Kaasaegne: välisautorid
Siit leiad ilukirjanduse alla kuuluvad välisautorite teosed, mille esmatrükk on olnud 1990. aastal või hiljem!
Ulv Palnatoke jutustab oma 1000 aasta vanust saagalikku lugu Gorm Võimsast, Knud Gormsønist ja Harald Kuningapojast, keda me täna paremini tunneme kui Gorm Vana, Knud Dana-Asti ja Harald Sinihammast. Aasta on 937 ja Ulv on just võetud orjaks viikingilaeva Meremadu pardale. Kartmatu sõdalane Ulv satub käänulisi radu pidi Jüütimaale, kus ta haaratakse ränkadesse lahingutesse riigi pärast, millest kunagi saab Taani Kuningriik. Ajastutruu haaravate võitlusstseenidega, karm ja humoorikas lugu ajast, mil võimukad taanlased pidasid rikkust ja kuulsust jahtides veriseid võitlusi nii omavahel kui ka paljude teiste rahvastega.
Ksenia on venelane, ta on sakslane, ta on juut, ta kasvas Jehoova tunnistajatega, ta on noor naine, ema, kirjanik ja doktorant – ta on seda kõike ja samal ajal mitte midagi. Oma pluralistliku identiteedi uuringutes kogub ta eBay kuulutusi, milles sisaldub sõna „vene“, märgib vestluseid üles, jälgib linna peal vene emasid ja Facebookis Iisraeli sugulasi, käib araabia ärides, töötab ühes põgenike psühhoteraapia keskuses tõlgina, meenutab ikka ja jälle lapselikku traumaatilist peataoleku- ja võõraste kontrolli all olemise tunnet, ta puudutab oma keha umbusklikult ja otsib oma olemasolule definitsiooni ja väärtust.
Halastamatu romaanidebüüt (2022), milles on rohkesti kibedat huumorit ja lõikavaid ülestähendusi igapäeva ja iseenda arvel. Slata Roschal sündis 1992. aastal Peterburis. 1997. aastal emigreerus Roschalide pere Saksamaale, kus autor kasvas üles kakskeelsena. Roschalilt on ilmunud kaks luulekogu, romaanidebüüdi tegi ta käesoleva teosega. Oma tekstides kirjeldab Roschal teravalt-irooniliselt saksa igapäeva, töö- ja peresuhteid ning nooreks kirjanikuks olemise raskuseid.
Vene-ameerika kirjaniku Vladimir Nabokovi (1899–1977) elu lõpuperioodil kirjutatud romaani „Ada“ peetakse üheks ta loomingu tipuks, eelkõige tänu nii kirjaniku sünnimaa, Euroopa ja Ameerika, aga ka väljamõeldud Terra ja Antiterra külluslikule kultuuritaustale. Romaanis kirjeldatud õe ja venna armusuhe on põhjustanud sageli võrdlusi autori teise tuntud teosega „Lolita“.
Eakas psühhiaater loendab pensionini jäänud päevi. Patsientide probleemid tunduvad talle tühised, nende valu ei liiguta teda. Üks viimastest patsientidest ei lase end aga eemale peletada. Aeg koos Agathega muudab vana arsti elu jäädavalt.
Taanlanna Anne Cathrine Bomanni imeliselt õrn ja tundlik debüüt, mis ei jäta külmaks ühtegi lugejat.
"Ahvirannik" on jutustus ühe indiaani perekonna lagunemisest ja leinast ning ühtaegu ka hingekeeli puudutav lugu täiskasvanuks saamise raskusest. Läbi noorukese Lisa Hilli silmade avaneb maailm, milles elavad tänapäeva indiaanlased, kus lääne kultuur põimub igipõliste traditsioonide ja uskumistega. Uskumata venna hukkumist elab Lisa mõtteis uuesti läbi nende ühise mineviku, milles olulist osa mängivad tema värvikad perekonnaliikmed: onu Mick, tulihingeline Elvise fänn ja indiaanlaste õiguste eest võitleja; vanemad, kes üritavad leida kooskõla haisla rahva pärandi ja Lääne kommete vahel; isepäine vanaema Ma-ma-oo, traditsioonide kandja. Lisal tuleb toime tulla ka teistsuguse maailmaga: vaimude, sasquatch'ide ja loomade hingedega, kes oma riukalikul moel üritavad tüdrukut kord kaitsta, kord endi maailma peibutada.
Eden Robinson on 34-aastane indiaani kirjanik. "Ahvirannik" on ta esimene romaan ja see valiti Kanada parima romaani nimetusele kandideerivate raamatute nimistusse.
