Ilukirjandus

Kui Tiffany Aching Talveseppa suudles, tundsid selle mõju kõik, kes kuidagiviisi võlujõuga kokku puutusid. Ja kusagil ärkas keegi – keegi, kes kandis endas nii hirmsat vihkamist, et tal polnud võimalik rahu saada. Võib-olla ei olekski ta Tiffanyt kohe üles leidnud, kui keegi hoopiski ootamatu inimene talle ühe arusaamatuse tõttu teed poleks näidanud. Tiffanyl ei oleks aega selle kõigega tegelda, sest tal jätkub toimetusi kuhjaga. Vana parun sureb, tema kohale asub Roland ja valmistub pulmadeks oma hapra ja pidevalt vesistava pruudiga, külas aset leidnud sündmused on üsna karmid ning siis järsku ilmub veel Tiffany ette ilma silmadeta mees, kellega koos käib kohutav hais – vihkamise lehk. Kuigi Tiffany leiab lisaks tilludele vabameestele ja vanadele sõpradele veel uusi ja ootamatuid liitlasi, tuleb viimane võitlus tal üksi maha pidada, kui ta tahab, et teised, vanemad nõiad temast lugu peaksid.

Kummalised sõnumid
376 lk, kõva köide

Hannah on otsustanud oma senisele elule selja pöörata. Põletanud – loomulikult täiesti kogemata – maha enda ja oma truudusetu abikaasa maja, asub ta otsima oma elu esimest töökohta. Pärast sündmusterohket tööintervjuud, mis lõpeb sõna otseses mõttes pauguga, alustab ta tööd Kummalistes Sõnumites, ajalehes, mille eesmärgiks on teatada iseäralikust ja imelisest kõikjalt maailmast. Ja kaugemalt.
Nagu oleks veel vähe sellest, et ajalehte juhib masendunud alkohoolik ja selle ajakirjanikud on kas paranoilised või hellitavad esmaspäeviti enesetapumõtteid, hakkab päriselus toimuma sündmusi, mille kõrval ajalehes kajastatud pöörased uudised tunduvad lapsemänguna. Võib-olla on tegelikkus väljamõeldistest veel kummalisem?


See võluv mees. Kummalised sõnumid 2
432 lk, kõva köide

Hannah naaseb pärast lahutust tööle Kummaliste Sõnumite toimetusse. Võiks ju arvata, et pärast hiljutisi sekeldusi surematute salaliidu, hiigelsuurte libahuntide ja nuhkimishimuliste silmamunadega lastakse toimetuserahval lõpuks teha rahulikult oma tööd – kajastada iseäralikku ja imelist kõikjalt maailmast –, kuid jälle on üleloomulikud jõud valinud välja just Manchesteri linna, kus seekord hakkab tulema teateid vampiiridest. See on seda ärritavam, et kõik teavad – vampiire pole olemas. Toimuv on mõistatuseks isegi vampiiridele endile, ja nii ei jäägi Hannah’l ja tema kolleegidel üle muud kui käärida käised üles, laadida vanaaegne püss küüslaugukastmes leotatud vaiaga ja asuda olukorda selgust tooma …


Armastus kisub meid lõhki. Kummalised sõnumid 3
384 lk, kõva köide

Hannah on juba mõnda aega töötanud ajalehes Kummalised Sõnumid, mis kajastab kõike iseäralikku ja imelist laiast maailmast („Kodutöö sõi koera ära”), kui korraga juhtub midagi nii iseäralikku, et see jahmatab isegi teda – tema eksmees on üleöö muutunud normaalseks, viisakaks inimeseks. Kuna justkui ära vahetatud on ka paljud teised ja tagatipuks kaob jäljetult eraklik noormees, kes ajalehele kaastööd tegi, tuleb Hannah’l ja tema kolleegidel hakata asja uurima. Peatoimetaja Vincent Banecroftist on sealjuures aina vähem abi, sest kõik ta mõtted tegelevad võimalusega, et tema naist saab kuidagi elavate maailma tagasi tuua. Selle kõige tõttu kasvab toimetuses kaos, kuigi samal ajal saab ajalehe töötajaskond täiendust ümara, toreda ja väga-väga kahtlase naisterahva näol.

Inglise meremehe John Blackthorne'i laev sõidab Jaapani rannikul karile. Laevahukust pääsenud võetakse vangi. Blackthorne kistakse võimuvõitluse keerisesse, kus teda kasutab ära šoguniks pürgiv ja maad ühendada sooviv Toranaga. Katoliku usu vastu võtnud kaunis Mariko kiindub meremehesse ning tal tuleb valida kahe armastuse ja kahe lojaalsuse vahel.

