.png)
Tooted
Käesolev akordionimängu õpik on praktiliseks käsiraamatuks isetegevuslikele ringidele, laste-muusikakoolidele, muusikakoolidele ning iseõppijatele. Kunstiline materjal on metoodiliselt jaotatud nii, et ta võimaldaks järkjärgulist üleminekut kergemalt tehnikaliigilt raskemale.
Mõlemad jutud käsitlevad inimese piiride küsimust: „Amfiibinimeses” täiustab geniaalne kirurg Salvator oma äranägemise järgi eluorganisme ning on loonud amfiibinimese, „Maailmavalitsejas” saavutab teadlane Stirner võime kontrollida elusolendite mõtteid ja tahet.
Herman Sergo (1911-1989) sõitis koolivaheaegadel purjekal laevapoisina, lõplikult merele suundus ta 17-aastasena. Ta töötas üle viie aasta mitmesugustel välisriikide lippude all sõitvatel ookeanilaevadel madrusena, seejärel 1932.a. saabus ta tagasi kodumaale, kus teenis mereväes sundaega. Vabal ajal kuulas H. Sergo Tallinna merekoolis loenguid. Pärast sõjaväest vabanemist jätkas Sergo erialaseid õpinguid, töötades samal ajal tüürimehena. Kaugesõidukapteni kutse sai ta 1941.a. Suurest Isamaasõjast võttis H. Sergo osa Karjala rindel. Pärast sõda töötas ta kaubalaevastikus.
.webp?_t=1726234556)
Tiina ärkab. Ta ei mõista esmalt põrmugi, kus viibib. Ümbrust hõlmab sügav pimedus, keegi hingab kuuldavalt. Õhus tundub ebamäärast hõngu – võõrast ja ometi nii ennetuntud, tuttavlikku. Ihu on nõrk, hing pisarateni hell, kuid kõigest hoolimata uhkab kuski südame kaugemast tagasopist esile tunne, mille nimeks rõõm. Liigutades märkab naine oma sidemes ülakeha ja tunneb vasakus rinnapooles teravat torget, millest kogu ihu tükiks ajaks jääb valusalt hõõguma. Samas meenubki kõik: ta viibib põgenikuna Rootsis ja lamab haiglas, üleeile leidis aset lõikus. Ta vasak rind, see ammune valulaps, oli teinud täispöörde halva poole. Vähk, arvasid “asjatundjad” tuttavad. Vähk, ütles läbivaataja arsti kinnine ilme. Vähk, mõtles ta ise. Vähk nagu ristiemal Eedul, kellel arstid vasaku rinna ära lõikasid, kuid kes sellest hoolimata suri, kuna kurja haiguse juured ulatusid palju kaugemale. “Inte farligt,” kinnitas aga sõbralik õde Inga ta meelemärkusele tulles, ja pühkinud ta näolt sinna valgunud pisarad, kordas veel: “Ni förstar, inte farligt” – Teie mõistate, mitte hädaohtlik, mis pidi tähendama, et ta kehast ei leitud seda kardetud ja kardetavat tõbe.
Raissa Kõvamees (aastani 1933 Raissa Kesküla; 4. märts 1907 Linnuse, Muhu – 18. aprill 1989 Vancouver) oli Kanada eesti kirjanik. Kanadas on tal ilmunud kuus romaani ja valminud kaks näidendit, millest üks on tõlgitud ja ilmunud inglise keeles. Teda on nimetatud hõbedase sulega kirjanikuks. Tema raamatutes on head muhu huumorit ja rahvapärast kõnepruuki. Kadedus, alatus ja nõrkus põimuvad tema teostes heasoovlikkuse ja enesekindlusega. Kesksed tegelased on tugeva karakteriga edasipüüdlevad naised.
Aadu Hindi romaan-epopöa "Tuuline rand" on silmapaistvamaid ja kunstiküpsemaid teoseid Nõukogude Eesti kirjanduses. Teos on leidnud avara tee ka vennasrahvaste lugemislauale. Teose esimesed kaks köidet on leidnud hea vastuvõtu ka teatrilaval, seda A. Särevi dramatiseeringus. III osa tegevustik toimub Esimese maailmasõja ärevatel aegadel, mil kukutatakse tsaarivõim, Eestis on aga vaheldumisi võimul punakaartlased ja sakslased.
Švejk oli juba kolmandat päeva välipreester Otto Katzi tentsikuks, kuid välipreestrit ennast oli ta selle aja sees ainult ühe korra näinud. Kolmandal päeval tuli ülemleitnant Helmichi tentsik ütlema, et Švejk tuleks ja koristaks oma välipreestri ära. Teel jutustas ta Švejkile, et välipreester oli ülemleitnandiga riidu läinud ja klaveri puruks peksnud, ise aga on maani täis ega taha koju minna. Ülemleitnant Helmich on samuti purujommis, visanud teine välipreestri koridori ja see istub nüüd ukse kõrval maas ning magab.