Õige elu jaoks pole kunagi liiga hilja.
Elias on näitleja, Clara fotograaf. Juhuslikult tutvunud, teavad nad ometi kohe, et nad on teineteise jaoks loodud – ja et sellega muutub nende elus kõik.
Clara on pärast abikaasa surma olnud juba pikka aega üksi ning seni kindlalt veendunud, et ei taha ega suuda enam alustada uut suhet, Elias aga ei saa kauem maha suruda mõtet, et elab oma sõbratariga valet elu. Ent kumbki ei jaksa vastu seista tundele, et koos olles on kõik õige, hea ja imeline. Nende pöörane, nii ootamatult leitud õnn pannakse paraku peagi proovile ning mõlemal tuleb heidelda kõhklustega, omavahel ja teineteise pärast.
Kas siis, kui kogunenud juba üksjagu eluaastaid ja elukogemust, saab veel kord või üldse esimest korda leida suurt armastust?
Ewald Arenz, sündinud 1965 Nürnbergis, on õppinud inglise ja Ameerika kirjandust ja ajalugu. Ta töötab õpetajana ühes Nürnbergi gümnaasiumis. Kirjanikuteed alustas ta 1990ndate algul, nüüdseks on Arenz üks produktiivsemaid ja menukamaid autoreid Saksamaal, kelle romaane ja näidendeid on tunnustatud ka arvukate auhindadega. Eesti lugejale on ta tuttav romaaniga „Suur suvi”. Kirjanik elab oma perega Baieri liidumaal Fürthi linna lähistel.
Jälle kogunevad tumedad pilved just Manchesteri kohale.
Hannah on juba mõnda aega töötanud ajalehes Kummalised Sõnumid, mis kajastab kõike iseäralikku ja imelist laiast maailmast („Kodutöö sõi koera ära”), kui korraga juhtub midagi nii iseäralikku, et see jahmatab isegi teda – tema eksmees on üleöö muutunud normaalseks, viisakaks inimeseks. Kuna justkui ära vahetatud on ka paljud teised ja tagatipuks kaob jäljetult eraklik noormees, kes ajalehele kaastööd tegi, tuleb Hannah’l ja tema kolleegidel hakata asja uurima. Peatoimetaja Vincent Banecroftist on sealjuures aina vähem abi, sest kõik ta mõtted tegelevad võimalusega, et tema naist saab kuidagi elavate maailma tagasi tuua. Selle kõige tõttu kasvab toimetuses kaos, kuigi samal ajal saab ajalehe töötajaskond täiendust ümara, toreda ja väga-väga kahtlase naisterahva näol.
Alati on aga võimalik, et ajaleht tuleb kuidagi välja ka kõige lootusetumast olukorrast. Kas ka seekord…
Hilises keskeas Ateena politseiuurijast on tänu valusatele isiklikele kogemustele saanud armukadeduse ekspert. Kui Kalymnose saarelt tuleb teade kaljuronijast saksa turisti kadumisest, kutsutakse mõrvarühmast kohale just tema, et ta otsustaks, kas tegemist on mõrvarliku armukadedusega. Taksojuht leiab taksofirma omaniku autost oma naise pärlkõrvarõnga. Mismoodi see sinna sattus? Asi on enam kui selge. Kaunis noor naine, kes lendab New Yorgist Londonisse, on otsustanud mehe üleaisalöömise tõttu eluga lõpparve teha. Otsust enam tagasi võtta ei saa. Aga kes on tema kõrval istuv ääretult sümpaatne mees?
„Armukadeduse eksperdi“ lugudes on luubi all kõige tugevamad inimlikud tunded. Klassikalises stiilis kirjeldab Nesbø kire, truudusemurdmise ja kiivuse surmavaid tagajärgi. „Jo Nesbø „Armukadeduse eksperdi“ lood on tabavad ja põnevalt jutustatud. Esmaklassiline meelelahutus.“ – Leif Ekle, NRK kirjanduskriitik
Kui olete lugenud maailmakuulsat juhtimisromaani "Eesmärk", siis teate, et omaenda piirangute tundmises, kasutamises ja ületamises on pideva arengu võti. "Asi pole vedamises" on kirjutatud "Eesmärgi" järjena mõned aastad hiljem. Loodetud tõusu asemel on turud võtnud suuna allapoole. Konkurents on karmim kui kunagi varem. Kuidas viia ettevõtted lühikese ajaga kasumisse, ilma investeeringuid tegemata? Kas sellisest olukorrast väljatulemine on ainult vedamise asi? Sedamööda, kuidas probleemidele lahendus leitakse, avaneb järk-järgult Piirangute Teooria - loogiline ja süstemaatiline mõtlemine, mille abil saab koostada ja edastada tervel mõistusel põhinevaid lahendusi "võimatutele olukordadele". "Asi pole vedamises" kirjeldab mõtlemisprotsesse, mille abil leitakse lahendused turundusele, varade juhtimisele, suhtlemisprobleemidele ja kogu ettevõtte strateegiale.
