Muusika

Anu Kaal on tuntud eesti ooperilaulja, kelle hääle maagiline ja lummav kõla on meeles paljudel. Raamatu autor Hele-Mai Poobus, üks Anu Kaalu õpilastest, on peenetundeliselt kirja pannud oma õpetaja elu nii siin kui ka teisel pool eesriiet. Raamatus saavad kokku vestlused Anu Kaalu, tema lähedaste ja kolleegidega ning kultuurilooliselt põnevad fotod.

Mälestusteraamat koorijuhist ja pedagoogist Arvo Ratassepast (1926-1986). Raamat on avaram kui mälestustekogum ühest isikust. Saame aimu muusika-, eriti koorielust tema tegutsemisajal ja inimestest, kes seisid tollal tema kõrval, ümber ja vastas. Raamat on illustreeritud piltidega Ratasseppade suguvõsa koduarhiivist.

Raamat sisaldab bibliograafiat ja selgitavaid märkuseid.

Lisaks ülevaatele Ludwig van Beethoveni elust on raamatus toodud valik Beethoveni kirjavahetust sõpradega, Heiligenstadti testament ning valik helilooja mõtteid.

Muusikaajakirjaniku Ivalo Randalu kirjatööde kogumik

Filosoofilist laadi reis läbi aja, muusika ja elu koos maestro Neeme Järvi ja tema teekaaslastega. Raamat käsitleb dirigeerimise kunsti, Järvi viimaste hooaegade tegevust maailma suurtes kontserdisaalides, tema elufilosoofia ning seoseid kirjanduse ja muusika vahel. Sisaldab intervjuusid ja lugusid paljudelt muusikutelt ning muusikavaatlejatelt. Raamatu vahel on CD-plaat eesti muusikaga.

Raamat käsitleb XIX sajandi esimese poole muusikaelu Lääne-Euroopas, kui Viini klassikute asemele astusid romantikud. Üleminek ühelt etapilt teisele toimus poleemika ja konfliktide õhkkonnas. Kuigi muusikas polnud vastuolu uue ja vana vahel nii terav kui kirjanduses, oli siingi dissonantse, mille tundmine on toeks tolle aja kunsti mõistmisele. Arvestades raamatu piiratud mahtu, on puudutatud vaid ajastu üksikuid, ent küllaltki olulisi lõike. Mittemuusikaalast lugejaskonda silmas pidades on lähtutud põhimõtetest - vähem muusikaspetsiifikat, rohkem ajaloolist-esteetilist ja olustikulist, vähem muusikast endast, rohkem asjaoludest, mis olid tolle aja kunsti ajendiks.

Käesolev töö käsitleb laulu „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ ajalugu ning selle osa eesti rahva elus. Ajaliselt haarab see perioodi alates 1869. aastast kuni kaasajani, seega kokku rohkem kui 110 aastat.

 

Raamatu "Tundeline teekond" keskmes on Eino Tamberg - eesti muusika grand old man , kes helilooja ja kompositsiooniprofessorina on mõjutanud eesti muusikaelu rohkem kui pool sajandit. Unikaalse foto- ja pildimaterjaliga kogumiku põhiosadeks on Märt-Matis Lille ulatuslik intervjuu heliloojaga, Evi Arujärve ülevaade Eino Tambergi loomingust ja Raili Sule artikkel lavamuusikast. Kogumik sisaldab ka helilooja teoste täieliku nimekirja, diskograafia ja bibliograafia.

Mis juhtub, kui muuta päevapealt oma elu käiku ja pöörata pea peale kõik see, mida seni oled teadnud ja tundnud? Oma muusikaga edetabeleid ja südameid vallutanud lauljatar Lenna Kuurmaa pakkis esimesel koroonakevadel Tallinnas kokku oma kohvrid ja oma pere – abikaasa Lauri, tütred Ami ja Matilda ning otsustas pandeemia eest kolida päevapealt kõige kaugemasse Eestimaa nurka, Euroopa Liidu idapiirile Setomaale. Majja, mis ei olnud veel valmis aastaringseks elamiseks. Selle pere loos, kuhu sündis veel ka perepoeg Kusti, on asjaosalisi teisigi – kohalik kogukond, rebane, kanad ja kuked, kitsed, siilipoisid, linnukesed ja paljud-paljud teised. Selles raamatus jutustab armastatud lauljatar oma Setomaa külge kasvamise loo ja loodab sellega inspireerida sindki, armas lugeja.

