Ajalooline romaan
Autori esimene romaan, mis kujutab panoraamselt eesti ärakamisaja kõrgjärgu lõppu aastail 1881-1882. Romaani peategevuskohaks on Võrumaa Kanepi kihelkond, kuid tegevus siirdub ka tartumaale, Võrru, Viljandisse, Tartusse, Riiga, Peterburi ja Krimmi.
Peategelasteks on Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimees Mart Mitt ja Võrumaa koolmeister Märt Vares, kuid romaanis esinevad ka C. R. Jakobson, M. Veske, J. Köler, H. Treffner, J. Järv, J. Kõrv, A. Grenzstein ja mõned teised eesti kultuuriloost tuntud isikud.
Romaan peamiselt ühe karakteri kujunemisest, mis on tihedalt seotud ajastu ühiskondliku elu iseärasustega ning kasvab laia kandepinnaga sotsiaalseks üldistuseks, ajajärgu keerukate ja vastuoluliste tingimuste läbivalgustuseks. Paul Kuusbergi on peetud 1960. aastatel Eestis ilmunud algupärase kirjanduse tugevaimaks prosaistiks ja tema „Andres Lapeteuse juhtumit“ (1963) ekstraklassi romaaniks. Teose peategelane on Teises maailmasõjas punaväes võidelnud kommunist ning autor vaatleb, milliseks kujunes tema käekäik sõjajärgses Eesti NSVs. Selleks kasutab Kuusberg oskuslikult eri ajaplaane, nii et romaani uudne kompositsioon äratas tähelepanu kohe pärast ilmumist. Ka sisus on laiem haare kui Nõukogude kirjanduses varem tavaks oli olnud. Kuusberg puudutab näiteks kommunistliku partei siserepressioone ja muid keerulisi inimsuhteid ajal, mil ametlik ideoloogia mõõtis enam-vähem kõike nn klassipositsioonilt. Romaanile anti 1965. aastal Nõukogude Eesti preemia ja 1966. aastal valmis teose põhjal Grigori Kormanovi menukas film „Mis juhtus Andres Lapeteusega?“. Veendunud kommunistina ja sovetliku nomenklatuuri liikmena oli Kuusbergil ehk ka lihtsam lähiajaloost kirjutada kui teistel.
Paul Kuusberg (1916–2003) sündis Tallinna töölisperekonnas, osales 1940. aasta sündmustes ametiühingutegelasena riigikukutajate poolel, astus samal aastal kommunistlikku parteisse, kuulus 1941 kurikuulsasse hävituspataljoni, oli hiljem Eesti laskurkorpuses politruk ehk poliitjuht, lõpetas 1958 NLKP kõrgema parteikooli ja oli 1960–1986 EKP Keskkomitee liige. Ta oli ka Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse sekretär ja aastail 1976–1983 selle esimees, 1957–1976 (vaheajaga) ajakirja Looming peatoimetaja.
"Anna Karenina" (1873-1877) on suuremaid sotsiaalseid romaane mitte ainult Tolstoi kunstilises pärandis, vaid ka kogu vene ja maailma klassikalise kirjanduse ajaloos. Selle väljapaistva teose jäädav ideeline ja kunstiline väärtus seisneb selles, et ta kogu oma rikkaliku ja mitmekülgse sisuga peegeldab vene elu, rahvusliku arengu tähtsamaid probleeme. Annat ei rahuldanud abielu, mis ei rajanenud tunnetel. Selles suhtes erines Anna ühiskonna koorekihist. Ta teadis, et ei saa kunagi vabalt armastada, et jääb igavesti häbistatud naiseks. Ometi pidas ta niisugust tulevikku paremaks abielust Kareniniga. Anna asus võitlema ühiskonna kõlblusvormide vastu, kuigi targa inimesena mõistis, et see võitlus lõppeb tema kaotusega. Jäänud ilma oma elumõttest, armastusest, küsis ta endalt: "Mis oleks olnud see, mis ei oleks olnud küll õnn, aga mitte ka piin."
"Anna Karenina" (1873-1877) on suuremaid sotsiaalseid romaane mitte ainult Tolstoi kunstilises pärandis, vaid ka kogu vene ja maailma klassikalise kirjanduse ajaloos. Selle väljapaistva teose jäädav ideeline ja kunstiline väärtus seisneb selles, et ta kogu oma rikkaliku ja mitmekülgse sisuga peegeldab vene elu, rahvusliku arengu tähtsamaid probleeme. Annat ei rahuldanud abielu, mis ei rajanenud tunnetel. Selles suhtes erines Anna ühiskonna koorekihist. Ta teadis, et ei saa kunagi vabalt armastada, et jääb igavesti häbistatud naiseks. Ometi pidas ta niisugust tulevikku paremaks abielust Kareniniga. Anna asus võitlema ühiskonna kõlblusvormide vastu, kuigi targa inimesena mõistis, et see võitlus lõppeb tema kaotusega. Jäänud ilma oma elumõttest, armastusest, küsis ta endalt: "Mis oleks olnud see, mis ei oleks olnud küll õnn, aga mitte ka piin."
