Biograafiad ja memuaarid

„Soomlased arvavad, et kõigi eesti meeste nimi on Urmas. Eestlased teavad, et kõigi soome meeste nimi on Pekka.“ Eestlane ja soomlane – sageli on nende kahe rahvuse tublid esindajad samasse anekdooti tegutsema sattunud, nüüd aga saavad lugejad teada, millise pilguga näeb Eestimaad ja eestlasi soomlanna Marjo Näkki.

Raamatu autor otsustas endalegi ootamatult Eestisse korrespondendiks tulla ning avastas, et peab mõnestki stereotüübist loobuma. Humoorikalt kirjeldab ta eesti poliitikuid ning kahe hõimurahva ühiseid ja erinevaid jooni.

 

Mõtteline järg Dagmar Normeti eelmisele mälestusteraamatule, kus vaadeldi elu Teise maailmasõja eelses Eestis. Sedapuhku kirjeldab autor elu Nõukogude tagalas Teise maailmasõja ajal. Huvitavalt on antud edasi tookordne miljöö ja see, mida tundsid ja mõtlesid inimesed, kes olid sunnitud oma kodu ja endise elu maha jätma ning tundmatusele vastu minema.

 

„Igatahes oli naisel tol romantilisel ajal suurem mõju tööliste massile kui mehel. Eriti noorel naisel. Nad hakkasid teda jumaldama, uskuma temasse kui kõrgemasse olevusse, läkitatud kustki teisest ilmast neid rõhutuid ja vaevatuid päästma.“ Marta Lepp

 

Reisikirjas kirjeldab autor, eest arst Erich Johannes Moisar Hiina elu-olu 1950-ndatel aastatel, samuti ajalugu, kultuuri- ja kunstielu, rahvameditsiini minevikku ja tänapäeva. Illustreeritud fotodega.

 

Reisimuljete raamat on sündinud turismimatkadest kolmele üksteisest mitmeti erinevale maale. Isepalgelised on need maad nii geograafiliselt kui demograafiliselt ja see on tinginud iga reisikirja juures erinevat vormi ja lähenemist ainele. Kui lugejaisse on nii soome kui saksa rahva, nende maa, kultuuri, tavade, harjumuste jne. suhtes juurdunud ajapikku oma teatud ümar ettekujutus, siis Bulgaaria seevastu on enamusele eestlastest veel võrdlemisi avastamata maa. Seda arvestades on Soome ja Saksa puhul antud võimalikult vähem teatmelist materjali ning lähtutud enam vahetutest muljetest ja emotsioonidest. Bulgaariast kõneldes on aga autorite soov, et teatud ekskursid ühte või teise valdkonda võiksid seda maad tutvustada.

„Räägin siin asjadest, millest ma mitte kunagi mitte kuskil mitte kellegile pole varem rääkinud," ütleb mullu Postimehe lugejate poolt Eesti läbi aegade populaarseimaks telesaatejuhiks hääletatud Vahur Kersna. „Kui sinu elust ähvardab ühel päeval saada raamat, on mõistlik oma lugu ise ära rääkida."

Käesoleva teose kirjutajas on õnnelikult ühte isikusse koondunud teadlase, kirjamehe ja avastaja võimed. Beebe'is näeme moodsat teadlast, kes ei ole ennast isoleerinud ainult teadusliku töölaua taha, vaid kes püüab seoses olla kaasaegse seltskonna ja mõttemaailmaga. Tundes selle seose suurt tähtsust nii uurijale kui ka rahvale, valmib alati koos teadusliku kirjeldusega uurimissaavutisist ka laiematele kultuursetele ringidele määratud populaarteaduslik raamat. Sel teel on tema sulest ilmunudd terve sari teoseid. W. Beebe sündis 1877. a New Yorkis, õppis Columbia ülikoolis, sai 1899. a New Yorki Zooloogilise Seltsi ornitoloogia osakonna kuraatoriks ja hiljem sama seltsi troopiliste uurimiste osakonna direktoriks. Tema esimeseks uurimisalaks olid linnud, hiljemini aga siirdus ta mereloomastiku uurimisele.