Vernon Subutex 1
336 lk, pehme köide

Müstilise intuitsiooni, kuratliku sarmi ja võluva sõnaosavusega Vernon Subutex oli kunagi Pariisi legendaarseim plaadipoodnik, kelle leti ääres sündisid oma aja rokkstaarid ning kogunesid parketikõlbuliku ja -kõlbmatu kultuuriskeene eriskummalisimad eksemplarid.
Täna on ta töötu ja kodutu, kes peatub järgemööda kunagiste sõprade juures, kuni selgub, et neid polegi nii palju, kui oleks võinud arvata. Ta jääb ilma oma ainsast maisest varast: varalahkunud ja ülikuulsa muusikust sõbra Alex Bleachi kokaiiniuimas lindistatud intervjuudest iseendaga. Kõmu nende lindistuste ümber levib aga kulutulena ja kuigi keegi neid näinud ega kuulnud ei ole, on Subutexi kannul ühtäkki terve armee, mis koosneb eranditult fruktidest, kelle teed kipuvad ühist sihtmärki taga ajades ristuma.


Vernon Subutex 2
336 lk, pehme köide

„Sa oled minu jaoks ikka ja alati täielik müstika – sa ei tee kunagi päris seda, mida oodatakse, aga lõpuks jääb ikka see mõte, et vedas, nii oligi parem,” ütleb Vernonile tema sõber, varalahkunud rokklaulja Alex Bleach iseendaga filmitud intervjuus, mis toob „Subutexi” triloogia esimesest osast lugejale tuttavaks saanud tegelased viimaks kokku. Lisaks lindistusele närib neid ka mure tänavale sattunud Vernon Subutexi pärast, kes aga ei näe oma olukorda päris nii, nagu eeldada võiks. Tema ümber koondub värvikaid tegelasi kõikidest Pariisi kihtidest ja nurgatagustest – nii murtud kangelasi kui ka veendunud paariaid, elavaid, surnuid, vahepealseidki – ja ta paneb nad kõik tantsima.

Vernon Subutex 3
344 lk, pehme köide

Vernon ja pealtnäha täiesti kokkusobimatute sõprade punt korraldab Prantsusmaa hüljatud nurgatagustes salapidusid. Hellitavalt konvergentsideks nimetatud tantsuöödel kogetakse seletamatut joovastust, mis painutab ka panetunud skeptiku väärtushinnanguid. Kuuldus Vernoni salapärastest DJ-võimetest levib kulutulena ja põrandaalune idülliulm võiks isegi püsima jääda, kui sellesse ei sekkuks välismaailm, mis on vahepeal hoopis vastupidises suunas liikunud. „Vernon Subutex 3” tegevustik jõuab 2015. ja 2016. aasta sündmusteni, mis raputasid meiegi maailma. Virginie Despentes’i tegelased tunduvad meile aina tuttavamad, nende tunded justkui meie endi omad. Subutexi triloogia viimases raamatus lahenevad nii mõnedki mõistatused, et teha ruumi järgmistele, ja igal lugejal tuleb tahes-tahtmata järele mõelda, „miks peaksid sotsialiseeritud isikud soovima labaste harmooniate saatel rumalasti niheleda”.

„Igaviku metsa hundid” on „Koidutähe” järg, neid ühendab apokalüptiline olukord, mille vallandab taevasse kerkinud uus täht. Romaan koosneb kahest omavahel põimunud osast: ühe sündmused toimuvad Norras, teise Venemaal. Autor viib meid sügavuti mikrobioloogiasse ja Vene filosoofiasse (filosoof Fjodorovi idee kõigi seni surnute elluäratamisest, tänapäeva teadlaste püüdlused surma edasi lükata või tühistada vereülekande teel jne), tehes seda nii, et teos on loetav kui mõtlema panev põnevik, ja keskendub surma ja igaviku teemale: igavik on juba alanud, surma enam ei toimu. Kõige selle keskel elavad väikesed inimesed nii Venemaal kui ka Norras oma väikest elu. Norra kirjanik Karl Ove Knausgård (snd 1968) on üks kuulsamaid autofiktsiooni rakendajaid

Viktor Suvorovi raamat "Akvaarium" on paljudes maades saanud bestselleriks. Selles jutustab autor sõjaväe välisluureorganisatsioonist GRU, nõukogude luurekooli õppesüsteemist ning luuretööst välismaal. Raamatule lisab veenvust inimeste omavaheliste psühholoogiliste suhete avamine salajase süsteemi sees, sealhulgas ka üksteise järel nuhkimine ning pealekaebamine. Eesmärgiks kas teenistusredelil tõusmine või puhtinimlik ellujäämissoov.