Ajalooline romaan "Avignon" annab laiahaardelise ja sügava pildi keskaegsest Euroopast. 1346. aastal oli Avignon õitsev ja edenev linn. Oma sõbralikkuse sallivuse ja jõukuse poolest tuntud Avignoni valitseb paavst Clement VI. Seal eraldatud maa-alal elavate juutide elu oli tihedalt seotud kristlaste eluga ning pinged linnas mõjutasid mõlemat kogukonda. Musta surma - katku saabudes kisti aga kõik selle kunagi nii jõuka linna elanikud meeleheitlikku võitlusse ellujäämise nimel.
Inglise kirjaniku Thomas Hardy (1840-1928) romaan kujutab huvitava karakteriga peategelase traagilist saatust 19. sajandi esimese poole Inglismaa väikelinna elu taustal.
Saksa kirjanduse klassiku Theodor Fontane (1819-1898) romaan on maailmakirjanduse võluvamaid pärle. Effi abieludraama kaudu annab autor koloriitse maalingu preisiliku ajavaimu ahistavast konventsionaalsusest, mis muudab inimesed hüpiknukkudeks ja lämmatab inimliku õnne.
Frederic Manningi, ise I maailmasõja läbi teinud mehe raamatu kangelane on Bourne, lihtsõdur rindel. Eneseteadliku ja haritud mehena tahavad ülemused teda kadetikursustele saata, tema aga eelistab jääda ridadesse, mis kõik on kistud üleüldisse võitlusse ellujäämise eest hulluks läinud maailmas. Püüdes mõista ning kirjeldada mõistmatut ja kirjeldamatut, erineb Manningi teos teistest maailmasõja raamatutest, kujutades hariliku Briti sõduri elu, mida võrdväärselt täitsid nii rividrill, ümberpaigutused, puhkus ja "niisama vedelemine" kui ka lahingumöll ja kaotusekibedus.
"See on üks parimaid ja väärikamaid teoseid inimestest sõjas, mida ma iial lugenud olen." - Ernest Hemingway
Romaani „Grand Hôteli fenomenaalsed naised” tegevus hõlmab eelmise sajandi alguse üheksat aastat ning rajaneb Wilhelmina Skoghi ja Stockholmi maailmakuulsa Grand Hôteli kütkestaval lool.
Jutustus algab ühel külmal detsembriööl. Kuningas Oscar II lossi vastas teisel pool vett paiknevale Stockholmi säravale kroonijuveelile Grand Hôtelile on osaks saanud eesõigus võõrustada esimest Nobeli preemia laureaatide banketti, aga hiilgava fassaadi, pressitud livreede ja laitmatult küpsetatud laanepüü taga varjab juhatus saladust: uhke asutus töötab kahjumiga.
Hotelli päästma kutsutud võimeka Wilhelmina Skoghi kõrval on selle loo peategelased provintsihotellist pealinna proua Skoghi alluvusse võetud Ottilia Ekman, tema noorem õde Torun Ekman, kasuperes kasvanud ja lõpuks koos Märta Erikssoni ja Beda Johanssoniga hotelli majandusosakonnas esimest korda siirast sõprust kogev Karolina Nilsson, mehe vägivalla all kannatav majapidamisosakonna juhataja Margareta Andersson ning hotellis elav õuedaam Elisabet Silfverstjerna, kellel on varjata omaenda valus saladus.
Norra kirjanduse klassiku Sigrid Undseti (1882-1949) keskajaainelise romaanidiloogia "Olav Audunipoeg" I osa, milles kujutatakse nimitegelase elukulgu lapseeast kuni keskikka jõudmiseni, tema armastuse lugu oma kasuõe vastu. Selle armastuse nimel sooritab ta raske kuriteo, mille paine mõjutab kogu tema ülejäänud elu.