Kiimane Krokodill: „Paar aastat hiljem taipasime, et nii ei jõua elus kaugele. Me nägime, et osadest inimestest saavad ministrid, teadlased, rokkstaarid, direktorid, šefid vabadusvõitluse liidrid. Teised aga jäävad mannetuteks käsutäitjateks, kellel pole ühtki alluvat. Me avastasime, et edukad inimesed on töökad ja sõbralikud ning ei tee üldse lollusi. Veelgi enam, täiesti ootamatult selgus, et tüdrukutele meeldivad hoopis korralikud poisid. Me ajasime harjad maha, õppisime selgeks lipsusõlme, astusime keskkooli, sukeldusime tudeerimisse ja unustasime pungi.“

 

Raamatust saab lugeja teada nii mõndagi uut armastatud laulja ja näitleja elust ning mõtetest. Helgi Sallo räägib asjadest, mis on meile kõigile olulised. Need on nimelt armastus, lapsed, kodu, kaaslased, elu ja teater. Lugejal on võimalus elada kaasa loole, kuidas sai lummava lauluhäälega noorukesest naisest see Helgi Sallo, keda me kõik tunneme ja teame.

Monograafia käsitleb NSV Liidu rahvakunstniku Hendrik Krummi elu- ja loometeed. Rohke fotomaterjali abil püütakse heita põgus pilk laulja aastatepikkusele tööle teatris ja kontserdilaval.

See teos ei ole muusikamehe kirjutatud. Santeri Levas oli Sibeliuse sekretär -- tema kirjapanekud on seega kauaaegsete tähelepanekute, muljete ja meeldejäetud faktide resultaat. Kindlasti on autor püüdnud Sibeliust õige mitmekülgselt kujutada.

Otto Schneidereit laseb Viini linnal meie silme all kasvada. Üksteise järel ilmuvad kuulsad viini klassikud, toimuvad revolutsioonid, ehitatakse ja põletatakse teatreid, õilmitseb ja hääbub monarhia. Ikka enam on aga kuulda elurõõmsaid, veetlevaid valsiviise – trooni hõivab Strausside dünastia! Valsikuningas Johann Strauss on küll raamatu tähtsaim tegelane, kuid ei saa kirjutada Straussidest, rääkimata sealjuures kirjanikest ja näitlejatest, mainimata kaasaegseid riigitegelasi, tsiteerimata ajakirjandust. Ja muidugi ei saa kõike seda teha, kirjeldamata veel üht peategelast - ilusa sinise Doonau ääres asuvat Viini.

Teos on jätkuks autori monograafilisele uurimusele "Esimene Eesti üldlaulupidu 1869"

Sellesse ühe naise rände loosse on põimunud hulk teisi – alustades eestlastest, kes rändasid juba tsaari ajal Venemaale, ja lõpetades Mark Grigorjevitšiga, keda tema muusikutöö viib elama Itaaliasse. Ent kuhu inimene ka ei koliks, enda eest on raske pakku pääseda. Ikka ilmuvad minevikuvarjud unenägudesse, ikka kipuvad saatused korduma. Kala on peategelase Vera hüüdnimi, solvav ja ülekohtune. Vera ei ole sugugi külm, sõnatu ega tundetu. Ametilt on ta medõde, ent kutsumuselt surijate kannatuste leevendaja. Ka temale endale langeb osaks kuhjaga kannatusi: vägistamine, vägivaldne lähisuhe, poja surm, lähedaste reetlikkus. Õnneks kohtab ta oma eluteel ka lahkeid inimesi, seda eriti sattudes Tveri oblastis kunagisse eestlaste asundusse Nurmekundesse.

Karl August Hermann (1851–1909) oli igas mõttes ärkamisaegne mees. Viletsatest oludest iseenda tubliduse ja heade inimeste abil välja rabelenult langes ta elu lõpul sinna tagasi. Tema laule tunti aga lähedal ja kaugel, ta juhatas oma eluajal toimunud laulupidusid, toimetas ajalehti, pidas Tartu ülikoolis eesti keele lektori ametit ja lõi üldse käed külge igal pool, kus tegijatest puudus tundus olevat. Kriitikud panid pahaks tema rahumeelsust ja innukust, nimetades seda pealiskaudsuseks. Ettekandes tsaarivõimudele kirjutati Hermannist irooniliselt: "Paistab vaevalt võimalik olevat tema mitmekülgsust õieti iseloomustada. Dr. K. A. Hermann on ühes isikus luuletaja, helilooja, lehe väljaandja, trükkija, raamatukaupmees, kontserdijuhataja ja oma laulude arvustaja; ta seadis enese läinud aastal oma lehes Bachist ja Beethovenist kõrgemale ja debüteeris kontsertides soololauljana, oreli- ja viiuli mängijana; ta on jutukirjanik ja pedagoogiline kirjanik... ajalehe väljaandjana ja toimetajana on korduvalt teistele ettepannud eesti päevalehte temast paremini toimetada... Nii liigub ta kõige lahkuminevail kunsti ja teaduse ning praktilise elu jaladel ja usub kindlasti, et olevik teda, nii nagu paljuidki teisi suurvaime, kadedusest ja mõistmatusest keeldub tunnustamast. Ta ei lase end seeläbi eksitada." Seda ei lasknud ta tõesti. Tema laulis ja hõiskas, sest Vanemuise kandle hääl põksus tal juba lapsest peale põues.

