Tooted

Sädelevalt humoorikas komöödia "Pisuhänd", mida peetakse eesti näitekirjanduse klassikaks, kirjutas Eduard Vilde (1865-1933) 1913. aastal. See paljastab eesti kodanluse kultuuritust ja karjerismi. Vilde pilkab inimeste kuulsusejanu ja tahet kiiresti rikastuda ning tuntust saavutada.

Ehitusinsener Ludvig Sander, kes naise sunnil kirjanikuks on hakanud, avaldab oma nime all koolivenna Tiit Piibelehe romaani „Pisuhänd“. Olukorrad aga muutuvad. Pisuhänd ei too mitte ainult Sanderile au ja kuulsust vaid ühtäkki hoopis oma tegelikku loojat Piibelehte teenima hakkab…

Eduard Vilde tuntud romaan "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" (esmakordselt ilmunud 1903. aastal) kuulub kirjaniku ajaloolisesse triloogiasse. Erinevalt "Mahtra sõjast" ja "Prohvet Maltsvetist" tutvustatakse siin lugejale linnaolustikku – 19. sajandi Tallinna. Ka on "Anija meestes" sündmustiku keskpunktis üksikisiku saatus, samal ajal kui "Mahtra sõda" ja "Prohvet Maltsvetti" kannab võimas talupoegade liikumine.

Vilde parimaks teoseks peetav "Mäeküla piimamees" (1916) on jutustus vaesest talupojast Tõnust, tema iseteadvast naisest Marist ja rikkast mõisahärrast. See on lugu kokkulepetest, iseendaga toimetulekust, väärikusest, mõtlematuse hukatusest ja saatuslikust armukolmnurgast. Raamatu lugemise teevad nauditavaks Vilde kirjeldusoskus ja metafoorid. Selle raamatu peaksid kindlasti uuesti kätte võtma ka kõik need lugejad, kellel kunagi koolipingis vastav teos kohustuslikus korras juba läbi on loetud – positiivseid üllatusi on palju.

Lõhkumist ja riisumist toimetasid mõisas peaaegu üksnes võõraste valdade inimesed. Mahtra peremehed sellest osa ei võtnud ja selle valla muust rahvast tegid seda ainult vähesed. Veel enam: Mahtra mehed püüdsid purustamisele ja röövimisele vastugi tõrjuda, katsusid seda takistada ning mõisa ja opmanni vara kaitsta, hoida ja koguda, kus ja kuidas aga said. Kuid nende jõud selle määratu rahvahulga vastu, kes neile naabervaldadest appi oli tõtanud, oli liiga väeti. Nad pidid nägema, et nad vaimudest, keda nad välja olid kutsunud, enam lahti ei saanud. Nad olid vesivärava avanud, aga üleootuslik vool uputas nende veski. Nende avitajad said nende vastasteks. Nende manitsusi ei võetud kuulda, nende vastupanek löödi tagasi. Kogu mõis sattus nõnda võõraste inimeste meelevalda.

esti kirjanduse klassiku Eduard Vilde (1865-1933) ajaloolise triloogia viimane teos käsitleb usuvahetuse ja väljarändamise vormis avaldunud talurahvaliikumist XIX sajandi teisel poolel. Olustikulise tausta loomiseks on kirjanik kasutanud trükiallikaid ja käsikirju ning käinud ise sündmustikuga seotud paikades Järvamaal, Krimmis ja mujalgi.

Eduard Vilde oli esimene Eesti tõsine reisikirjanik. Reisikirjade saatmine Eesti ajalehtedele oli talle emotsionaalselt huvitav ja majanduslikult vajalik. Vilde elas 20 aastat oma elust väljaspool kodumaad. On mõeldamatu, et see aeg ja need kohad ei mõjutanud tema isikut ja tema loomingut. Vilde reisikirjadel on aga väga selge iseseisev väärtus. Need näitavad meile, kuidas 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses avardus eestlaste maailmapilt. Vilde tundis nii Eestit kui maailma, ses mõttes on ülihuvitav vaadata, mida ja kuidas ta siinsele lugejale laiast maailmast serveerib.

Kairi Tilga on Eduard Vilde Muuseumi juhataja, kes on nende kaante vahele pannud esimese tervikliku ülevaate Vilde reisidest ja reisikirjadest.

"Külmale maale" on Vilde üks õnnestunumaid ning täiuslikumaid teoseid. Siin on kujundirikkaid kirjeldusi, on psühholoogiliselt põhjendatud ja usutavad karakterid, on ehtsat vildelikku rahvakeelt. Seetõttu on "Külmale maale" saanud väga populaarseks.