Kaasaegne: välisautorid
Siit leiad ilukirjanduse alla kuuluvad välisautorite teosed, mille esmatrükk on olnud 1990. aastal või hiljem!
See romaan on austusavaldus tööle, mida tehakse Keenia rahvusparkides, kus tulevastele põlvedele säilitatakse Ida-Aafrika puutumatut loodust, ja tunnustuseks neile meestele, kelle hoole all need reservaadid on. Romaani tegevus areneb Ambolesi reservaadis.
Romaanis on põimunud kolme orvuks jäänud lapse elukäigud. Etioopia poisi Solomoni ning üksteisest lahutatud Indiast pärit õdede Muna ja Sita lapsepõlv ning elud kulgevad 1970. aastatel omasoodu Addis Abebas, Bombays, Barcelonas ja Kuubal. Täiskasvanutena ristuvad nende teed aga Barcelonas. Mitmete lähimineviku sündmuste taustal hargnevad, tõsielust inspireeritud lood võiksid olla hääletoruks tuhandetele sarnastele. Realistlikud olukirjeldused avavad lugejale maakera eri paigus valitseva lohutu reaalsuse ja ühtlasi tohutu kultuurilise mitmekesisuse. See on jutustus, mis kompab sotsiaalseid ja kultuuripiire; lugu vastupanust, visadusest, unistustest - sellest, mis inimesi ühendab.
Norra kirjaniku Trygve Gulbransseni romaanitriloogia teine ja kolmas raamat, eesti lugejale juba tuttava "Ja taamal laulavad metsad" järg, milles autor jätkab uhke Bjørndali mägismaatalu elu kujutamist.
Tegevus toimub firmas, mis tegeleb kuulsuste geneetilise pärandi müügiga. "Doonoriteks" on tippteadlasi, kultuuritegelasi ja kroonitud päidki. Et nood asja olemusest midagi ei tea, tekib hulgaliselt koomilisi olukordi.
"Seitsmeviilumaja" tegevus hargneb Uus-Inglismaa puritaanlikus keskkonnas, kus minevikus sündinud ülekohus jääb üht suguvõsa needusena painama, et lõpuks siiski armastuse võluväel haihtuda.
"Inezi vaist" on armastusromaan, mille sündmustik areneb erinevatel aegadel. Keerulised suhted kuulsa dirigendi Gabriel Atlan-Ferrara ja soprani Inez Prada vahel leiavad aset reaalsel tasandil 20. sajandi erinevatel aastakümnetel, peegeldades ka selle nüüdseks katastroofide sajandiks nimetatud ajastu kataklüsme. Teine, ajatu armastuslugu, milles saab nähtavaks algupärane Inez, a-nel, on kujutatud müütilisel plaanil. 92 aastasena tunnistab Gabriel, et tulevik tähendab talle surma, kuid minevik armastust ja Inezi. Kuid varsti nad kohtuvad taas...
Kui mitu korda jaksab üks mees oma elus kannapöörde teha ja uuesti alustada? Nüüdsel ajal esineb ta Lawrence Alexanderi nime all ristluslaevadel, lahutades kergete klaveripaladega reisijate meelt. Ühel päeval aga toob ootamatu teade meelde varasemad eluetapid: lapsepõlve ja nooruse Laurits Simonsenina Stockholmis, suurkodanlikus peres, lootuse saada kuulsaks pianistiks, selle purunemise, abiellumise Siljaga, kelle vanemad on kunagised sõjapõgenikud Eestist. Kümnendal pulma-aastapäeval aga selgub üks tõsiasi, mille peale Laurits katkestab suhted oma vanematega ning otsustab koos naise ja kooliminekueas tütar Liisiga kolida Tallinnasse. Uus elu hiljuti taasiseseisvunud Eestis hakkab kenasti sujuma, kuni saabub saatuslik septembriöö 1994… Anne von Canal (snd 1973) on õppinud skandinavistikat ja germanistikat, tõlkinud norra ja rootsi keelest ja tegutses kümme aastat kirjastusalal, enne kui pühendus kirjutamisele. „Ei meri ega maa” on tema debüütromaan, mis on pühendatud parvlaev Estonia hukkumise 20. aastapäevale.