Kolmapäeval, 10. aprillil 1912. aastal lahkus RMS Titanic Southamptonist oma esimesele reisile New Yorki. Neli päeva hiljem, pool tundi enne keskööd, põrkas laev vastu jäämäge. Kella kaheks öösel oli viimane päästepaat palavikulise kiiruga minema sõudnud. Siis läks suur laev kahekümne minutiga põhja ja 1500 inimest kaotas elu. "Igamees enda eest" võtab kokku need neli saatuslikku päeva, mis kadusid koos laevaga.
Veel kunagi pole Beryl Bainbridge'i kasin, lakooniline stiil olnud nii efektiivne. Ei ühtki tarbetut sõna tundepinge ja reisi saatuslikkuse edastamisel. Loo jutustab Morgan, laevaliini omaniku noor sugulane; tema saatus ristub Manchesterist tulnud juudi rätsepa, hüljatud ooperilaulja ja salapärase Scurra omaga.
Itaalia renessansi õitseajal. Noor ja kaunis Francesca abiellub kaupmees Marco del Benega ning asub elama Firenzesse. Seal puutub paar kokku luksuse ja pidude maailmaga linna valitseja Lorenzo de Medici palazzo’s. Ent ka Medicitele on saabumas rasked ajad ning üha valjemalt kõlab nende võimsaima vastase, kerjusmunk Girolamo Savonarola hääl. Jutlustades linna tänavatel toreduse tagaajamise ja kombelõtvuse vastu, soovib Savanarola teha Firenzest Taevalikku Jeruusalemma. Ning siis saabub pöörane ja kohutav öö – inglite öö ...
Raamat on Inka-triloogia esimene osa Päikeseprintsess. Teos räägib võimsa inkade impeeriumi viimastest päevadest. Kui sureb viimane vägev valitseja Huayna Capac, läidab vaen tema kahe erinevast hõimust poja vahel kodusõja. Seda kasutavad omakorda ära Hispaaniast saabunud vallutajad, kes erinevatel põhjustel on võtnud ette kurnava teekonna kaugele maale. Kõige selle keskel on kummaliste siniste silmadega tüdruk Anamaya – Päikeseprintsess – kes teab inkade suuri saladusi ning kellel on võime sündmusi ette näha.
"Ivnanhoe" tegevus toimub 1190. aastatel ristisõdade ajal. Inglismaal on tugevnenud normannide mõju ning troonil on asevalitseja prints John, Pühal maal viibiva seadusliku kuninga Richard Lõvisüdame vend, kes trooni ihaleb. Kord aga ilmub turniirile tundmatu rüütel, kiiver nägu varjamas. Vaid asjasse pühendatud teavad, et tegu on Richard Lõvisüdame truu kaaskondlase Wilfred Ivanhoega, kes annab saksidele taas lootust.
Ühel 1740. a pakaselisel talvepäeval otsustas Vene keisrinna Anna Ivanovna püstitada Neevale jääst palee, kus saaks korraldada tema õuenarri uhke pulmapeo. Jääpalee rajamine tehti ülesandeks Ministrite Kabineti liikmele Volõnskile.
Samal ajal jõuab haripunkti vastuolu Volõnski, tulihingelise vene patrioodi, ja Kuramaa hertsogi, sakslase Bironi vahel. Keisrinna armuke, alatu Biron toob vastase mahasurumiseks päevavalgele ka abielus oleva Volõnski armuloo imekauni mustlanna Mariorizaga. Ei aita Volõnski sõprade püüdlused ega ülla Marioriza eneseohverdus, Biron esitab keisrinnale ultimaatumi: „Kas mina või tema?“
Erakordselt haarav sündmustik, reaalsed ajaloolised tegelased, lisaks romantiline armastusliin – see kõik on kindlustanud püsiva huvi raamatu vastu läbi paljude aastakümnete.
Tiberius Claudius Caesari (sündinud 743. a. ja surnud 801. a. pärast Rooma linna rajamist), Rooma imperaatori murerikas valitsemisaeg tema enda käega kirja panduna; samuti tema tapmine kurikuulsa Agrippina (imperaator Nero ema) käe läbi ning tema hilisem jumalaks kuulutamine, mida kirjeldavad juba teised isikud.
Ene Mihkelsoni palju tunnustust pälvinud "Katkuhaud" (2007) keskendub keerulisimale ajale Eesti 20. sajandi ajaloos. Tegemist on valusate tagasivaateliste lugudega, mis juhatavad lugeja kõige värskema aja sündmuste kaudu – "Katkuhaud" algab nn Tallinna vabastajate monumendi juurest – tagasi Teise maailmasõja järgsesse aega, mille saladuslikud pained ulatuvad tänasesse päeva. Minevikku vaatav raamat räägib eeskätt sellest, mis ikkagi juhtus Eestis sõja ajal ja pärast sõda ning kuidas ja miks sellest aastakümneid vaikiti ja praegugi vaikitakse.