On maikuu 16. sajandi koidikul, dominikaani munk Girolamo Savonarola on Piazza della Signorial üles poodud ja tuleriidal põletatud. Painajalik askeesihullus on lõpuks ometi läbi, Firenze on üles tõusnud ning vürstinna Vasari võib jälle seisusekohaselt riietuda ja oma mehe kingitud uhke kuldehte kaela panna. Ta teab, miks vürst talle nii helde kingituse tegi, kuid hoiab seda valusat saladust südames. "Mul pole õigust mitte kellegi elu selle ehtega raskemaks teha, olgu see minu rist, mida ma olen määratud kandma," mõtiskleb vürstinna. Ja lõpuks pannakse uhke kaelaehe talle hauda kaasa, ent kullast hea ja kurja tundmise puule ei anta hauarahu – tema seiklused alles algavad. Poolsada aastat hiljem peidab Veneetsias Cannaregio getos kullassepp Yakob Masri ehte oma töökoja põrandalaudade alla. Murano peeglitöökoja omanik, rikas ja jõhker Pietro Calimani on suremas ning on saatnud oma poja vana juveliiri pitsitama. Juudi perel tuleb pageda ja pikk rännak viib tagakiusatud Habsburgide aegsesse Viini. Kuid kuju muutnud kaelaehe vahetab aastasadade möödudes üha uuesti omanikku ning liigub aina rohkem põhja poole – koguni Eestisse ja lõpuks Soome. Soome ühe nimekama kirjaniku Pirkko Saisio (snd 1949) romaani "Passioon" tuumaks on elu mõtte ja tähenduse otsingud. Vaimsed otsingud, usk ja ideoloogiad pakuvad hingepidet, kuid mõnele on karmis ellujäämisvõitluses ainus pääsetee ühine veri ja südametukse. "Passioon" on laia diapasooniga, tarkovskilikult värviküllane Euroopa kroonika – otsekui arhailine legend, mille jutuvestmiskunst kätkeb endas müüdi sisendusjõudu.

„Tüdrukust sirgub naine, noatera kõril.”

Nii algab Betty Carpenteri lugu. Betty sünnib 1954. aastal. Tema isa on tšerokii ja ema valge naine. Betty on peres kaheksast lapsest kuues ja kõige rohkem isa moodi. Väike Indiaanlane, nagu isa teda kutsub. Nad on viletsal järjel ja vägivald ähvardab neid nii väljaspool kodu kui kohutaval kombel ka pereringis. Isa jutustatud lugude toel leiab Betty pelgupaiga loodusest, mis on täis imesid, kuid pikapeale tulevad päevavalgele pere süngeimad saladused. Kõige rängem on see, et tüdruk ei saa neid kellegagi jagada.

Raskustest hoolimata on Betty südikas. Ta elav uudishimu looduse ja armastus õdede-vendade vastu ning isa imepärased lood toidavad tema kujutlusvõimet ning kõige koletu kiuste, mida ta kogenud on, leiab ta oma väljapääsu: ta hakkab kirjutama. Ta paneb paberile ka üleelatud õudused ning matab need sügavale maha – hetked, mis lõikasid nii valusalt südamesse, et neist ei saanud rääkidagi. Aga viimaks on aeg.

Romaan põhineb Tiffany McDanieli enda ema lool. See on korraga valus ja poeetiline lugu ühe väikese tüdruku sirgumisest nooreks naiseks.

„Hella tähe all” koondab ühele Tallinna eeslinna tänavale seltskonna värvikaid tegelasi, kes on hiljutise pandeemia ajal sunnitud rinda pistma kummaliste, ehk isegi müstiliste sündmustega. Teos jätkab tsüklit, kuhu kuuluvad „Untermensch: minu lõhkikistud osa”, „Õuduste teater” ja „Hämariku melanhoolia”, ning on autori sõnul tema kõige vabam ja kõige helgem romaan.

Ajalooallikad ei armasta vaadata maailma lihtsa inimese silmadega, ütleb selle raamatu autor, Eesti tuntuim numismaatik Ivar Leimus. Nii on jäänud 16. sajandi kroonikutel märkamata ka selline pealtnäha tavaline kodanik nagu Tallinna müntmeister Paul Gulden, kelle elu oli aga vaat et põnevamgi kui mõnel kuningal või väejuhil. Ühendades aastakümnetega kogutud teadmised ajaloolasena ning kujutlusvõime kirjanikuna, toob Leimus lugejani Paul Guldeni seiklusrikka eluloo, mis on nauditav nii ilukirjanduse kui ka kesk- ja varauuasaja eluolu tutvustava ajalooraamatuna. Lugu saadavad Katariin Mudisti illustratsioonid ning fotod ajaloolistest paikadest ja esemetest. Ivar Leimus (snd 1953) on raha- ja majandusajaloo uurimisega tegelenud alates 1970. aastatest ning kujunenud üheks Baltimaade juhtivaks münditeaduse asjatundjaks. Äripäevalt on varem ilmunud Ivar Leimuse, Mauri Kiudsoo ja Gunnar Haljaku Eesti mündiajalugu käsitlev "Sestertsist sendini" (2018).