Mälestusteraamat räägib raadioajakirjanik Kiira Kahnist, kes sai tuntuks laste muusikakultuuri arendajana. Pöördelistel aastatel tegi ta saateid, kus kompromissitult kaitses Eesti taasiseseisvumist. Kiira Kahn võitles lagunevas Nõukogude armees teenivate sõdurpoiste elude eest, ta oli üks Vana-Narva Seltsi asutajaid ning osales heategevuses. Kiirat on meenutanud kolleegid, sõbrad ja omaksed ning teised, kes teda tundsid. Raamatus on ka kokkuvõte Kiira Kahni arhiivist.

Raamat vaatleb kolme lühikese ajalise vahega toimunud laulupidu: 1909. aasta Tartu muusikapäeva, 1910. aasta suurejoonelist üldlaulupidu Tallinnas ja 1912. aasta eesti asunduste laulupidu Narvas.

Artur Rinne mälestused on ilmunud kolmes köites "Kui ma olin väiksekene" (1969, 2. tr 1973), "Laulud ja aastad" (1972, 2. tr 1973) ja "Ja kägu kukub raal…" (1980) ning olid tollal suunatud eelkõige eesti pagulastele. Varalahkunud emale pühendatud teoses jõuab laulja tagasi vaadata suurele osale oma senisest eluteest, vestelise ja humoorika stiili taga peituvad nii avalikus kui ka eraelus teha tulnud valikud. Tollase tsensuuri tõttu on mälestusteraamatust välja jäänud sõja- ja vangilaagriaastad. Artur Rinne on olnud Eestis üks populaarsemaid lauljaid ehk nagu ütleb ka temast rääkiva filmi pealkiri – "Meie Artur", keda vähemalt Nõukogude ajal teadis vist iga eestlane. "Mets mühiseb", "Kuldne kodukotus", "Seal, kus rukkiväli lagendikul heljub", "Vana vokk" ja paljud teised laulud kõlasid vanema põlvkonna kõrvus veel vanadelt heliplaatidelt ja raadioaparaatidest. Rinne isikut saatis eestiaegne varjund ning Nõukogude vangilaagris ellu jäänu ja sealt tagasi pöördunu salapära. Narvas 25. novembril 1910 vedurijuhi pojana sündinud Rinne õppis Tallinna konservatooriumi lauluklassis ja oli 1929. aastast Estonia ooperikoori laulja ja solist, seejärel Esto-Muusika äris teenija ja Saksa ajal taas Estonia solist. Pärast sõda oli Rinne Vanemuises lavastaja ja ka riikliku filharmoonia solist. Vangistati aga 1950. a ning süüdistatuna Saksa sõjaväes teenimises ja Nõukogude-vastases agitatsioonis, mõisteti 25 aastaks sunnitööle ja viieks aastaks asumisele. Arhangelski oblasti vangilaagris tuli tal õnneks olla vaid 1955. a lõpuni, misjärel ta töötas Eesti Televisiooni ja Eesti Telefilmi režissöörina ning seejärel taas filharmoonia solistina. Artur Rinne suri 31. jaanuaril 1984 Tallinnas.

See raamat on sündinud vajadusest teadvustada andunud ja pühendunud muusiku Kuno Arengu elutööd tema ajas. Koorijuhi panust üldisesse kultuurihoovusesse on raske määratleda. Ometi peituvad just koorimuusikas eesti professionaalse helikunsti lätted, aastaid on koorilaul olnud Eesti visiitkaardiks raja taga, samas on kooriliikumine mõjutanud kogu eesti rahvast ja Eestimaa saatustki. Kuno Arengu isiksus on mõjutanud kõiki eesti koorielu ilminguid – kammerkooride liikumist, laulupidusid, nii kutseliste kui ka harrastuskooride tegevust ja taset, kooripedagoogikat ja -loomingut. See on olnud järjekindel ja visa töö.

