Ajalooline romaan
"Noorusest peale on mu hinges olnud ähmane soov ja tahe enesest seda, kes ma tõesti olen,» ütleb teose peategelane Wilhelm Meister enda kohta.
"Wilhelm Meisteri õpiaastad" ongi Johann Wofgang Goethe romaan "isiksuse kasvatamisest", mille aluseks on humanistlik ideaal täisväärtusliku isiksuse igakülgsest vaimsest ja ühiskondlikust arengust. Kuna aga Goethe esialgsete kavatsuste kohaselt pidi teose keskpunktiks olema teater, võitleb Goethe oma romaanis diletantismi vastu kõigil kunstialadel, eriti aga näitekunstis ja tutvustab lugejaid XVIII sajandi teatriga ja rändnäitetruppidega. Wilhelm Meisteri elukäiguga seotud sündmuste kaudu saame laiahaardelise pildi selleaegsetest linnakodanluse ja aadli elust.
Ludwig Tieck on saksa kirjanduse suurnimesid. Romaanis käsitleb ta ajalootruudust taotlevas laadis põnevaid sündmusi XVI sajandi lõpu Itaalias. Tegelaskond koosneb ajaloolistest isikutest, kelle seas on kardinale, paavste, valitsejaid, aadlimehi, kirjanikke ja õpetlasi. Romaan on tulvil kuritegusid, hullumisi, julmust, aga ka õrna armastust, aadlike ja vaimulike kuulsuse- ja võimuiha. Paiguti kriminaalromaanina mõjuv teos on teisal pigem armastusromaan, olles ühtaegu sissevaade tolle aja elulaadi.
Kroonikate triloogia teises raamatus jätkab autor ristisõdijate võitluse elustamist. Keskseks sündmuseks on kristlaste tugevaima kantsi Akkoni meeleheitlik kaitsmine 1291. aastal. Viimase langemisega lõppes rüütliordude võidukäik Pühal Maal. Triloogia esimene raamat on "Põlev lipp", viimane "Surma ratsanikud".
Romaani tegevus algab 476. aastal, Rooma keisririigi lõpupäevil. Viimane keiser on moodustanud talle ustavatest meestest vanade traditsioonide kohaselt leegioni, kuid ka sellel ei õnnestu teda barbarite reetliku rünnaku eest kaitsta. Peagi on keisri perekonnast elus üksnes keisri poeg, noor keiser Romulus Augustus, kuid temagi on vangistatud ja ta elu on ohus.
Kuid mitte kõik leegionärid pole surnud – käputäis ellujäänuid otsustab viia ellu võimatuna näiva plaani päästa noor keiser ja toimetada ta ohutusse paika. Oma eluga riskides vabastavad nad keisri ja tema salapärase õpetaja Meridius Ambrosinuse ning tagaajajate eest põgenedes suunduvad nad läbi Euroopa Briti saarte poole...
Raamatu autor Valerio Massimo Manfredi on Milano ülikooli klassikalise arheoloogia professor. Ta on avaldanud mitmeid artikleid ja akadeemilisi raamatuid, aga ka üheksa ilukirjanduslikku teost, nende seas Aleksandri triloogia, mis on juba tõlgitud kahekümne nelja keelde ja avaldatud kolmekümne kaheksal maal.
Omaaegsele kaunile Narva linnale pühendatud ajalooline jutustus, millest põimuvad läbi ühe rahutu nooruki traagilised eluaastad, tunded ja teod vanas, hävimisele määratud Narva linnas aastatel 1939–1944.
Romaanis kujutatakse sündmusi Hispaanias XV sajandi teisel poolel, kui Kastiilia kuninga Enrique õde Isabel tõuseb Kastiilia troonile ning sõlmib abieluliidu Aragoni troonipärija Fernandoga, tehes nii võimalikuks Hispaania ühinemise. Teose peategelane on Luis de Soca, väike Toledo orb, kellest saab katoliikliku Isabeli lemmiknõunik. Tema aitabki sepistada Isabeli abielu Aragoni Fernandoga.
