Kaasaegne: välisautorid
Siit leiad ilukirjanduse alla kuuluvad välisautorite teosed, mille ilmumisaasta on 90ndad või hilisem!
Tuntud jaapani kirjaniku Shusako Endo (s. 1923) romaan (1974) põlvkondadevahelisest konfliktis. Raamatu peategelasteks on inimlikult mõtlev hella hingega isa ja tema arstist poeg, kes püüab vahendeid valimata, intrigeerides ja naistutvusi ära kasutades edasi jõuda.
Sellest suvest saab uue elu algus! Aria Summers teab, mida tahab: elu maanteedel oma kallis raamatupoeks ümber ehitatud matkabussis, seltsiks parim sõber Rosie. Ja raamatud. Palju raamatuid. Kindlasti, päris kindlasti ei oota ta tundeid, mis temas Jonathaniga kohtumisel endast märku annavad, ega ka naljakaid äpardusi, mis justkui iseenesest kaasnevad sooviga eitada südame kutset. Aria on abikaasa surma järel armastuse leidmise mõttest loobunud ja elab nüüd kaasa armastuslugudele, mis leiavad aset raamatulehekülgedel. Ühest armastusest elust piisab täielikult. Niisiis püüab Aria Jonathani unustada ja asub teele, et veeta Prantsusmaal raamatute ja sõprade keskel elu parim ja meeldejäävaim suvi. Aga kas võib juhtuda, et see retk muudab Aria elu alatiseks? Imeline lugu raamatute tervendavast jõust ning austusavaldus armastuslugude autoritele ja lugejatele!
Kui olete lugenud maailmakuulsat juhtimisromaani "Eesmärk", siis teate, et omaenda piirangute tundmises, kasutamises ja ületamises on pideva arengu võti. "Asi pole vedamises" on kirjutatud "Eesmärgi" järjena mõned aastad hiljem. Loodetud tõusu asemel on turud võtnud suuna allapoole. Konkurents on karmim kui kunagi varem. Kuidas viia ettevõtted lühikese ajaga kasumisse, ilma investeeringuid tegemata? Kas sellisest olukorrast väljatulemine on ainult vedamise asi? Sedamööda, kuidas probleemidele lahendus leitakse, avaneb järk-järgult Piirangute Teooria - loogiline ja süstemaatiline mõtlemine, mille abil saab koostada ja edastada tervel mõistusel põhinevaid lahendusi "võimatutele olukordadele". "Asi pole vedamises" kirjeldab mõtlemisprotsesse, mille abil leitakse lahendused turundusele, varade juhtimisele, suhtlemisprobleemidele ja kogu ettevõtte strateegiale.
Mäletan, kuidas ma esmakordselt Luure Keskagentuuri mälestusseina ees seisin. Minu tähelepanu köitis vestibüüli põhjasein. Selles nägin hulka valgesse vermonti marmorisse raiutud musti tähti. Vasemal seisis riigilipp, paremal CIA oma. Astusin lähemale. Tähtede kohale olid raiutud sõnad: «LUURE KESKAGENTUURI TÖÖTAJATE AUKS, KES KODUMAAD TEENIDES OMA ELU OHVERDASID». Tähti oli viie rea jagu. Lugesin need ükshaaval kokku. Ühtekokku kuuskümmend kaheksa tähte. Tähtedest madalamal seisis roostevabast terasest ja klaasist kast. Kast oli lukus. Selles oli mingi raamat. Seda nimetati auraamatuks ja peeti agentuuris nii pühaks, nagu sisaldaks selle köide kilfu õnnistegija risti küljest. See oli rohmakalt lahtilõigatud lehtedega õhuke lahtine raamat, mille avatud lehtede vahele oli torgatud punutud must järjehoidja, tutt otsas. Raamatusse olid korralike mustade tähtedega kirjutatud CIA ohvitseride surma-aastad. Kahekümne ühksal juhul oli aasta kõrvale kirjutatud ka hukkunu nimi. Enamiku aastaarvude kõrval polnud aga nimesid, olid ainult tähed. Nelikümmend nimetut tähte, väiksed nagu trükishrifti tärnid, igaüks tähistamas üht CIA ülesande täitmisel hukkunud salaluure ohvitseri. Selliseid nimetuid tähti oli seina sisse raiutud poole sajandi jooksul. «Kes peituvad nende tähtede taga?» küsisin ma endalt. Kus ja kuidas nad hukkusid? Millised missioonid nõudsid nende elu? Ted Gup