Ajalooline romaan
Romantiline ajalooline romaan viib lugeja Palestiina põletava päikese alla, kus leiavad aset kolmanda ristisõja taplused ja seiklused.
Madame Tussaud' väliselt hästi dokumenteeritud eluloost saab Dorrit Willumseni meisterteoses meeliköitev sensuaalne portree erakordsest naisest, kes muutis surma ja õuduse äriks ning teenis Suure Prantsuse revolutsiooni peategelaste loomutruude vahakujudega tänapäeva ärinaiste kombe raha.
Raamat sisaldab ka Rein Põdra "Kahe sajandi tütar".
"Kui tuvid kadusid“ on romaan Eesti lähiajaloost, rahutuse ja petliku rahu aegadest. Romaan liigub läbi kolme aastakümne, mille sisse jääb Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpp, Teine ilmasõda ning servapidi sulav ja stagneeruv Nõukogude Liit. Samas on aga tegu looga, mis käsitleb üldisemalt inimese ja võimu suhteid, vaatleb võimuga kohanemist ja kohanematust, räägib maskidest, mida inimesed on võimelised või võimetud kandma. Kas hoida hammasrataste vahel selg sirge või muutuda ise hammasrattaks?
Nagu Sofi Oksase varasemad teosed „Stalini lehmad“ ja „Puhastus“, räägib ka „Kui tuvid kadusid“ poolitatud Euroopast ja ajaloo puretud Eestist, tema inimeste lootustest ja kaotustest. Sellestki, et mõnikord on need kaks üks ja sama.
Kuulsa saksa egüptoloogi ja kirjaniku Georg Ebersi (1837-1898) esikromaani ajalooliseks fooniks on nn Hilis-Egiptuse aeg, kui riik nõrgenes ja vallutati tugevneva Pärsia poolt. Põnevat, hoogsat, intriigiderohket süžeed juhib õnnetu vaaraotütre Nitetise ja ohjeldamatu Pärsia kuninga Kambysese armastuslugu.
Islandlase Bergsveinn Birgissoni teos, aimekirjanduse ja ilukirjanduse omapärane sulam, räägib 9. sajandil elanud Geirmundr Hjörssonist, hüüdnimega Mustnahk, kes oli üks Islandi asustajaid. Geirmundr Mustnahka mainitakse „Asustamisraamatus” kui mõjukat meest, kellel oli palju maad, vara ja käsualuseid. Miks siis ei kirjutatud temast saagat nagu teistest tähtsatest meestest? „Must viiking” on katse seda puudujääki seletada ja korvata. Ürikutest ja uurimustest kokku korjatud infokildude põhjal maalib autor pildi Geirmundri isikust ja elukäigust, kasutades lünkade täitmiseks nn teadmistepõhist fantaasiat. Geirmundri isiku kaudu avaneb ka senituntust erinev pilt Islandi asustamisest. Rännakud Geirmundr Mustnaha jälgedes viivad neljale maale: Norrasse, Siberisse, Iirimaale ja Islandile. Geirmundri loosse on põimitud üksikasjalikku teavet tolleaegse kaubavahetuse, meresõidu, mereloomade küttimise, orjapidamise ja muu kohta, mida on oluline teada, et mõista, kuidas Geirmundr saavutas rikkuse ja mõjuvõimu uuel kodumaal. Lisaks põimib autor Geirmundr Mustnaha saaga vahele ka omaenda saaga – Geirmundri saaga kirjutamise loo, oma läbielamised, mõttekäigud ja seletused, kuidas ta jõudis oma julgete hüpoteesideni.
Ra I ja Ra II ekspeditsioonid toimusid aastatel 1969-70. Nendega kinnitas Thor Heyerdahl oma hüpoteesi, et muinasegiptuse meremehed võisid papüüruslaevadel Atlandi ületada. See tõsiasi muutis märgatavalt arusaamu Uue ja Vana Maailma võimalikest kontaktidest ja vastasmõjudest.
