Kaasaegne: välisautorid

Väljapaistva norra kirjaniku Johan Borgeni (1902-1979) kõlbelise valiku probleeme käsitleva romaanitriloogia (Väikelord, 1955; Tumedad lätted, 1956; Käes, 1957) esimene raamat. Selle peategelane on keskkodanluse hulgast pärit puberteedieas nooruk, kelle šokeerivas käitumises ilmnevad isiksuse lagunemise esimesed tunnused.

Sügavalt intiimne, ent siiski üldinimlik lugu kaotusest, kahetsusest ja stoilisusest. Philip Roth pöörab tähelepanu ühe perekonna valusale kokkupuutele ajalooga, ühe mehe terve elu kestvale heitlusele surelikkusega.

Peategelane on edukas reklaamikunstnik ühes New Yorgi agentuuris, tal on esimesest abielust kaks poega, kes teda põlgavad, ja teisest abielust tütar, kes teda jumaldab. Ta on armastatud vend toredale mehele, kelle füüsiline heaolu äratab temas kibedat kadedust, ning üksildane endine abikaasa kolmele väga erinevale naisele, kellega on abielus olnud. Ja lõpuks on ta inimene, kes on saanud selleks, kes ta olla ei taha.

 

Tuntud ungari kirjaniku Géza Ottliku (1912–1990) romaan «Kool piiril» käsitleb ühe Ungari piiri äärse sõjakooli sisemaalima. Lugu esitatakse kahe jutustaja, sõjakooli kahe kasvandiku vaatepunktist. Ühe – surnud Medve – mõtted pärinevad käsikirjast, milles ta kirjeldab detailselt kasvandike eluolu ning üritab võimalikult täpselt edasi anda kogu õhustikku. Teine jutustaja on Medve sõber Beebee, kes kommenteerib ja täiendab sõbra käsikirja. Kaks vaatepunkti ja kaks ajatasandit annavad kokku üldpildi. Näeme, kuidas värsked kasvandikud kaotavad piirsituatsioonis järk-järgult oma lapseliku süütuse ja on sunnitud valima: autonoomia, solidaarsus, pugemine või karjainstinkt. Nad õpivad, kuidas pidada vastu vaenulikus maailmas ning kuidas käia säästlikult ringi sõnade ja liigutustega. Romaan käsitleb moraalseid väärtusi ja on piisavalt üldistusjõuline, et pakkuda unustamatut elamust ning mõtlemisainet tänapäeva lugejale. Ungaris on «Kool piiril» muutunud kultusromaaniks.

Norma on ebatavaline noor naine, kelle juuksed kasvavad väga kiiresti ning reageerivad meeleolumuutustele. Kogu elu on Norma ema püüdnud saladust varjata. Kui ema kahtlastel asjaoludel sureb, jääb Norma maailma ihuüksi. Ta otsustab välja uurida surma põhjuse ja läheb tööle juuksurisalongi, kus ema töötas. Tasapisi hakkab lahti hargnema maagiline lugu, kus ilutööstusele lähenetakse uue vaatenurga alt. Tähelepanu juhitakse inimkaubanduse ohvritele, loomkatsetele, vaesusele ning surrogaatlusele. Selles mitmekihilises põnevusromaanis käsitletakse ka Sofi Oksanenile omaseid teemasid: ülemaailmne kuritegevus, naiste õigused, meeste domineerimine ja rasked valikud inimeste elus. Sofi Oksanen on ise öelnud raamatu kohta järgmist: „Mulle on peamine panna inimesi mõtlema ja märkama asju meie ümber. Naisi julmalt ära kasutavad ärid võivad tunduda kauged, aga need on kõikjal meie ümber.“

 

"Kui tuvid kadusid“ on romaan Eesti lähiajaloost, rahutuse ja petliku rahu aegadest. Romaan liigub läbi kolme aastakümne, mille sisse jääb Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpp, Teine ilmasõda ning servapidi sulav ja stagneeruv Nõukogude Liit. Samas on aga tegu looga, mis käsitleb üldisemalt inimese ja võimu suhteid, vaatleb võimuga kohanemist ja kohanematust, räägib maskidest, mida inimesed on võimelised või võimetud kandma. Kas hoida hammasrataste vahel selg sirge või muutuda ise hammasrattaks?

