Laevaarst Lemuel Gulliver jutustab oma loo laevahukust, mille tagajärjel ta sattus Liliputimaale. Sel saarel on asunikud kuue jala asemel kuus tolli pikad ning nende teod, vaidlused ja võitlused näivad ülimalt naeruväärsed.

Romaan on mõjuvõimas fresko kõigist Vasco Pratolini inimlikest ja kirjanduslikest kogemustest. Teose juhtmotiivile on ettehaaravalt vihjatud juba ta varasemais töödes. «Vaeste armastajate kroonikas» jõuab autor sünteesini, mida võime vaid harva kohata ühe kirjaniku loomingulises arengus.

See on romaan hüljatutest 1960. aastate Pariisis: aeglaselt surevast juudimutist Rosast, kes on endine prostituut ja teenib elatist litsilaste hoidmisega; transvestiit Lolast, kes on kunagine Senegali poksitšempion; vanast üksildasest araabia vaibakaupmehest Hamilist, kelle lahutamatu kaaslane on Victor Hugo „Hüljatud”; ning Momost, kes on üks Rosa litsilastest ja teose minategelane.

Momo jutustus puudutab ühtaegu valusalt ja koomiliselt vananemise traagikat, holokausti mõjusid, prostituutide ja immigrantide trööstitut elu ning püüdu pageda „heaoluühiskonna” sotsiaalhoolekande ja inimestel mitte surra laskva meditsiini eest.

Romain Gary (1914–1980) oli juudi rahvusest prantsuse diplomaat ja kirjanik. Ta on ainus, kes on võitnud maineka Goncourti preemia kahe eri nime all, Romain Garyna romaani „Taevajuured“ (1956) ja Émile Ajarina romaani „Elu alles ees“ (1975) eest. See, et Ajari nime taha peitub Gary, tuli välja alles pärast autori surma.

Raamatusse on kogutud suure ameerika satiiriku Mark Twaini usu- ja kirikuvastased teosed. "Kirjad Maa pealt" jäid üle viiekümne aasta lugejatele tundmatuks ning nad nägid päevavalgust alles 1962. aastal New Yorgis. Raamatusse on kogutud ka teisi ateistlikke jutustusi, esseesid, pamflette, mis iseloomustavad autorit kui veendunud ateisti, leppimatut võitlejat julmuse, ebaõigluse ja silmakirjalikkuse vastu.