Sisu: Saateks Põlvnemis- ja kujunemisolud Haridustee Õpetajatöö. Loomingulised impulsid. Esikteos Pidalitõveromaanid Kaldumine psühhologismi. Romaan "Kuldne värav" Maailmavaatelise selgumise poole. Romaan "Tulemees" Teel sotsialistliku realismi kirjandusse. Lühiproosa. Näidendid. Publitsistika Tetraloogia "Tuuline rand" Lõppvaatlus Viited A. Hindi teosed A. Hindi teoste kronoloogiline loetelu Isikunimede register

Isak Dinesen (1885-1962), s. Karen von Blixen-Finecke sündis Taanis Jüütimaal. Pärast abiellumist oma nõoga siirdus noorpaar Keeniasse, kuhu rajati kohviistandus. Aafrikas veetis Karen Blixen kokku seitseteist aastat (1914-1931) ja see ajajärk oli mitmeti saatuslik. Siin koges ta Euroopast erinevat mandrit oma elulaadiga ja rahvastega, siin võitles farmi püsimise eest, siin leidis armastuse ja sõpruse, ent kaotas tervise, farmi ja lõpuks ka armastuse.
Taani naasnud, pühendus Karen Blixen kirjandusele, millega oli tegelenud juba Kenyas ja varemgi. Esimesed jutud on kirjutatud 1907-1909.

Sisu:
Isak Dinesen
Kamante ja Lulu
Hüvasti, farm
Karen Blixen. Minu elu motod
Gerd Lütken. Põud Ngongis. Karen Blixeni loomingu lähtekohti

Nobeli preemia laureaadi Ernest Hemingway teos «Aafrika haljad künkad» jutustab kirjaniku jahiretkest Aafrika džunglites. Lugeja kohtab siin põnevaid seiklusi, ebatavalisi inimesi, Aafrika maastiku omapärast ilu nähtuna ühe meie aja suurema ning populaarsema kirjaniku silmade läbi. Teoses ei ole ükski kuju ega sündmus fantaasia vili, vaid tõsielust võetud. Jutustus annab tõetruu pildi Aafrika loodusest ja inimestest.

Päeviku vormis esitatud tagasivaade kirjastuskooperatiivi "Kupar" loomise kännulisele teele ja esimesele tegevusaastale ärkava Eesti ühiskondlikus õhustikus.

Selles raamatus on portreelood inimestest, kellel on teiste aitamise vajadus. Nende tegevuses on erilisuse võlu. Nad kiirgavad headust ja säravate isiksustena on nad paljudel aidanud avada ust heategevuses osalemiseks. Need kaheksa portreelugu on ka Eesti aja lood. Igaühe lugu on nagu aja sild lähiminevikust tänapäeva. Rännak koos nende armsate ja ärksate kaasteelistega on emotsionaalselt rikastav ning annab elujõudu ja julgust ka neile, kes on eluraskustesse sattunud. Raamatus jagavad oma kogemusi Ester Laos, Katarina Seeherr, Meelis Luks, Urmas Soomere, Alina Nüganen, Ingergerd Pihlak, Mary Lindkvist ja Õie Orulaid.

Käesolev monograafia tutvustab lugejat maalija ja tarbekunstnik Adamson-Ericu loominguga, kuhu kuuluvad peale maali ja väiksemaarvulise graafika ning teatridekoratsiooni peaaegu kõik tarbekunsti harud, mida Eestis üldse on viljeldud. Teost illustreerib ligi üheksakümmend pilditahvlit, millest osa on värvilised.

Inimesena oli Adele Reindorff sirgjooneline. Ta on kasvanud ja arenenud koos oma ajaga, koos teda ümbritseva ajaga, sest ta on alati elanud avara südamega ja käinud oma kunstnikuteed lahtiste silmadega.

