Kolumbia kirjanik Gabriel Garcia Marquez (s. 1928) saavutas maailmakuulsuse romaaniga "Sada aastat üksildust" (1967), millest kujunes ühtlasi Ladina-Ameerika maagilise realismi tähtteos. Romaan esitab Buendiade suguvõsa loo. Ja Macondo küla või väikelinna tekkimise ning hävimise loo. Geograafiliselt kaardilt puuduv, kirjanikufantaasias loodud Macondo mahutab endasse kogu Kolumbia, -- aga võib-olla kogu Ladina-Ameerika -- tema müüdid, eksootika ja ebausu, üle kõige aga üksilduse, mille juured asuvad vägivallas ja vihkamises, eneseuhkes isemeelsuses, võimuihas ning enesearmastuses. Sellest vabanemise võimalusi näeb kirjanik ülluses ning armastuses. 1982. a. omistati kirjanikule Nobeli kirjanduspreemia eeskätt just nimetatud üldinimlike joonte kujundajana.

1955. aastal ilmunud lühiromaan „Kõdulehed” on maagilise realismi meistri Gabriel García Márqueze esimene oluline teos. Huvitav fakt on ka see, et väljamõeldud linn Macondo, mis ei ole mitte ainult Márqueze „Saja aasta üksilduse”, vaid ka tema hilisemate teoste taustaks, ilmub selles raamatus lugeja ette esimest korda. Macondo väikelinna saabub hiiglaslik banaanifirma, tuues kaasa kaubaladude, lõbustuskohtade ja slummide virvarri, kuid samas ka räige prügihaisu, mis muudab linnaelanike elu tundmatuseni. Kui banaanifirma lahkub linnast sama kiiresti, kui saabus, jääb järele vaid kõdunev tühjus. Sellel laastatud ja hingetul tühermaal elab üks viimane auväärt mees, kolonel, kes on otsustanud täita kauaaegset lubadust, ükskõik kui ebameeldiv see ka poleks: korraldada auväärsed matused arstile, keda kõik linnaelanikud põlgasid ja näeksid meelsamini unustuse hõlmas ja prügihunnikus. Linnaelanike pahameelt ja vastupanu trotsides jätkab kolonel matuste ettevalmistusi ja lugeja ette rullub lahti Macondo veerand sajandit kestnud muinasjutuline lugu.

Gabriel García Márquez jutustab romaanis "Armastus koolera ajal" loo poole sajandi pikkusest vastamata armastusest. Ja isegi kui tundub, et armastust ennast õieti ei mainitagi, on ta romaanis ometi kogu aeg tajutav tuhandel eri moel: kord rõõmus, kord kurb, vahel õnnetoov ning ikka ja jälle üllatav. Fermina Daza ja Florentino Ariza kuuskümmend aastat kestev armastuslugu Kariibi rannikulinnas võiks mõjuda üsna tavapärase melodraamana. Seda enam, et García Márquez kasutab siin lausa mõnuga traditsiooniliste seebiooperite kõige klassikalisemaid võtteid ja nippe. Seebiooperiks on "Armastust koolera ajal" nimetanud ka kirjanik ise, pidades seda samal ajal oma parimaks romaaniks ja ühtlasi teoseks, mille kirjutamine oli talle kõige raskem. Kuid seesama aeg oma kordumatuses ja üha uutes järgnevustes moodustab koos troopilise keskkonna ja kirjaniku loodud tegelastega täiesti omamoodi fluidumi, mida meister omatahtsi voolib nagu savi, lastes fantaasial piiramatult lennata. Jutustus suubub müütide ja legendide voogu nagu oja rahulikult voolavasse jõevette ning troopika mahladest, lõhnadest ja maitsetest sünnib lummav lugu.

Ana Magdalena Bach sõidab igal aastal augustikuus praamiga saarele, et külastada sinna maetud ema hauda. Need käigud toovad ajapikku kaasa vastupandamatu ahvatluse olla ühel ööl aastas keegi teine. "Augustis kohtume", Gabriel García Márqueze viimane, seni avaldamata teos, kirjutatud talle omases stiilis, on ülistus elule, naudingu püsimisele aja möödumise kiuste ning naise ihadele. Ootamatu kingitus Kolumbia nobelisti arvututele lugejatele. Gabriel García Márquez sündis 6. märtsil 1927. aastal Kolumbias Atlandi ookeani ranniku piirkonnas asuvas väikelinnas Aracatacas. 1982. aastal Nobeli kirjandusauhinnaga pärjatud autor avaldas kahekümneaastaselt oma esimese jutustuse "Kolmas alistumine" ("La tercera resignación") ning alustas järgmisel aastal ajakirjanikutööd. Rohkem kui poole sajandi vältel pidas ta neid kahte elukutset, lummatuna "kirjutusmasina kibedast võlust". Tema jutustamisanne on köitnud tuhandeid lugejaid. "Maagilise realismi" suurkujuks peetud kirjanik on ise alati kinnitanud: "Minu romaanides ei leidu ridagi, mis ei põhineks tegelikkusel." Gabriel García Márqueze sulest on sündinud üks märgilisemaid narratiivseid maailmu, mis 20. sajandil hispaania keeles loodud. Ta suri 17. aprillil 2014. aastal Méxicos.

Pärast kodusõda elab nimetu väikelinn pealtnäha rahus. Kõik teavad, et ühed on võitjad ja teised kaotajad, kuid valitsuse propaganda kordab üha uue ajastu pooltõde. Tasapisi ja katkendlikult näitavad linlaste elud lugejale, et minevikku ei saa niisama kustutada, iseäranis kui terror ja korruptsioon on jätnud võimule samad isikud. Ent isegi siis, kui ilmub anonüümne paskvill ja kõlab esimene püssilask, ei oska keegi – ei võitjad ega kaotajad – aimata, mis vähem kui kuu aja pärast "rahustatud" linnas juhtuma hakkab.

Suure originaalsusega paigutab Gabriel García Márqueze 35-aastaselt avaldatud "Õnnetu tund" maailmakirjanduse keskmesse sellise kollektiivse vägivalla, mille algatajat on raske tuvastada ja lõpetajat veel raskem leida. Laiemalt uurib ta inimloomuse eri tahke, mõtiskleb isikliku ja avaliku sfääri vastastikmõju, südametunnistuse ning raha võimu üle, kuid ainelisest varast ei ole vähem mõjukad info, kuriinfo ja desinformatsioon. 

Romaani "Sada aastat üksildust" austaja leiab teosest viite Macondole ja autori elulugu tundev lugeja mitu seost Gabriel García Márqueze elukogemusega. "Õnnetu tund" ilmub eesti keeles esmakordselt