Käesolev raamat annab põhjaliku ülevaate ekspeditsioonide ettevalmistamisest ja käigust, alustades laevade ehitamisega ja lõpetades heitlusega tormisel ookeanil.
Türgi sõdade ajal oli linn pidevalt rünnakute objektiks. Buda vallutanud Ottomani impeeriumi sõdalased piirasid 1522. a. Egeri linna ümber, kuid neil ei õnnestunud linna vallutada vaatamata sellele, et türklasi oli linnakaitsjatest pea 6 korda rohkem. 40-päevase piiramise ajal kaitsesid linna ka vaprad Egeri naised. Seda Egeri kaitsmist peetakse Ungari ajaloos madjarite suurimaks võiduks. Egeri kaitsjad kirjutas surematuks Géza Gàrdonyi oma romaaniga "Egeri tähed".
Romaanis kujutatakse sündmusi Hispaanias XV sajandi teisel poolel, kui Kastiilia kuninga Enrique õde Isabel tõuseb Kastiilia troonile ning sõlmib abieluliidu Aragoni troonipärija Fernandoga, tehes nii võimalikuks Hispaania ühinemise. Teose peategelane on Luis de Soca, väike Toledo orb, kellest saab katoliikliku Isabeli lemmiknõunik. Tema aitabki sepistada Isabeli abielu Aragoni Fernandoga.
Valladolidi kuningapaari ajaloolised üksikasjad on ammutatud algallikaist ja vastavad kõik tõele, olgugi et mõnikord on need nii fantastilise värvinguga, et tunduvad väljamõeldistena.
Raamat on Inka-triloogia esimene osa Päikeseprintsess. Teos räägib võimsa inkade impeeriumi viimastest päevadest. Kui sureb viimane vägev valitseja Huayna Capac, läidab vaen tema kahe erinevast hõimust poja vahel kodusõja. Seda kasutavad omakorda ära Hispaaniast saabunud vallutajad, kes erinevatel põhjustel on võtnud ette kurnava teekonna kaugele maale. Kõige selle keskel on kummaliste siniste silmadega tüdruk Anamaya – Päikeseprintsess – kes teab inkade suuri saladusi ning kellel on võime sündmusi ette näha.
"Noorusest peale on mu hinges olnud ähmane soov ja tahe enesest seda, kes ma tõesti olen,» ütleb teose peategelane Wilhelm Meister enda kohta.
"Wilhelm Meisteri õpiaastad" ongi Johann Wofgang Goethe romaan "isiksuse kasvatamisest", mille aluseks on humanistlik ideaal täisväärtusliku isiksuse igakülgsest vaimsest ja ühiskondlikust arengust. Kuna aga Goethe esialgsete kavatsuste kohaselt pidi teose keskpunktiks olema teater, võitleb Goethe oma romaanis diletantismi vastu kõigil kunstialadel, eriti aga näitekunstis ja tutvustab lugejaid XVIII sajandi teatriga ja rändnäitetruppidega. Wilhelm Meisteri elukäiguga seotud sündmuste kaudu saame laiahaardelise pildi selleaegsetest linnakodanluse ja aadli elust.
Lõhkumist ja riisumist toimetasid mõisas peaaegu üksnes võõraste valdade inimesed. Mahtra peremehed sellest osa ei võtnud ja selle valla muust rahvast tegid seda ainult vähesed. Veel enam: Mahtra mehed püüdsid purustamisele ja röövimisele vastugi tõrjuda, katsusid seda takistada ning mõisa ja opmanni vara kaitsta, hoida ja koguda, kus ja kuidas aga said. Kuid nende jõud selle määratu rahvahulga vastu, kes neile naabervaldadest appi oli tõtanud, oli liiga väeti. Nad pidid nägema, et nad vaimudest, keda nad välja olid kutsunud, enam lahti ei saanud. Nad olid vesivärava avanud, aga üleootuslik vool uputas nende veski. Nende avitajad said nende vastasteks. Nende manitsusi ei võetud kuulda, nende vastupanek löödi tagasi. Kogu mõis sattus nõnda võõraste inimeste meelevalda.