Mitme huvi, ande ja nimekujuga mehe elu oli pikk, tähelepandavalt aktiivne ja muutusterohke. Teekond algas Võrumaalt Orava vallast Päevakeste talust aastal 1886 ja lõppes New Yorgis aastal 1971. Selle ülesjoonistamiseks läheks vaja suuremat osa gloobusest. Eestlaste seas, kes 20. sajandil avalikku elu elasid, oli ta isiku ja toimijana dünaamilisemaid: revolutsionäär, tegevpoliitik, kirjanik, maailmarändur, ajakirjanik, diplomaat. "Aegade sadestuse" esimene osa "Noorusmaa", mis maalib värvika ja tundeerksa pildi kirjaniku lapsepõlvest ja kooliajast Võru-, Setu- ja Petserimaal, ilmus 1963.a. Lundis. Teine osa "Punane ja must" (ilmunud Lundis 1965) annab pildi sajandialguse Tartust ja kirjaniku põgusast maapaost Šveitsis. Lõpetamata jäänud kolmas, pealkirjata osa, on varem ilmunud üksnes ajakirja "Tulimuld" lehekülgedel. Nüüd on nad saanud kõik ühte raamatusse.

Tiina Tuvikese romaan "Aegadesse raiutud näod" kujutab Michelangelo elu ja loometööd.

Selle raamatu sünnisõnad lausuti enam kui kakskümmend aastat tagasi. Pühapäeval, 4. novembril 1951 olin konservatooriumis Helena Futtari etlemisõhtul. Publiku hulgas nägin tollaseid professoreid Aarne Anttilat ja Martti Haaviot. Vaheajal vaatasid nad teineteisele kavalalt otsa, sosistasid midagi omavahel ja kutsusid siis minu enda juurde. Martti Haavio tegi ettepaneku, et ma hakkaksin kirjutama Aino Kallase elulugu, mille jaoks tema surnud naine Elsa Enajärvi-Haavio oli materjali kogunud. Antti Haavio lisas, et see oleks hea väitekirja teema. Ettepanek äratas mu fantaasia ja pärast järelemõtlemist nõustusin sellega. Ma ei võinud siis teada, millega olin nõustunud ja kui kaua see töö aega nõuab. Liiatigi ei võinud ma toona aimata, et kumbki ettepaneku tegijaist ei näe selle töö valmimist. Aarne Anttila sai juba aasta pärast traagiliselt surma. Martti Haavio surmateade saabus just siis, kui olin selle teose käsikirja ülikooli viimas. Habent sua fata libelli.

"Ajamasinaga Türgimaal" on kirjaniku ja kirjandusloolase Oskar Kruusi reisikiri, kus tänapäeva kuljetega põimuvad rohked ekskursid Väike-Aasia ajalukku ja religiooniprobleemidesse, on mõtiskletud Trooja, Pergamoni, Mileetose ning teiste ajalooliste linnade varemetel, jälgitud eesti-türgi kirjandussuhteid.

Tartu Ülikooli emeriitprofessor, maailmamainega gastroenteroloog, Eesti Kirjanduse Seltsi auliige dr med Kaljo Villako kuulub põlvkonda, kellele oma riik oli kaheldamatu reaalsus ja kellel oli õnn käia koolis ning ülikoolis vabas Eestis, kuni lõppeva 20. sajandi suurimate roimarite sobing sellele kõigele vägivaldse lõpu tegi. Hitleri ja Stalini vanglaid seestpoolt näinuna, 1944. a hilissuve meeleheitlikus vastupanuvõitluses osalenuna paneb professor Villako oma mälestuste esimese osa lõpp-peatükile tähendusliku pealkirja Katabasis ('allaminek'). See protsess on üksikasjades kirjas tema mälestusteraamatu teises köites. Seni aga rändame 1920., 1930. ja 1940. aastate Tartus ning mujalgi, kohtame inimesi, kelle nimed on tuttavad entsüklopeediate ja ajalooraamatute lehekülgedelt ning elame kaasa noore arsti kujunemisteele, mida isik ja saatus muutsid keerukamaks, kui on tavaliselt.

