Tooted
Mu kallis Brad,
sest peale kui Sa lennukile läksid olen ma pidevalt Sinule mõelnud ja Sinu eest palvetanud. Mu ainus suur soov on, et Su poeg saaks terveks. See on kõige tähtsam asi maailmas.
Temale mõeldes sain aru, kui väiklased ja rumalad me oleme olnud, kui isekad me mõlemad tegelikult olime. Meie, kes me olime valmis ohverdama kogu meie maailma hetkelise kire eest.
Tegelikult oli see ju ka kõik, mis meil teineteisele oli. Ma olen sellest aru saanud. Minu elu oli juba läbi ja ma püüdsin seda Sinu käest juurde laenata…
… Nii et palun ära mõtle, et ma olen Su armastuse reetnud. Ma pidasin Sind kallimaks kui ma öelda suudan. Palun mõtle minust hästi ja palveta mu eest…
1986. aastal alustatud uus, täiendatud ja parandatud väljaanne kirjandusleksikonist. Kokku sisaldab leksikon 1260 artiklit. Käesolev leksikon ei haara siiski kõiki eesti keeles ilukirjanduslikke, publitsistlikke või kirjanduskriitilisi töid avaldanud isikuid. Välja on jäetud vähemtuntud isikud, kelle kirjatööd on langenud unustuse hõlma. Mõne leksikoni väärinud literaadi kohta pole aga õnnestunud saada biograafilisi andmeid kas tema ajalise või ruumilise kauguse tõttu. Välja on jäänud kõik nooremad literaadid, kes on kirjandusse astunud leksikoni käsikirja lõpetamise ajal 1990. a. ja hiljem. Töödest on eelisõigus antud trükitud kirjandusele, käsikirja jäänud teoseid on mainitud vaid kõige olulisematel juhtudel. Nii on välja jäetud ka need raadio-, televisiooni- ja filmikirjanikud, kel ei ole trükitud teoseid. Teatrirepertuaari loojatest on eelistatud algupäraste teoste kirjutajad, dramatiseerijatest ja tõlkijatest on esitatud kõige tuntumad. Ka teatri- ja filmikriitikute hulgast on valitud neid, kel on trükitud raamatuid. Ajakirjanike ja muude publitsistide puhul on arvestatud nende seost kirjandusega või ühiskondlikku tuntust.
Ülevaade eesti keele õigekirjast:
Sissejuhatus
Täheortograafia
Algustäheortograafia
Kokku- ja lahkukirjutamine
Lühendamine
Numbrite kirjutamine
Kirjavahemärgid
Kirjandusteadus. Kriitika. Lastekirjandus. Käesolev ülevaade ilmub Avatud Eesti Fondi ja Eesti Teadusfondi toetusel.
"Eesti raamatu lugu" käsitleb populaarselt eesti kultuuriloo olulist osa- eestlase ja raamatu vahekorda. Eestlased on olnud kogu eestikeelse trükiraamatu ajaloo vältel suhteliselt hea kirjaoskusega: ühel järjel muu Põhja-Euroopaga, tublisti ees Ida- ja Lõuna-Euroopast. Haritud rahva seas levis rohkesti raamatuid, hämmastav on eestlaste lugemishuvi teiste pärisoriste talupoegrahvastega võrreldes.
Kokkuvõtted inglise, saksa, soome ja vene keeles
Igal raamatul on oma saatus. Nii ei ole erandiks ka 1943. aastal Eesti Omavalitsuse toetusel kirjastuses Eesti Kirjastus ilmunud teos "Eesti rahva kannatuste aasta". Õigupoolest oli tegemist kaheköitelise koguteosega. See Saksa okupatsiooni ajal välja antud raamat kirjeldab Eestis toimunut aastatel 1939–1941 rõhuasetusega esimesel punasel aastal. Sõja ajal koostatud ülevaateteose tekstid ilmusid mõistetavatel põhjustel autorite nimedeta. Korrektoriks oli keeleteadlane Rein Nurkse (1907–1963), kellele mõisteti sõja järel selle eest karistuseks 25 aasta sunnitööd. Kavandati ka kolmanda raamatu väljaandmist, kuid see töö katkes 1944. aasta suvel, millal sõjategevus taas Eestisse jõudis. Esimese köite ilmumise järel kirjutas Juhan Viidang (1900–1980) ettenägevalt, et koguteos kirjeldab "tulevastele põlvedele eesti rahva masendavaid elamusi bolševistliku vägivallavalitsuse all." (Eesti Sõna, 18. VII. 1943). Pärast Eesti taasokupeerimist 1944. aasta sügisel pandi "Eesti rahva kannatuste aasta" kohe loomulikult keelatud raamatute nimekirja ja suleti raamatukogude erifondidesse. See raamat jäi alles paljudesse koduraamatukogudesse ja ringles käest kätte kitsamates ringkondades. Tõnu Tannberg, ajaloolane, Tartu Ülikooli õppejõud.