Nagu Sofi Oksase varasemad teosed „Stalini lehmad“ ja „Puhastus“, räägib ka „Kui tuvid kadusid“ poolitatud Euroopast ja ajaloo puretud Eestist, tema inimeste lootustest ja kaotustest. Sellestki, et mõnikord on need kaks üks ja sama.

Viktor Pelevin kirjutab ümber Theseuse ja Minotaoruse müüdi ja keerab sellega pahupidi kõik arusaamad sellest, milline üks korralik müüt peab välja nägema.

Kui ajalooline romaan räägib teos Taani kuningas Christian VII ja tema ihuarstist Johann Friedrich Struenseest, kelle kätte vaimuhaige monarh andis 1768. aastal kogu võimu. Noor saksa arst oli Voltaire’i ja Rousseau jünger ning viis lühikese ajaga feodaalses, pärisorjuslikus Taani riigis läbi omamoodi revolutsiooni. Mõistagi ei saanud puhta idee kokkupõrge reaalse poliitikaga jääda karistamata: neli aastat hiljem Struensee hukati. Prantsuse revolutsioonini oli jäänud siis veel 17 aastat. Kui armastusromaan jutustab teose tundlikus võtmes loo Struenseest ja kuningas Christian VII abikaasast, noorest Inglise printsessist Caroline Mathildest, kellest lugeja silme all kasvab eneseteadlik ja julge naine, kes läheb sirge seljaga vastu traagilisele saatusele. Kui filosoofiline romaan käsitleb teos vaimu- ja võimuvõitlusi, kus väliselt tähtsusetud ja tõrjutud, nagu Ove Høegh-Guldberg, tahavad saada suureks, nii nagu kidur võpsik loodab pääseda vohama seal, kus suured tammed on maha võetud.

Tomas Eloy Martínez sündis 1934. aastal Argentiinas. Tema esimene raamat ja esimesed artiklid ilmusid ajavahemikus 1968-1973. Sõjaväelise diktatuuri ajal elas ta pagenduses Venezuelas, kus kirjutas veel kolm raamatut. "Püha Evita" ilmus 1977. aastal ja sai otsekohe väga populaarseks. Raamatu aluseks on Eva Peroni lugu, kes suri ja sai ühtlasi surematuks 26. juulil 1952. aastal. Tema palsameeritud keha aga peideti, rööviti, maeti, kaevati taas välja ja tassiti ringi. Tomas Eloy Martínez on loonud paeluva kirjandusteose vaesest tüdrukust, kellest sai Argentiina kroonimata kuninganna. "Siin on lõpuks raamat, mida ma alati olen tahtnud lugeda." Gabriel Garcia Marquez

Kolm paralleelset mälestust kolmest eri ajajärgust: pagemisest eelmise sajandivahetuse Saksamaal, lapsepõlvest stalinistlikus Ungaris ja eneseleidmisest seitsmekümnendate Ida-Berliinis. Kaksteist aastat kirjutatud romaan, milles kirjanik sukeldub sedavõrd oma tegelaste süvakihtidesse, et äärmiselt isiklik ja reeglipäratu muutub korraga üleüldiseks, kehamälu avab ajaloomälu, tegelaste meelelistest eneseotsingutest kujuneb ajastu psühhogramm. 1980ndate aastate Ungari proosauuenduse peateos, mida Susan Sontag on nimetanud 20. sajandi lõpukümnendite kõige paremaks romaaniks.

Shaun Bythelli humoorikas päevikuvormis jutustus Šotimaal asuvast raamatupoest toob lugejani tegelased, kes said tuttavaks autori eelmises raamatus «Raamatukaupmehe päevik». Uute pihtimuste nautimiseks pole eelmise raamatu tundmine siiski vajalik. Autor vestab oma igapäevaelust haaravalt ning räägib inimestest ja nende tegemistest mõnusa huumoriga, tema toon on britile omaselt korraga nii sarkastiline kui ka kaastundlik.