Tänapäeva Prantsusmaa menukamaid kirjanikke Philippe Delerm on kahtlemata lühivormide suurmeister. Ta kirjutab kõige argisematest asjadest, hetkedest ja olukordadest meie ümber sellise tabavuse ja nõtkusega, et tema lühilood on tänaseks toonud talle suure tuntuse nii Prantsusmaal kui mujal maailmas.
Delermi lühiromaani "Terve pühapäeva oli sadanud" (1998) peategelaseks on erakordselt sümpaatne, pisut veidrik härra Spitzweg, kes elab Pariisis. Härra Spitzweg lausa jumaldab oma kodulinna ning koos temaga võime avastada selle müütilise suurlinna peidetud soppe ja nurgataguseid, mida tunneb üksnes see, kes on seal elanud. Mõnusa huumori ja erakordselt tundliku sõnaga kirjeldab Delerm härra Spitzwegi väikest maailma.
"Naise kättemaks" on tegelikus elus korduvalt ette tulev lugu sellest, kuidas vanem mees otsustab pikendada noorust uue ja noore naise võtmisega. Endine ja juba eakam naine peab aga ise vaatama, kuidas ta endaga toime tuleb. Seda enam, kui veel selgub, et mehe uus kallim on naise kolleeg ja sõbranna.
Raamatu autor Jānis Lejiņš rõhutab oma romaanis üht põhilist mõtet: see, mis juhtus 12.–13. sajandil Läänemeremaades, ei olnud paljalt mõne suure rahva kuri soov mõnda teist väiksemat alla heita; asi oli juurdepääsus kaubateedele
Romaani tegevus algab 476. aastal, Rooma keisririigi lõpupäevil. Viimane keiser on moodustanud talle ustavatest meestest vanade traditsioonide kohaselt leegioni, kuid ka sellel ei õnnestu teda barbarite reetliku rünnaku eest kaitsta. Peagi on keisri perekonnast elus üksnes keisri poeg, noor keiser Romulus Augustus, kuid temagi on vangistatud ja ta elu on ohus.
Kuid mitte kõik leegionärid pole surnud – käputäis ellujäänuid otsustab viia ellu võimatuna näiva plaani päästa noor keiser ja toimetada ta ohutusse paika. Oma eluga riskides vabastavad nad keisri ja tema salapärase õpetaja Meridius Ambrosinuse ning tagaajajate eest põgenedes suunduvad nad läbi Euroopa Briti saarte poole...
Raamatu autor Valerio Massimo Manfredi on Milano ülikooli klassikalise arheoloogia professor. Ta on avaldanud mitmeid artikleid ja akadeemilisi raamatuid, aga ka üheksa ilukirjanduslikku teost, nende seas Aleksandri triloogia, mis on juba tõlgitud kahekümne nelja keelde ja avaldatud kolmekümne kaheksal maal.
Romaanis avab autor lugejate meeled ka tänapäeva keerulises maailmas leiduvale headusele ja ilule. Ta osutab meie kasutamata võimalustele ning näitab, mida kõike suudavad meie mõttejõud ja kujutlusvõime.
Voltaire on leedu aadlinaise Marta Skowrońska, tsaar Peeter I abikaasa ja esimese Vene keisrinna Katariina I elu nimetanud „kõige uskumatumaks esilekerkimiseks, 18. sajandi Tuhkatriinu looks”. Kuid see autentsetele ajastu allikatele tuginev romaan lõhub iga muinasjutu stereotüüpe. Vaevalt viieaastaselt orvuks jäänud Marta Skowrońska koges noorpõlves nii teenija, pesunaise, sõjavangi kui ka seksiorja saatust. Olnud leedu soost favoriidi Aleksandr Menšikovi salaarmastatu, sai temast hiljem tolle parima sõbra Peeter I armuke ja naine. Kahe leedulase ja Vene tsaari vahel pulseerib pingest laetud armastuse ja sõpruse kolmnurk, mida valitseb pideva kahtluse õhustik: kes kellega manipuleerib, kes on ohver, kes võrgutaja, kes kupeldaja? Millise saatuse määrab võim? On see muinasjutt või tragöödia?
