Eduard Vilde
Lõhkumist ja riisumist toimetasid mõisas peaaegu üksnes võõraste valdade inimesed. Mahtra peremehed sellest osa ei võtnud ja selle valla muust rahvast tegid seda ainult vähesed. Veel enam: Mahtra mehed püüdsid purustamisele ja röövimisele vastugi tõrjuda, katsusid seda takistada ning mõisa ja opmanni vara kaitsta, hoida ja koguda, kus ja kuidas aga said. Kuid nende jõud selle määratu rahvahulga vastu, kes neile naabervaldadest appi oli tõtanud, oli liiga väeti. Nad pidid nägema, et nad vaimudest, keda nad välja olid kutsunud, enam lahti ei saanud. Nad olid vesivärava avanud, aga üleootuslik vool uputas nende veski. Nende avitajad said nende vastasteks. Nende manitsusi ei võetud kuulda, nende vastupanek löödi tagasi. Kogu mõis sattus nõnda võõraste inimeste meelevalda.
esti kirjanduse klassiku Eduard Vilde (1865-1933) ajaloolise triloogia viimane teos käsitleb usuvahetuse ja väljarändamise vormis avaldunud talurahvaliikumist XIX sajandi teisel poolel. Olustikulise tausta loomiseks on kirjanik kasutanud trükiallikaid ja käsikirju ning käinud ise sündmustikuga seotud paikades Järvamaal, Krimmis ja mujalgi.
Sädelevalt humoorikas komöödia "Pisuhänd", mida peetakse eesti näitekirjanduse klassikaks, kirjutas Eduard Vilde (1865-1933) 1913. aastal. See paljastab eesti kodanluse kultuuritust ja karjerismi. Vilde pilkab inimeste kuulsusejanu ja tahet kiiresti rikastuda ning tuntust saavutada.
Ehitusinsener Ludvig Sander, kes naise sunnil kirjanikuks on hakanud, avaldab oma nime all koolivenna Tiit Piibelehe romaani „Pisuhänd“. Olukorrad aga muutuvad. Pisuhänd ei too mitte ainult Sanderile au ja kuulsust vaid ühtäkki hoopis oma tegelikku loojat Piibelehte teenima hakkab…
Vilde parimaks teoseks peetav "Mäeküla piimamees" (1916) on jutustus vaesest talupojast Tõnust, tema iseteadvast naisest Marist ja rikkast mõisahärrast. See on lugu kokkulepetest, iseendaga toimetulekust, väärikusest, mõtlematuse hukatusest ja saatuslikust armukolmnurgast. Raamatu lugemise teevad nauditavaks Vilde kirjeldusoskus ja metafoorid. Selle raamatu peaksid kindlasti uuesti kätte võtma ka kõik need lugejad, kellel kunagi koolipingis vastav teos kohustuslikus korras juba läbi on loetud – positiivseid üllatusi on palju.
„Mäeküla piimameest“ on ilmumise hetkest ehk 1916. aastast nimetatud Eduard Vilde meistriteoseks. Romaani just lõpetanud lugeja peab tunnistama, et tekst on mõrvarlikult hea. Iga ajastu on Vilde teose surunud oma Prokrustese sängi, aga just see näitabki romaani kestmist üle ajastute, teksti igikestvat aktuaalsust, mis vajab aina uuesti mõtestamist.
Romaani kolmest peategelasest kaks on vanaldased mehed: mõisahärra Ulrich von Kremer ja kehviktalus kügeleja Prillupi Tõnu, ning kolmandaks noor eesti talunaine Mari, kel on suhe mõlema vanatoiga.
1896. a. ilmus Eduard Vilde romaan „Külmale maale“, mis eesti kirjanduses senitundmatul kombel käsitles külaelu. Esmakordselt paljastati selles teoses kapitalismi ühiskondlikke vastuolusid ja näidati, et inimese saatust kujundavad sotsiaalsed olud ning vahekorrad. Romaani peategelaseks on noor pops Väljaotsa Jaan, kes haiguse tõttu satub väljapääsmatult raskesse seisukorda oma ema ning õdede-vendade toitmisel. Moraalse löögi annab Jaanile Virgu peremees, kes koos urjadnikuga tuleb Väljaotsa saunast varastatud kraami otsima, sest vaesed on peremehe silmis ka vargad ning viimased sulid. Jaan võib uhkelt ja väljakutsuvalt neile otsa vaadata, sest tema on küll vaene, aga äärmiselt aus.
„Külmale maale“ on Vilde üks õnnestunumaid ning täiuslikumaid teoseid. Siin on kujundirikkaid kirjeldusi, on psühholoogiliselt põhjendatud ja usutavad karakterid, on ehtsat vildelikku rahvakeelt.
„Raudsed käed“ on sünge ja masendav pilt vabrikutööliste elust. Inimesed ei suuda eluraskustele vastu panna, nad hävivad moraalselt ja füüsiliselt. Kuid on ka neid, kes suudavad põhjaporist välja rabeleda. Üks niisuguseid on Hindrek Sepp. Tema kaudu näeme autori usku inimesesse, sellesse, et kõigi raskuste kiuste peab inimeses võitma tema parem, väärtuslikum pool, mis on ka parema tuleviku pandiks.