Pika ja viljaka, edust palistatud kirjanikutee lõpul haarab Armand Boisier'd topeltmure. Ta kogeb oma loova fantaasia kadumist ja kardab armastatud tütre Sandy võõrdumist, kellest talle pärast abikaasa surma on saanud viimane abi üksinduse vastu. Sandy on armunud noorde moodsasse autorisse, kelle romaan seisab müügitabelite eesotsas, samas kui Boisier' oma seal üldse ei esinegi.

Henry Troyat, Prantsuse Akadeemia liige ja Goncourt'i preemia laureaat (1938), on üks vanimaid ja ka viljakamaid prantsuse tegevkirjanikke.

Prantsuse Akadeemia liikme Henri Troyat´ järjekordse biograafia kangelane, Peeter III ja Katariina Suure arvatav poeg Paul I (1754 – 1801), on Vene valitsejasoo üks kõige mõistatuslikumaid, heitlikumaid ja vastuolulisemaid kujusid. Kutsutud Venemaad valitsema, jagab tal üksnes põlgust venelaste, nende keele ja traditsioonide vastu, kuulutades samal ajal kõikidele oma piiramatut imetlust Preisi distsipliinile ja kommetele. Lapsest saadik võimukale emale allutatud, hakkab ta viimast vihkama nii perekondliku despotismi, lõtvade elukommete kui kahtluste pärast, mis abikaasa kummalisest surmast saadik Katariinal lasuvad. Võimetuna kontrollima oma kõige arutumaid impulsse, leides samavõrra rahuldust karistamises kui autasustamises – ilma mingi põhjuseta, ümberolijate üllatuseks, säilitas ta küpseski eas lapseliku arutuse, julmuse ja vastutustundetuse. Tema ettevõtmiste jaburus viis riigi kaose veerele. Tema lõpp, kus segunevad liialdused, suuremeelsus, ebausk, upsakus, hirm keisrimõrva ees ja kõhklus isatapmise ees, teeb sellest mittearmastatud tsaarist ajalootragöödia kangelase.

Paruness von Meck, üheteistkümne lapse ema, asjaarmastaja muusik, armub Tšaikovskisse – muusika pärast – ja pakub talle alatist toetusraha, et helilooja saaks pühenduda üksnes muusikale. Leping sõlmitakse ühel tingimusel: nad ei kohtu iialgi. Neljateistkümne aasta kestel maksiski paruness Tšaikovskile üsna kopsakaid summasid, ainsaks vastutasuks ulatuslik kirjavahetus, milles helilooja jagab parunessiga oma vaateid muusikale, kirjandusele, ajaloole, poliitikale.

Kaks vananevat sõbratari võtavad üüriliseks noormehe, kes nende ellu saatuslikke muutusi toob. Üllatava lõpplahendusega romaan on mitmekihiline ja näitab inimloomuse keerukust.

Otsus abiellumiseks tehti päev pärast esimest kohtumist. Juba kuulus prantsuse maalikunstnik JACQUES LOUIS DAVID (1748-1825) oli siis 34-aastane, kuid CHARLOTTE – tagasihoidlik, vähese iluga, arukas ja terava pilguga – kõigest 17. Tema silmade läbi näemegi ta mehe seiklusrikast elu. Astunud küll ilmsesse mõistuseabiellu, õpib Charlotte armastama oma raske loomuga meest, imetleb ta loomingut, kuid põlastab ta vaigistamatut janu kuulsuse ja võimu järele.