Kunstiajaloo doktori, kirjaniku Kristina Sabaliauskaitė uusim romaan „Peetri keisrinna” on romaanidiloogia esimene osa. Teos valiti 2019. aastal Leedu ühe suurima uudisportaali 15min.lt konkursil aasta raamatuks.
Voltaire on leedu aadlinaise Marta Skowrońska, tsaar Peeter I abikaasa ja esimese Vene keisrinna Katariina I elu nimetanud „kõige uskumatumaks esilekerkimiseks, 18. sajandi Tuhkatriinu looks”. Kuid see autentsetele allikatele tuginev romaan lõhub igasuguseid muinasjutulisi stereotüüpe. Hommik, algavad keisrinna agoonia viimased kaksteist tundi. Halastamatult lähenev surm ja Jumala kohtupidamine, siin maailmas otsa saav aeg reastavad Katerina mõtteis mälupilte, mis muutuvad elu aruandeks. Võimu tippu tõusnud valitseja, küpsuse künnise ületanud naine, üha sünnitav ja leinav ema, suure inimese abikaasa. Kaks reisi – läände ja itta – sunnivad teda mõtlema, milline on tema mehe loodav impeerium ja kelleks on muutunud ta ise. Saatus on mõõtnud talle välja peaaegu kõik rollid, mis vaid naisele osaks saada võivad. Kuid viimasel reisil omaenda hinge tagumistesse soppidesse otsib ta vastuseid: kas võim vabastab või vangistab? Kummale poole kaldub tema viimse kohtupäeva kaal?
Kunstiajaloo doktori, menuka leedu kirjaniku Kristina Sabaliauskaitė romaanidiloogia „Peetri keisrinna” tugineb epohhi põhjalikule uurimisele, autentsetele allikatele ning ajalooliste isikute säilinud kirjadele. Sarja esimene osa valiti 2019. aastal Leedu ühe suurema uudisteportaali 15min.lt konkursil lugejate ja kirjandusekspertide poolt aasta parimaks raamatuks. Eesti keeles ilmus „Peetri keisrinna I” 2021. aastal ja pälvis samuti suurt tähelepanu.
Margaret Atwoodi düstoopiline meistriteos „Teenijanna lugu“ on moodne klassika. Romaani järjega „Testamendid“, mis pärjati 2019 Bookeri preemiaga, viib autor loo dramaatilise lõpuni. Rohkem kui viisteist aastat pärast „Teenijanna loos“ kirjeldatud sündmusi võimutseb Gileadis endiselt teokraatlik režiim, ent on märke selle sisemisest määndumisest. Sel otsustaval hetkel ristuvad kolme väga erineva naise eluteed ning tulemus mõjutab nende kõigi, nagu ka Gileadi saatust. Kaks naist on veel noorukesed, Gileadi režiimi ajal üles kasvanud. Nende tunnistustele lisandub kolmanda, vanema naise hääl. Tema on saavutanud Gileadis mõningase mõjukuse häbitute saladuste teadmise tõttu. „Testamentides“ näitab Atwood, kuidas iga naine, tegelikult iga inimene, on sunnitud türanniale üles ehitatud ühiskonnas kohanema, oma koha leidma ja mõtlema, kui kaugele ta sellesse uskumises läheb. Atwoodi enda sõnutsi ärgitas teda „Teenijanna loo“ järge kirjutama just lugejate huvi, teisalt lähtus ta ka sellest, mis meie maailmas praegu toimub.
