Ajalooline romaan
Autori esimene romaan, mis kujutab panoraamselt eesti ärakamisaja kõrgjärgu lõppu aastail 1881-1882. Romaani peategevuskohaks on Võrumaa Kanepi kihelkond, kuid tegevus siirdub ka tartumaale, Võrru, Viljandisse, Tartusse, Riiga, Peterburi ja Krimmi.
Peategelasteks on Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimees Mart Mitt ja Võrumaa koolmeister Märt Vares, kuid romaanis esinevad ka C. R. Jakobson, M. Veske, J. Köler, H. Treffner, J. Järv, J. Kõrv, A. Grenzstein ja mõned teised eesti kultuuriloost tuntud isikud.
Romaan peamiselt ühe karakteri kujunemisest, mis on tihedalt seotud ajastu ühiskondliku elu iseärasustega ning kasvab laia kandepinnaga sotsiaalseks üldistuseks, ajajärgu keerukate ja vastuoluliste tingimuste läbivalgustuseks. Paul Kuusbergi on peetud 1960. aastatel Eestis ilmunud algupärase kirjanduse tugevaimaks prosaistiks ja tema „Andres Lapeteuse juhtumit“ (1963) ekstraklassi romaaniks. Teose peategelane on Teises maailmasõjas punaväes võidelnud kommunist ning autor vaatleb, milliseks kujunes tema käekäik sõjajärgses Eesti NSVs. Selleks kasutab Kuusberg oskuslikult eri ajaplaane, nii et romaani uudne kompositsioon äratas tähelepanu kohe pärast ilmumist. Ka sisus on laiem haare kui Nõukogude kirjanduses varem tavaks oli olnud. Kuusberg puudutab näiteks kommunistliku partei siserepressioone ja muid keerulisi inimsuhteid ajal, mil ametlik ideoloogia mõõtis enam-vähem kõike nn klassipositsioonilt. Romaanile anti 1965. aastal Nõukogude Eesti preemia ja 1966. aastal valmis teose põhjal Grigori Kormanovi menukas film „Mis juhtus Andres Lapeteusega?“. Veendunud kommunistina ja sovetliku nomenklatuuri liikmena oli Kuusbergil ehk ka lihtsam lähiajaloost kirjutada kui teistel.
Paul Kuusberg (1916–2003) sündis Tallinna töölisperekonnas, osales 1940. aasta sündmustes ametiühingutegelasena riigikukutajate poolel, astus samal aastal kommunistlikku parteisse, kuulus 1941 kurikuulsasse hävituspataljoni, oli hiljem Eesti laskurkorpuses politruk ehk poliitjuht, lõpetas 1958 NLKP kõrgema parteikooli ja oli 1960–1986 EKP Keskkomitee liige. Ta oli ka Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse sekretär ja aastail 1976–1983 selle esimees, 1957–1976 (vaheajaga) ajakirja Looming peatoimetaja.
"Anna Karenina" (1873-1877) on suuremaid sotsiaalseid romaane mitte ainult Tolstoi kunstilises pärandis, vaid ka kogu vene ja maailma klassikalise kirjanduse ajaloos. Selle väljapaistva teose jäädav ideeline ja kunstiline väärtus seisneb selles, et ta kogu oma rikkaliku ja mitmekülgse sisuga peegeldab vene elu, rahvusliku arengu tähtsamaid probleeme. Annat ei rahuldanud abielu, mis ei rajanenud tunnetel. Selles suhtes erines Anna ühiskonna koorekihist. Ta teadis, et ei saa kunagi vabalt armastada, et jääb igavesti häbistatud naiseks. Ometi pidas ta niisugust tulevikku paremaks abielust Kareniniga. Anna asus võitlema ühiskonna kõlblusvormide vastu, kuigi targa inimesena mõistis, et see võitlus lõppeb tema kaotusega. Jäänud ilma oma elumõttest, armastusest, küsis ta endalt: "Mis oleks olnud see, mis ei oleks olnud küll õnn, aga mitte ka piin."