Romaanis asub meie kaasajas elav minajutustaja sugulaste, tuttavate ja arhiivimaterjalide abil uurima oma metsavennast isa hukkumise lugu. Tema lapsepõlvest pärinevad mälestused üle viiekümne aasta tagusest traagilisest sündmusest on enamjaolt üldised. Kindel on vaid teadmine, et isa Valter ja ema Sanna asusid end küüditamise hirmus metsavendadena varjama ning et isa tapeti veel enne Stalini surma 1953. aastal okupatsioonivõimu julgeolekuorganite haarangus. Ema Sanna pääses ja "legaliseerus" mõni aasta hiljem. Vanemate metsas oleku ajal oli minajutustaja hoidjaks ja kasvatajaks ema õde Kaata, kes lapse hiljem siiski internaatkooli paigutas. Nii võõrdus minajutustaja oma perekonnast ja sugulastest. Nüüd, aastakümneid hiljem, püüab ta tollaseid sündmusi võimalikult täpselt enda jaoks taastada ja lahti mõtestada.
Kriitikud on seostanud Mihkelsoni proosat 20. sajandi teise poole kirjanduses levinud romaanitüübi, nn. mäluromaaniga, mille tegelaste tänapäeva rusub mingi minevikutaak. See käivitabki romaani ja haarab lugeja kaasa. Mihkelson on kasutanud seda võtet niivõrd meisterlikult, et pärast tema saavutatud taset on Eestis hakatud mäluromaanide kirjutamist pidama sootuks raskemaks ülesandeks.
Mihkelsoni teoseid on nimetatud ka esimesteks suurteks 21. sajandi eesti romaanideks. "Katkuhaud" on 2008. a. saanud Albu valla A. H. Tammsaare nimelise kirjanduspreemia ja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali parima proosateose aastapreemia.
Valev Uibopuu romaan ilmus paguluses 1948. aastal, seega vaid mõni aasta pärast Teise maailmasõja lõppu. Teose aegruum on selgelt piiritletud: see kirjeldab ühes Eesti väikelinnas aastatel 1939–1941 aset leidnud sündmusi. Kuigi linna nime romaanis ei nimetata, mõistab lugeja kiiresti, et piirilinnakese eeskujuks saab olla üksnes Valga. Just seal oligi Uibopuu 1930. aastate lõpul elanud ja ajakirjanikuna töötanud. Seda, et kirjanik tunneb väikelinna olustikku ja tüpaaže hästi ning oskab neid ka tundlikult edasi anda, on tunda romaani igal leheküljel.
"Koidutäht" on esimene raamat samanimelises ajaloolist noorsooromaani kätkevas triloogias (teine raamat "Rüütlite saar", kolmas "Pärlimantel").
"Kolm naist" on sõjaeelse tuntud ärimehe Oskar Lõvi (1892-1977) perekonna- ja ajalooline triloogia, kus rõhutatakse elu püsiväärtusi, milleks on armastus oma pere, rahva ja isamaa – oma juurte vastu. Eestis ilmub raamat esmakordselt.
Vene kirjaniku Varlam Šalamovi (1907–1982) ilukirjandusliku proosa kogumik „Kolõma jutud” avab lugejale ühe hirmsama peatüki Stalini aja Nõukogude Liidu ajaloos: kullakaevandamise Kaug-Põhjas, mida tegid sunnitöölaagri vangid. Sellel raamatul on olnud tähtis partii traagiliste häälte kooris, mis kirjeldavad seal peetud olelusvõitlust.
Autor, kes viibis ise vangina Kaug-Põhja laagrites 1937–1951, oli seda võitlust isiklikult kogenud. Vähetähtis pole seegi, et need lood valmisid vahetult pärast laagrist vabanemist aastatel 1954–1962, kui Šalamov oli oma loomejõu tipul. Olles läbi käinud kõigist põrguringidest, kirjeldab autor üleelatut napilt, külmalt ja jõuliselt.
Seitse inimpõlve tagasi, millal issanda aastaid oli täitunud 1697, kutsus jumal Rootsi õiglase kuninga Karl XI oma rahuriiki ja siis hakkas üsna noorukese kuningana maad valitsema tema poeg Karl Kaheteistkümnes. Samal ajal... tabas ta suurt ja vägevat riiki, kõige enam aga selle kauget meretagust Eestimaa-nimelist provintsi painav viletsus...