3. trükk
Nelikümmend aastat on möödunud ajast, mil Eesti vabaduse eest võitlevad eesti sõdurid pidid maha panema relvad, olles võidelnud oma rahva ja inimsoo õiguste eest. Neist mitteolenevatel põhjustel ei õnnestunud neil hoida meie kodumaast eemal vaenlast, kes ainult üheaastase okupatsiooni vältel oli hävitanud peaaegu ühe kümnendiku meie rahvast ning nüüd ähvardab tervet maailma viia tagasi orjapõlve. Aastasadade jooksul olid balti parunid oma ülbusega tekitanud Eestis viha sakslaste vastu ning poleks olnud mõeldav, et eestlane oleks ühinenud saksa sõduriga Teises maailmasõjas, kui vene kommunism poleks näidanud varem oma verist, alatut, valelikku nägu ning oleks rahule jätnud meie rahva ja riigi. Eestlastel polnud mingit teist võimalust. Nad pidid võitlema koos sakslastega, kes sõdisid nende vastu, kes tahtsid hävitada Eesti olemasolu. Võttes arvesse mõnede saksa juhtide sihilikke takistamisi eesti väeosade varustamisel ning vastuseismist meie suuremate üksuste loomisele, võitlesid meie üksused siiski tähelepandava vaprusega, olles laiali pillatud üle kogu idarinde. Selle peame jäädvustama tulevastele põlvedele. Käesolev teos ongi mõeldud selleks. Koostatud küll hilinenuna, kuid palju on juba ununenud ja materjali saamisega on olnud raskusi. Siiski annab see raamat kokkuvõtliku pildi Eesti vabadusvõitlejate väeosade võitlustest kommunismi vastu Teises maailmasõjas. August Jurs koostaja
2. trükk
See raamat on kirjutatud selleks, et inimesed ise enda tervist parandada saaksid. Teadlikult on kõnekeel võimalikult lihtne, et abi igaühele kättesaadav oleks.
Andestamise õpetus on lihtne ja käepärane neile, kes tahavad oma vigu tunnistada, vastuvõetamatu neile, kes süüdlasi väljastpoolt ennast otsivad.
See raamat õpetab enese mõistmist ja enese abistamist.
Kolmas trükk.
Alma Teder (1908–1990) astus kirjandusse sõjaeelset taluelu kujutava romaaniga "Ilusad päevad", kuid tunnustuse tõi talle romaan "Elu õpilane". Toronto kirjanik Hannes Oja on teose ja autori kohta öelnud nii: "Eesti kirjandusse jääb ta aga oma kaheköitelise romaaniga "Elu õpilane", kirjeldades koguni vapustava naturalismiga mõisamoonakate elu ja kitsaid võimalusi sellest paremasse ellu pääseda, meenutades Ernst Särgava, Jaan Oksa, ka A.H. Tammsaare esimesi töid".
Selles romaanis on A. Teder kujutanud Kehra mõisat, kus ta puusepa Mart Pappa tütrena oli elanud oma noorpõlves.
Alma Teder (1908–1990) astus kirjandusse sõjaeelset taluelu kujutava romaaniga "Ilusad päevad", kuid tunnustuse tõi talle romaan "Elu õpilane". Toronto kirjanik Hannes Oja on teose ja autori kohta öelnud nii: "Eesti kirjandusse jääb ta aga oma kaheköitelise romaaniga "Elu õpilane", kirjeldades koguni vapustava naturalismiga mõisamoonakate elu ja kitsaid võimalusi sellest paremasse ellu pääseda, meenutades Ernst Särgava, Jaan Oksa, ka A.H. Tammsaare esimesi töid".
Selles romaanis on A. Teder kujutanud Kehra mõisat, kus ta puusepa Mart Pappa tütrena oli elanud oma noorpõlves.
Hiina luuletajaja gurmaan Ling Piao Wu (1686–1765) on öelnud: „Lääne barbarid leiutasid küll kahvli, kuid hiinlased oskavad keeta.”
Pole olemas halba toiduainet, on vaid halvad kokad. Hiina kööki peetaksegi üheks parimaks maailmas. Meiega võrreldes pühendatakse seal toidu õnnestumisele hoopis enam tähelepanu ja hoolt. Linda Petti raamatust „Hiina köök” leiate hulgaliselt retsepte, mida kodus järele proovida. Illustreeritud värvifotodega.
Õudusnovelle aastaist 1990–1994.