Iiri kirjaniku James Joyce’i romaan "Ulysses" on modernistliku kirjanduse tähtteos. 1922. aastal Pariisis ilmunud raamat pandi ingliskeelsetes riikides kümmekonnaks aastaks keelu alla – peamiselt roppuste, aga ka jumalateotuse ettekäändel. Teos kujutab ühte päeva, 16. juunit 1904 kolme dublinlase elus. Boheemliku noorkirjaniku Stephen Dedaluse teed ristuvad romaani peategelase, (pool)juudist reklaamiagendi, "väikese inimese" ja igamehe Leopold Bloomiga. Raamat lõpeb Bloomi truudusetu naise Molly elujaatava monoloogiga. Lisaks neile kolmele kohtume raamatus kümnete kõrvaltegelastega. Moodsaid elutriviaalsusi ja -vaateid, füsioloogiat ja aateid peegeldavad stseenid on asetatud Homerose "Odüsseia" raamistikule, mis annab kogu tervikule ajatu ja üldinimliku mõõtme. Peatükid varieerivad väga eriilmelisi stiile lüürilisest sümbolismist unenäolise farsini, bulvariromaanist katekismuseni, teaduslikust objektiivsusest teadvuse vooluni. See esitab tõlkijale määratu väljakutse. Hoolimata mitmekihilisusest, mida asjatundjad on sajandi vältel tuhandeid kordi tõlgendanud, analüüsinud ja kommenteerinud, peaks romaan olema ligipääsetav igale eelarvamusvabale tavalugejale.

Romaani "Grand Hôteli fenomenaalsed naised" tegevus hõlmab eelmise sajandi alguse üheksat aastat ning rajaneb Wilhelmina Skoghi ja Stockholmi maailmakuulsa Grand Hôteli kütkestaval lool. Jutustus algab ühel külmal detsembriööl. Kuningas Oscar II lossi vastas teisel pool vett paiknevale Stockholmi säravale kroonijuveelile Grand Hôtelile on osaks saanud eesõigus võõrustada esimest Nobeli preemia laureaatide banketti, aga hiilgava fassaadi, pressitud livreede ja laitmatult küpsetatud laanepüü taga varjab juhatus saladust: uhke asutus töötab kahjumiga. Hotelli päästma kutsutud võimeka Wilhelmina Skoghi kõrval on selle loo peategelased provintsihotellist pealinna proua Skoghi alluvusse võetud Ottilia Ekman, tema noorem õde Torun Ekman, kasuperes kasvanud ja lõpuks koos Märta Erikssoni ja Beda Johanssoniga hotelli majandusosakonnas esimest korda siirast sõprust kogev Karolina Nilsson, mehe vägivalla all kannatav majapidamisosakonna juhataja Margareta Andersson ning hotellis elav õuedaam Elisabet Silfverstjerna, kellel on varjata omaenda valus saladus.

Frank Herberti klassikaks saanud „Düüni kroonikate” esimene osa – kujutlusvõime triumf ja üks kõige menukamaid ulmeromaane läbi aegade. Inspiratsioon samanimelisele menufilmile.

„Düünis” on kesksel kohal võimuvõitlus tähtedevahelisele impeeriumile kuuluval kõrbeplaneedil Arrakis. See planeet on ainus paik, kust saadakse ainet, mis on vajalik tähtedevahelistel lendudel ja mis annab selle tarvitajale psüühilised võimed ja pikaealisuse. Seega tähendab Arrakise valitsemine suurt võimu. Kui planeedi haldamine läheb Harkonneni Kojalt Atreidese Kojale, ei taha Harkonnenid sellega leppida ning jätavad lapseeas Paul Atreidese planeedi karmi loodusesse surema. Paul Atreides on aga midagi palju enamat kui lihtsalt ülikuvõsu ning sündmused ei hakka hargnema hoopiski Harkonnenide tahtmist mööda.

Frank Herbert (1920–1986) on kirjutanud ka teisi raamatuid, kuid teda teatakse eelkõige just „Düüni” ja selle järgede autorina. Eesti keeles on „Düüni” sarjast ilmunud ka „Düüni messias”, „Düüni lapsed”, „Düüni jumal ja keiser”, „Düüni ketserid” ja „Düün – kapiitlisaal”.

Kui välja arvata fakt, et nad on vennad, ei paista Peter ja Ivan Koubekil suurt midagi ühist olevat.