Valladolidi kuningapaari ajaloolised üksikasjad on ammutatud algallikaist ja vastavad kõik tõele, olgugi et mõnikord on need nii fantastilise värvinguga, et tunduvad väljamõeldistena.
1944. aasta septembris on kolm aastat Eestit okupeerinud Saksa väed põgenemas, samal ajal valmistub Nõukogude Liit uuesti meie riiki anastama. Seda lühikest ajahetke kahe võõrvõimu vahel püüab ära kasutada grupp poliitikuid, et moodustada legaalne valitsus ja taastada vähemalt paberil iseseisev Eesti Vabariik. Missiooni elluviimiseks on vaid mõni päev ja siis peaks eksiilis tegutseva vastupanuliikumise poolt Rootsist saadetud laev nad päästma raudse eesriide taha jäämisest. Ürituse eesotsas seisab kümme aastat poliitikast eemal olnud advokaat Otto Tief, kes tahab oma ülesannet täites näidata maailmale eesti rahva iseseisvussoovi ja seejärel jõuda Stockhlmi, kus teda ootavad aegsasti varjule viidud abikaasa ja neli last. Tief ühendab jõud oma sõbra Jüri Uluotsaga, Molotovi-Ribbentropi paktiga hukule määratud Eesti Vabariigi viimase peaministriga. Samal ajal püüab piiramisrõngas pealinnast pääseda sinna lõksu jäänud poetess Marie Under, koos tuhandete saatusekaaslastega, kes peavad langetama raskeid otsuseid, hülgama oma senise elu ja lahkuma kodumaa pinnalt.
Lummatuna neist ajahõlma vajunud sündmustest on Xavier Bouvet loonud kaasahaarava ja liigutava romaani inimestest, kes seisid silmitsi vägivalla ja vääramatusega, ning kirjeldanud ajaloolise murrangu kajastusi inimhingedes. 1984. aastal Prantsusmaal Metzis sündinud
Xavier Bouvet õppis Leipzigis ja hiljem Pariisis ajalugu ja kommunikatsiooni. Praegu elab ta Tallinnas. "Valge laev" on tema esimene romaan, kolm aastat väldanud uurimistöö vili, mis on sündinud tema ammusest huvist Eesti ajaloo ja kultuuri vastu.
Esimene maailmasõda, taluelu Läänemaal, Haapsalu gümnaasium, Saku kodumajanduskool, Tondi sõjakool, Eesti politsei, Auto-Tankirügement, Päts, Laidoner, teine maailmasõda, okupatsioonid, 21.06.1940 Tallinnas, Punaarmee, Ülenurme luurepataljon, ohvitseride saatused, küüditamised, metsavennad, Omakaitse, hävituspataljonid, Saksa sõjavangis Preisimaal ja Brandenburgis, mobilisatsioonid, soomepoisid, Uluots, lahingud 1944. aastal Narva all, Sinimägedes ja Avinurmes, Maitla, põgenemine Rootsi, Kanadasse, kannatused Eestis peale sõda, arreteerimised, NKGB küüsis, Magadan-Kolõma surmalaagrid või Stalini Auschwitz, küüditatute elu Siberis, väeteenistus Punaarmees, armastus, elu ja surm igasugustes variantides – kõik põimub punase lõngana läbi sugukonna romaani. Väikeste inimeste elud peegeldavad Eesti riigi ja rahva keerulist ajalugu, mida sageli on raske mõista. Romaan pakub võtmeid, aga uksi pärani ei ava, sest seda ei oska keegi.
Esimene maailmasõda, tiisikus, I Eesti polk, vabadussõda, taluelu, Haapsalu gümnaasium, Tartu ülikool, üliõpilaselu, Kehtna kodumajanduskool, Kalevi pataljon, ratsarügement, vabadussõjalased, kodumajandusinstruktori ringirändamised, põllumajanduskoolid, riigiametnikutöö, haridusministeerium, abiellumine ja lapsed, kokkupuuted Pätsi, Eenpalu, Tõnissoni ning teistega, teine maailmasõda, 21.06.1940, peitmine seevaldis ja metsas, küüditamised, hävituspataljonid, Tallinn piiramisrõngas, mobilisatsioonid, okupatsiooniterror ja hukkamised, 9. märtsi öö, põgenemised Saksamaale ning Rootsi, Austraaliasse siirdumine, põgeniku ja pagulase elu Rootsis, kannatused Eestis peale sõda, armastuse, armukadeduse, elu ja surma küsimused igasugustes variantides – kõik põimub punase lõngana läbi romaani teise osa.