I osa kaheosalisest romaanisarjast, mis räägib Vene-Liivi sõjast.
Romaani esimene jagu algab 1575. aastal Lüübekist Tallinna saabunud palaganiga, mida on tulnud vaatama nii linnakodanikud kui lihtrahvas. Etenduse ajal kohtab mündimeistri poeg Ivo Schenkenberg markitandi tütart Dorothead, kellesse ta esimesest pilgust kiindub. Sel aastal vallutasid Vene väed Paide ja kaks aastat hiljem Pärnu, võitlus käis Padise pärast ja ähvardused ulatusid Tallinna alla. Sündmuste käigus, mis arenevad Tallinna lähistel, saab Ivost eesti talupoegade salga juht, kes lööb edukalt tagasi vaenlase piiramiskatsed.
II osa kaheosalisest romaanisarjast, mis räägib Vene-Liivi sõjast.
Romaani teise jao tegevus jõuab 1579. aastasse. Mõnda aega edutult Tallinna piiranud Vene väed teevad otsustava katse vallutada linn. Ivo Schenkenberg, kes on oma salgaga käinud Paidet, Pärnut, Tartut ja teisi linnu vaenlasest puhastamas, tegutseb edukalt ka Tallinna all. Õnnetuse toob talle Rakvere lahing, kus ta langeb vangi ja saadetakse Pihkvasse. Hukkamisele viimisel on tal õnn veel ootamatult kohtuda Dorotheaga, keda ta kõikjalt on asjatult otsinud.
Romaani teine osa jälgib esimesest raamatust tuttavaks saanud inimeste käekäiku ligi 15 aastat hiljem, 1725-1726. Saarte ja rannakülade rootsi kogukonna võitlus oma vabaduse eest kestab, sel pinnal areneb dramaatiline konflikt romaani peategelase ja Kõrgessaare (Hohenholmi) mõisniku vahel.
Autori esimene romaan, mis kujutab panoraamselt eesti ärakamisaja kõrgjärgu lõppu aastail 1881-1882. Romaani peategevuskohaks on Võrumaa Kanepi kihelkond, kuid tegevus siirdub ka tartumaale, Võrru, Viljandisse, Tartusse, Riiga, Peterburi ja Krimmi.
Peategelasteks on Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimees Mart Mitt ja Võrumaa koolmeister Märt Vares, kuid romaanis esinevad ka C. R. Jakobson, M. Veske, J. Köler, H. Treffner, J. Järv, J. Kõrv, A. Grenzstein ja mõned teised eesti kultuuriloost tuntud isikud.
Mait Metsanurga "Ümera jõel" on kindlasti üks eesti romaaniklassika tuntumaid ja armastatumaid ajalooromaane. Sündmustiku keskpunkti moodustab eestlaste maleva võidukas lahing Ümera jõel 1210. aastal. Ühtlasi annab romaan ilukirjandusliku pildi kogu muistsest vabadusvõitlusest. Niisiis on vaieldamatult tegemist ühe olulisema teosega, mis käsitleb eestlaste visa vastupanu ristirüütlitele.
Karl August Hindrey (1875-1947) ajalooline romaan toob meieni avara ja usutava pildi Muinas-Eesti ühiskonnakorraldusest. Autor on loonud huvitava ja elutruu portreedegalerii tolle ajastu inimestest. Teoses kohtame maakondade vanemaid, kodutuid ning orje. Oluline koht on antud selle aja välissuhetele, poliitika ja usu tihedale seosele.