Sisu:
- "Surma mõrsja"
- "Tõugud"
- "Saatanlik eksitus"
- "Sabat"
- "Must laul"
- "Ämblike needus"
- "Täiskuu"
- "Öö silmad"
- "Merevahune köis"
- "Sõnajalaõis"
- "Maja keset roose"
- "Tuledeemon"
- "Roheline küünal"
- "Kutse koolnule"
- "Igavese elu orjad"
- "Kieukaani kiired"
- "Hüatsintsõrmus"
- "Sammud sinises toas"
Üle 200 inimese on võetud pangvangiks Omaani sultaniriigis. Maailm vaatab abitult pealt, kuidas algab terror nagu hullus. Liikvel on kujutlus Mahdist, kelle käes on suur poliitiline ja finantsiline võim.
Evan Kendrick, tagasihoidlik Coloradost pärit Kongressi saadik, on ebatavaline kangelane, kes ei suuda unustada nooruses kogetud vägivalda. Teisel pool maakera kohtuvad viis ebaharilikku ja väga rikast inimest. Nad on Inver Brassi pärijad. Nende eesmärgiks on muuta ümbritsevat maailma, selleks otsivad nad uut lunastajat, süütut messiat. Evan Kendrickust peab saama nende tahtmatu ohver...
"Nüüd siis on kirjanikud absoluutselt vabad!" röökis Usmer pimedusse ja tühjusesse. "Kirjandus on nüüd lõpuks ometi vaba kohustusest olla moralist, dissident, rahvavalgustaja, koduõpetaja, ajalooline mälu, dissident, seksuaalinstruktor, pastor, rahvuslane, internatsionalist, antikommunist, konspiraator, lipukandja, tulehoidja, saladuste laegas… Aga kirjandus ei oska saabunud vabadusega midagi peale hakata, kirjandus tunneb ennast armetult ja lindpriilt. Kirjandus on nagu masendunud töötatööline, kes pargipingil istudes vaatab, kuidas oma „Mercedeses” kihutab mööda koolivend, kes nüüd on metalliärimees või pornokinotööstur! Kurat! Parim kirjanik on surnud kirjanik! Aga meie jätame järele alles pärast letaalset lõpplahendust!"
Diane arvati olevat Prantsuse kuninga Henri II ja tema favoriidi Diane de Valentinois' tütar – siit ka raamatu pealkiri "Kaks Diane'i".
Ühe krahvi teenijatüdruk leidis ta, väikese lapsukese hällis, kus oli veel kukkur kullaga, pool sõrmust ja sedelike nimega "Diane". 12-aastaselt sattus tütarlaps õukonda. Ta pidi abielluma hertsog de Castroga, kes sai abielu esimesel aastal surma. Tegelikult armastab Diane aga oma lapsepõlvesõpra, mehist ja ilusat Gabrieli...
Raamat 1939.-1944. a. sündmustest, eestlastest vabatahtlikest Soome Talvesõjas ja sellele järgneval ajal, "Erna" grupist ning "Haukka" grupi saatusest. Illustreeritud fotodega.
Raamatu autor Ülo Jõgi (1921) põgenes 1941. aaasta märtsis kolme kaaslasega üle jää Soome. Seal sai temast üks neljateistkümnest "Erna" salgas, kes koolitati raadiotelegrafistiks. Langevarjurina saadeti Eestisse juulis 1941, kus tegi kaasa Kautla lahingud ja saatis luurajana teateid Soome.
Saksa okupatsiooni ajal töötas õpingute kõrval Tallinna raekojas. Abiellus 1942, põgenes märtsis 1943 koos abikaasaga mobilisatsiooni eest Soome, kus astus vabatahtlikuna Soome sõjaväkke. Juulis 1944 sõitis viimast korda radistina Eestisse. Uue nõukogude okupatsiooni tõttu tagasisõiduvõimalust enam ei olnud. Ülo Jõgi arreteeriti 11. detsembril 1944, istus Pagari tänaval 13 kuud kinni ja 1946. aastal määrati talle kohtuotsusega 25+5 aastat sunnitööd.
1971. a. pöördus Ülo Jõgi koos oma teise abikaasaga Eestisse tagasi.
USA presidendi John Fitzgerald Kennedy hiilgav tähelelend, tema ja ta venne Roberti traagiline surm on ajendanud looma arvukaid raamatuid ja filme. Millised võimsad jõud käsutasid palgamõrvareid? Kas Valge Maja turvateenistus oli tasemel? Mida peaks tegema selliste kurbmängude vältimiseks? Riigipea salateenistuse suurt vaprust, nutikust ja ennastsalgavust nõudvat tööd käsitlebki Jeffrey Archer selles romaanis. Rohkete huvitavate faktide kõrval on siin ka lennukat kirjanikufantaasiat, sest presidendi rollis kujutleb autor mõrvatud Johni ja Roberti nooremat venda, senaator Edward Kennedyt.