Kaasaegne: välisautorid

Ksenia on venelane, ta on sakslane, ta on juut, ta kasvas Jehoova tunnistajatega, ta on noor naine, ema, kirjanik ja doktorant – ta on seda kõike ja samal ajal mitte midagi. Oma pluralistliku identiteedi uuringutes kogub ta eBay kuulutusi, milles sisaldub sõna "vene", märgib vestluseid üles, jälgib linna peal vene emasid ja Facebookis Iisraeli sugulasi, käib araabia ärides, töötab ühes põgenike psühhoteraapia keskuses tõlgina, meenutab ikka ja jälle lapselikku traumaatilist peataoleku- ja võõraste kontrolli all olemise tunnet, ta puudutab oma keha umbusklikult ja otsib oma olemasolule definitsiooni ja väärtust. Halastamatu romaanidebüüt (2022), milles on rohkesti kibedat huumorit ja lõikavaid ülestähendusi igapäeva ja iseenda arvel. Slata Roschal sündis 1992. aastal Peterburis. 1997. aastal emigreerus Roschalide pere Saksamaale, kus autor kasvas üles kakskeelsena. Roschalilt on ilmunud kaks luulekogu, romaanidebüüdi tegi ta käesoleva teosega. Oma tekstides kirjeldab Roschal teravalt-irooniliselt saksa igapäeva, töö- ja peresuhteid ning nooreks kirjanikuks olemise raskuseid.

Kui surivoodil lebav Mallory palub oma pojal helistada numbril, mis on kirjas lauasahtlisse peidetud paberitükil, ei oska Link midagi arvata, kõige vähem seda, et telefonile vastab Jake McCloud isiklikult. On 2020. aasta hiliskevad. Jake'i abikaasa Ursula on eelseisvate presidendivalimiste favoriit. 28 suvist nädalavahetust alates aastast 1993 toovad lugeja ette loo ühest armastusest, mis piinab ja ülendab, rikastab ja hävitab, kuid ometi ei kustu.

Elizabeth Gilberti menuraamatu "Söö, palveta, armasta" lõpus armus autor Felipesse, kes on sünnilt brasiillane, omab Austraalia kodakondsust ja elas nende tutvumise ajal Indoneesias. USA-sse kolimise järel vandus armastajapaar teineteisele igavest truudust ja sellele lisaks vahetas pühaliku tõotuse mitte iialgi, mitte eladeski, tulgu, mis tuleb, abiellu astuda. (Mõlema minevikku tumestas košmaarne lahutus. Aga see selleks.) Kuni ühel päeval astus mängu saatus USA valitsuse näol, mis – Felipe riiki sisenemisel ootamatult kinni võtnud – seadis nad valiku ette: te kas abiellute või Felipe jalg ei astu enam kunagi USA pinnale. Praktiliselt abielluma mõistetud, püüdis Gilbert võita oma abielufoobiat teema ülipõhjaliku lahtimõtestamisega, lootes ajaloo uurimise, inimeste küsitlemise ja lõputute arutlustega jõuda selle visalt püsiva institutsiooni sügavama olemuseni. Antud edasi autorile omase vaimukuse, intelligentsi ja empaatiaga, valgustab "Abielutõotus" läbi ka abielu-teema kõige hämaramad nurgatagused, käsitledes selliseid küsimusi nagu partnerite ühtesobivus, hullutav kirg, truudus, peretavad, ühiskonna ootused, lahutusoht ja kammitsevad kohustused. Gilberti meenutustest saab lõpuks selgepilguline armastuse ülistus, mis ei vaiki maha ka neid vastuolusid ja soovimatuid tagajärgi, mis tabavad puhast tunnet, kui see surutakse tegelikkuse raamidesse.

1535. aastaks on sepa poeg Thomas Cromwell tagasihoidlikust sünnikodust kaugele jõudnud: ta on Henry VIII peaminister ning tema õnn on tõusuteel nagu ka Henry teisel naisel Anne Boleynil, kelle pärast Henry on Roomaga riidu läinud ja oma kiriku asutanud. Paraku saadavad Henry teod Inglismaa ohtlikku isolatsiooni, pealegi ei täida Anne lubadust sünnitada poeg, kes kindlustaks Tudorite vereliini. Romaan uurib Inglismaa ajaloo üht kõige salapärasemat ja hirmuäratavamat episoodi: Anne Boleyni hävingut.

