Valev Uibopuu
Valev Uibopuu romaan ilmus paguluses 1948. aastal, seega vaid mõni aasta pärast Teise maailmasõja lõppu. Teose aegruum on selgelt piiritletud: see kirjeldab ühes Eesti väikelinnas aastatel 1939–1941 aset leidnud sündmusi. Kuigi linna nime romaanis ei nimetata, mõistab lugeja kiiresti, et piirilinnakese eeskujuks saab olla üksnes Valga. Just seal oligi Uibopuu 1930. aastate lõpul elanud ja ajakirjanikuna töötanud. Seda, et kirjanik tunneb väikelinna olustikku ja tüpaaže hästi ning oskab neid ka tundlikult edasi anda, on tunda romaani igal leheküljel.
Elu ja olemasolu põhilised probleemid peidetuna igapäevaste sündmuste argikuube – see on Valev Uibopuu teose väline raamistik.
Nendes vormikindla ülesehitusega lugudes elab oma elu küla, see ürgseim ja primitiivseim ühiskondlik eluvorm, mis elu selgeima võrdkujuna on igavene ning kõigutamatu, vähemalt niikaua kui elab põlduhariv inimene. Selline on ka autori eestiline küla – igavene oma selguses ja lihtsuses, heas ja kurjas, rõõmus ja kurbuses – säärane, nagu me teda kõik veel mäletame.