Mariana Enriquez, keda on nimetatud ka gooti realismi kuningannaks, on üks tõlgitumaid tänapäeva Argentiina kirjanikke. Žanrikirjanduse võtteid kasutades käsitleb ta oma loomingus Argentiina poliitilist ja sotsiaalset lähiajalugu ning selle taustal inimeste igapäevast elu, kus leidub kõrvuti hoolimatut jõukust ja söövitavat vaesust ning kummitavad diktatuuriaegsed ängid ja mure looduskeskkonna hävimise pärast. Julge hooga käsitleb ta ebamugavaid teemasid ja toob rambivalgusesse tavatuid tegelaskujusid.
Kogumikus „Asjad, mis me tules kaotasime“ on 12 lugu, milles lugeja kohtub pahaendeliselt veidrate laste, mässumeelsete teismeliste, kinnisideede ja traumade kütkes inimeste, painavate viirastuste ja kummitavate majadega. Ratsionaalne ja seletamatu, realistlik ja üleloomulik sulavad Enriqueze loomingus kokku omanäoliseks lummavaks tervikuks.
Saatesõnas „Buenos Airese gootika“ ütleb Ladina-Ameerika kirjanduse asjatundja Ruth Sepp: „Tema poeetika, tume, toores ja ometi sõltuvust tekitav, ei jäta lugejale mingit pääseteed.”
Ajalooline romaan "Avignon" annab laiahaardelise ja sügava pildi keskaegsest Euroopast. 1346. aastal oli Avignon õitsev ja edenev linn. Oma sõbralikkuse sallivuse ja jõukuse poolest tuntud Avignoni valitseb paavst Clement VI. Seal eraldatud maa-alal elavate juutide elu oli tihedalt seotud kristlaste eluga ning pinged linnas mõjutasid mõlemat kogukonda. Musta surma - katku saabudes kisti aga kõik selle kunagi nii jõuka linna elanikud meeleheitlikku võitlusse ellujäämise nimel.
„Tüdrukust sirgub naine, noatera kõril.”
Nii algab Betty Carpenteri lugu. Betty sünnib 1954. aastal. Tema isa on tšerokii ja ema valge naine. Betty on peres kaheksast lapsest kuues ja kõige rohkem isa moodi. Väike Indiaanlane, nagu isa teda kutsub. Nad on viletsal järjel ja vägivald ähvardab neid nii väljaspool kodu kui kohutaval kombel ka pereringis. Isa jutustatud lugude toel leiab Betty pelgupaiga loodusest, mis on täis imesid, kuid pikapeale tulevad päevavalgele pere süngeimad saladused. Kõige rängem on see, et tüdruk ei saa neid kellegagi jagada.
Raskustest hoolimata on Betty südikas. Ta elav uudishimu looduse ja armastus õdede-vendade vastu ning isa imepärased lood toidavad tema kujutlusvõimet ning kõige koletu kiuste, mida ta kogenud on, leiab ta oma väljapääsu: ta hakkab kirjutama. Ta paneb paberile ka üleelatud õudused ning matab need sügavale maha – hetked, mis lõikasid nii valusalt südamesse, et neist ei saanud rääkidagi. Aga viimaks on aeg.
Romaan põhineb Tiffany McDanieli enda ema lool. See on korraga valus ja poeetiline lugu ühe väikese tüdruku sirgumisest nooreks naiseks.
„Blondid elajad” on Klimova autobiograafilise triloogia kolmas raamat. Romaani tegevus leiab aset 1990. aastatel, Venemaa jaoks pöördelisel kümnendil, millele Marusja heidab nähtava pingutuseta pilgu teise aastatuhande lõpu kõrgustest. Kirjaniku loodud Vene uusdekadentidest ja transvestiitidest tegelaskujud, kes vahetavad mängleva kergusega maske ja kostüüme, sobivad ülimalt hästi tolle kümnendi globaalse karnevali õhustikku. Esmakordselt 2001. aastal väikses tiraažis ilmunud „Blondid elajad” sai vene kirjasõna kõige nõudlikumate nautlejate seas kohe kultusraamatuks. Klimova autobiograafilise triloogia esimesed kaks romaani, „Siniveri” ja „Majake Bois-Colombes’is”, on eesti keeles ilmunud Loomingu Raamatukogus.