"Ahvirannik" on jutustus ühe indiaani perekonna lagunemisest ja leinast ning ühtaegu ka hingekeeli puudutav lugu täiskasvanuks saamise raskusest. Läbi noorukese Lisa Hilli silmade avaneb maailm, milles elavad tänapäeva indiaanlased, kus lääne kultuur põimub igipõliste traditsioonide ja uskumistega. Uskumata venna hukkumist elab Lisa mõtteis uuesti läbi nende ühise mineviku, milles olulist osa mängivad tema värvikad perekonnaliikmed: onu Mick, tulihingeline Elvise fänn ja indiaanlaste õiguste eest võitleja; vanemad, kes üritavad leida kooskõla haisla rahva pärandi ja Lääne kommete vahel; isepäine vanaema Ma-ma-oo, traditsioonide kandja. Lisal tuleb toime tulla ka teistsuguse maailmaga: vaimude, sasquatch'ide ja loomade hingedega, kes oma riukalikul moel üritavad tüdrukut kord kaitsta, kord endi maailma peibutada. 

Eden Robinson on 34-aastane indiaani kirjanik. "Ahvirannik" on ta esimene romaan ja see valiti Kanada parima romaani nimetusele kandideerivate raamatute nimistusse.

Tuntud jaapani kirjaniku Shusako Endo (s. 1923) romaan (1974) põlvkondadevahelisest konfliktis. Raamatu peategelasteks on inimlikult mõtlev hella hingega isa ja tema arstist poeg, kes püüab vahendeid valimata, intrigeerides ja naistutvusi ära kasutades edasi jõuda.

Mis juhtub, kui su elu ainsa hetkega pahupidi pööratakse? Kui su kaasa või laps sinu enda silme all õhku haihtub? Kas nad võeti taevasse või juhtus midagi muud, mida on veelgi raskem selgitada? Ja kuidas tuleks pärast säärast muserdavat sündmust oma eluga edasi minna? Nende küsimustega seisavad silmitsi elanikud Mapletoni linnakesest, kust kadus ära sadakond inimest.

Annie on parajasti vallaline, töötu ja omadega pisut puntras, kui sureb ootamatult ta isa. Maruvihane kasuema plaani peale puistata isa tuhk erilise tähenduseta paika, põgeneb Annie urniga. Hetke ajel otsustab ta selle viia ringreisile laevandusilmateate 31 merepiirkonda. Sest isa armastas laevandusilmateadet, kuigi veetis kogu elu sisemaal St Albansis. Rännakul ümber Suurbritannia ranniku, otsides sobivaimat paika hüvastijätmiseks, kohtab Annie isevärki rahvast ja soojendab suhteid mitme tegelasega oma minevikust.

Norra kirjaniku 2006. aastal ilmunud teos koosneb joonealustest märkustest kirjutamata romaanile ning räägib nii romaani kirjutamise kui ka poliitilise ausaksjäämise võimatusest. Loo peategelane, diplomaat Armand V. on müünud oma hinge ning saanud vastu glamuurse elu võimustruktuurides.

Kanada kirjanik Madeleine Thien, kelle esimene raamat, jutukogu "Lihtsad retseptid", ilmus 2001. aastal, on oma loomingu eest pälvinud terve rea auhindu. 2006. aastal ilmus tema esimene romaan "Kindlustunne". Hiina-malaisia päritolu immigrantide järeltulijana jutustab Thien lugusid, mis on juuripidi kinni Kagu-Aasia külluses. Thieni teine romaan, "Armastatud ja kardetud", räägib maailma eest luku taha pandud inimestest, kelle ainus ellujäämisviis on iseennast maailma eest lukku panna, sest see maailm, mis silmade, nina ja kõrvade kaudu sissepääsu otsib, on kohutav. See maailm on Pol Poti "Demokraatlik Kambodža", üks ajaloo hävitavamaid režiime. Esimesest romaanist tuttav maailmade vahel liikumine jätkub Thieni teises romaanis. Kanadasse välja jõudnud, käivad tegelased taas läbi kõik oma elu olulised paigad: Kambodža, Tai, Laos, Vietnam. Kambodža uskumuse kohaselt sünnib inimene maailma mitme eluga. Aga kuidas saab inimene elada edasi, kui ta on teistest eludest ilma jäänud? Kuidas saab inimene elada edasi, kui tema kanda jäävad ka kadunud inimeste elud? Kui enda elud asenduvad teiste eludega?

Õige elu jaoks pole kunagi liiga hilja.

Elias on näitleja, Clara fotograaf. Juhuslikult tutvunud, teavad nad ometi kohe, et nad on teineteise jaoks loodud – ja et sellega muutub nende elus kõik.

Clara on pärast abikaasa surma olnud juba pikka aega üksi ning seni kindlalt veendunud, et ei taha ega suuda enam alustada uut suhet, Elias aga ei saa kauem maha suruda mõtet, et elab oma sõbratariga valet elu. Ent kumbki ei jaksa vastu seista tundele, et koos olles on kõik õige, hea ja imeline. Nende pöörane, nii ootamatult leitud õnn pannakse paraku peagi proovile ning mõlemal tuleb heidelda kõhklustega, omavahel ja teineteise pärast.