Raamat sisaldab 35 intervjuud Eesti ühiskonnaelu tegelaste ning arvamusliidritega alates president Toomas Hendrik Ilvesest rahvakirjanik Andrus Kivirähkini. Siim Kallas, Mart Laar, Peeter Tulviste, Tiit Pruuli, Marju Lauristin, Mart Poom, Villu Reiljan olgu vaid üksikud näited sellest säravast nimekirjast, keda autor oma raamatus portreteerinud on.

Unikaalseks muudab "Ajastu Märgid" tõsisasi, et intervjuud kõigi peategelastega on autori poolt tehtud kahes järgus, esimene aastatel 2000-2003 ning teine aastatel 2007-2008. See ajaline puhver annab lugejale hea võimaluse vaadelda ning võrrelda meie arvamusliidrite mõtteid aastatuhande algul ning täna.

Oli aasta 1936, kui isa minule Tallinnas Tornide väljakul üht linna kaunistavat fontääni tutvustas. Ennäe, seal ta meid ootaski, imeilus pronksi valatud noorik, pea kohal lai vaagen, millelt nirisemas õrnad veejoad metalasele tumedale ihule. Küllap rõõmustas ta meiega kohtumise üle. Salapärane naisefiguur keset sillerdavat veepinda, mida ümbritses massiivne Soome graniidist peenelt viimistletud ääris. Tookord ei osanud ma arvatagi, et see punakas graniiditükk võib saada mind isaga ühendavaks sümboolseks lüliks.

Raamatu koostaja, kirjandusmuuseumi teadusdirektori Sirje Oleski sõnul saatis Orase-Ivaski kirjavahtuse Iirimaalt Eestisse Astrid Ivask. Raamatusse on kogutud 200 kirja ehk kogu Orase-Ivaski 24 aastat väldanud kirjavahetus. Tegu on esimese raamatuga, mis on koostatud Eestisse saadetud pagulasmaterjalide, arhiivimaterjalide põhjal. See peaks näitama, et väliseestlased võivad siia kultuuriloolist materjali rahus saata - need võetakse vastu ja neist tehakse midagi.

Mälestusteraamat autori kujunemisest väga mitmekesisel ajajärgul. On ta ju sündinud Eesti Vabariigis, elanud üle kahe riigi okupatsioonid, maailmasõja, küüditamisperioodid, õppinud arstiks, töötanud maal ja merel, nii Seewaldis kui ministeeriumis, osalenud Eesti vabadusvõitluses nii kodus kui Kremli lahinguväljal, olnud kolme Riigikogu liige, keskkonnakomisjoni esimees ja praegu pensionil.

Korp! Vironia sajanda aastapäeva puhul on nende kaante vahel Sinu kätte jõudnud Album Vironorum II. See on teine omataoline ja koondab endas aastatel 1920-2000 korp! Vironiasse astunute lühielulugusid. Albumi koostajate soov on olnud jäädvustada võimalust mööda kõik viroonlased, kelle kohta on õnnestunud andmeid saada. Kahtlemata on üksikuid, kes erinevatel põhjustel siit välja jäid. Albumis kajastatud ajajärk on olnud korp! Vironiale keeruline. Eesti on selle perioodi jooksul jõudnud üle elada esimese vabariigi huku, kaks Nõukogude okupatsiooni, Saksa okupatsiooni ning Eesti Vabariigi taastamise. Kõik need sündmused on jätnud oma jälje meie organisatsiooni kui ka iga viroonlase ellu. Saatused on olnud erinevad - kes on olnud sunnitud sünnimaalt lahkuma ja oma elu paguluses veetma, kes jätnud selle erinevate vägede ridades sõjaväljale, kes raisanud oma parimad aastad Siberisse küüditatuna, kes Eesti NSV oludes elus edasi rühkides. Noorem põlvkond on Vironiaga liitunud paguluses või juba taastatud Eesti Vabariigis. Üks asi aga, mis kõiki neid inimesi labi aegade ühendab, on Vironia aade: ühisus, kindlus, ausus.