"Dina pärandus" on kolmas ja viimane raamat romaanitriloogiast, mille esimesed kaks osa "Dina raamat" ja "Õnne poeg" ilmusid eesti keeles vastavalt 1997. ja 1999. aastal. Sündmustik areneb 19. sajandi teisel poolel Põhja-Norras, kuhu koolitatud arstina pöördub Kopenhaagenist tagasi Benjamin, tuues kaasa oma ematuks jäänud tütre Karna. Koju pöördub tagasi ka pikki aastaid Euroopas elanud Benjamini ema Dina. Nii kujuneb raamatust kaasakiskuv jutustus kolme põlvkonna kohtumõistmisest iseenda ja minevikupärandi üle. Jõuliselt tõuseb esile Benjamini kuju, kes arstina võidab suure lugupidamise ümbruskonna rahva hulgas. Ühiskondlikus plaanis kirjeldatakse teoses üleminekut «uude aega». talupojaühiskonnast linnaellu. Kuid esiplaanil on siiski inimestevahelised suhted, mis loovad romaanis suuri pingeid. See on raamat keerulistest inimsuhetest, armastuse mitmekesisest palgest, teise inimese läheduse igatsusest, muusika tähendusest ja oma valiku talumisest.
„Doppelgänger“ on horvaadi kirjanduse üks omanäoliseimaid lühiromaane ja jutustab kaks põimuvat lugu. Esimene räägib kahe üksi jäänud vanainimese teineteiseleidmisest uusaastaööl, kus antakse ja võetakse teineteisest kõik, sest „aeg on habras“ ja „me oleme täiskasvanud inimesed, pole mõtet keerutada“. Teises loos kohtume noorelt pensionile saadetud spiooni Printziga, kes langeb elust järjest rohkem välja. Ta mõtleb leplikult oma kujunemisloole ja püüab vanavarakaupmehe abil heastada oma perekonna tehtud kurja. Neist kahest tuleb kokku äärmiselt tundlik ja kohati grotesknegi balkanlik lugu vananemisest, loobumisest, pisikestest rõõmudest, ninasarvikutest ja enesehävitamisest.
Daša Drndić (1946–2018) oli horvaadi kirjanik, dramaturg, esseist ja õppejõud, kes kujundas autobiograafilist, dokumentaalset ja fiktiivset ainest segades välja talle eriomase mälukirjandusliku stiili. Autori loomingut tutvustab oma saatesõnas lähemalt raamatu tõlkija Madis Vainomaa.
Kui mitu korda jaksab üks mees oma elus kannapöörde teha ja uuesti alustada? Nüüdsel ajal esineb ta Lawrence Alexanderi nime all ristluslaevadel, lahutades kergete klaveripaladega reisijate meelt. Ühel päeval aga toob ootamatu teade meelde varasemad eluetapid: lapsepõlve ja nooruse Laurits Simonsenina Stockholmis, suurkodanlikus peres, lootuse saada kuulsaks pianistiks, selle purunemise, abiellumise Siljaga, kelle vanemad on kunagised sõjapõgenikud Eestist. Kümnendal pulma-aastapäeval aga selgub üks tõsiasi, mille peale Laurits katkestab suhted oma vanematega ning otsustab koos naise ja kooliminekueas tütar Liisiga kolida Tallinnasse. Uus elu hiljuti taasiseseisvunud Eestis hakkab kenasti sujuma, kuni saabub saatuslik septembriöö 1994… Anne von Canal (snd 1973) on õppinud skandinavistikat ja germanistikat, tõlkinud norra ja rootsi keelest ja tegutses kümme aastat kirjastusalal, enne kui pühendus kirjutamisele. „Ei meri ega maa” on tema debüütromaan, mis on pühendatud parvlaev Estonia hukkumise 20. aastapäevale.
Itaalia nüüdiskirjaniku Marcello Venturi (1925–2008) romaan kujutab endast minevikureisi, mille noor peategelane Enrico võtab ette oma päritolu kindlakstegemiseks ja mis lõpeb traagilise avastusega, et ta on just see, kes ta kõige vähem tahtnuks olla.