Kuulsa saksa egüptoloogi ja kirjaniku Georg Ebersi (1837-1898) esikromaani ajalooliseks fooniks on nn Hilis-Egiptuse aeg, kui riik nõrgenes ja vallutati tugevneva Pärsia poolt. Põnevat, hoogsat, intriigiderohket süžeed juhib õnnetu vaaraotütre Nitetise ja ohjeldamatu Pärsia kuninga Kambysese armastuslugu.
V. Õuna kaheosaline romaan annab masendava ülevaate vene okupatsiooni käigust ja kommunistide võtetest ühe vaba rahva murdmisel ja hävitamisel. Laialdase tegelaskonna saatus paneb meid valusalt kaasa elama ja kaasa tundma. '
Esimese köite tegevus algab baaside lepinguga 1939. aastal ning lõpeb esimese aastaga okupatsioonivõimude all. Teises köites jätkub esimese punase aasta laiahaardeline kirjeldus. Järjest suurenev surve inimestele, jultunud valepropaganda, halvenev majanduslik olukord, tihenev NKVD haare inimeste ümber kulmineerub küüditamise ja lõpuks sõja ning vabanemise päevadega.
Voldemar Õuna kaheosaline romaan "Uus evangeelium" valgustab üht Eesti ajaloo pöördelisemat aega – aastaid 1939–1941 alates baaside lepingust kuni Saksa vägede saabumiseni. See ajaraam Teise maailmasõja alguses hõlmab teatavasti Nõukogude Liidu sõjalist sissetungi Eestisse ja iseseisva riigi hävitamist – Eesti annekteerimist ja okupeerimist ning esimesi sovetlikke massirepressioone ja kõike muud, mille tõi kaasa esimene Nõukogude aasta.
Voldemar Õuna "Uut evangeeliumi" on peetud eesti kirjanduses üheks jõulisemaks selle perioodi kujutuseks. Romaani eepilist haaret ja jõudu on kohati võrreldud isegi Thomas Manni loominguga, juuniküüditamise kirjeldust oma pingestatuses aga Alfred Hitchcocki "Lindude" mõne stseeniga. Paradoksaalsel kombel pole teos pärast 1953. aastal Lundis ilmunud esmatrükki suuremat tähelepanu äratanud. Tegemist on niisiis omamoodi unustatud tähtteosega, mis aga kindlasti väärib tänaste lugejate tähelepanu. Romaanile on järelsõnad kirjutanud Eerik Niiles Kross ja Mart Orav.
Voldemar Õun (1893–1986) sündis Tallinnas töölisperekonnas, osales mobiliseerituna Esimeses maailmasõjas, naasis sealt tuberkuloosihaigena ja jõudis seetõttu keskhariduseni alles 1926. aastal. Seejärel astus ta Tartu ülikooli õigusteaduskonda, lõpetas selle 1937. aastal ja asus pärast õiguskantsleri institutsiooni loomist 1938. aastal tööle õiguskantsleri sekretärina. Alates 1944. aastast elas Õun Rootsis. Tema kirjanduslik loomeiga jäi lühikeseks. Õuna esimene raamat, romaan "Tint" ilmus 1938, järgmisel aastal sai teine romaan "Konarlik tee" Mardika varjunime all Looduse romaanivõistlusel esimese auhinna. 1953. aastal ilmunud "Uus evangeelium" jäigi aga autori viimaseks sõnaks ilukirjanduses.
Karl August Hindrey (1875-1947) ajalooline romaan toob meieni avara ja usutava pildi Muinas-Eesti ühiskonnakorraldusest. Autor on loonud huvitava ja elutruu portreedegalerii tolle ajastu inimestest. Teoses kohtame maakondade vanemaid, kodutuid ning orje. Oluline koht on antud selle aja välissuhetele, poliitika ja usu tihedale seosele.