Kas siis, kui kogunenud juba üksjagu eluaastaid ja elukogemust, saab veel kord või üldse esimest korda leida suurt armastust?

Ewald Arenz, sündinud 1965 Nürnbergis, on õppinud inglise ja Ameerika kirjandust ja ajalugu. Ta töötab õpetajana ühes Nürnbergi gümnaasiumis. Kirjanikuteed alustas ta 1990ndate algul, nüüdseks on Arenz üks produktiivsemaid ja menukamaid autoreid Saksamaal, kelle romaane ja näidendeid on tunnustatud ka arvukate auhindadega. Eesti lugejale on ta tuttav romaaniga „Suur suvi”. Kirjanik elab oma perega Baieri liidumaal Fürthi linna lähistel.

Jälle kogunevad tumedad pilved just Manchesteri kohale.

Hannah on juba mõnda aega töötanud ajalehes Kummalised Sõnumid, mis kajastab kõike iseäralikku ja imelist laiast maailmast („Kodutöö sõi koera ära”), kui korraga juhtub midagi nii iseäralikku, et see jahmatab isegi teda – tema eksmees on üleöö muutunud normaalseks, viisakaks inimeseks. Kuna justkui ära vahetatud on ka paljud teised ja tagatipuks kaob jäljetult eraklik noormees, kes ajalehele kaastööd tegi, tuleb Hannah’l ja tema kolleegidel hakata asja uurima. Peatoimetaja Vincent Banecroftist on sealjuures aina vähem abi, sest kõik ta mõtted tegelevad võimalusega, et tema naist saab kuidagi elavate maailma tagasi tuua. Selle kõige tõttu kasvab toimetuses kaos, kuigi samal ajal saab ajalehe töötajaskond täiendust ümara, toreda ja väga-väga kahtlase naisterahva näol.

Alati on aga võimalik, et ajaleht tuleb kuidagi välja ka kõige lootusetumast olukorrast. Kas ka seekord…

Hilises keskeas Ateena politseiuurijast on tänu valusatele isiklikele kogemustele saanud armukadeduse ekspert. Kui Kalymnose saarelt tuleb teade kaljuronijast saksa turisti kadumisest, kutsutakse mõrvarühmast kohale just tema, et ta otsustaks, kas tegemist on mõrvarliku armukadedusega. Taksojuht leiab taksofirma omaniku autost oma naise pärlkõrvarõnga. Mismoodi see sinna sattus? Asi on enam kui selge. Kaunis noor naine, kes lendab New Yorgist Londonisse, on otsustanud mehe üleaisalöömise tõttu eluga lõpparve teha. Otsust enam tagasi võtta ei saa. Aga kes on tema kõrval istuv ääretult sümpaatne mees?

"Armukadeduse eksperdi" lugudes on luubi all kõige tugevamad inimlikud tunded. Klassikalises stiilis kirjeldab Nesbø kire, truudusemurdmise ja kiivuse surmavaid tagajärgi. "Jo Nesbø "Armukadeduse eksperdi" lood on tabavad ja põnevalt jutustatud. Esmaklassiline meelelahutus." – Leif Ekle, NRK kirjanduskriitik

Kui olete lugenud maailmakuulsat juhtimisromaani "Eesmärk", siis teate, et omaenda piirangute tundmises, kasutamises ja ületamises on pideva arengu võti. "Asi pole vedamises" on kirjutatud "Eesmärgi" järjena mõned aastad hiljem. Loodetud tõusu asemel on turud võtnud suuna allapoole. Konkurents on karmim kui kunagi varem. Kuidas viia ettevõtted lühikese ajaga kasumisse, ilma investeeringuid tegemata? Kas sellisest olukorrast väljatulemine on ainult vedamise asi? Sedamööda, kuidas probleemidele lahendus leitakse, avaneb järk-järgult Piirangute Teooria - loogiline ja süstemaatiline mõtlemine, mille abil saab koostada ja edastada tervel mõistusel põhinevaid lahendusi "võimatutele olukordadele". "Asi pole vedamises" kirjeldab mõtlemisprotsesse, mille abil leitakse lahendused turundusele, varade juhtimisele, suhtlemisprobleemidele ja kogu ettevõtte strateegiale.

Mariana Enriquez, keda on nimetatud ka gooti realismi kuningannaks, on üks tõlgitumaid tänapäeva Argentiina kirjanikke. Žanrikirjanduse võtteid kasutades käsitleb ta oma loomingus Argentiina poliitilist ja sotsiaalset lähiajalugu ning selle taustal inimeste igapäevast elu, kus leidub kõrvuti hoolimatut jõukust ja söövitavat vaesust ning kummitavad diktatuuriaegsed ängid ja mure looduskeskkonna hävimise pärast. Julge hooga käsitleb ta ebamugavaid teemasid ja toob rambivalgusesse tavatuid tegelaskujusid.