Romaan käsitleb satiiriliselt tänapäeva Inglismaa ühiskonda, kus käivad käsikäes sõda narkootikumide vastu ja riigiametnike korruptsioon. Erineva sotsiaalse tausta ja saatusega tegelasi ühendab üks tunnus: nende kõigi elud on ühel või teisel kombel seotud narkootikumidega, alates parlamendiliikmetest kuni tänavaprostituutideni.

Dublini ontliku eeslinna tänavaid on katmas lumevaip. Gina silmitseb tasapisi tarduvat linna ja mõtiskleb möödaniku üle. Ta meenutab rikutud abielude hinnaga jagatud õndsust, inimesi koos kõigi nende kiiksudega oma elus, ennast koos kõigi oma kiiksudega inimeste seas, tõuse ja mõõnu.

Peategelane Ram Mohammad Thomas võidab telemängus miljard ruupiat. Kohe pärast seda lasevad mängu korraldajad ta vahistada, sest nad ei usu, et lihtne kelner võib ausal teel sellise mängu võita. Rami päästab politseist noor advokaat, kes laseb noormehel seletada, kuidas too kõiki vastuseid teadis.

See romaan on austusavaldus tööle, mida tehakse Keenia rahvusparkides, kus tulevastele põlvedele säilitatakse Ida-Aafrika puutumatut loodust, ja tunnustuseks neile meestele, kelle hoole all need reservaadid on. Romaani tegevus areneb Ambolesi reservaadis.

Ükski maru ei mölla nii kui loodemaru, kui ta pikil talveõhtuil kaljude vahel vapustades ja mühades lahti pääseb. Ta kihutab fjordi üles vahutavaiks valgeharjalisiks laineiks - paadid kaldal istutavad tiritammi üles hallide kalameeste onnideni ja vanad tüsedad küünisillad tõusevad õhku ning lendavad nagu linnud üle küla. «Taevas halasta,» ütlevad tüdrukud, kes peavad minema lauta lehmi lüpsma, laskuvad maha ja ronivad neljakäpakil üle õue laternaga, mis kustub, ja piimaämbriga, mis lendab oma teed. Ja «Jumal olgu meile armuline» ütlevad vanad naised toas ahjunurgas ning nende mõtted lähevad kaugele põhja poole, Lofootide kalameeste juurde, kes võib-olla on väljas sel ööl.

Islandlase Bergsveinn Birgissoni teos, aimekirjanduse ja ilukirjanduse omapärane sulam, räägib 9. sajandil elanud Geirmundr Hjörssonist, hüüdnimega Mustnahk, kes oli üks Islandi asustajaid. Geirmundr Mustnahka mainitakse „Asustamisraamatus” kui mõjukat meest, kellel oli palju maad, vara ja käsualuseid. Miks siis ei kirjutatud temast saagat nagu teistest tähtsatest meestest? „Must viiking” on katse seda puudujääki seletada ja korvata. Ürikutest ja uurimustest kokku korjatud infokildude põhjal maalib autor pildi Geirmundri isikust ja elukäigust, kasutades lünkade täitmiseks nn teadmistepõhist fantaasiat. Geirmundri isiku kaudu avaneb ka senituntust erinev pilt Islandi asustamisest. Rännakud Geirmundr Mustnaha jälgedes viivad neljale maale: Norrasse, Siberisse, Iirimaale ja Islandile. Geirmundri loosse on põimitud üksikasjalikku teavet tolleaegse kaubavahetuse, meresõidu, mereloomade küttimise, orjapidamise ja muu kohta, mida on oluline teada, et mõista, kuidas Geirmundr saavutas rikkuse ja mõjuvõimu uuel kodumaal. Lisaks põimib autor Geirmundr Mustnaha saaga vahele ka omaenda saaga – Geirmundri saaga kirjutamise loo, oma läbielamised, mõttekäigud ja seletused, kuidas ta jõudis oma julgete hüpoteesideni.