Peter on kolmekümnendates eluaastates advokaat – edukas, kompetentne ja pealtnäha võitmatu. Kuid isa surma järel uinutab Peter end käepäraste vahenditega ja näeb ränka vaeva, et säilitada suhteid kahe väga erineva naisega. Sylvia on tema esimene armastus, Naomi aga tudeng, kelle silmis elu on üksainus naljamäng.

Ivan on kahekümne kahe aastane maletaja. Ta on end alati pidanud kohmetuks üksiklaseks, oma sundimatu vanema venna vastandiks. Isa surma järgsetel nädalatel tutvub Ivan Margaretiga, vanema naisega, kel on seljataga tormiline minevik. Ivani ja Margareti elud põimuvad üleöö ja tuliselt.

Kahele leinavale vennale ja nende armastatutele on see uus vahemäng – iha, meeleheite ja võimaluste ajajärk, võimalus teada saada, kui palju mahub ühteainsasse ellu, ilma et see puruneks.

Eesti keeles on Waltari tähtsamad teosed enamjaolt olemas. Õige mitmeid, eriti lühiromaane anti välja juba enne sõda. Sügaval Vene ajal ei olnud meil siin Waltari avaldamine mõistagi lubatud. Nõnda saigi Waltari eesti tõlgete kirjastajaks pikkadeks aastateks Välis-Eesti kirjastus „Orto” Kanadas. Kuid kodu-eestlased olid rasketel aegadel osavaks õppinud. Waltari raamatuid jõudis keeldude kiuste ka Eestisse, neid loeti hoolega, ja loeti ka „Sinuhet”, mille „Orto” avaldas suure keelemehe Johannes Aaviku tõlkes 1954. aastal. Uue iseseisvuse saabudes olukord muutus ja waltareid ilmus meil tihedasti. Aga kui täpsemalt järele vaadata: mitmed Waltari teoste uued väljaanded on uues tõlkes. Miks? „Mis Aaviku tõlkega siis lahti on, et nüüd uut teete?” on minult küsitud. Ega ei olegi midagi, tõlge lihtsalt vananeb viiekümne aastaga. Pealegi elas Aavik Rootsis. Seletuse annab ka Eestis väljakujunenud tõlkekultuur. Eestis on kombeks täpne ja autoritruu tõlge, mis muidugi ei tähenda, et tohiksime tõlkida puiselt või sõna-sõnalt. Mäletan, kuidas koolitüdrukuna kusagilt laenuks saadud „Sinuhet” lugesin. Egiptus tundus nii põnev ja sõnastus nõnda eksootiline, kuidagi võõrapärase hõnguga. Nüüdseks tean, et Aaviku tõlkes on väga palju teda ennast ja tema keeleuuendust. On ka libastumisi ja väljajätteid. „Sinuhet” ongi tõlgitud eri maades erineval moel ning mitte alati ei ole tulemus päris Waltari ja päris „Sinuhe”. „Sinuhe” on maailmas kõige loetum ja tuntum Soome romaan. Seda on tõlgitud 41 keelde, raamatu ainetel on vändatud Hollywoodi menufilm. Tean inimesi, kes „Sinuhe” iga aasta üle loevad. Ka meil tuntud Soome intellektuaal Erkki Toivanen meenutab, et kohtus Kairos kahe haritud Briti egüptoloogiga. Mehed olid noorest peast „Sinuhet” lugenud ja see oli otsustanud nende erialavaliku. Helsingi raamatulaadal hääletasid külastajad „Sinuhe” kõigi aegade parimaks raamatuks. Soomes on „Sinuhest” avaldatud üle 57 trüki. Piret Saluri, tõlkija

See raamat ei ole kahjuks Jossif Vissarionovita Stalinist. Ei heast ega halvast. Ehkki siin kohtab mitmeid tegelasi punase tsaari õukonnast, Stalinit ennastki, pole tegu ajaloolise romaaniga. See on isevärki sissevaade kirjaniku lapsepõlve, uurimus nõukogude diplomaatide peres sirguva lapse mentaliteedi muundumisest, nooruki maailmapildi kujunemisest, noore mehe spontaansest mässust Süsteemi vastu. Ent ennekõike on see lugu isa ja poja suhetest, kahe põlvkonna pattude vastastikusest peegeldusest ja ühtlasi pilguheit ühele ammusele kirjanduslikule skandaalile peaosalise silmade läbi.

Dante Alighieri (1265–1321) „Paradiis” on „Jumaliku komöödia” (u 1307/8–1320) kolmas ning ühtlasi viimane osa.