1634. aastal asus Saksamaalt Eestisse Reiner Brockmann -- esimese eestikeelse luuletuse autor, Tallinna gümnaasiumi kreeka keele professor ja Kadrina koguduse pastor. Aasta hiljem peatus Tallinnas oma kaaskonnaga Holstein-Gottorpi hertsog Friedrich III, kelle sihiks oli rajada Pärsiast läbi Venemaa ja Eesti Siiditee Euroopasse. Ta saatjate hulka kuulunud tuntud saksa luuletaja Paul Fleming jäi Eestisse kauemaks kui aasta ja asutas luulehuvilistest haritlastest lamburiseltsi.
Herbert Salu (1911-1988) päevikuvormis romaanide minategelane vaatab tagasi tööaastatele Reevelis ("Lasnamäe lamburid" 1978) ja paneb kirja Tristvere juhtumusi ("Siiditee serval" 1986). Enamik teoste tegelasi on elust võetud, ka sündmused leiavad kinnitust, isegi Flemingi õnnetu armastuslugu. Siiditee rajamine ebaõnnestus intriigide tõttu ja süüdlasi karistati karmilt.
Romaan "Nimed marmortahvlil" kujutab kooliõpilaste-vabatahtlike sõjameheteed Vabadussõja aastail. Teose keskse tegelase Henn Ahase kaudu on näidatud ka tolleaegse noorsoo ideelisi otsinguid, nende kõikumist kahe vastandliku ideoloogia, rahvusluse ja sotsialismi vahel.
Nagu oma kuulsas ajasturomaanis "Effi Briest", jätkab nõtke sulega vanameister Theodor Fontane (1819-1898) indiviidi ja ühiskonna suhete kriitilist läbivalgustust ka siinsetes lühiromaanides. Esimeses viib autor lugeja tolleaegse suurlinna tegelikkusesse ning ironiseerib linnakodanluse tühisuse, paraaditsemise, eelarvamuslikkuse ning upsakuse üle, eine kujutab endast suure armastuse lugu, mis jookseb traagiliselt karile jäikade seisuslike vaheseinte tõttu.
Saksa kirjanduse klassiku Theodor Fontane (1819-1898) romaan on maailmakirjanduse võluvamaid pärle. Effi abieludraama kaudu annab autor koloriitse maalingu preisiliku ajavaimu ahistavast konventsionaalsusest, mis muudab inimesed hüpiknukkudeks ja lämmatab inimliku õnne.
Romantiline armastuslugu Louis XIV kiindumusest õuedaam Louise de La Vallière'i vastu, kes metressina kinkis Päikesekuningale neli last. Dumas-vanema musketärilugude austajad leiavad sellest raamatust hulgaliselt triloogiast "Kümme aastat hiljem" meelde jäänud ajaloolisi tegelasi.
Raamatu autor Jānis Lejiņš rõhutab oma romaanis üht põhilist mõtet: see, mis juhtus 12.–13. sajandil Läänemeremaades, ei olnud paljalt mõne suure rahva kuri soov mõnda teist väiksemat alla heita; asi oli juurdepääsus kaubateedele
Inglise kirjaniku Thomas Hardy (1840-1928) romaan kujutab huvitava karakteriga peategelase traagilist saatust 19. sajandi esimese poole Inglismaa väikelinna elu taustal.
Tuntud saksa kirjaniku Lion Feuchtwangeri ajaloolis-biograafiline romaan väljapaistva prantsuse filosoofi ja kirjaniku Jean-Jacques Rousseau´ viimastest eluaastatest.
Seiklusromaan inglise kirjaniku Henry Rider Haggardi (1856-1925) sulest on täis ootamatuid konfliktirikkaid seiklusi, palavat armastust, vapruse imesid ja muud, mis sellele žanrile omane. Kõik see on projitseeritud täpsesse ajaloolisse olustikku -- konkistadooride vallutuste aegsesse asteegi riiki; tegelaste seas ei puudu ka ajaloolised, tegelikult elanud isikud.