Ed Kennedy on noor taksojuht, pateetiline kaardimängija, saamatu romantik, kes on lootusetult armunud oma töökaaslasse ja sõpra Audreysse. Ed elab koos kohvisõltlasest koera Uksevalvuriga, tema elu kulgeb tavapärast igavat rada. Ent ühel päeval satub ta tahtmatult pangaröövi tunnistajaks ja ajab sama tahtmatult selle ka nurja. Aga just see käivitab ettenägematu sündmusterea – Ed saab oma esimese mängukaardi . . . Noormees läheb mänguga kaasa, temast saab sõnumikandja, kel tuleb järgemööda lahendada müstilisi ülesandeid, kuni jääb üksainus küsimus – kes on selle missiooni taga? “Sõnumitooja”on mõistatuslik teekond, milles on rusikaid, naeru ja armastust. MARKUS ZUSAK on noor Austraalia kirjanik, kes elab Sydneys ja kelle loomingust on 2009. aastal eesti lugejani jõudnud Michael L. Printz Honor Book tiitli omandanud ning Paabeli Torni tõlkeauhinnaga pärjatud romaan “Raamatuvaras”.

Vastabiellunud Glen ja Bessie Hyde võtavad ette hulljulge retke – nad üritavad läbida omatehtud paadiga Suure kanjoni, teisisõnu kurikuulsad Colorado jõe kärestikud. Kui see õnnestuks, oleks Bessie esimene naine maailmas, kel see korda läinud. Möödub kuu, retklejatest pole märkigi... Tõsielufaktidel põhinev romaan pole üksnes riskantse seikluse lugu; me elame kaasa kahe noore kohtumisele, nende saatuslikule armastusele, rutakale abiellumisele, mesinädalatele, milleks kujuneb see retk teadmatusse.

Noore taani kirjaniku ilukirjanduslik põnevik, mille sündmustiku keskmes on fotode kompuutermanipuleerimine, aga ka nägemus sellest, kuidas moodne tehnika teeb võimatuks eristada reaalsust väljamõeldisest. Üksikisiku puhul võib see viia kohutavate tagajärgedeni. Romaani tõlkeõigused on müüdud paljudele nimekate kirjastustele üle maailma. Sellest thrillerist tehakse ka film.

Üks mees põgeneb lumetormi varjus. Ta eksleb Keskmassiivi tühjadel lagendikel, kust kellelegi ei tule pähe teda otsida. Ta tahab üles leida vana poksija Kochko, kelle elu ta kunagi on päästnud. Ent elul on varuks ootamatusi ning lugeja ees rullub lahti kirju kangas, milles leidub nii armastust esimesest silmapilgust, kauni žongleerija pallikaskaade kui kurttummade laste lumemänge, ning kriminaalse pinevuse asemel ilmuvad meie ette haprad ja omapärased kujud nagu fantaasiaküllane hauakaevaja Bichon ja kabareelauljanna Faustine. Kas põgenik mõistab, et leidis sootuks enam, kui oli otsinud? Üks mees põgeneb lumetormi varjus. Ta eksleb Keskmassiivi tühjadel lagendikel, kust kellelegi ei tule pähe teda otsida. Ta tahab üles leida vana poksija Kochko, kelle elu ta kunagi on päästnud. Ent elul on varuks ootamatusi ning lugeja ees rullub lahti kirju kangas, milles leidub nii armastust esimesest silmapilgust, kauni žongleerija pallikaskaade kui kurttummade laste lumemänge, ning kriminaalse pinevuse asemel ilmuvad meie ette haprad ja omapärased kujud nagu fantaasiaküllane hauakaevaja Bichon ja kabareelauljanna Faustine. Kas põgenik mõistab, et leidis sootuks enam, kui oli otsinud? Meisterlik jutuvestja Jean-Pierre Milovanoff ilmutab end oma kunsti täies suuruses.

Romaanis on põimunud kolme orvuks jäänud lapse elukäigud. Etioopia poisi Solomoni ning üksteisest lahutatud Indiast pärit õdede Muna ja Sita lapsepõlv ning elud kulgevad 1970. aastatel omasoodu Addis Abebas, Bombays, Barcelonas ja Kuubal. Täiskasvanutena ristuvad nende teed aga Barcelonas. Mitmete lähimineviku sündmuste taustal hargnevad, tõsielust inspireeritud lood võiksid olla hääletoruks tuhandetele sarnastele. Realistlikud olukirjeldused avavad lugejale maakera eri paigus valitseva lohutu reaalsuse ja ühtlasi tohutu kultuurilise mitmekesisuse. See on jutustus, mis kompab sotsiaalseid ja kultuuripiire; lugu vastupanust, visadusest, unistustest - sellest, mis inimesi ühendab.