Kogumikus „Asjad, mis me tules kaotasime“ on 12 lugu, milles lugeja kohtub pahaendeliselt veidrate laste, mässumeelsete teismeliste, kinnisideede ja traumade kütkes inimeste, painavate viirastuste ja kummitavate majadega. Ratsionaalne ja seletamatu, realistlik ja üleloomulik sulavad Enriqueze loomingus kokku omanäoliseks lummavaks tervikuks.

Saatesõnas „Buenos Airese gootika“ ütleb Ladina-Ameerika kirjanduse asjatundja Ruth Sepp: „Tema poeetika, tume, toores ja ometi sõltuvust tekitav, ei jäta lugejale mingit pääseteed.”

Kuna ta sõitis nagu aegluubis, liikusid mootoriga ühendatud klaasipuhastajad nagu limased teod millimeetriste jõnksude haaval, kiilusid pausi pidades kinni ning siis tuli rusikaga klaasile põrutada, et nad alustaksid uuesti oma pikaldast poolringis edasi-tagasi kulgemist. Nad maalisid tuuleklaasile määrdunud lehvikuid, saavutades nõnda oodatule hoopis vastupidise tulemuse. Pahasena, et mitte keegi peale tema ei taju ohu suurust, hakkas vanaema rahutu käega tuuleklaasi seestpoolt nühkima, alustades silmade kõrguselt ning tehes aina laiemaid ja lapikumaid ringe, vargsi isegi juhi poolele tikkudes, et mees märkaks vahet - ja läbi higikelmesse tekkinud laigu tuuleklaasi seisukorda vaadates sai vältimatult selgeks, et näha ei ole mitte kui midagi.

Noor mees ärkab haiglavoodis. Tal ei ole aimugi, kes ta on või kuidas ta sinna sai. Arst ütleb talle ta nime, aga ta ei mäleta seda. Ta ei mäleta midagi. Lootuses taastada enda unustatud minevik, hakkab Innokenti üles kirjutama killustatud mälupilte, mis viivad 20. sajandi algusaastate Peterburi, räägivad lapsepõlvest ja esimesest armastusest, jutustavad 1917. aasta revolutsioonist Venemaal ja sellele järgnenust. Aga kuidas suudab ta nii täpselt mäletada toonast aega – vestlusi, lõhnu ja hääli, kui kalendris on 1999. aasta ja mees on veel noor?

Jevgeni Vodolazkini „Aviaator“ on osaliselt inspireeritud kirjaniku mentori, viis aastat koonduslaagris veetnud Vene akadeemiku Dmitri Lihhatšovi mälestustest. Päeviku vormis kirja pandud romaan ei keskendu siiski sedavõrd Venemaa heitlikule ajaloole, kui pigem igapäevaste pisiasjade – puudutuste, vestluste, häälte ja lõhnade – tähtsustamisele. Kas nendes peitubki õnn? Kolme tegelaskuju kirjelduste kaudu jõuavad lugejani armastus ja kaotusvalu ning realistlik pilt nii 20. sajandi algusaastate kui ka 1990. aastate Venemaa argielust ja tõekspidamistest. 

Romaan, millest leiab vihjeid nii Bulgakovi kõrgteosele „Valge kaardivägi“ kui ka Dostojevski „Kuritööle ja karistusele“, kindlustab Vodolazkini positsiooni Vene nüüdisaegsel kirjandusmaastikul. Jevgeni Vodolazkin, keda kutsutakse ka uueks Umberto Ecoks ja Venemaa Márqueziks, sündis 1964. aastal Kiievis ning elab Peterburis. Ta on vanavene kirjanduse, Venemaa keskaja ja folkloori ekspert ning erialateadmised on leidnud olulisel määral kasutust ka kirjaniku loomingus. Varasemalt on eesti keeles Vodolazkinilt ilmunud romaan „Lavr“ (2014), mis pälvis Venemaa maineka kirjanduspreemia Bolšaja Kniga ja Jasnaja Poljana auhinna. Vodolazkini teoseid on avaldatud enam kui 30 keeles. Originaali pealkiri Авиатор

Ajalooline romaan "Avignon" annab laiahaardelise ja sügava pildi keskaegsest Euroopast. 1346. aastal oli Avignon õitsev ja edenev linn. Oma sõbralikkuse sallivuse ja jõukuse poolest tuntud Avignoni valitseb paavst Clement VI. Seal eraldatud maa-alal elavate juutide elu oli tihedalt seotud kristlaste eluga ning pinged linnas mõjutasid mõlemat kogukonda. Musta surma - katku saabudes kisti aga kõik selle kunagi nii jõuka linna elanikud meeleheitlikku võitlusse ellujäämise nimel.