„Jumaliku komöödia” kolmandas raamatus „Paradiis” kohtub Dante-tegelane õndsate vaimudega, kes ilmuvad talle eri taevastes, kuhu ta oma armastatu Beatrice silmadesse vaadates purgatooriumi mäelt maisest paradiisist tõuseb. Kümnendas, puhtvaimses taevas empüüreumis näeb Dante kõiki õndsaid valgusroosis, nende päriskodus. Püha Bernard’i eestkostel ja Neitsi Maarja vahendusel süüvib Dante pilguga jumalikku valguskiirde tungides universumi „valemisse” ning Jumala ja inimese suhte saladusse.

„Jumaliku komöödia” eestikeelne teekond algas 1910. aastal, kui Villem Grünthal-Ridala tõlkes ilmus poeemi avalaul. Nüüd on eesti keeles ilmunud Dante suurteose kõik kolm osa: „Põrgu”, „Purgatoorium” ja „Paradiis”.

Vanaisa…

Sind ei ole enam.
On ainult kujutlus.
Ma saan sind ette kujutada.
See on niisama hea kui mäletamine.
Niisama õige.
On ju?

 

See raamat räägib kahest nõukogude inimesest.
Vanaisast ja lapselapsest.
Mäletamise tungist.
Igatsusest.

Aristokraatlikus, kuid kommunismiideele andunud perekonnas kasvades põrkab Tamara juba varases nooruses stalinliku aja karidele. Ta kaotab järjepanu isa, ema ja õe. 22-aastaselt ta arreteeritakse ja saadetakse Siberisse. Noor ja märkimisväärselt kaunis neiu hakkab laagris tegelema teatriga ja viimastel vangistusaastatel saab temast laagri teatritrupi näitleja. Vanglasaatus viib Tamara kokku paljude rahvuste esindajatega, sealhulgas poolakate, juutide, tšehhide ja ka ühe eestlasega. Tamara elus tekib ridamisi olukordi, mis tavaliselt murravad elusaatusi ja muudavad inimese kibestunuks, kuid noor naine jääb alati väärikaks. Kõigi pettumuste, reetmiste ja kaotuste kiuste suudab ta endas säilitada inimliku veetluse. Tamara Petkevitši (1920–2017) haarav dokumentaalromaan annab karmi ülevaate vene rahva elust 1920.–1950. aastatel. Raamat on ühteaegu muserdavalt julm ja samas ka helge. Julm autorile osaks saanud saatuse, helge autori hingelise avatuse ja siiruse tõttu. 1970. aastatel valminud käsikiri avaldati Venemaal esmakordselt alles 1993. aastal.

 

Raamat on tõlgitud saksa, inglise, hispaania ja poola keelde. 1988. aastal pälvis Petkevitš Poola riigilt Rüütliristi teenete ordeni.

Viktor Suvorov on eesti lugejale seni tuntud ajalooraamatute autorina. "Kontroll" on aga ilukirjandus, võiks öelda poliitilis-fantastiline romaan. Tegevus toimub mõned aastad enne suure sõja algust Nõukogudemaal. Tegelasteks on mitmed ajaloolised isikud alates Stalinist, peamiselt siiski väljamõeldud persoonid. Lugu hargneb Stalini väljamõeldud ja realiseeritud kõikehaarava kontrollsüsteemi ümber. Fantastikasugemetele vaatamata on tegemist väga realistliku, detailirohke esituslaadiga, mis kaasahaaravalt viib lugeja selle ajastu, totaalse kontrolli ajastu õhustikku.

Kassidega vestlev vanamees, taevast alla sadavad sardiinid, Colonel Sanders ja Johnnie Walker, sissepääs teise ilma, kodust põgenenud 15-aastane Tamura Kafka ja Shikoku saare väikelinnas asuv hubane raamatukogu – kõik see ja veel palju muudki viib lugeja müstilisse maailma, kus kõik on võimalik ja reaalne. Haarav ja vahetu, mõnusalt muigama ajav, pakub „Kafka mererannas” ometi mõtlemisainet ka haritud lugejale, sünteesides Oidipuse müüdi, Macbethi, Platoni ja Sophoklese, Kafka ja Natsume Sōseki omas äraspidises võtmes kergesti loetavaks ja paeluvaks tekstiks. „Kafka mererannas” on heaks sissejuhatuseks Murakami fantastiliste romaanide maailma.

Selles raamatus on valik paaril viimasel aastal sündinud luuletustest. Igatsust tekitavaist looduspiltidest religioossete endasse vaatamisteni. Nii mõnigi neist tekstidest on juba saanud või saamas lauluks. Luule on erakordselt isiklik ning muutub ajas nagu me isegi, leiab autor. Ja palub, et luulekogu lugemiseks võetaks aega ja loetaks kiirustamata. Paar luuletust päevas on paras doos, et järjekordne talv taas üle elada. Loodetavasti leiab iga lugeja siit endale oma.