17. sajandi algus Euroopas, ajastu, mille on romantiliseks kirjutanud Alexandre Dumas vanem oma romaanis "Kolm musketäri". Samal ajal, kui Prantsusmaal kemplevad omavahel musketärid ja kardinali kaardiväelased, on Krimmi steppides, Metsikutel Väljadel laagris pan Michael Urbanowicz oma sõjameestega. Peatselt kannab lahingutee teda Poola kuninga vägede koosseisus Smolenski ja Moskva alla… Nii algab ajalooline romaan "Urbanowiczid", perekonnasaaga, mis lõpeb rohkem kui 350 aastat hiljem kodusel Virumaal, peategelasteks 12 põlvkonda Urbanowicze.
Raamat kuulub ajaloolise romaanitriloogiasse: "Tule ja mõõgaga", "Uputus" ja "Pan Wolodyjowski", milles kujutatakse 1648.-1672. aastate Poolat võitluses võõra vägivalla vastu.
"Uputus" käsitleb rootslaste sissetungi Suur-Poola aladele, nn. uputust, mis algas 1655. aastal. Kesksel kohal on siin Leedu vürst Janusz Radziwilli ning noorte rüütlite Andrzej Kmicici ja Michal Wolodyjowski tegevus, ent autor on sellesse väga köitvalt põiminud ka armastusloo. Suurteose selles raamatus jätkub Poola kuninga Jan Kazimierzi võitlus Rootsi kuninga Karl Gustavi vägedega Poola alade vabastamise eest. Endiselt on selles võitluses kesksel kohal vaprad Poola sõjamehed pan Kmicic ja pan Wolodyjowski, kes samaaegselt heitlevad ka oma hingehäda pärast, sest nende südamedaamid on Poola reeturi vürst Bogustaw Radziwilli võimuses. Lõpuks võidutseb siiski õiglus nii sõjatandril kui armastuses.
Mait Metsanurga "Ümera jõel" on kindlasti üks eesti romaaniklassika tuntumaid ja armastatumaid ajalooromaane. Sündmustiku keskpunkti moodustab eestlaste maleva võidukas lahing Ümera jõel 1210. aastal. Ühtlasi annab romaan ilukirjandusliku pildi kogu muistsest vabadusvõitlusest. Niisiis on vaieldamatult tegemist ühe olulisema teosega, mis käsitleb eestlaste visa vastupanu ristirüütlitele.
Jüri Remmelgas oli 14 aastat Tallinnas ajakirjanik. 1940. a pühkis N. Liidu okupatsioon oma teelt kõik vabad ajakirjanikud, nii ka Remmelga. Tööd otsides sattus ta nõukogude kunstide valitsusse ametnikuks J. Semperi ja A. Alle alluvusse. 1941. a sai temast II maailmasõja sõdur, vabatahtlik, kes esimeste eesti üksustega Idarindele läks.
Raamat "Tulises väravas" on vaba sõjajärgsetest poliitilistest klišeedest, kirja pandud just nõnda, nagu võis maailmasõda näha haritud, julge ja seiklushimuline eesti mees.
Uustrükk Stockholmi Välis-Eesti & EMP kirjastuses ilmunud teosest.
Trooja väljadel on ebatavaline teos eesti kirjanduses, ulatudes ajaliselt kaugemale minevikku, kui Karl Ristikivi ja Ain Kalmuse looming ajaloolistel teemadel.
Oma raamatu kohta on autor öelnud ühes intervjuus: "Mind kehutas tahe edasi anda mingit pilti kreeka pronksiaja maailmast. Pidin muidugi paar korda Kreekas käima ja need sõidud kujunesid suurteks elamusteks. Jällegi haaras mind too müstiline kuuluvuse tunne: kuigi Kreeka oli võrratult erinev kõigist paikadest, mida seni olin näinud, olin ma seal kuidagi silmapilkselt kodus. Usuksin ma hingede rändamisse, ütleksin, et mu hing on uidanud varemgi Kreeka tulise päikese lõõmas, võidelnud Trooja müüride all ja vaadanud Mükenee kindluse terrassilt üle Argolise lagendiku kolmtuhat aastat tagasi. Romaani kirjutamise kestel õppisin ära ka kreeka keele ja lugesin Iliase läbi algkeeles, mis samuti osutus elamuseks. Olin sellest palju aastaid unistanud."