Autobiograafiline teos, milles Nõukogude Liidu rahvakunstnik, Eesti NSV teenekaim koorijuht jutustab oma noorus- ja kujunemisaastatest (vaadeldav periood hõlmab ajavahemikku 1908-1940). Autorile omane nõtke publitsistisulg annab ettekujutuse tema lapsepõlvekodust, õpingukaaslastest, õpetajatest, aga ka sellest, kuidas noormehe hinges hakkas üha võimukamalt helisema muusika, tema esimestest sammudest koorijuhtimise ja heliloomingu vallas.

NSV Liidu rahvakunstniku, Lenini preemia laureaadi, sotsialistliku töö kangelase, Eesti NSV teenekaima koorijuhi laulupeoraamatusse on koondatud publitsistika, mis seondub eesti nõukogudeaegsete laulupidudega. Laulupeolugudega liituvad ka muud kooride elu ja tegevust käsitlevad artiklid, ülevaated, sõnavõtud ja mõtteavaldused. Illustreeritud must-valgete ja värvifotodega, sõbralike šaržide ja joonistustega.

Valik sisukorrast:
Eessõna.
Kristian Jaak Petersoni elust ja loomingust.
Kristian Jaak Petersoni kirjandusliku pärandi saatusest.
Redigeerimisest.
Kristian Jaak Petersoni laulud Riia linnas 1818.
Kristian Jaak Petersoni laulud Tartu linnas 1819.
Laulud vihust "Kristian Jaak Peterson's Literärischer Nachlass".
Teisendid vihust "Kristian Jaak Peterson's Literärischer Nachlass".
Saksakeelsed luuletused ajakirjast "Zeitung Für Die Elegante Welt".
[Päevaraamat].
Kommentaare ja tõlkeid.

Fotokroonika elust ja loomingust.

Möödumas on 10 aastat sellest ajast, kui Eesti esilaulja Mati Nuude (18.02.1941–10.03.2001) meie seast lahkus. Raamat on eeskätt Matist kui inimesest. Autor on lähtunud Mati Nuude päevikust, sellest, mida mees jutustas oma elust ja millised olid tema mõtted ning oma abielumälestustest. Raamatus on toodud ka paljude tuntud inimeste mälestused Mati Nuudest (Taimu Viir, Jaan Talts, Ivo Linna, Erich Krieger, Ada Lundver jt). Mati Nuude elu ja tegevus väärivad lugupidamist, sest ta on jätnud nii tõstesporti kui ka Eesti kultuuriellu oma jälje. Raamatus on toodud mitmed värvikamad seigad Mati Nuude elust.

Kui algab öö, süttib minus mu päike. Alles sel momendil hakkan ma selgesti nägema. E.Piaf

Ühel heal päeval läksin palverännakule, kus kõndisin jala läbi Hispaania 800 kilomeetrit. Sellel teel pidin alguses kirjutama väikese reisikirja, mis aga muutus hoopis minu enda elu üle mõtisklevaks raamatuks. Raamatus avaldan oma lapsepõlve tagamaid, kasvamist Lasnamäel ja oma kogu arengut tänasepäevani. Kogu rännak on kirjas ajalises järjestuses, vahele pikitud erinevaid meenutusi oma elust. Samuti arutlen enda elu kõige tähtsamate asjade üle nagu narkootikumide, alkoholi ja muude meelemürkide tarbimine. Ning mis seos on sellel kõigel minu erinevate tervislike seisunditega praegusel hetkel. Samuti räägin ka oma muusikukarjäärist ja ka viimasest osalemisest Eurovisiooni Lauluvõistlusest. Raamat on pigem enese üle ironiseeriv ja humoristlik. Samas ka loodetavasti mõtlema panev ja eeskujuks noortele.

Raamat annab ülevaate muusikakooli 80-aastasest tegevusloost.

Eesti ja inglise keelne värvitrükis elulooalbum Neeme Järvist, tema elust ja kujunemisest üheks maailma armastatuimaks dirigendiks. Lugeda saab maestro Järvi väga avameelseid, tihti ka humoorikaid mõtteid maailma muusikaelust, suurtest heliloojatest ja muusikutest, ande ja loomingu vahekorrast. Aga ka Eestist ja eestlastest, noorusideaalidest, armastusest, perekonnast ja sõprusest, moodsa aja probleemidest.