"Anna Karenina" (1873-1877) on suuremaid sotsiaalseid romaane mitte ainult Tolstoi kunstilises pärandis, vaid ka kogu vene ja maailma klassikalise kirjanduse ajaloos. Selle väljapaistva teose jäädav ideeline ja kunstiline väärtus seisneb selles, et ta kogu oma rikkaliku ja mitmekülgse sisuga peegeldab vene elu, rahvusliku arengu tähtsamaid probleeme. Annat ei rahuldanud abielu, mis ei rajanenud tunnetel. Selles suhtes erines Anna ühiskonna koorekihist. Ta teadis, et ei saa kunagi vabalt armastada, et jääb igavesti häbistatud naiseks. Ometi pidas ta niisugust tulevikku paremaks abielust Kareniniga. Anna asus võitlema ühiskonna kõlblusvormide vastu, kuigi targa inimesena mõistis, et see võitlus lõppeb tema kaotusega. Jäänud ilma oma elumõttest, armastusest, küsis ta endalt: "Mis oleks olnud see, mis ei oleks olnud küll õnn, aga mitte ka piin."
Ajalooline romaan "Avignon" annab laiahaardelise ja sügava pildi keskaegsest Euroopast. 1346. aastal oli Avignon õitsev ja edenev linn. Oma sõbralikkuse sallivuse ja jõukuse poolest tuntud Avignoni valitseb paavst Clement VI. Seal eraldatud maa-alal elavate juutide elu oli tihedalt seotud kristlaste eluga ning pinged linnas mõjutasid mõlemat kogukonda. Musta surma - katku saabudes kisti aga kõik selle kunagi nii jõuka linna elanikud meeleheitlikku võitlusse ellujäämise nimel.
Värvikaid lugusid 19. sajandi Eesti- ja Liivimaalt
Dr. Bertrami, kodanikunimega Georg Julius von Schultzi „Balti visandid“ on muhemõnusas stiilis kirja pandud lood lapsepõlve- ja noorusaastatest, värvikad pildid 19. sajandi algupoole Eesti- ja Liivimaa elust. Esmapilgul lihtsatest asjadest on kirjutatud klassikalise hariduse saanud inimese sulega: kes veel oskaks võrrelda Torma kirikumõisa peretoas vaimude keskel istuvat praostiprouat Penelopega Ithakal või Tallinna Toomkooli koerust tegevaid koolipoisse Korahi jõuguga. Või siis pidada Schilleri luuletuste põhjal lorilaule sepitsevaid Tartu tudengeid soolaks supis, piprateradeks potis, mõistlikus koguses mõnusaks, suurel hulgal ohtlikuks. Autor nimetab oma lugusid õigusega visanditeks – need ongi kunstniku vabakäelised joonised, ainult et teksti kujul.
Inglise kirjaniku Thomas Hardy (1840-1928) romaan kujutab huvitava karakteriga peategelase traagilist saatust 19. sajandi esimese poole Inglismaa väikelinna elu taustal.
Frederic Manningi, ise I maailmasõja läbi teinud mehe raamatu kangelane on Bourne, lihtsõdur rindel. Eneseteadliku ja haritud mehena tahavad ülemused teda kadetikursustele saata, tema aga eelistab jääda ridadesse, mis kõik on kistud üleüldisse võitlusse ellujäämise eest hulluks läinud maailmas. Püüdes mõista ning kirjeldada mõistmatut ja kirjeldamatut, erineb Manningi teos teistest maailmasõja raamatutest, kujutades hariliku Briti sõduri elu, mida võrdväärselt täitsid nii rividrill, ümberpaigutused, puhkus ja "niisama vedelemine" kui ka lahingumöll ja kaotusekibedus.