Nobeli preemiad on maailmas jätkuvalt kuulsaimad. Neid antakse saavutuste eest, millest on inimkonnale kõige enam tulu. Alfred Nobeli elu oli materiaalselt piisavalt kindlustatud, et nautida kõiki hüvesid. Teda tunnustati teenitult, pärjati mitmete tiitlitega, tema kuulsus levis kogu maailmas juba ta eluajal. Aga Nobeli saatis geniaalse inimese üksildus ja võimetus leida endale võrdväärset partnerit, elukaaslast. Teda vaevas kartus elusalt maetud saada. Ta oli haavatav ja labiilne. Ometi sümboliseeris dünamiidi-kuningas paljudele kaasaegsetele surma ja õudust. Nobeli toonaste kirjade kaudu avanevad veel mitmedki suurmehe ootamatud tahud.

Kümneaastaselt kuulis Alina Fernandez emalt, et Fidel Castro on tema isa. Kuni selle hetkeni pidas ta revolutsiooni juhi külaskäike ja kingitusi enesestmõistetavateks, aimamata, kui tihe side neid tegelikult ühendab. Veidi hiljem otsustas ta, et ei võta endale Castro perekonnanime. Sellele vaatamata mõjutab Kuuba juhi tütre saatus kogu Alina elu. Alina Fernandez ei taha oma mälestusteraamatus vanematega arveid õiendada, samuti pole tema eesmärgiks pilgata Castro režiimi. Autor tahab tuua lugejateni oma isikliku eluloo, mida ilmestavad konfliktid vanemate, Kuuba poliitilise süsteemi ja iseendaga.

Kas see ongi täiuslikult elatud elu, kui pole käest lastud ühtegi võimalust?

Kuidas mahutada kahe kaane vahele sirge tekstireana lood ja tagamaad inimesest, kellel on mitu erinevat nime, karjääri ja vastuolulist nägu, kelle missioon tundub suurem kui ta enese elu, kes jõuab lakkamatult kõikjale, kelle eraelu kirju pilt ajab tihti kukalt kratsima ja kelle siirus ja usaldavus kogu selle ilu ja valu juures tekitab isegi loo kirjapanijas vastupandamatu tungi inimest tema enda eest kaitsta? Kõige piinarikkam ja inspireerivam on töötada koos piirideületajaga ja dr Allan Oolo on kindlasti üks neist.

Üle kõige sooviks Allan olla muusik, rokkstaar ja pealekauba veel ka üdini eestlane, ent seda saatust talle siiski pole kingitud – dr Allan Oolo on hoopis lugematute lennumiilidega maailmakodanik ja Trigeenika meetodiga meditsiinilukku minev kiropraktikust ravitseja, kelle vastuvõtt võetakse ette justkui palverännak, reisides kohale ükskõik millisest maailma otsast.

Kes vajab täiuslikuks lihvitud väljamõeldud lugusid kui teie teele satub inimene nii täielikult elatud eluga?

Elis Aunaste, autor

Monograafia annab ülevaate Amandus Adamsoni elust ja loomingust, toodud on teoste nimestik, nende näitustel esitamise ajalugu, bibliograafia ning 32 reprot kunstniku loomingust.