Ágota Kristóf (1935–2011) oli Ungari päritolu Šveitsi kirjanik, kelle looming on pälvinud mitmekülgset tunnustust. Romaan „Eile“ räägib oma kodumaalt põgenenud mehe loo, ent sama palju räägib see kõigist neist inimestest, kes on kunagi pidanud kodust lahkuma ja asuma elama võõrsile, kes on olnud sunnitud kohanema uutes oludes ja võõras keeles. See on ka ajatu lugu üksindusest, kurbusest ja armastuse igatsusest.
Koos romaaniga „Eile“ ilmuvad esmakordselt eesti keeles Kristófi novell „Mathias, kus sa oled?“ ja näidend „Line, aeg“. Ka neis on vaatluse all armastuse võimalikkus, aja halastamatu kulg, tunnete püsitus, ja nii hakkavad kolme teksti vahel toimima ootamatud kokkukõlad. Nagu ütleb oma saatesõnas „Piiridel kõndija Ágota Kristóf“ raamatu tõlkija Triinu Tamm: „Justkui kaleidoskoobis raputab autor segamini tükikesi tegelaste elusaatustest ja uuele kohale kukkudes lubavad need ehk lugejalgi vaadata asjadele veidi teise nurga alt, aimata uutes konstellatsioonides olemise peidetumaid kihte.“
Ágota Kristófilt on eesti keelde tõlgitud ka romaanitriloogia „Kaustik. Katsumus. Kolmas vale“ (Kupar, 1997, tlk Urmas Rattus).
Catherine Gaskini „Fiona“ kangelanna on Šotimaal kasvanud noor naine, kellel on kummaline võime õnnetusi ette näha. See tekitab inimestes võõristust ning kui talle pakutakse võimalust minna oma noore nõo koduõpetajannaks Lääne-India saarestikku, haarab ta sellest kinni. Paraku ei saa ta rahu ka seal, sest pinged valgete isandate ja mustade orjade vahel aina kasvavad ning varjatud kired ei tõota midagi head.
Romaani „Grand Hôteli fenomenaalsed naised” tegevus hõlmab eelmise sajandi alguse üheksat aastat ning rajaneb Wilhelmina Skoghi ja Stockholmi maailmakuulsa Grand Hôteli kütkestaval lool.
Jutustus algab ühel külmal detsembriööl. Kuningas Oscar II lossi vastas teisel pool vett paiknevale Stockholmi säravale kroonijuveelile Grand Hôtelile on osaks saanud eesõigus võõrustada esimest Nobeli preemia laureaatide banketti, aga hiilgava fassaadi, pressitud livreede ja laitmatult küpsetatud laanepüü taga varjab juhatus saladust: uhke asutus töötab kahjumiga.
Hotelli päästma kutsutud võimeka Wilhelmina Skoghi kõrval on selle loo peategelased provintsihotellist pealinna proua Skoghi alluvusse võetud Ottilia Ekman, tema noorem õde Torun Ekman, kasuperes kasvanud ja lõpuks koos Märta Erikssoni ja Beda Johanssoniga hotelli majandusosakonnas esimest korda siirast sõprust kogev Karolina Nilsson, mehe vägivalla all kannatav majapidamisosakonna juhataja Margareta Andersson ning hotellis elav õuedaam Elisabet Silfverstjerna, kellel on varjata omaenda valus saladus.
Helen Oyeyemi (snd 1984) mitmekihiline ja lummav romaan "Härra Fox" on ennekõike Sinihabeme teema variatsioon. Tuntud kirjanik härra Fox ei suuda hoiduda oma kangelannade tapmisest. Teda ei saa aidata ka tema naine Daphne. Alles siis, kui elustub kirjaniku väljamõeldud muusa Mary Foxe, võtab lugu uue pöörde. Mary kutsub härra Foxi mängima, mitmesuguseid rolle täitma. Tahes-tahtmata sekkub nende mängudesse ka Daphne. Oyeyemi ühendab meisterlikult folkloori ja tegelikkust. Nii põimib ta härra Foxi, Mary ja Daphne kummalisse armukolmnurka mitmesuguseid lugusid, ent nende kõigi põhiteemaks on meeste ja naiste suhted, domineerimine ja allumine. Läbivaks motiiviks on ka rebased ja rebaslikkus.
Helen Olajumoke Oyeyemi on Nigeerias sündinud inglise kirjanik. Ta avaldas oma esimese romaani "The Icarus Girl" juba 20-aastaselt. See teos käsitles siiruse ning kirglikkusega kultuuride ja põlvkondade vahelisi vastuolusid. 2011. aastal ilmunud "Härra Fox" on Oyeyemi kolmas romaan.