Romantiline ajalooline romaan viib lugeja Palestiina põletava päikese alla, kus leiavad aset kolmanda ristisõja taplused ja seiklused.
1099. aasta varakevad. Palverändurid on teel läbi kunagise Rooma Süüria Jeruusalemma poole. Jutlustajad kuulutavad, et taeva väravad on lahti lükatud ning et suured jõud on liikvel. Üha rohkem eneseteadvust leidvas lihtrahva väes levib õpetus pimeduse ja valguse heitlusest, millel on kiriku tõekspidamistega vähe ühist. Peatselt algab jaht tõelisest usust taganejatele.
"Taevaminejad" on neljas osa Esimese ristisõja raamatusarjast, millele eelnevad "Palveränd", "Kindel linn" ja "Müürideta aed". Romaan põhineb kolmel ristisõjas osalenud autori kroonikal. Peategelane, kes liitub ketseritega, jutustab neljandat lugu, nii nagu tema sündmusi mäletab. Seepärast, et ma olen jutustanud, millest ma pole aru saanud, asjadest, mis on mulle võõrad ja mida ma ei mõista. Aga ma ei saa ju öelda: seda kõike polnudki! Sest kõik oli, minu enda elu kitsas kongis, lühikese elu müüride vahel: kõik, vahel, ikka ja jälle, kõik, mis ikka ja jälle meelde tuleb. Jah, mina, Dieter, olin Bekaas ja al-Qalaas ja Issanda tahtel on see kõik üks ja seesama lugu.
Tiit Aleksejev (1968) on hariduselt ajaloolane. Tema esikromaan "Valge kuningriik" pälvis 2006. aastal Betti Alveri auhinna. Esimese ristisõja romaanisarja avaraamatut "Palveränd" tunnustati 2010. aastal Euroopa Liidu kirjandusauhinnaga.
II osa kaheosalisest romaanisarjast, mis räägib Vene-Liivi sõjast.
Romaani teise jao tegevus jõuab 1579. aastasse. Mõnda aega edutult Tallinna piiranud Vene väed teevad otsustava katse vallutada linn. Ivo Schenkenberg, kes on oma salgaga käinud Paidet, Pärnut, Tartut ja teisi linnu vaenlasest puhastamas, tegutseb edukalt ka Tallinna all. Õnnetuse toob talle Rakvere lahing, kus ta langeb vangi ja saadetakse Pihkvasse. Hukkamisele viimisel on tal õnn veel ootamatult kohtuda Dorotheaga, keda ta kõikjalt on asjatult otsinud.
I osa kaheosalisest romaanisarjast, mis räägib Vene-Liivi sõjast.
Romaani esimene jagu algab 1575. aastal Lüübekist Tallinna saabunud palaganiga, mida on tulnud vaatama nii linnakodanikud kui lihtrahvas. Etenduse ajal kohtab mündimeistri poeg Ivo Schenkenberg markitandi tütart Dorothead, kellesse ta esimesest pilgust kiindub. Sel aastal vallutasid Vene väed Paide ja kaks aastat hiljem Pärnu, võitlus käis Padise pärast ja ähvardused ulatusid Tallinna alla. Sündmuste käigus, mis arenevad Tallinna lähistel, saab Ivost eesti talupoegade salga juht, kes lööb edukalt tagasi vaenlase piiramiskatsed.
Kroonikate triloogia viimane raamat viib meid 14. sajandi algusesse. Meie silmade ees elustuvad Kataloonia palgasõdurite lahingud franki rüütlitega, nende surmakülvav võitlus türklaste vastu, selle muutmine lõpuks mõttetuks tapmiseks. Kõige sellega käib kaasas kaos ja inimisiksuse laostumine. Triloogia esimesed raamatud on "Põlev lipp" ja "Viimne linn".