„Ameerika snaiper“ on adrenaliinist pulbitsev ja sügavalt isiklik lugu, mida saab jutustada vaid üks mees. Aastail 1999–2009 omistati USA mereväe snaiper Chris Kyle’ile kõige rohkem tapmisi Ameerika Ühendriikide sõjaajaloos. Pentagon omistas Kyle’le üle 150 tapmise (eelmine Ameerika rekord oli 109), kuid ametlikult on keeldutud koguarvu kinnitamast. Iraagi mässulised kartsid Kyle’i nii väga, et kutsusid teda Al-Shaitaniks (Saatanaks) ning panid tema pea eest välja vaevatasu. Ta teenis välja legendi staatuse, kaitstes surmava täpsusega katustelt ja peidupaikadest oma kaasüksuslasi, merejalaväelasi ja USA maaväe sõdureid.

Andrei Jegorovi maastikumaalid on rahulikud, elurõõmsad, päikesepaistelised.

Tõlgitud vene keelest. - Osa teksti vene keeles 

Anett Kontaveit pühendas 20 aastat oma elust tennisele. Lugematul arvul tunde väljakul, erinevates trennides, jõusaalis, turniiridel. Võite ja kaotusi, tõuse ja langusi, higi, verd ja pisaraid – aga ka suurt võidujoovastust ja vägevaid hetki. Ta sai hakkama millegi erakordsega, võites kuus WTA turniiri ja tõustes maailma edetabelis teisele kohale. Meedias on Anett siiani rääkinud peamiselt võistlustest ja väga vähe kõigest sellest, mis leidis aset väljakult eemal. Selle raamatu kaante vahele on Eia Uus kirja pannud Aneti loo võimalikult ehedalt ja otse, just nii, nagu Anett ise seda jutustab ja mõtestab. "Võitlejahing" on ühe sportlase karjääri lugu koos kõige sellega, mis tema tööd ja esinemist mõjutab – vaimne seisund, vigastused, haigused, maailmas toimuv, lähedased, mured ja rõõmud. Anett avab raamatus lugejale ukse suure tennisemaailma igapäevaellu. Kuidas saadakse läbi konkurentide ja treeneritega ning millised on tennisisti igapäevased pingutused teel tippu? Kui suur roll on saavutustes sportlase lähedastel ja tugigrupil ning õigel treeneril? Sellest raamatust leiab palju, mida Anett mujal tunnistanud ei ole ja nüüd oma karjäärile tagasi vaadates lugeja ette toob. Anett Kontaveidi lugu võiks inspireerida inimesi – elualast sõltumata – ennast ületama ning pärast iga kukkumist jälle püsti tõusma ja uuesti proovima.

Raamat kaasneb näitusega „Anna-Stina Treumund. Kuidas ära tunda lesbit?“ Kumu kunstimuuseumis (05.09.2025–11.01.2026).

Käesolev raamat võtab fookusesse kunstniku ja aktivisti Anna-Stina Treumundi (1982–2017) loomingu ja tegevuse. Ta oli esimene kunstnik Eestis, kes sidus oma autoripositsiooni selgelt oma lesbikogemusega. 2000. aastate esimesel poolel alanud ja 2017. aastal lõppenud loomingulise tegevuse vältel jõudis kunstnik soo, seksuaalsuse, perekonna ja eneseotsingute teemade kaudu küpse kväärifeministliku käekirjani. Treumund otsis oma kogukonda ja esiemasid, luges Eesti (kunsti)ajalugu kväärival pilgul ning töötas teemadega nagu BDSM ja naise seksuaalsus. Ühtlasi kaasas Treumund loomeprotsessi oma sõpru, pereliikmeid ja kallimaid – nii on võimalik tema tööde kaudu kaardistada ka tema kaasaegsete Eesti kväärikogukondade võrgustikke.

Rikkalikult illustreeritud raamatus käsitlevad Anna-Stina Treumundi loomingut ja tegevust aktivistina Eesti feminismi ajaloo uurija Piret Karro-Arrak, kunstnik ja kunstikriitik Kaisa Eiche ning soouurija Redi Koobak, kelle artikkel tugineb tema 2013. aastal kirjutatud doktoritööle, mis on seni mahukaim akadeemiline uurimistöö Treumundist.

