See raamat asub žanritevahelisel eikellegimaal: – ta pole ei monograafia kunstnikust, ei romaan temast. Belletristlikku elementi temas siiski leidub: näiteks kujutab ta endast Jaan Koorti päevaraamatut, aga tegelikult pole Koortilt teada ühtki päevikulehekülge. Ometi koosneb tekst teatud osas Koorti enda kirjutatust: tema artiklitest ja kirjadest. Paratamatult tekkivate tühikute täitmiseks on kasutatud ajakirjandust, memuaarteoseid ja kunstiajaloolisi uurimusi. Jaan Koort oli silmapaistev maalija, rahvusvaheliseltki hinnatud kujur ning keraamik. Tuleb nentida ka tema kirjanduslikku talenti. Tema kirjades ja artiklites – viimaseid on teadaolevalt 26 – avalduvad nii humoristi kui ka lüürikuvõimed, rääkimata kirglikust võitlejahingest, mis tarbe puhul ägedate tiraadidena tema kirjutistest esile purskub. Koorti tekste on vähem üldist huvi pakkuvates kohtades kokku surutud ning mõistetavuse huvides ka ümber sõnastatud. Kus vähegi võimalik, on Koorti tekst täiel määral säilitatud. …

Igal rahvusel on oma aiaideaal. Itaallased rajasid oma villade aiad juba Rooma keisrite aegadel Vahemere kallaste mägistele nõlvadele. Kuulsuse saavutasid nende renessanssajastu terrassaiad, kus igihaljastest taimedest musterparterid, skulptuurid ja kõige imepärasemad vesiehitised veel tänaseni külastajaid vaimustusse viivad. Itaallaste ideaaliks oli luu aed, mis poleks aldis aja muutumistele. Voolata ja muutuda võis seal ainult vesi. … Missugune on eestlaste aiaideaal? Kas paganlikest esivanematest austatud püha salu või keskaegseste bürgerite ja vabameeste roosiaed või hoopis mõisa kunstkärnerite ja aiapoiste hooldatud iluaed ja park? Aiakunst, kõigist inimkätega loodud kunstiliikidest omapäraseim, süntees elusloodusest ja inimtunnetusest, on ühiskonnas leidnud ruumi edukaks arenguks vaid siis, kui teda on kaitsnud rahu ja väetanud jõukus. Teie ees on raamat mehest, kelle elu ja töö oli pühendatud aedadele ja parkidele. Tema tegevus siinses regioonis langes aega enne kahte viimast suurt sõda, kus rohkem kui kahesaja rahuaastaga oli aiakunst jõudnud õitsele puhkeda ja tänu Georg Kuphaldti taolistele entusiastidele maailmatasemele tõusta. Võib-olla ärgitab see raamat meid otsima ja leidma oma aiaideaali, vaatama lahtiste silmadega loodust ja elu enda ümber, mitte unustama seda, mida me kord juba olime saavutanud.

"Vanaisa" on ängistav lugu Picassost, sajandi suurimast geeniusest, nähtuna ühe lapse -- tema lapselapse Marina silmade läbi. 1973. aastal, kunstniku surma ajal, oli ta kahekümne kahe aastane. Ta vaikis kolmkümmend aastat. Neid aastaid oli tal vaja, et sõnastada oma kannatused ja lasta armistuda piinaval haaval. Kõige isiklikumal moel kirjutab Marina Picasso oma põhjatust valust ja sellest, milles ta on täna leidnud vabaduse -- oma lastest ja lastest teisel pool maakera. Pablo Picasso ja Olga Koklova lapselaps, Paulo Picasso ja Émilienne Lotte'i tütar Marina Picasso on sündinud 1950. aastal Cannes'is. Alates 1990. aastast on ta pühendunud humanitaartööle Vietnamis. Tema asutatud fond on ellu viinud mitmeid projekte, millest näiteks Noortekülas elab praegu üle kolmesaja orvu. Tal endal on viis last.

Sisukord: Eessõna Ürgaja kunst Mesopotaamia kunst Egiptuse kunst Egeuse kunst Kreeka kunst Etruski kunst Rooma kunst Varakristlik kunst Bütsantsi kunst Vanavene kunst Merovingide ja karolingide kunst Romaani kunst Gooti kunst Renessanss Barokk Rokokoo Klassitsism Romantism Realism Impressionism Postimpressionism JuugendstiilSümbolism Moodne kunst Naivism 20. saj. skulptuur 20. saj. arhitektuur Nõukogude kunst Kaardid ja kunstilised tabelid