Härra Lehmann on omapärase sarmiga kolmekümnendale eluaastale lähenev lääne-berliinlane. Kaine pilguga elu tragikoomikat registreerides kulgeb ta läbi argipäeva – ja igatahes mitte liiga kiiresti, kui selleks just tõelist vajadust ei ole. Lihvitud vältimismanöövrid ja heroiline tegevusetus on võimaldanud introvertsel õllesõbral aastaid vanemate, korteriomanike, tööandjate ja naiste pretensioone tõrjuda. Aastal 1989 elab härra Lehmann jätkuvalt oma pooleteisetoalises üürikorteris ja öistes Berliini kõrtsides vastutusevaba elu. Ilusat elu, nagu härra Lehmann ise on veendunud. Vahetult enne kolmekümnendat sünnipäeva aga murrab tema väiksesse armsasse rutiini üks häire teise järel. Vähe sellest, et ta on sunnitud oma koduses Kreuzbergis vorstikujulise koeraga viskit jooma, otsustavad ka tema provintsis elavad vanemad talle külla tulla. Lisaks kohtab härra Lehmann Turuhallis naist, kel õnnestub ta nii ujulasse kui ka romantilisse püünisesse meelitada ning ta on sunnitud külastama Ida-Berliini.

„Tüdrukust sirgub naine, noatera kõril.”

Nii algab Betty Carpenteri lugu. Betty sünnib 1954. aastal. Tema isa on tšerokii ja ema valge naine. Betty on peres kaheksast lapsest kuues ja kõige rohkem isa moodi. Väike Indiaanlane, nagu isa teda kutsub. Nad on viletsal järjel ja vägivald ähvardab neid nii väljaspool kodu kui kohutaval kombel ka pereringis. Isa jutustatud lugude toel leiab Betty pelgupaiga loodusest, mis on täis imesid, kuid pikapeale tulevad päevavalgele pere süngeimad saladused. Kõige rängem on see, et tüdruk ei saa neid kellegagi jagada.

Raskustest hoolimata on Betty südikas. Ta elav uudishimu looduse ja armastus õdede-vendade vastu ning isa imepärased lood toidavad tema kujutlusvõimet ning kõige koletu kiuste, mida ta kogenud on, leiab ta oma väljapääsu: ta hakkab kirjutama. Ta paneb paberile ka üleelatud õudused ning matab need sügavale maha – hetked, mis lõikasid nii valusalt südamesse, et neist ei saanud rääkidagi. Aga viimaks on aeg.

Romaan põhineb Tiffany McDanieli enda ema lool. See on korraga valus ja poeetiline lugu ühe väikese tüdruku sirgumisest nooreks naiseks.

Hoogsalt ja pädevalt fabuleeritud lugu pakub nii põnevat lugemist kui ka süvaanalüüsi gangsterluse olemusest ning maffialike organisatsioonide toimimisest toona ja üldse.

„Blondid elajad” on Klimova autobiograafilise triloogia kolmas raamat. Romaani tegevus leiab aset 1990. aastatel, Venemaa jaoks pöördelisel kümnendil, millele Marusja heidab nähtava pingutuseta pilgu teise aastatuhande lõpu kõrgustest. Kirjaniku loodud Vene uusdekadentidest ja transvestiitidest tegelaskujud, kes vahetavad mängleva kergusega maske ja kostüüme, sobivad ülimalt hästi tolle kümnendi globaalse karnevali õhustikku. Esmakordselt 2001. aastal väikses tiraažis ilmunud „Blondid elajad” sai vene kirjasõna kõige nõudlikumate nautlejate seas kohe kultusraamatuks. Klimova autobiograafilise triloogia esimesed kaks romaani, „Siniveri” ja „Majake Bois-Colombes’is”, on eesti keeles ilmunud Loomingu Raamatukogus.

Kui sinu arust on Nora Ephron väga vaimukas ja armastad Nancy Mitfordi teoseid ning „Bridget Jonesi päevikut“ lugedes naeru lagistad, siis jumaldad ka Helene Hanffi. Tal oli stiili. Tal oli oma hääl. Tal oli üks neist jäljendamatu ellusuhtumisega naisintellektuaalidest 20. sajandi New Yorgis, kes ei hoolinud põrmugi, mida neist arvatakse. Näiteks kirjastust üleuputavatele lugejakirjadele lubas ta vastata nii: „Mina pole sedasorti autor, keda peaks avalikkuse eest kaitsma. Iga fänn, kes teile helistab, võib tahta mulle süüa pakkuda, ning õhtusöögikülalisena olen ma alati kättesaadav. Võite mu aadressi vabalt jagada.“

Teos, mida käes hoiad, on järg Helene Hanffi esimesele raamatule „Charing Cross Road 84“ mis ilmus esimest korda inglise keeles 1970. aastal. Naudid seda raamatut mitu korda rohkem, kui kõigepealt esimese osa läbi loed. See on võluv lugu eluunistuse täitumisest keskeas. Ja tänu autori imepärasele väljendusoskusele sisaldab see raamat tosinate kaupa häid tsitaate. Nagu Helene ise võinuks öelda: ÄRA ISTU NIISAMA SELLE SISSEJUHATUSE KALLAL, MINE LOE MU RAAMATUT.