„Palju aastaid hiljem, kui kolonel Aureliano Buendía mahalaskjate rivi ees seisis, meenus talle kauge õhtupoolik, mil isa viis teda jääd vaatama.” Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Gabriel García Márqueze (1927–2014) meistriteosest „Sada aastat üksildust” (1967) on kujunenud maailmakirjanduse moodne klassika. See on lugu Buendía suguvõsa seitsmest põlvkonnast ja nende rajatud Macondo väikelinnast. Seda mägedest ümbritsetud linnakest tabavad mitmedki hädad ja õnnetused, kuid sel on varuks ka oma üllatused ja imed. Macondo mahutab endasse kogu Kolumbia, aga võib-olla kogu Ladina-Ameerika – tema poliitilise reaalsuse, aga ka müüdid, eksootika ja ebausu. Romaanis seguneb reaalsus fantaasiaga viisil, mida varem polnud nähtud. Tänu sellele peetakse „Sadat aastat üksildust” Ladina-Ameerika maagilise realismi tähtteoseks ja tänaseks on sellest saanud 20. sajandi vaieldamatult üks tuntumaid romaane.

„Häving” on poliitiline triller, mille tegevus on paigutatud lähitulevikku, aastatesse 2026–2027. Veebis levivad salapärased sõnumid, pannakse toime terroriakte, keegi tahab valitsevale eliidile märku anda, et senine ühiskonnakorraldus ei ole jätkusuutlik ei poliitilises ega ka ökoloogilises mõttes. Romaani peategelane on Paul Raison, kohe viiekümneseks saav majandusministeeriumi ametnik, ministri parem käsi ja usaldusalune. Presidendivalimiste vaatemängu ja jätkuvate terrorirünnakute taustal hakkab vaikselt lahti rulluma ka üks palju isiklikum ja intiimsem lugu, mis sunnib Pauli seisma silmitsi suurte eksistentsiaalsete küsimustega.

Kuus suve, et armuda. Hetk, et riidu minna. Nädalavahetus, et parandada, mis parandada annab.

Öeldakse, et koju tagasi ei saa, ja just nii on lugu Persephone Fraseriga, kes tegi kümne aasta eest elu suurima vea. Enam ei veeda ta sädelevaid suvepäevi lapsepõlveaegsel järvekaldal, vaid püsib oma stiilses linnakorteris ega lase endale mitte kedagi tõeliselt südamesse.

Kuni tuleb telefonikõne, mis sunnib kibekähku Barry’s Baysse kihutama, ja seal on ka Sam Florek – inimene, kelleta elu tundus võimatu.

Kuus suve, uduvinestel pärastlõunatel järvel ja soojadel suveõhtutel Florekite pererestoranis tööd rabades, olid Percy ja Sam lahutamatud. Sõprus arenes viimaks millekski enamaks ja lõppes siis järsult.

Kui Percy Sami ema leinatalituseks järvelinna naaseb, on nende side sama vaieldamatu nagu enne. Ent kuni Percy ei suuda kunagi tehtud otsuseid ümber mõtestada, pole veel teada, kas nende armastus ikka on suurem, kui oli nende suurim minevikueksimus.

Kuut mineviku suve ja üht oleviku nädalavahetust hõlmav „Igal järgmisel suvel” on hõrgult nostalgiline pilguheit armastusele ning ühtlasi inimestele ja valikutele, mis märgistavad meid igaveseks.

Cheradenine Zakalwe on eriagent, Kultuuri lihvitud relv. Ta on sekkunud maade, rasside, tervete planeetide saatusesse, algatanud sõdu ja muutnud inimeste elukäike. Lõpuks otsustab ta erru minna, kuid kutsutakse siis eriolukorras taas teenistusse. Selle käigus elustub Zakalwe minevik, tuues kaasa oma varjud, mille eest tal pole pääsu.

Suvi 1852 Põhja-Rootsis Kengise külas. Karismaatiline praost Lars Levi Laestadius – usulise äratusliikumise algataja, viinakatku vastu võitleja, botaanik ja kirjamees – on oma värvikate jutlustega saanud endale andunud jüngreid ja ka vihaseid vaenlasi. Kohalik koorekiht vaatab praostile viltu, eriti kõrtsmikud, kes kaotavad tulu, kui inimesed enam ei joo. Pealekauba näib kihelkonnas ringi liikuvat murdja karu inimese nahas, kes tapab noori naisi. Terava botaanikusilmaga praost, kes tunneb hästi ka inimhingede sügavamaid soppe, leiab koos oma abilise, saami noormehe Jussiga üha uusi jälgi kurjusest, mis tungib aina lähemale. Kes või mis on kurja välja kutsunud?