Direktor oli minu vastu väga kena see päev kui ta mu tööle võttis. Ma võisin päris ise oma parfümeeriaäri pidada. See laabus hästi. Ainult et kui esimesed tundemärgid ilmusid, siis ma pidin parfümeeriaärist ära tulema. Mitte sündsuse ega millegi sellise pärast, lihtsalt kõik muutus nii keeruliseks. Õnneks sain ma tuttavaks Edgariga, ja Edgarist sai teatavasti vabariigi president. Mina olengi Edgari muusa. Aga keegi ei tundnud mind ära. Ma olin nii palju muutunud. Ei tea, kas ma lasin oma võimaluse käest? Igatahes ei saanud ma ikka veel päris hästi aru, mis minuga toimub. Kõige rohkem tegi mulle muret see sinikas parema rinna all.

"Provokaator" on tundlik lugu pereemast, kelle maailm variseb kokku pärast üht islamistide terrorirünnakut Londonis. Naise abikaasa ja neljaaastane poeg saavad surma, kui kuus enesetaputerroristi jalgpallistaadioni publiku seas pommid õhkavad. Leinas ema püüab leida lohutust, kirjutades kirju kuriteo oletatavale süüdlasele – Osama bin Ladenile. Kuid lool on mitu tahku, miks naine end oma pere surmas süüdistama hakkab? Mis rolli mängib selles loos pereema salajane armusuhe? Kes on juhtunu provokaator? "Ma ei ole täiuslik ema, aga ma räägin sulle täiuslikku tõde, sest me räägime südamest südamesse. See on minu lugu."

"Provokaatori" esmatrükk jõudis imelike kokkusattumuste tõttu Briti poelettidele neljapäeval, 7. juulil 2005. aastal. Päeval, mil terroristide pommid plahvatasidki Londoni metroos ja liinibussis. Nii saavutas raamat hetkega tuntuse kogu Inglismaal. Chris Cleave oleks justkui suurt rahvuslikku tragöödiat ette aimanud – see tegi teose ka meediaväljaannete esikaaneuudiseks ja kõhedusttekitavaks ettekuulutuseks.

Norra menukirjaniku Lars Saabye Christenseni «Oscar Wilde’i lift» on Põhjamaade novelli sarja avaraamat. Novellikogu koosneb kaheteistkümnest kaasahaaravast loost, milles põimuvad nii traagiline kui ka koomiline, juttudes on tubli annus eneseirooniat ning värskendavalt lõbusaid sekventse. On kuldseid kuuekümnendaid koos mässumeelsuse ja vaoshoitud melanhooliaga, on menukirjaniku portreteerimist ajakohaste sündmuste kõverpeeglis, on dramaatilist ja kummastavat lennukogemust, on poliitiliselt julget kommentaari usu teemadel, on klaver, mis keldritrepist alla kukub, on kurjategija, kes poja sünnipäevale saabub, on edukaid ja äpardunud muusikuid, on lift, mis kahe korruse vahel seisma jääb...

Norra kirjaniku Trygve Gulbransseni romaanitriloogia teine ja kolmas raamat, eesti lugejale juba tuttava "Ja taamal laulavad metsad" järg, milles autor jätkab uhke Bjørndali mägismaatalu elu kujutamist.

Torm oli raevutsenud kogu öö, nüüd aga tüündis see äkki ja tekkis surmavaikus... Haldor Bessason ärkas sellest vaikusest. Ta oli lamanud vajununa sügavasse ja unenägudeta unne. Ta ei maganud kunagi paremini kui siis, kui paha ilm möllas vana turbamaja ümber... Nüüd ta ärkas ja kuulatas imestusega pimeduses; - kas tõesti oli nii vaikseks jäänud?... Esimestel sekunditel ei võinud ta kuulda ühtki häält. Õhk oli natuke raske ja sumbunud väikses laepealses kambris. Oli kottpime ja ta ei võinud näha ühtki valgusekuma. Ta pööras enese teisele küljele ja kobas kätega pimeduses, mingist rahutusest äkki haaratud. Ta leidis sooja keha ümara õla ja käsivarre. Rahu ja julgeoleku tunne tuli talle jälle tagasi, ta ringutas ja ohkas mõnutundest.