"Teie kuulutus Saturday Review of Literature’is ütleb, et spetsialiseerute läbimüüdud raamatutele. Fraas antikvariaat-raamatukauplus hirmutab mind küll veidi, kuna antikvaarset seostan ma kallidusega. Olen vaene kirjanik, kellele meeldivad antikvaarsed raamatud, aga kõike minu soovitut on siin võimatu saada, kui välja arvata ülikallid haruldased köited või siis Barnes & Noble’i liiga kõrge hinnaga võidunud väljaanded, mis on kooliõpilaste käest läbi käinud.“ Nii algab New Yorgist pärit miss Helene Hanffi muhe kirjavahetus kauplusega Marks & Co., mis keskendub haruldastele ja kasutatud raamatutele ning tegutseb Londonis aadressil Charing Cross Road 84. Kakskümmend aastat vahetab see otsese ütlemisega New Yorgi kirjanik sõnumeid märksa vaoshoituma Frank Doeliga, Londoni raamatukaupmehega, ning nende sõprus süveneb üha, kuni 1949. aasta detsembris, kui Suurbritannias valitseb sõjajärgne toidupuudus, jõutakse sinnamaani, et Helene muretseb, kas tema saadetud sealihast jõulusink äkki juutidest omanikele solvavalt ei mõju. Peagi vahetatakse üha isiklikuma sisuga uudiseid Hanffi karjääri ja Franki pere kohta. Kahtlemata oleks nende kirjavahetus edasi kestnud, ent 1969. aastal annab firma sekretär Helene’ile teada, et Frank Doel suri ootamatult. Eelviimases kirjas ärgitab Helene Hanff turistina Londonisse läinud sõpra: „Kui juhtumisi Charing Cross Road 84 kanti satute, vahest siis suudlete seda? Võlgnen sellele nii palju.“

1993. aasta suvel peavad kolm Harkivis olesklevat noormeest – minajutustaja Žadan, Koer Pavlov ja Kommunisti-Vasja – leidma üles neljanda kamraadi Karburaatori-Saša, et talle tähtis teade edasi anda. Oma teel kohtavad nad nii abistajaid kui ka vastutöötajaid, tarbivad teadvusseisundit muutvaid aineid ning liiguvad üle piiri otseses ja kaudses mõttes. Klassikaline kangelase teekonna müüt on sedapuhku esitatud postsovetlikule metsikule idale kohases pöörases vormis. „Depeche Mode“ on Ukraina kirjaniku, tõlkija, muusiku ja kodanikuaktivisti Serhi Žadani (sünd. 1974) esimene romaan. Tõlkija Riina Roasto tutvustab tema elu ja loomingut saatesõnas lähemalt. Serhi Žadani loomingust on eesti keeles avaldatud ka luuletusi Maarja Kangro tõlkes (Vikerkaar nr 9, 2014, Looming nr 3, 2022, tõlkeluulekogus „Varietee“) ning kolm esseed Riina Roasto tõlkes (Akadeemia nr 9, 2017).

"Dina pärandus" on kolmas ja viimane raamat romaanitriloogiast, mille esimesed kaks osa "Dina raamat" ja "Õnne poeg" ilmusid eesti keeles vastavalt 1997. ja 1999. aastal. Sündmustik areneb 19. sajandi teisel poolel Põhja-Norras, kuhu koolitatud arstina pöördub Kopenhaagenist tagasi Benjamin, tuues kaasa oma ematuks jäänud tütre Karna. Koju pöördub tagasi ka pikki aastaid Euroopas elanud Benjamini ema Dina. Nii kujuneb raamatust kaasakiskuv jutustus kolme põlvkonna kohtumõistmisest iseenda ja minevikupärandi üle. Jõuliselt tõuseb esile Benjamini kuju, kes arstina võidab suure lugupidamise ümbruskonna rahva hulgas. Ühiskondlikus plaanis kirjeldatakse teoses üleminekut «uude aega». talupojaühiskonnast linnaellu. Kuid esiplaanil on siiski inimestevahelised suhted, mis loovad romaanis suuri pingeid. See on raamat keerulistest inimsuhetest, armastuse mitmekesisest palgest, teise inimese läheduse igatsusest, muusika tähendusest ja oma valiku talumisest.

Noore taani kirjaniku ilukirjanduslik põnevik, mille sündmustiku keskmes on fotode kompuutermanipuleerimine, aga ka nägemus sellest, kuidas moodne tehnika teeb võimatuks eristada reaalsust väljamõeldisest. Üksikisiku puhul võib see viia kohutavate tagajärgedeni. Romaani tõlkeõigused on müüdud paljudele nimekate kirjastustele üle maailma. Sellest thrillerist tehakse ka film.