---

The book accompanies the exhibition Anna-Stina Treumund: How to Recognise a Lesbian? at the Kumu Art Museum (05.09.2025–11.01.2026).
This book focuses on the oeuvre and activities of the artist and activist Anna-Stina Treumund (1982–2017). She was the first artist in Estonia to clearly link her artistic position to her lesbian experience. During her creative career, from the early 2000s until 2017, Treumund dealt with topics of gender, sexuality, family and self-discovery, through which she developed a mature queerfeminist visual language. She searched for her own community and foremothers, read Estonian (art) history with a queering eye and worked with such topics as BDSM and female sexuality. She included her friends, family members and lovers in her artworks, which has enabled researchers to map the networks of the Estonian queer communities of her time, while studying her legacy.

The contributors to this richly illustrated book are the researcher of Estonian feminism Piret Karro-Arrak, the artist and art critic Kaisa Eiche, and the most substantial academic research on Treumund has thus far been written by the gender studies scholar Redi Koobak in her 2013 doctoral thesis, which also served as the basis for her article published in this book.

Eesti džässi esileedi Anne Erm nimetab oma armastuseks number üks muusikat ning on öelnud sedagi, et džässifestivalid on tema elu. Kui Anne Erm poleks omal ajal Jazzkaart tegema hakanud, kui palju teaksid eestlased siis maailma supernimedest ja vastupidi – kui palju teaks maailm eesti džässist. See raamat kõnelebki sellest, mida õigupoolest tähendab kutsumusele elatud elu, mida tähendavad Annele inimesed tema ümber ja teda ümbritsevatele inimestele Anne ise. Kas pühendumine ja loobumine käivad käsikäes?

Ooperiprimadonna Annely Peebo inspireeriv karjäärilugu viib meid koos temaga rahvusvahelise ooperimaailma sisemusse. Kuidas üks Võhmast pärit eesti tüdruk leidis endas tahet, julgust ning töökust murda läbi esiridadesse maailma ooperilavadel. Nagu Annely ise ütleb: See raamat on minu lugu, aga ka kutse teile, kallid lugejad: uskuge endasse ja oma võimetesse, olge julged ja järgige oma kirge. Loodan, et mu lugu inspireerib teid, annab lootust ning tuletab meelde, et igaühes meist on jõudu oma unistused ellu viia.

Autoreid on kaksteist. Maailma avasilmi vaatamisele tuleb ikka juurde üks omapoolne täiendus: inimese oma tegevus- ja ametiala vaatenurgast nägemine. Siinkohal olgu märgitud, et kolm autoreist on teadurid: Raimund Ubar - arvutusmasinate spetsialist, Kalju Laas - rahvastikugeograaf ja Enn Kreem - astrofüüsik; Luule Sirp ja Johannes Undusk esindavad Välismaaga Sõpruse ja Kultuurisidemete Arendamise Eesti Ühingut; Bruno Pao on varustaja, Rein Kallas "Saare Kaluri" tootmisjuht, Leonid Parašin töötab kirjastuskomitees; Harri Vilpart laulab meeskooris; Tiiu Voogla rändas ehitusmalevlasena; Mati Kalkun on ajakirjanik ja Vahur Raid näituste direktor. Paigad, mis praeguses kogumikus Antarktika ja Saaremaa vahepeale jäävad, on Austria, Belgia, Donbass, Holland, Island, Jordaania, Kamtšatka, Kuramaa, Küpros, Liibanon, Luksemburg, Mehhiko, Saksa DV, Saksa FV, Süüria, Taganrog ja Tšukotka.