Vanemuise teatri näitleja Helend Peebu (1911–2007) eluteed dokumenteeriv raamat, mis viib lugeja tema elu ja teatritegemise eesriide taha. Raamat loeb arhivaari täpsusega üles kõik Peebu rollid (üle kahesaja koos filmirollidega) ja näitejuhid-lavastajad. Illustreeritud mustvalgete rollifotode ning autori enda lustlike joonistuste ja sharþidega. Peep kirjutab avameelselt ja detailirikkalt Kaarel Irdi ja Epp Kaidu aegsest Vanemuisest ning teatripoliitikast.

Niccolò Paganini (1782-1840) oli itaalia viiuli-, vioola- ja kitarrimängija ning helilooja. Ta oli oma aja tunnustatuim viiulivirtuoos. Ta hakkas kontsertidel mängima 11-aastaselt, oli 1805–1808 sooloviiuldaja ja kapellmeister Itaalia linnas Luccas, hiljem esines väga menukalt mitmel pool Euroopas, sai 1828 Viinis keiserliku kammervirtuoosi tiitli. Edendas viiulimängutehnikat: rakendas topeltflažolette, vasaku käe pizzikatot ja hüplevat poognat; mängis erakordse tehnilise täiuslikkusega, tuliselt ja värvikalt. Oli kuulus ka kitarristina. Tema romantilisest heliloomingust tuntakse nüüdisajal 24 kapritšot (1817), viiulikotserte d-duur ja h-moll ning mõnd variatsioonivormis teost. Aastast 1954 korraldatakse tema sünnilinnas Genovas rahvusvahelist viiuldajate võistlust.

Tenori enese saatesõna raamatu kaanelt: Tahan rääkida inimestele, kes minu vastu huvi tunnevad, kui vahva ja põnev mul on nende aastate jooksul olnud. Püüdsin rääkida kõigest, mille vastu nad minu arvates huvi võiksid tunda ning ühtlasi selgitada, mida ma tunnen enesele tähtsate asjade suhtes. Püüdsin edasi anda elutarkust, mida ma kunstniku ja inimolendina arvatavasti omandanud olen. Oma lugu rääkides ei kavatse ma ka viieteistkümne aasta jooksul juhtunud halbadest asjadest üle libiseda. See pole mu loomuses, ning kui ma raskused ja ebameeldivused siiski maha vaikiksin, ei usuks inimesed, et nad loevad tõelisest elust. Ometi kaldub vaekauss -- hoolimata valust ja kurbusest, mida olen tunda saanud nagu kõik teisedki -- märgatavalt õnne, mitte kurbuse poole. Mitte miski, mida olen tundnud, pole mind süngeks muutnud ega masendanud. Ma armastan oma elu. Loodan, et te saate seda raamatut lugedes aru, miks.

Minu missiooniks on kübeke ilu luua.
Kõik õnnelikud tunded ladestuvad meis ning millal ja mis kujul nad väljenduvad, seda ei tea kunagi.
Dialoogid õpilase ja õpetaja vahel võivad mõlemale osapoolele väga väärtuslikud olla.
Raamatutel on oma elud ja inimesel oma suhted igaühega neist.
Iga inimene ise on justkui mõistatus.
Imelik küll – ma võin tunda õnne, kui vaatan silma oma koerale. Ta vaatab mind pikalt ja ma olen kindel, et ta tahab midagi öelda.
Eino Tamberg

Raamat koondab helilooja Eino Tambergi (1930–2010) mõtteid elust, muusikast, raamatutest, inimestest, armastusest, õnnest. Tervikuna on avaldatud abikaasa Mairele pühendatud laulutsükkel „Peeglitrikid. Op. 137. Kolm laulu Margaret Atwoodi, Viivi Luige ja Doris Kareva sõnadele / Mezzosopranile, flöödile, vibrafonile ja tšellole” (2010). Juures ka noodigraafika. Esmakordselt ilmus raamatus Eino Tambergi noorpõlveluule.
Kui tuleb sügis, meelitab mind kevad
Ja kevadel mind paelub hilissuvi.
Ma käratsen, kui soovitakse rahu,
Kuid vaikselt istun lärmajate seas.

Raamatu lõpus loetelud E. Tambergi teoste maailmaesiettekannetest väljaspool Eestit ja helilooja enda hinnangul olulisemad teosed loomeperioodide järgi.