"Eesmärk" on põnevusromaani reeglite järgi kirjutatud teos, mis on põhjalikult muutnud kogu Läänemaailma arusaamist juhtimisest. Autorit on juhtivates ärialastes väljaannetes tituleeritud "tööstuse juhtimise guruks" ja nimetatud geeniuseks. See on raamat, mida soovitada oma ettevõtluses töötavatele sõpradele, miks mitte ka ülemustele. Raamatus peituv sõnum on vahedaks relvaks kaasaegses konkurentsis.

Kui mitu korda jaksab üks mees oma elus kannapöörde teha ja uuesti alustada? Nüüdsel ajal esineb ta Lawrence Alexanderi nime all ristluslaevadel, lahutades kergete klaveripaladega reisijate meelt. Ühel päeval aga toob ootamatu teade meelde varasemad eluetapid: lapsepõlve ja nooruse Laurits Simonsenina Stockholmis, suurkodanlikus peres, lootuse saada kuulsaks pianistiks, selle purunemise, abiellumise Siljaga, kelle vanemad on kunagised sõjapõgenikud Eestist. Kümnendal pulma-aastapäeval aga selgub üks tõsiasi, mille peale Laurits katkestab suhted oma vanematega ning otsustab koos naise ja kooliminekueas tütar Liisiga kolida Tallinnasse. Uus elu hiljuti taasiseseisvunud Eestis hakkab kenasti sujuma, kuni saabub saatuslik septembriöö 1994… Anne von Canal (snd 1973) on õppinud skandinavistikat ja germanistikat, tõlkinud norra ja rootsi keelest ja tegutses kümme aastat kirjastusalal, enne kui pühendus kirjutamisele. „Ei meri ega maa” on tema debüütromaan, mis on pühendatud parvlaev Estonia hukkumise 20. aastapäevale.

Tegemist on ekslevate varjudega, raamatu peatükkidest mõni koosnebki vaid kahest lausest, mõni aga pikematest või lühematest lõikudest. Pigem lühematest. Autori mõtted ekslevad siia ja sinna - küll minevikku, millel meie jaoks veel palju varuks, küll tegeleb ta ladina- või kreekakeelsete mõistete selgitamisega.

Üks mees põgeneb lumetormi varjus. Ta eksleb Keskmassiivi tühjadel lagendikel, kust kellelegi ei tule pähe teda otsida. Ta tahab üles leida vana poksija Kochko, kelle elu ta kunagi on päästnud. Ent elul on varuks ootamatusi ning lugeja ees rullub lahti kirju kangas, milles leidub nii armastust esimesest silmapilgust, kauni žongleerija pallikaskaade kui kurttummade laste lumemänge, ning kriminaalse pinevuse asemel ilmuvad meie ette haprad ja omapärased kujud nagu fantaasiaküllane hauakaevaja Bichon ja kabareelauljanna Faustine. Kas põgenik mõistab, et leidis sootuks enam, kui oli otsinud? Üks mees põgeneb lumetormi varjus. Ta eksleb Keskmassiivi tühjadel lagendikel, kust kellelegi ei tule pähe teda otsida. Ta tahab üles leida vana poksija Kochko, kelle elu ta kunagi on päästnud. Ent elul on varuks ootamatusi ning lugeja ees rullub lahti kirju kangas, milles leidub nii armastust esimesest silmapilgust, kauni žongleerija pallikaskaade kui kurttummade laste lumemänge, ning kriminaalse pinevuse asemel ilmuvad meie ette haprad ja omapärased kujud nagu fantaasiaküllane hauakaevaja Bichon ja kabareelauljanna Faustine. Kas põgenik mõistab, et leidis sootuks enam, kui oli otsinud? Meisterlik jutuvestja Jean-Pierre Milovanoff ilmutab end oma kunsti täies suuruses.

Torm oli raevutsenud kogu öö, nüüd aga tüündis see äkki ja tekkis surmavaikus... Haldor Bessason ärkas sellest vaikusest. Ta oli lamanud vajununa sügavasse ja unenägudeta unne. Ta ei maganud kunagi paremini kui siis, kui paha ilm möllas vana turbamaja ümber... Nüüd ta ärkas ja kuulatas imestusega pimeduses; - kas tõesti oli nii vaikseks jäänud?... Esimestel sekunditel ei võinud ta kuulda ühtki häält. Õhk oli natuke raske ja sumbunud väikses laepealses kambris. Oli kottpime ja ta ei võinud näha ühtki valgusekuma. Ta pööras enese teisele küljele ja kobas kätega pimeduses, mingist rahutusest äkki haaratud. Ta leidis sooja keha ümara õla ja käsivarre. Rahu ja julgeoleku tunne tuli talle jälle tagasi, ta ringutas ja ohkas mõnutundest.