Tuntud norra kirjaniku talupojaainelise romaanitriloogia esimene raamat, milles kujutatakse uhke mägismaatalu inimeste elu, nende võitlust lausmaaelanike kadeda vaenuga, kõikemõjutavat armastust ja surma. Raamatus on rohkesti põhjamaiselt karget romantikat, karujahtide, talveöiste saanisõitude, uhkete pidude ja ballide kirjeldusi.

20. juulil 1944. aastal plahvatas Adolf Hitleri Ida-Preisimaa peakorteris pomm. Atentaadi korraldasid Saksamaa antinatsistid, kes nimetasid oma vandenõu "Valküürid". Juhuse tõttu atentaat ebaõnnestus, kuid katse suutis maailmale näidata, et mitte kõik sakslased ei poolda natse. Liitlaste agent Richard Haller on tulnud Saksamaale uskumatu ülesandega atentaat peatada - kaunis saksa tütarlaps Elisabeth aga kulub vandenõulaste hulka. Toimub huvide ja tunnete kokkupõrge, seikluslikul taustal areneb kaunis armastuslugu.

Tegevus toimub firmas, mis tegeleb kuulsuste geneetilise pärandi müügiga. "Doonoriteks" on tippteadlasi, kultuuritegelasi ja kroonitud päidki. Et nood asja olemusest midagi ei tea, tekib hulgaliselt koomilisi olukordi.

Hollandi nüüdiskirjanduse säravaima prosaisti elavat tähelepanu äratanud debüütromaan. Blasfeemilis-humoristlik lugu juudi päritolu noormehe identiteedi ja armastuse otsingutest 80ndate lõpu ja 90ndate alguspoole Amsterdamis. Lõputud retked Amsterdami punaste laternate rajoonis, traditsioonist loobumise ja traditsioonis püsimise piiril.

On aasta 1933 ja kirjanik Mihhail Bulgakovi karjäär on kokkuvarisemise äärel. Tema suur sõber ja eeskuju, poeet Ossip Mandelštam arreteeritakse, teda piinatakse ja saadetakse asumisele. Samal ajal astuvad Bulgakovi ellu ja löövad selle täiesti segamini kaks võrdselt salapärast – aga täiesti vastandlikku – tegelast: saatanlik KGB agent, keda kannustab isiklik vimm kõigi kirjanike ja eriti Bulgakovi vastu, ning ohtlikult siiras, kaunis Margarita. Kuklasse hingamas arreteerimisoht ja kõrvuni armunud, asub Bulgakov kirjutama oma kuulsaimat tööd – «Meistrit ja Margaritat». Romaani sündmustik, mille sündmuspaigad ulatuvad Moskva restoranidest, kirjanduseliidi kodudest ja Lubjanka kongidest Siberini välja, keerleb ümber kirgliku armukolmnurga, mis omakorda vastandub tolleaegsetele pingetele vaba loova vaimu ja diktaatorliku režiimi vahel. Margarita on tugev, idealistlik, võrgutav naine, keda armastavad raevukalt kaks väga erinevat meest, aga nad kumbki ei suuda teda kaitsta režiimi eest, mis nõuab inimohvreid.

"Seitsmeviilumaja" tegevus hargneb Uus-Inglismaa puritaanlikus keskkonnas, kus minevikus sündinud ülekohus jääb üht suguvõsa needusena painama, et lõpuks siiski armastuse võluväel haihtuda.

oe on abielus oma kursusekaaslase Mollyga ning neil on väike laps, kuid oma vanematest ei tea ta midagi, sest ta on adopteeritud. Joe ei suuda aga tulla toime teadmisega, et ema oli ta kunagi lapsendamiseks andnud. See ei lase tal nüüd päriselt armastada ka oma poega. Et eluga edasi minna, tuleb kõigepealt jõuda selgusele minevikus. Joe otsustab oma tõelise ema üles otsida. Minevikus tuhnimine võib aga tuua esile vägagi ootamatuid pöördeid. «Tule tagasi, kallis» on raamat esmapilgul ideaalsest perekonnast – mehest, naisest ja pisipojast –, mille püsimajäämine satub aga ootamatult ohtu.