"See on üks parimaid ja väärikamaid teoseid inimestest sõjas, mida ma iial lugenud olen." - Ernest Hemingway
Romaani „Grand Hôteli fenomenaalsed naised” tegevus hõlmab eelmise sajandi alguse üheksat aastat ning rajaneb Wilhelmina Skoghi ja Stockholmi maailmakuulsa Grand Hôteli kütkestaval lool.
Jutustus algab ühel külmal detsembriööl. Kuningas Oscar II lossi vastas teisel pool vett paiknevale Stockholmi säravale kroonijuveelile Grand Hôtelile on osaks saanud eesõigus võõrustada esimest Nobeli preemia laureaatide banketti, aga hiilgava fassaadi, pressitud livreede ja laitmatult küpsetatud laanepüü taga varjab juhatus saladust: uhke asutus töötab kahjumiga.
Hotelli päästma kutsutud võimeka Wilhelmina Skoghi kõrval on selle loo peategelased provintsihotellist pealinna proua Skoghi alluvusse võetud Ottilia Ekman, tema noorem õde Torun Ekman, kasuperes kasvanud ja lõpuks koos Märta Erikssoni ja Beda Johanssoniga hotelli majandusosakonnas esimest korda siirast sõprust kogev Karolina Nilsson, mehe vägivalla all kannatav majapidamisosakonna juhataja Margareta Andersson ning hotellis elav õuedaam Elisabet Silfverstjerna, kellel on varjata omaenda valus saladus.
Norra kirjanduse klassiku Sigrid Undseti (1882-1949) keskajaainelise romaanidiloogia "Olav Audunipoeg" I osa, milles kujutatakse nimitegelase elukulgu lapseeast kuni keskikka jõudmiseni, tema armastuse lugu oma kasuõe vastu. Selle armastuse nimel sooritab ta raske kuriteo, mille paine mõjutab kogu tema ülejäänud elu.
Kolmapäeval, 10. aprillil 1912. aastal lahkus RMS Titanic Southamptonist oma esimesele reisile New Yorki. Neli päeva hiljem, pool tundi enne keskööd, põrkas laev vastu jäämäge. Kella kaheks öösel oli viimane päästepaat palavikulise kiiruga minema sõudnud. Siis läks suur laev kahekümne minutiga põhja ja 1500 inimest kaotas elu. "Igamees enda eest" võtab kokku need neli saatuslikku päeva, mis kadusid koos laevaga.
Veel kunagi pole Beryl Bainbridge'i kasin, lakooniline stiil olnud nii efektiivne. Ei ühtki tarbetut sõna tundepinge ja reisi saatuslikkuse edastamisel. Loo jutustab Morgan, laevaliini omaniku noor sugulane; tema saatus ristub Manchesterist tulnud juudi rätsepa, hüljatud ooperilaulja ja salapärase Scurra omaga.
Itaalia renessansi õitseajal. Noor ja kaunis Francesca abiellub kaupmees Marco del Benega ning asub elama Firenzesse. Seal puutub paar kokku luksuse ja pidude maailmaga linna valitseja Lorenzo de Medici palazzo’s. Ent ka Medicitele on saabumas rasked ajad ning üha valjemalt kõlab nende võimsaima vastase, kerjusmunk Girolamo Savonarola hääl. Jutlustades linna tänavatel toreduse tagaajamise ja kombelõtvuse vastu, soovib Savanarola teha Firenzest Taevalikku Jeruusalemma. Ning siis saabub pöörane ja kohutav öö – inglite öö ...
Raamat on Inka-triloogia esimene osa Päikeseprintsess. Teos räägib võimsa inkade impeeriumi viimastest päevadest. Kui sureb viimane vägev valitseja Huayna Capac, läidab vaen tema kahe erinevast hõimust poja vahel kodusõja. Seda kasutavad omakorda ära Hispaaniast saabunud vallutajad, kes erinevatel põhjustel on võtnud ette kurnava teekonna kaugele maale. Kõige selle keskel on kummaliste siniste silmadega tüdruk Anamaya – Päikeseprintsess – kes teab inkade suuri saladusi ning kellel on võime sündmusi ette näha.