Alates varasest noorusest on Levana tundnud uhkust oma juudi päritolu ja perekonna tugeva naisliini üle. Üks tema eeskujudest on vanaema Hana Lazare, kes on väikese tüdrukuna põgenenud oma kodumaalt Eestist, et pääseda holokaustist, mille ohvriks langes tema ülejäänud pere. Elu lõpupäevil tabavad Hanat segadushood, mille käigus paljastuvad üksikasjad, mis löövad Levana maailmapildi kõikuma. Algab tõeotsing, mis sunnib noort naist kõike, mida ta vanaemast teab, küsimärgi alla seadma. Sedamööda, kuidas tegevus liigub Pariisist Brüsselisse ja sealt edasi Iirimaa läänerannikule, jõuab Levana vanaema tõelise loo jälile ja avastab saladuse, mis on sundinud proua Lazare’i terve elu oma minevikku varjama.
Raamatu käsikiri võitis 2020. aastal iirikeelse kirjanduse konkursil romaani kategoorias esikoha. 2022. aastal kandideeris teos Euroopa Liidu kirjandusauhinnale ja valiti žürii poolt viie parima hulka.
Kolmekümnendate eluaastate keskpaigas malbe ja otsusekindlusetu professionaalne portretist lahkub Tōkyōst, kui naine ta maha jätab, ning satub kuulsa kunstniku Amada Tomohiko mägimajja. Kui mees avastab kunstniku pööningule peidetud maali, avab ta tahtmatult salapäraste sündmuste ringi. Selle sulgemiseks peab ta läbi käima teekonna, mida saadab müstiline kellukese helin, miniatuurse inimkuju võtnud Idee, teispool orgu elav elegantne ärimees, varaküps teismeline tüdruk, natsiliidri mõrvakatse Teise maailmasõja aegses Viinis, auk kunstniku maja taga ja allilm, kus kummitavad Topeltmetafoorid. Armastuse, üksinduse, sõja ja kunsti jõudemonstratsioonina – samuti kummardusena „Alice’ile imedemaal”, „Don Giovannile”, „Sinihabeme lossile” ning omamoodi ka „Suurele Gatsbyle” – on „Komtuuri tapmine” kujutelm, mis imeb endasse.
„Häving” on poliitiline triller, mille tegevus on paigutatud lähitulevikku, aastatesse 2026–2027. Veebis levivad salapärased sõnumid, pannakse toime terroriakte, keegi tahab valitsevale eliidile märku anda, et senine ühiskonnakorraldus ei ole jätkusuutlik ei poliitilises ega ka ökoloogilises mõttes. Romaani peategelane on Paul Raison, kohe viiekümneseks saav majandusministeeriumi ametnik, ministri parem käsi ja usaldusalune. Presidendivalimiste vaatemängu ja jätkuvate terrorirünnakute taustal hakkab vaikselt lahti rulluma ka üks palju isiklikum ja intiimsem lugu, mis sunnib Pauli seisma silmitsi suurte eksistentsiaalsete küsimustega.
„Vaimude labürint“ on ohtralt tunnustust pälvinud Hispaania kirjaniku Carlos Ruiz Zafóni tetraloogia „Unustatud raamatute surnuaed“ neljas ja viimane osa. Eelnevalt on romaanisarjas ilmunud „Tuule vari“, „Ingli mäng“ ja „Taeva vang“ (tlk Kai Aareleid). Salapolitseis töötatud kakskümmend aastat on jätnud Alicia hinge armid ning ta palub oma ülemuselt Leandrolt luba erru minna. Enne aga tuleb tal lahendada viimane juhtum ja leida üles saladuslikul moel kadunud Hispaania kultuuri- ja haridusminister Mauricio Valls. Too oli Teise maailmasõja ajal vanglaülem Montjuïci kindluses, kus kandsid karistust paljud kirjanikud, nende seas lugejale romaanisarja varasematest osadest tuttavad David Martín ja Víctor Mataix. Nende kirjanike otsinguil kohtub Alicia Barcelona vanaraamatukaupmeeste Semperetega, kes, nagu selgub, tundsid kunagi ammu tema vanemaid. Koos elutormidest räsitud politseiniku Vargasega asub Alicia lahendama inimröövide ja mõrvadega pikitud salapärast juhtumit, mille käigus tuleb ilmsiks üha uusi võikaid üksikasju, kõik seotud Franco režiimi korruptsiooni ja kuritöödega.