Lugu algab seal, kus kõik lood peaksid lõppema – voodis. Nicolas elab juba kaks aastat Pauline'iga koos, nii et see ei ole esimene kord, kui nad teineteise vastas on ja Pauline naeratab tal käest kinni võttes mitmetähenduslikult. Nad teavad neid liigutusi peast, liigutusi, mis täidavad territooriumi rahustavate ja tuttavlike asjadega. Sel päeval juhtub ometi midagi ennekuulmatut. Nicolas lebab selili ja Pauline, kes on just rinnahoidja ära võtnud, sulgeb kergelt silmad nagu tavaliselt, kui nauding hakkab maailma leebelt unustusehõlma matma. Äkitselt tekk kerkib ja nähtavale ilmub kolmas pea.

Raamatus üritab Peter Mayle võtta elu rahulikult nagu ümberkaudsed inimesed. See ei taha tal aga kuidagi õnnestuda. Telefonikõne Londonist, milles palutakse trüfleid, toob kaasa kahtlase kohtumise kõrvaltee ääres, aianurgast leitud kuldmündid vallandavad tõelise aardejahi, hirm metsatulekahjude ees ei anna asu ning ootamatut vaheldust toob ka kohtumine mehega, kes on otsustanud õpetada kärnkonnad "Marseljeesi" laulma.

See on lugu ühe naise tummast, pöörasest kirest, mille on kirja pannud tema poeg. Meie ees on naivistliku võõritusega pilt üpris melodramaatilisest õnnetust armastusest, mis sulandub kuidagi märkamatult kirevasse ajastupanoraami. Raamatus on pilte maalilisest Šveitsi mägiloodusest ja palju on juttu muusikast, sest ema kallim oli kuulus dirigent. Seda lugu kirest on nimetatud ka reekviemiks.

Alates oma esimesest romaanist Mohawk ("Mohok") kuni tema viimase, novellide kogumiku Straight Man'ini ("Sirgjooneline mees") on Richard Russot paelunud inimlik tragikomöödia. Käesolevas romaanis vaatleb ta lähemalt elu väikelinnas, maa sinikraelises südames.

Raamat algab viiekümnendate aastate lõpul 15-aastase nooruki ja temast paarkümmend aastat vanema naise armulooga. Suhe katkeb ning tegelased kohtuvad taas ligi 10 aastat hiljem, ainult et siis on Michaelist saanud õigusteaduse üliõpilane ja tema kunagine armastatu Hanna istub süüpingis.

Sellest 1990. aastal ilmunud romaanist on kujunenud paljude Fantoomi-fännide lemmiklektüür. Inglanna Susan Kay on ammutanud oma ainese Gaston Leroux´ maailmakuulsast teosest "Ooperikummitus", keskendudes nimitegelase haaravale elukäigule: tema sünnile Prantsusmaal Boscherville´i külakeses, valulikule lahkumisele kodunt, üleelamistele mustlaste laagris, õpipoiselule Itaalia müürseppmeistri juures, esimesele saatuslikule armumisele, seiklustele Pärsia õukonnas, Pariisi uue ooperimaja ehitusele, ja loomulikult, traagilistele sündmustele, mis leiavad aset Palais Garnier´ katakombides ja tipnevad selle suure hinge ohverduse ning lunastusega.

Ladina-Ameerika uhkete meeskirjanike Marques`i, Amado, Vargas-Llosa seas seisab võrdväärsena Isabel Allende, kes kaitseb oma kohta nende kõrval võrratu jutuvestjana. Tema raamatutes on lopsakust ja jõudu, erakordseid saatuse keerdkäike, rõõmu ja tragöödiat. Allende «Fortuna tütart» on ülistatud tema kõige kaasahaaravamaks jutustuseks. Ennekõike on see kauni ja julge Eliza -- Tšiilisse emigreerunud inglise pere leidlapse lugu -- tulvil armastust ja seiklusi. Lisaks veel mitmed hingeminevad ja värvikad inimsaatused, mis põimuvad peategelase eluga. Kõik see kokku on nagu lummav «Tuhande ja ühe öö» jutustus, kus rõõmsad ja pöörased, jubedad ja kurvad lood kasvavad üksteisest välja, unustamata sealjuures kordagi peateemat. Sellest värve ja sündmusi täis kollaažist kasvab tõetruu romaan, mis viib oma lugejad kaasa hoopis teise maailma ja teise aega.

Need kaks armastust olid keisrinna Elisabeth ja näitlejanna Katharina Schratt. Keiser, absolutismi-idee viimaseid kandjaid eelmise ja käesoleva sajandi Euroopas, oli tegelikult üksildane mees ka eraelus. Habsburgide dünastia läks oma loojangule vastu Austria-Ungari keisrikoja intriigide saatel.