See raamat on Riho Sibulast, inimesest ja loojast, kes puudutas väga paljusid nii oma muusika kui olemusliku eripäraga. Mõte mälestusraamatu koostamisest tekkis Riho sõpradel kohe pärast Riho surma. Praeguseks on selle raamatu jaoks jaganud oma mälestusi-meenutusi üle 100 inimese. Siiski pole see üksnes mälestusteraamat, vaid ka elulooraamat, millesse on talletatud Riho elu poisipõlvest kuni surmani. Selles kajastub Riho eneseteostus kitarristi, laulja ja heliloojana, ent ka suhted laia sõpraderingi ja kogu maailmaga. See ei ole läikiv ilupilt – Riho loomuses oli ka tuhmimaid jooni: puhuti oli ta tõre ja tujukas, salvavalt irooniline – neid jooni taunis ta endas ka ise ja püüdis neist vabaneda. Aastatega muutuski ta aina leebemaks. Meenutustes avanevad Riho erinevad tahud; ehedus ja ausus nii elus kui ka laval, tohutu lugemus, luulearmastus, hiilgav mälu, nautlevus, teatav aristokraatlikus, naljasoon, saamatus argiasjus, seotus sõpradega, jahipidamine plaadi- ja kingapoodides jms. Paljud kaasteelised kõnelevad Rihost kui erakordsest isiksusest, vahel lausa kui geeniusest, kuid selles raamatus on proovitud vältida ülemäärast panegüürikat, et kuvand ei varjaks meie eest päris Riho Sibulat – inimest, keda me armastasime ja jätkuvalt armastame. Ehk kandub see armastus ka raamatusse. Vladislav Koržets Oma mälestusi-meenutusi Rihost ja tema muusikast jagavad raamatus 120 inimest. Teiste hulgas: Hardi Volmer, Jaanus Nõgisto, Juku-Kalle Raid, Ain Varts, Arvo Haasma, Mari Jürjens, Jaak Ahelik, Ivo Linna, Immo Mihkelson, Ilmar Trull, Märten Kross, Peeter Volkonski, Priit Kuulberg, Raul Vaigla, Sven Grünberg, Tõnis Mägi, Tõnu Timm, Toomas Tiivel, Vaiko Eplik, Valdeko Sibul, Villu Kangur jpt. See raamat on ühe terve põlvkonna muusikute lugu. Raamatus saab põhjaliku ülevaate Riho Sibula loometeest ja muusikast.

Eelmiseks juubeliks (2013) koostasime Riinimanda „Armastuse raamatu“. Nüüd, uueks juubeliks (2018) tuli mõte püüda vormistada meie rännakud. Eesmärk on jäädvustada need koguna, mille lugemine loob osalistele äratundmise ja võimaluse lapsepõlve kogemust uue pilguga mõtestada. Kõigile teistele soovib raamat pakkuda üldistusi, mis resoneerivad ka siis, kui enda rännakud on toimunud mõnel teisel rajal.

Suurim üldistus on ehk ühise pingutuse roll elu rikastamisel. Muidugi pingutame me igas proovis ja enamgi veel enne iga kontserti. Reisil olles on ühine pingutus aga veel intensiivsem – aega on ju vähe ja teha palju. Meeled on kõigil veidi avatumad, sest võõras keskkond lülitab automaatpiloodi välja. Nii sünnib ka muusika teisiti kui kodus.

 

Robbie Williamsi elulooraamat

Kui Kustas Kikerpuu üheksandasse klassi jõudis, oli muusika tema juures oma töö juba teinud. See „saatana salakaval" oli ta tõmmanud võrku, millest tal edaspidises elus polnud juhust ega tahtmistki välja rabelda. Niisiis oli noorukil 1952. aastal vaja vaid koolivenna kutset, ja tegevmuusiku karjäär oli alanud.

Praeguse Peterburi konservatooriumi muusikateaduse professori ja helilooja, ühe vähestest doktorikraadiga eesti rahvusest muusikateadlase Rein Laulu muusikateaduslikud tekstid sünnivad väljaspool eesti keele piire, sest nad ilmuvad reeglina esmalt vene keeles. Siin-seal on professor Laulu artikleid eesti keelde tõlgituna ilmunud varemgi. See raamat on esimene eestikeelne üksikväljaanne Rein Laulu sulest. Selle raamatuga teeb ''Ilmamaa'' kirjastus katse muusikateaduse ja üldhumanitaarse diskursuse vahelist lõhet tasandada või vähemalt ilmestada.