Peategelase, ajakirjaniku ning noore luuletaja Arvid Falki elusaatust, tööd ja tegemisi ning hingelisi võitlusi jälgides juhib kirjanik meid läbi tolleaegse Stokholmi.Iroonilistes sketšides näitan Strindberg, kui palju on silmakirjalikust kõikjal leidub. Lõpuks otsib Falk pelgupaika boheemlaste seltskonnast, kes kohtuvad regulaarselt «Punase Toa» nime kandvas Stockholmi salongis.

See on romaan hüljatutest 1960. aastate Pariisis: aeglaselt surevast juudimutist Rosast, kes on endine prostituut ja teenib elatist litsilaste hoidmisega; transvestiit Lolast, kes on kunagine Senegali poksitšempion; vanast üksildasest araabia vaibakaupmehest Hamilist, kelle lahutamatu kaaslane on Victor Hugo „Hüljatud”; ning Momost, kes on üks Rosa litsilastest ja teose minategelane.

Momo jutustus puudutab ühtaegu valusalt ja koomiliselt vananemise traagikat, holokausti mõjusid, prostituutide ja immigrantide trööstitut elu ning püüdu pageda „heaoluühiskonna” sotsiaalhoolekande ja inimestel mitte surra laskva meditsiini eest.

Romain Gary (1914–1980) oli juudi rahvusest prantsuse diplomaat ja kirjanik. Ta on ainus, kes on võitnud maineka Goncourti preemia kahe eri nime all, Romain Garyna romaani „Taevajuured“ (1956) ja Émile Ajarina romaani „Elu alles ees“ (1975) eest. See, et Ajari nime taha peitub Gary, tuli välja alles pärast autori surma.

"Jah," tegin abitu katse. Minu arvates Joosef eksis mingis mõttes, aga ma ei mõistnud, milles. Ta oli liiga ebakonventsionaalne. Ta heitis pikemata kõrvale kõik need väärtused, millega mina olin harjunud. "Teil võiks olla korralik korter, võib-olla teenija, võiksite osta rohkem raamatuid, käia teatrites, saaksite paremat toitu, kõik oleks puhas... Oh, ma ei oska seletada, kuid eks te saa aru, kuhupoole ma tüürin." "Jah, aga ma ei igatse millegi säärase järele," seletas Joosef kergelt närveldades, kui ta ei suutnud mind panna mõistma oma kummalisi seisukohti. "Põrgu päralt, sellest paremat erakat ei oska ma ette kujutadagi. Siin on kodune ja kõik asjad on niisugustes kohtades, et ma leian nad kohe üles. Kui asju oleks rohkem, jääksid need vaid ette. Mul on suurepärane vaade ja tapeedid on ka ilusad." "Oi, Joosef!" tundsin õudust. "Kas teil üldse maitset ei ole? - Ja kui see kirjutuslaud on korras..." - Ma ei suutnud vängemaid sõnu leida, hingeldasin vaid. "Kirjutuslaud... Te naised olete kõik täpselt ühesugused." Originaali pealkiri: Ihmeellinen Joosef

On 1830-ndad aastad, tsaar Nikolai I aeg Soome Suurvürstiriigis. Tehakse veel täpset seisuste vahet. Kõrgemast seisusest inimese abielu lihtrahva hulka kuulujaga on lihtsalt skandaalne. Sel ajal naine ei julgenud oma meest veel sinatada, isa otsustas tütarde abielud. Somerneeme kiriku puruvaese ja ahne abiõpetaja pastor Israel Löfbergi vanemad tütred hakkavad jõudma mehelemineku ikka. Kuid ilma kaasavarata ei ole lihtne sobitada kasulikke abielusid. Pealegi on tütardel omad seisukohad. Ilus ja kaalutlev Hedvig teab, mida tahab. Lovisa eirab isa tahet ja seisuse piire. Kõige rohkem vintsutab saatus alandlikku ja pehmeloomulist Sarat. Vastu oma tahtmist seikleb ta Helsingi seltskonnaringis, kelle muretut elu tumestab pealinnas möllav koolera. Omaeti õnnestub just Saral korraldada oma vanemate asjad nii, et lõpplahendus on hea ja üllatuslikki. Originaali pealkiri: Pappilan neidot