Tooted

Ajalooline romaan

1896. a. ilmus Eduard Vilde romaan «Külmale maale», mis eesti kirjanduses senitundmatul kombel käsitles külaelu. Esmakordselt paljastati selles teoses kapitalismi ühiskondlikke vastuolusid ja näidati, et inimese saatust kujundavad sotsiaalsed olud ning vahekorrad. Romaani peategelaseks on noor pops Väljaotsa Jaan, kes haiguse tõttu satub väljapääsmatult raskesse seisukorda oma ema ning õdede-vendade toitmisel. Moraalse löögi annab Jaanile Virgu peremees, kes koos urjadnikuga tuleb Väljaotsa saunast varastatud kraami otsima, sest vaesed on peremehe silmis ka vargad ning viimased sulid. Jaan võib uhkelt ja väljakutsuvalt neile otsa vaadata, sest tema on küll vaene, aga äärmiselt aus. «Külmale maale» on Vilde üks õnnestunumaid ning täiuslikumaid teoseid. Siin on kujundirikkaid kirjeldusi, on psühholoogiliselt põhjendatud ja usutavad karakterid, on ehtsat vildelikku rahvakeelt.

Kapitalismi süvenedes kasvas kiiresti maata inimeste hulk, kes töö puudusel olid sunnitud suunduma mitmesugustele töödele Eesti linnadesse või Peterburi, kuid samuti rändama Sise-Venemaa kubermangudesse. Tööpuuduse kasv võimaldas kulakuil, mõisnikel ja linnakapitalistidel teostada üha halastamatumat tööliste ekspluateerimist. Sellist olukorda kujutabki Vilde realistlikult oma romaanides „Külmale maale“ ja „Raudsed käed“. Mõlemat romaani ühendab kapitalistliku kurnamise paljastamine - esimeses maal, teises linnas. Romaanis „Külmale maale“ kujutatakse karjuvat ülekohut, mille all kannatavad maa kehvikud ja näidatakse, kuidas selline olukord põhjustab kuritegevust. „Raudsetes kätes“ aga näidatakse, kuidas külast mõisniku või kulaku orjusest linna põgenev tööline satub uude orjusse kapitalistlikus vabrikus, kuidas tööline kapitalistlikus ühiskonnas kannatab kõikjal kõige julmemat ülekohut ja kuidas loodetud vabrikutöölise paremused osutuvad tegelikult petlikeks.

Eesti kirjandusklassiku Eduard Vilde (1865-1933) paguluses kirjutatud ja esmakordselt 1909. aastal ilmunud noore taani töölise kujunemisromaan, milles näeme, kuidas ja miks algas Jens Nielseni klassiteadvuse ärkamine. Seitsmes trükk.

Vilde parimaks teoseks peetav "Mäeküla piimamees" (1916) on jutustus vaesest talupojast Tõnust, tema iseteadvast naisest Marist ja rikkast mõisahärrast. See on lugu kokkulepetest, iseendaga toimetulekust, väärikusest, mõtlematuse hukatusest ja saatuslikust armukolmnurgast. Raamatu lugemise teevad nauditavaks Vilde kirjeldusoskus ja metafoorid. Selle raamatu peaksid kindlasti uuesti kätte võtma ka kõik need lugejad, kellel kunagi koolipingis vastav teos kohustuslikus korras juba läbi on loetud – positiivseid üllatusi on palju.

„Mäeküla piimameest“ on ilmumise hetkest ehk 1916. aastast nimetatud Eduard Vilde meistriteoseks. Romaani just lõpetanud lugeja peab tunnistama, et tekst on mõrvarlikult hea. Iga ajastu on Vilde teose surunud oma Prokrustese sängi, aga just see näitabki romaani kestmist üle ajastute, teksti igikestvat aktuaalsust, mis vajab aina uuesti mõtestamist.

Romaani kolmest peategelasest kaks on vanaldased mehed: mõisahärra Ulrich von Kremer ja kehviktalus kügeleja Prillupi Tõnu, ning kolmandaks noor eesti talunaine Mari, kel on suhe mõlema vanatoiga.

„Mäeküla piimameest" on ilmumise hetkest ehk 1916. aastast nimetatud Vilde meistriteoseks. Romaani just lõpetanud lugeja peab tunnistama, et tekst on mõrvarlikult hea. Iga ajastu on Vilde teose surunud oma Prokrustese sängi, aga just see näitabki romaani kestmist üle ajastute, teksti igikestvat aktuaalsust, mis vajab aina uuesti mõtestamist. Romaani kolmest peategelasest kaks on vanaldased mehed: mõisahärra Ulrich von Kremer ja kehviktalus kügeleja Prillupi Tõnu, ning kolmandaks noor eesti talunaine Mari, kel on suhe mõlema vanatoiga.