"Inezi vaist" on armastusromaan, mille sündmustik areneb erinevatel aegadel. Keerulised suhted kuulsa dirigendi Gabriel Atlan-Ferrara ja soprani Inez Prada vahel leiavad aset reaalsel tasandil 20. sajandi erinevatel aastakümnetel, peegeldades ka selle nüüdseks katastroofide sajandiks nimetatud ajastu kataklüsme. Teine, ajatu armastuslugu, milles saab nähtavaks algupärane Inez, a-nel, on kujutatud müütilisel plaanil. 92 aastasena tunnistab Gabriel, et tulevik tähendab talle surma, kuid minevik armastust ja Inezi. Kuid varsti nad kohtuvad taas...

Kui mitu korda jaksab üks mees oma elus kannapöörde teha ja uuesti alustada? Nüüdsel ajal esineb ta Lawrence Alexanderi nime all ristluslaevadel, lahutades kergete klaveripaladega reisijate meelt. Ühel päeval aga toob ootamatu teade meelde varasemad eluetapid: lapsepõlve ja nooruse Laurits Simonsenina Stockholmis, suurkodanlikus peres, lootuse saada kuulsaks pianistiks, selle purunemise, abiellumise Siljaga, kelle vanemad on kunagised sõjapõgenikud Eestist. Kümnendal pulma-aastapäeval aga selgub üks tõsiasi, mille peale Laurits katkestab suhted oma vanematega ning otsustab koos naise ja kooliminekueas tütar Liisiga kolida Tallinnasse. Uus elu hiljuti taasiseseisvunud Eestis hakkab kenasti sujuma, kuni saabub saatuslik septembriöö 1994… Anne von Canal (snd 1973) on õppinud skandinavistikat ja germanistikat, tõlkinud norra ja rootsi keelest ja tegutses kümme aastat kirjastusalal, enne kui pühendus kirjutamisele. „Ei meri ega maa” on tema debüütromaan, mis on pühendatud parvlaev Estonia hukkumise 20. aastapäevale.

Suurlinn laieneb. Kui hakatakse rajama pealesõiduteed magistraalile, satub ohtu ümbruskonna viimane puudesalu – Kullimets. Lähikonna asumite elanikud, kes seni on oma aega sisustanud seriaalide vaatamise ja omavahelise nääklemisega, leiavad äkki, et midagi on vaja metsaraiumise vastu ette võtta. Seda enam, et samal ajal ilmub sinnakanti Mando, kummaline mees, kelle imelikud teod tunnustähtedena mõjuvad. Kullimetsa päästekomitee tegevus saab sisse uue hoo… «Lageraie» on terav ja äärmiselt vaimukas olustikukriitika, mis on suunatud nüüd juba meilegi päevakorrale tõusnud arutu tarbimisühiskonna mentaliteedi vastu. Tendentsid, millest kirjutab Degenhardt, on iseloomulikud kaasaegsele Saksamaale, ometi rabavalt sarnased sellele, mis toimub meie endi kodudes.

Tänapäeva Prantsusmaa menukamaid kirjanikke Philippe Delerm on kahtlemata lühivormide suurmeister. Ta kirjutab kõige argisematest asjadest, hetkedest ja olukordadest meie ümber sellise tabavuse ja nõtkusega, et tema lühilood on tänaseks toonud talle suure tuntuse nii Prantsusmaal kui mujal maailmas.

Delermi lühiromaani "Terve pühapäeva oli sadanud" (1998) peategelaseks on erakordselt sümpaatne, pisut veidrik härra Spitzweg, kes elab Pariisis. Härra Spitzweg lausa jumaldab oma kodulinna ning koos temaga võime avastada selle müütilise suurlinna peidetud soppe ja nurgataguseid, mida tunneb üksnes see, kes on seal elanud. Mõnusa huumori ja erakordselt tundliku sõnaga kirjeldab Delerm härra Spitzwegi väikest maailma.

