Ilukirjandus
Inspektor Peter Glebski läheb kutse peale Alpidesse "Hukkunud Alpinisti" hotelli. Kohale jõudnuna avastab ta, et tegemist on valehäirega, ja otsustab ööseks sinna jääda. Kuid hiljem toimub laviin, mis matab hotelli lume alla. Glebski peab lahendama mõrvajuhtumi, milles ta senised kogemused rohkem segavad kui aitavad. Kuid ühte hotellikülalist jahivad varsti saabuda ähvardavad gängsterid.
VÕTI "Me lähme nüüd... Jääb siia sulle võti... Saad ise välja ja saad ise sisse..." Nii öeldi mulle kauges lapsepõlves, kui hommikuti mindi ametisse. Siis ütles sõber kuhugile sõites: "Sul tüdruk on, kuid tuba teil ei ole... Ma jätan sulle siia oma võtme... Sa ära kaota seda... Teist mul enam pole..." Ja ütles ema oma viimsel tunnil, kui lamas haiglas sidemetes peaga: "Ma lähen ära... Võta minu võti... Suur poiss ju oled... Muud eks ise tea sa..." Ma tean: nii järg see minunigi jõuab. Ja siis ka mina teisiti ei mõtle. "Te jääte siia... Siia jääb mu võti... Te ärge kaotage..." ma ütlen, andes võtme.
Elust, kunstist ja muusikast inspireeritud luulet.
Kas pulli ka saab? Kohemaid silmas Julius raketina lähenevat tõuksi. Polnud pull, jõnglane hoidis lenkstangi kramplikumalt kui Banksy Monkey Detonator lõhkamismasina hooba. Pärdik, nii või naa. Roland aitas prügiurnile karanud Juliuse maale tagasi ega mõistnud samuti, miks kolmele köitele kirjutada, paljalt triloogia nime pärast, üks lisaks. Iseasi, kui lõigata nüüd raamatul nurgad maha – võõrutaks lehenurkade järjehoidjaks murdmiseks. Ühel endal pole mingit nime vajagi, üks on üks, kosmilise olemasolu allikas, ja ainulise anonüümsus ülev kui üksildus. Pulli saab, igas kolmest 196I novellis – olé!
Kaks sõbrannat, Aili ja Viola, otsustavad oma elu käsile võtta ning 24 päeva jooksul iga päev midagi uut teha. Ja seda juba detsembris, mitte uue aasta algul. Kas sellest väljakutsest ka asja saab või annavad nad juba eos alla? Kas igapäevased pisimuudatused toovad ellu ka suuremaid pöördeid või on tegu vaid järjekordse moevooluga? Kas teadlikult tehtud väikesed sammud viivad lõpuks parema eluni? Romantiline lühijutustus "24 päeva uue ja parema eluni" on kirjaniku ja blogija Meelike E. Villupi teine avaldatud teos ning sarja "Mõni õhtu romantikat" 9. raamat. Kirgliku reisisõltlase ja life coachi tegevusel saab silma peal hoida blogis www.villupwritings.com, kus autor (kes on tegelikult hoopiski suur koerasõber) kirjeldab oma argipäeva ning elu Zwolles hollandlasest abikaasa Marco ja kahe (kasu)kassiga.
„407 Karaati“ on erootiliste sugemetega psühholoogiline kriminaalromaan, milles segunevad Londoni kõrgseltskond ja Vene allilm. Lugeja satub rahvusvahelise kuritegevuse maailma, kus räpased teod on peidetud säravate maskide taha, kus kõigi põhimõtetel on murdumispunkt ja usaldust saavad endale lubada vaid surnud. Juudi lesele pärandatud briljanti asub jahtima Moskva parim petuskeemide meister, kes kasutab ohvri südame võitmiseks 17nda sajandi Prantsuse õukonna võrgutamiskunsti. Saatuse vangerdus muudab aga paarisuhte painavaks armukolmnurgaks, millest kellelgi pole võimalik tervena välja tulla. Loo pealispinna alt kooruvad välja üha uued ja šokeerivamad infokillud, mis kogu algselt kavandatud süsteemi lõhki löövad. Sündmuste keerises saavad omadest verd ihkavad võõrad ning senised vaenlased avastavad end tahtmatult abimeeste rollis. Londoni kõrgseltskond ja Moskva kriminaalid mõtlevad üksteise võidu välja skeeme, mis neil tekkinud kaoses pinnale aitaks jääda. Just siis, kui situatsioon näitab laabumise tundemärke, selgub, et käimas on elu ja surma piiril balansseeriv topeltmäng, milles ükski osalejatest ei aima, et tegelikult toimub kulisside taga midagi muud. Keegi on salamisi olukorda oma kontrolli all hoidnud. Või kas ikka on?
A collection of texts by Maria Kapajeva that she wrote in Russian and English. She started writing the book on February 24, 2022 – the day the full-scale war in Ukraine began. The book is written in a personal style and deals with themes of identity, collective and individual responsibility and guilt, language and belonging, feminism, and the stories of some of the Ukrainian refugees that the author encountered during the year.
Aastapikkune karje on Maria Kapajeva esimene tekstikogumik, mille kirjutamist alustas ta 24. veebruaril 2022, päeval mil algas täiemahuline sõda Ukrainas. Raamat käsitleb isiklikus võtmes teemasid identiteedist, kollektiivsest ja individuaalsest vastutusest ja süüst, keelest ja kuulumisest, feminismist ning mõnede Ukraina pagulaste lugudest, kellega autor aasta jooksul kokku puutus.