Ühel 1740. a pakaselisel talvepäeval otsustas Vene keisrinna Anna Ivanovna püstitada Neevale jääst palee, kus saaks korraldada tema õuenarri uhke pulmapeo. Jääpalee rajamine tehti ülesandeks Ministrite Kabineti liikmele Volõnskile.
Samal ajal jõuab haripunkti vastuolu Volõnski, tulihingelise vene patrioodi, ja Kuramaa hertsogi, sakslase Bironi vahel. Keisrinna armuke, alatu Biron toob vastase mahasurumiseks päevavalgele ka abielus oleva Volõnski armuloo imekauni mustlanna Mariorizaga. Ei aita Volõnski sõprade püüdlused ega ülla Marioriza eneseohverdus, Biron esitab keisrinnale ultimaatumi: „Kas mina või tema?“
Erakordselt haarav sündmustik, reaalsed ajaloolised tegelased, lisaks romantiline armastusliin – see kõik on kindlustanud püsiva huvi raamatu vastu läbi paljude aastakümnete.
Tiberius Claudius Caesari (sündinud 743. a. ja surnud 801. a. pärast Rooma linna rajamist), Rooma imperaatori murerikas valitsemisaeg tema enda käega kirja panduna; samuti tema tapmine kurikuulsa Agrippina (imperaator Nero ema) käe läbi ning tema hilisem jumalaks kuulutamine, mida kirjeldavad juba teised isikud.
"Koidutäht" on esimene raamat samanimelises ajaloolist noorsooromaani kätkevas triloogias (teine raamat "Rüütlite saar", kolmas "Pärlimantel").
"Kolm naist" on sõjaeelse tuntud ärimehe Oskar Lõvi (1892-1977) perekonna- ja ajalooline triloogia, kus rõhutatakse elu püsiväärtusi, milleks on armastus oma pere, rahva ja isamaa – oma juurte vastu. Eestis ilmub raamat esmakordselt.
Vene kirjaniku Varlam Šalamovi (1907–1982) ilukirjandusliku proosa kogumik „Kolõma jutud” avab lugejale ühe hirmsama peatüki Stalini aja Nõukogude Liidu ajaloos: kullakaevandamise Kaug-Põhjas, mida tegid sunnitöölaagri vangid. Sellel raamatul on olnud tähtis partii traagiliste häälte kooris, mis kirjeldavad seal peetud olelusvõitlust.
Autor, kes viibis ise vangina Kaug-Põhja laagrites 1937–1951, oli seda võitlust isiklikult kogenud. Vähetähtis pole seegi, et need lood valmisid vahetult pärast laagrist vabanemist aastatel 1954–1962, kui Šalamov oli oma loomejõu tipul. Olles läbi käinud kõigist põrguringidest, kirjeldab autor üleelatut napilt, külmalt ja jõuliselt.
„Kui tuvid kadusid“ on romaan Eesti lähiajaloost, rahutuse ja petliku rahu aegadest. Romaan liigub läbi kolme aastakümne, mille sisse jääb Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpp, Teine ilmasõda ning servapidi sulav ja stagneeruv Nõukogude Liit. Samas on aga tegu looga, mis käsitleb üldisemalt inimese ja võimu suhteid, vaatleb võimuga kohanemist ja kohanematust, räägib maskidest, mida inimesed on võimelised või võimetud kandma. Kas hoida hammasrataste vahel selg sirge või muutuda ise hammasrattaks?
Nagu Sofi Oksase varasemad teosed „Stalini lehmad“ ja „Puhastus“, räägib ka „Kui tuvid kadusid“ poolitatud Euroopast ja ajaloo puretud Eestist, tema inimeste lootustest ja kaotustest. Sellestki, et mõnikord on need kaks üks ja sama.