Ilmselt eesti kirjanduse haaravaim Põhjasõja-aineline romaan on sündinud mitmeti vastuolulise kirjaniku Enn Kippeli sulest. Esmatrükis 1937. aastal ilmunud kaheosalise romaani "Kui Raudpea tuli" teine trükk ilmus juba kaks aastat hiljem. Kolmandat trükki tuli oodata aastani 1996, kuid põhjuseks polnud teose vähene kirjanduslik väärtus, vaid pigem Nõukogude režiimile vastuvõetamatult soodsas valguses näidatud "vale poole" ehk Rootsi Põhjasõja-aegne tegevus. Liiati on raamatu nimikangelaseks noor Rootsi kuningas Karl XII ehk Raudpea ise.
„Kui tuvid kadusid“ on romaan Eesti lähiajaloost, rahutuse ja petliku rahu aegadest. Romaan liigub läbi kolme aastakümne, mille sisse jääb Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpp, Teine ilmasõda ning servapidi sulav ja stagneeruv Nõukogude Liit. Samas on aga tegu looga, mis käsitleb üldisemalt inimese ja võimu suhteid, vaatleb võimuga kohanemist ja kohanematust, räägib maskidest, mida inimesed on võimelised või võimetud kandma. Kas hoida hammasrataste vahel selg sirge või muutuda ise hammasrattaks?
Nagu Sofi Oksase varasemad teosed „Stalini lehmad“ ja „Puhastus“, räägib ka „Kui tuvid kadusid“ poolitatud Euroopast ja ajaloo puretud Eestist, tema inimeste lootustest ja kaotustest. Sellestki, et mõnikord on need kaks üks ja sama.
Romaan kirjeldab Vändra ümbruse talurahva rasket elu teoorjuse ajal, alates sündmustega 1841. aastal, inimeste igatsust oma maalapi järele ning talurahva rahutusi. Romaan põhineb ajajärgu uurimisel ning on rikas olustikulistest piltidest ja tihedalt seotud autori esivanemate ning tolleaegsete haritlaste (J. V. Jannsen, K. Körber jm) elu ja tegevuse valgustamisega. Kokkuvõttes omab teos tõsist kultuuriloolist kaalu ning on ka ilukirjanduslikult õige mitmepalgeline, tõsiste sündmuste vaheldudes lõbusate episoodide ning rahvatraditsioonis säilinud lugudega. Ka väljendustes esineb rohkesti rahvapäraseid ütlusi ning keelendeid.
Raamat keskendub Lara prototüübile Olga Ivinskajale ja kirjanik Boriss Pasternaki armastusele selle naise vastu. Jutustab ajastust – Stalini ja Hruštšovi ajast ning vene kultuurieliidist. Lugu kirjanikust läbi tema naiste, iseäranis läbi tema muusa, kolmanda naise Olga silmade. Läbi kumab Pasternaki isiksus, tema kirglikkus, egoism ja kunstiinimese loomus. Raamat pakub rõõmu, kuid ka ääretut kurbust kogu süsteemi üle.
Belgia kirjaniku romaan flaami rahvuskangelasest, igavesti noorest Ulenspiegelist XVI sajandi Madalmaade vabadusvõitluse värvikal taustal.
Charles-Théodore-Henri de Costeri (1827-1879) ajaloolise romaani tegevus toimub Madalmaade rahva ülestõusu ajal 16. sajandil Hispaania ülemvõimu vastu. See on Euroopa ajaloo tähtsamaid sündmusi, esimene kodanlik revolutsioon, väljaastumine feodalismi vastu. Tänu dünastilise pärandamise mängule on rikkad Madalmaad sattunud Hispaania kuningate alla. Mida meelevaldsemaks kujuneb hispaanlaste valitsemine, seda enam suureneb vastupanu. Aluse opositsioonile paneb feodaalne kõrgaadel, kel pole südamel Madalmaade vabadus, vaid oma mõju säilitamine. Siis ilmub ajaloo näitelavale vaesunud kesk- ja väikeaadel, esitades juba üldisema tähtsusega poliitilisi nõudmisi. Ja lõpuks paneb end ajutiselt maksma rahvas, linnade kehvikud, kes liituvad revolutsiooniliseks liikumiseks. Kuningas kasutab aadli ja patritsiaadi hirmu sotsiaalse revolutsiooni ees. Aadlikud-vabameelitsejad suruvad rahvaliikumise veriselt maha, mispeale kuningliku karistusarmee ülem Alba asub masside toetusest ilma jäänud vabameelitsevate aadlike hävitamisele.