Palvadre oli iseseisva Eesti esimese põlvkonna riigimees, õigusteadlane, kohtunik, poliitik, lõpuks õiguskantsler. Üks neist, kelleta Eesti riigiõiguse kujunemislugu poleks tervik. Ja paraku üks neist paljudest, kelle Nõukogude okupatsioonivõim aastatel 1940–1941 esimeses järjekorras hävitas. Seetõttu pole vast liialdus väita, et Palvadre elukäigust ja tegevusest vaatab vastu Eesti riigi paljulubava alguse ning ülimalt traagilise lõpuga epohh. Fotod on pärit Eesti Filmiarhiivi, Eesti Kirjandusmuuseumi, Rahvusarhiivi, Tallinna Kirjanduskeskuse, Tartu Linnamuuseumi, Valga Muuseumi ja Viljandi Muuseumi kogudest. Ümbrise esikaanel foto Eesti Filmiarhiivist (EFA.36.A.103.105) ja tagakaanel Eesti Ajaloomuuseumist (AM N 5631:1412) Uurimistööd toetas õiguskantsleri asutatud stipendium Eesti Vabariigi esimese õiguskantsleri Anton Palvadre eluloo uurimiseks.

Anu Kaal on tuntud eesti ooperilaulja, kelle hääle maagiline ja lummav kõla on meeles paljudel. Raamatu autor Hele-Mai Poobus, üks Anu Kaalu õpilastest, on peenetundeliselt kirja pannud oma õpetaja elu nii siin kui ka teisel pool eesriiet. Raamatus saavad kokku vestlused Anu Kaalu, tema lähedaste ja kolleegidega ning kultuurilooliselt põnevad fotod.

KUIDAS DINOAURUS ARSTIKS ÕPPIS JA ELLU JÄI Tulla 37aastaselt elus esimest korda mõttele arstiks õppida ning see mõte ka teoks teha ei ole võibolla kõige tavalisem asjade kulg. Aga selgub, et dinosaurused ei ole veel välja surnud ja saavad hakkama ka mäetippude vallutamisega. Minu arstitudengipäevik kirjeldab peensusteni suure kannapöörde ning arstiks õppimise võlusid ja valusid. Siin on enam kui kuue aasta seiklused ja juhtumised minu arstliku mõtlemise kujunemisest Tartu Ülikoolis ja mitmes Eesti haiglas, tabavad tähelepanekud Eesti tervishoiust, patsientidest ja elust enesest. Kui kasvõi keegi pärast selle raamatu lugemist otsustab varajases või hilisemas keskeas asuda oma unistusi teoks tegema, on raamat täitnud oma eesmärgi. Liiga vana oled sa alles 100aastaselt. Toivo Tänavsuu

Raamat kätkeb endas kaasaegsete meenutusi Artur Alliksaarest – 100 mõujukama eestlase hulka valitud poeedist. Esimeses pooles "Sõna on mu kirg ja nõrkus" on avaldatud Artur Alliksaare kirjad sõpradele Eino Lainvoole ja Rein Sepale ning nõukogude kirjanduspoliitika ametnikele Leida Tigasele ja Otto Sammale.

Teise ossa pealkirjaga "Mentor Artur" on Henn-Kaarel Hellat kogunud Artur Alliksaare kaasaegsete mälestusi. Mõned neist on varem ilmunud, enamus selle raamatu jaoks kirja pandud. Raamatus meenutavad oma isiklikke kokkupuuteid poeediga Ain Kaalep, Henn-Kaarel Hellat, Leo Metsar, Andres Ehin, Ave Alavainu jt. Raamatu väljaandmist on toetanud Kultuuriministeerium.

Mälestusteraamat koorijuhist ja pedagoogist Arvo Ratassepast (1926-1986). Raamat on avaram kui mälestustekogum ühest isikust. Saame aimu muusika-, eriti koorielust tema tegutsemisajal ja inimestest, kes seisid tollal tema kõrval, ümber ja vastas. Raamat on illustreeritud piltidega Ratasseppade suguvõsa koduarhiivist.