Romaan kirjeldab Vändra ümbruse talurahva rasket elu teoorjuse ajal, alates sündmustega 1841. aastal, inimeste igatsust oma maalapi järele ning talurahva rahutusi. Romaan põhineb ajajärgu uurimisel ning on rikas olustikulistest piltidest ja tihedalt seotud autori esivanemate ning tolleaegsete haritlaste (J. V. Jannsen, K. Körber jm) elu ja tegevuse valgustamisega. Kokkuvõttes omab teos tõsist kultuuriloolist kaalu ning on ka ilukirjanduslikult õige mitmepalgeline, tõsiste sündmuste vaheldudes lõbusate episoodide ning rahvatraditsioonis säilinud lugudega. Ka väljendustes esineb rohkesti rahvapäraseid ütlusi ning keelendeid.
Belgia kirjaniku romaan flaami rahvuskangelasest, igavesti noorest Ulenspiegelist XVI sajandi Madalmaade vabadusvõitluse värvikal taustal.
Charles-Théodore-Henri de Costeri (1827-1879) ajaloolise romaani tegevus toimub Madalmaade rahva ülestõusu ajal 16. sajandil Hispaania ülemvõimu vastu. See on Euroopa ajaloo tähtsamaid sündmusi, esimene kodanlik revolutsioon, väljaastumine feodalismi vastu. Tänu dünastilise pärandamise mängule on rikkad Madalmaad sattunud Hispaania kuningate alla. Mida meelevaldsemaks kujuneb hispaanlaste valitsemine, seda enam suureneb vastupanu. Aluse opositsioonile paneb feodaalne kõrgaadel, kel pole südamel Madalmaade vabadus, vaid oma mõju säilitamine. Siis ilmub ajaloo näitelavale vaesunud kesk- ja väikeaadel, esitades juba üldisema tähtsusega poliitilisi nõudmisi. Ja lõpuks paneb end ajutiselt maksma rahvas, linnade kehvikud, kes liituvad revolutsiooniliseks liikumiseks. Kuningas kasutab aadli ja patritsiaadi hirmu sotsiaalse revolutsiooni ees. Aadlikud-vabameelitsejad suruvad rahvaliikumise veriselt maha, mispeale kuningliku karistusarmee ülem Alba asub masside toetusest ilma jäänud vabameelitsevate aadlike hävitamisele.
Hilissügisel maamajja saabudes leiab Tiina eest segipaisatud elamise, kust on muude asjade seas varastatud ka isa portree. Tühjaks jäänud laik seinal toob pinnale mälestused lapsepõlvest 1950. ja 1960. aastate Tartus, kus tühjad kohad ümbritsesid Tiinat nii sõjajärgse linna tänavatel kui ka koduseinte vahel. Kodumaja kõrval seisev korporatsiooni Fraternitas Estica endine maja tõuseb esile kadunud aja sümbolina, samuti imepärane proua Wunderlich. Täiskasvanute lahingud ja leppimised toovad lapse ellu suuri muutusi ja lõplikke hüvastijätte. Kaotused jäävad painama aastateks ja alles täiseas mõistab Tiina, et mitte ühegi mälestuse eest ei saa lõputult ära joosta. Vähemalt korra peab iga saladus leidma kuulaja.
Kirjanik ja tõlkija Kai Aareleid on varem avaldanud romaani “Vene veri” (Varrak, 2011), luulekogud “Naised teel” ja “Vihm ja vein” (mõlemad EKSA, 2015) ning novelle, luulet ja artikleid ajakirjanduses. Novelli “Tango” eest pälvis ta 2013. aasta Friedebert Tuglase novelliauhinna. Tõlkijana on ta eestindanud ilukirjandust hispaania, inglise, soome ja portugali keelest.
Romantiline armastuslugu Louis XIV kiindumusest õuedaam Louise de La Vallière'i vastu, kes metressina kinkis Päikesekuningale neli last. Dumas-vanema musketärilugude austajad leiavad sellest raamatust hulgaliselt triloogiast "Kümme aastat hiljem" meelde jäänud ajaloolisi tegelasi.