Arturo Bandinile, ülemaailmse majanduskriisi ajal Colorado väikelinnas elavale Itaalia sisserändajate vanimale pojale, osutub talv rängaks. Kui isa näiliselt pere hülgab, jääb teismelise Arturo ülesandeks killud kokku korjata, ehkki tema sisimas möllab segadus, südame on vallutanud esimene armastus ja hinges pakitsevad võimatuna näivad unistused. Moodsa ameerika kirjanduse meistriteos «Oota kevadeni, Bandini» on värvikate tegelastega poeetiline ja liigutav lugu rõhuvast vaesusest, frustreeritud maskuliinsusest, traagilistest armusuhetest ja tormilise noorukiea katsumustest. 1909. aastal sündinud John Fante alustas kirjutamist 20aastaselt ja avaldas esimese lühijutu kolm aastat hiljem. Esikromaan «Oota kevadeni, Bandini» ilmus 1938. aastal ning on sissejuhatus Bandini-tetraloogiasse, kuhu kuuluvad ka «The Road to Los Angeles» ja «Ask the Dust». Viljaka stsenaristina töötas ta ka terve rea Hollywoodi filmide juures. 1955. aastal haigestus Fante diabeeti. 1978. aastal tõi see kaasa pimedaksjäämise, kahe aasta jooksul amputeeriti mõlemad jalad. Ta jätkas kirjutamist, dikteerides naisele Joyce'ile Bandini-tetraloogia viimast osa «Dreams from Bunker Hill», mis ilmus 1982. aastal. Fante suri aasta hiljem. PEN tunnustas Fantet 1987. aastal postuumselt elutööauhinnaga Kirjanik Charles Bukowski nimetas John Fantet oma jumalaks – meheks, kes avaldas sügavaimat mõju tema kirjanikuteele. Ta pühendas Fantele luuletusi ning olevat loometee alguses tihti teistele hõiganud: «Ma olen Arturo Bandini!»

Romaanis kujutatakse sündmusi Hispaanias XV sajandi teisel poolel, kui Kastiilia kuninga Enrique õde Isabel tõuseb Kastiilia troonile ning sõlmib abieluliidu Aragoni troonipärija Fernandoga, tehes nii võimalikuks Hispaania ühinemise. Teose peategelane on Luis de Soca, väike Toledo orb, kellest saab katoliikliku Isabeli lemmiknõunik. Tema aitabki sepistada Isabeli abielu Aragoni Fernandoga.

Valladolidi kuningapaari ajaloolised üksikasjad on ammutatud algallikaist ja vastavad kõik tõele, olgugi et mõnikord on need nii fantastilise värvinguga, et tunduvad väljamõeldistena.

Augustikuisel pärastlõunal kaovad Kamtšatka poolsaare rannalt 8-aastane Sofja ja 11-aastane Aljona. Nädalate ja kuude möödudes jookseb politseiuurimine ummikusse. Tekkinud tühimikust vastu kajav kaotusvalu ja hirm rõhuvad eriti rängalt väikese aga sidusa kogukonna naisi. "Kadunud maa" viib lugeja Venemaa kirdeossa, kus kaunis keskkond – tihe mets, avar tundramaastik, kõrgustesse pürgivad vulkaanid ja Jaapanit Alaskast lahutav klaasjas ookean – on justkui raamiks pikalt käärinud ühiskondlikele ja etnilistele pingetele.

Julia Phillips on sündinud 1989. aastal Ameerika Ühendriikides. Barnardi Kolledžis inglise filoloogia bakalaureusekraadi omandades sai vene keelt ja kirjandust imetlenud neiu võimaluse veeta välisüliõpilasena ühe semestri Moskvas. Seal tegutses ta muu hulgas vabatahtlikuna keskuses, kus tegeleti kuriteoohvrite abistamisega. Pärast kolledži lõpetamist sai Julia Phillipsist Fulbrighti stipendiaat. Ta naasis Venemaale, et viia läbi uurimistöö välisinvesteeringute ja turismi mõjust Kamtšatka poolsaarel, keskendudes naistevastasele argivägivallale. See viis debüütromaani "Kadunud maa" kirjutamiseni.