikule valitsemisajale. Autor jälgib Brežnevi elukäiku, tema tõusude ja mõõnadega kujunemislugu ning saamist NLKP peasekretäriks, faktiliselt kogu NSV Liidu ainuvalitsejaks, aga ka tema vaimset ja füüsilist kuhtumist. Meie eest käib läbi möödunud sajandi teise poole nõukogude partei- ja riigitegelaste kirev plejaad, näeme, kuidas nad tegid karjääri ja milline võimuvõitlus nende vahel käis, millised olid nende elutingimused.

Mletšin on harutanud meie jaoks lahti kommunistliku partei ja ühtlasi riigi võimustruktuuride toimimise mehhanismi, millest vanematel inimestel ju oma kogemuste najal mingi ettekujutus oli, noorematele on aga täiesti tundmatu. Pealegi näitab autor meile seda süsteemi seestpoolt ja detailides, mis nõukogude tavakodanikule oli mõistagi kättesaamatu.

Ajakirjaniku ja kirjaniku Leonid Mletšini (s. 1957) nimi ei ole meie lugejale võõras, tema kahe raamatu "Välisministrid. Romantikud ja küünikud" ning "KGB. Riiklike julgeoleku organite esimehed. Paljastatud saladused" tõlked eesti keelde on tõsist huvi äratanud.

Rohkem kui tuhat aastat õitses Bütsants ida ja lääne ristteel. Kuid kes olid sealsed inimesed? Mis eristas neid varasematest tsivilisatsioonidest ja millised kultuurilised tunnusjooned tegid neist, vaatamata nende mitmekesisele etnilisele päritolule, genuiinsed bütsantslased. Terve rea detailsete portreede varal luuakse pilt sellest kirjust ühiskonnast, mis on ühtaegu nii kauge, ent samas üllatavalt modernne.

 

Raamatus jutustatakse materiaalse ja vaimse kultuuri arengust Bütsantsis ja Araabia kalifaadis. Raamat on määratud õpilastele ning aitab avardada nende ajalooalast silmaringi.

Armeekindral Ludvik Svoboda mälestused Teise maailmasõja sündmustest Tšehhimaal, Slovakkias ning Karpaatides.

Raamat XVIII sajandi inglise sõja- ja riigimehe Oliver Cromwelli elust. Selle mehe nimi seostub Euroopas esimese, inglise kodanliku revolutsiooniga. Tema loos on mõndagi õpetlikku meie nüüdisajaloo seisukohalt.

Isegi Stalin tundis D-Päeva ehk Normandia dessandi alguse ees aukartust. Kasutades varem kahe silma vahele jäänud ja uusi materjale 5-6 riigi enam kui 30 arhiivist on "D-Päev" Normandia lahingu siiamaani kõige eredam ja paremini uuritud ülevaade. Nagu oma raamatutes "Stalingrad" ja "Berliin 1945" annab Antony Beevori haarav jutustamisviis edasi tõelist sõjakogemust.