Taani kirjaniku J. Anker Larseni romaan "Tarkade kivi" ilmus 1923. a. ning autor sai selle eest suure kirjandusauhinna. Romaan tõi kirjanikule üleöö kuulsuse ja see tõlgiti kohe pärast ilmumist 15 keelde. Knut Hamsun nimetab seda romaani "grandioosseks saavutuseks", Georg Brandes "valguse imeks" ja Heinrich Federer "suureks luuletuseks". Pöörduda ümber, saada nagu lapseks, alata otsast peale, see mõte on "Tarkade kivi" aluseks. Ja igaüks selle tegelasist peab alustama otsast peale, et leida oma õiget teed. Larseni teosed on rikkad kujude ja sündmuste poolest, mis ei anna edasi ainult aja usundlikke ja maailmavaatelisi voole, vaid ka üldinimlikke sündmusi ja elamusi. Õilsalt, südamlikult kõlavas kõnes, kaunites piltides elavad ainult elamusi taotleva ja kõige välise, poliitilise ja sotsiaalse vastu ükskõikseks jääva kirjaniku "avatud", lapselikult usklikud inimesed.

Raamatu kaanel võiks autori nimeks vabalt olla Antoša Tšehhonte, sest siia valitud lood on ilmunud Anton Tšehhovi noorusajal, mil ta mitmete ajakirjade veergudel pruukis pseudonüümina just seda, oma gümnaasiumipäevade vallatut hüüdnime.Paljudele lugejatele on Tšehhov tuntud just nende humoorikate, irooniliste ja satiiriliste lugude kaudu.Raamatus on üle 50 tuntuma loo nagu "Ametniku surm", "Rõõm", "Kiri õpetatud naabrile", "Paks ja peenike", "Intelligentne tümikas" ning koloriitsed persoonid Odekolon Pantalonovitš Podbrjuškin, Pantelei Tarakanovitš, Dormidont Difteritovitš Dõrotškin, Semjon Krokodilovitš jpt.

„Hämariku melanhoolia” on romaan novellides. See jätkab tsüklit, kuhu kuuluvad „Untermench: minu lõhkikistud osa”, „Õuduste Teater” ja oma ilmumisjärge ootav romaan „Hella tähe all”. Tervikteos moodustub aastatel 2014–2021 valminud pikematest ja lühematest lugudest, mis viivad lugeja Brüsselisse ja Haapsallu, Pariisi ja Hamburgi, Kalamajja ja pedasse, suurlinna suminasse ja pargialleede vaikusse, tutvustavad minategelase kaasteelisi, veavad diipidesse keskusteludesse ja jaburatesse olukordadesse.

Keelatud armastus. Võimatu valik … Kui Pixie Tate kutsutakse Cornwalli rannikule selgitama St. Sidwelli mõisa kummalist saladust, mõistab ta, et seal peitub midagi üsna ebaharilikku. Rohkem kui sada aastat tagasi kadus öösel oma voodist laps ja teda ei nähtud enam kunagi – ning Pixie peab nüüd lahendama nende viimaste kuupaisteliste tundide saladuse. Kui ta sukeldub minevikku, siis saladused paljastatakse ja armulood tulevad päevavalgele ning lõpuks on Pixie sunnitud tegema ränga otsuse, mis muudab igaveseks tema elu. Santa Montefiore on sündinud 1970. aastal Inglismaal. Ta õppis Exeteri ülikoolis ning on abielus ajaloolase ja kirjaniku Simon Sebag Montefiorega, neil on tütar Lily ja poeg Sasha. Varrakus on Santa Montefiorelt varem ilmunud „Meelespeasonaat”, „Tuletorni saladused”, „Siin ja praegu”, „Mesiniku tütar” ja Deverillide kroonika viis raamatut.

Nobeli auhinna laureaadi Henrik Pontoppidani suurromaan "Per Õnneseen" algab 19. sajandi keskpaigas, kui Taani sumbunud kaubalinnas sünnib range kirikuõpetaja perre poisslaps, kes ei taha käia talle ette määratud teed. Per tahab kopitanud kiriklast välja murda, tahab isa vastu mässates minna Kopenhaagenisse inseneriks õppima ja õnne otsima, tahab saada moodsa aja kangelaseks. Ees ootab tormiline ja muutustetuuline pealinn ning rännud Euroopas. Kas aga ainuüksi võidutahtest piisab? Ja mis on see õnn, mis ees peaks ootama? Realistlik romaan kujutab Peri käänulist arenguteed, mille üksikasjalikult lahatud psühholoogilised tagamaad – trots, võimuiha, armastuse otsingud, kadunud poja tagasitulek, eneseohverdus, iseenda loomuse mõistmine – teevad kohati enesekeskse peategelase lugejale mõistetavaks. Tugeva sotsiaalse närviga autor kujutab moodsa aja inimese ekslemist elu mõtte otsinguil ühiskondliku ebavõrdsuse taustal, näidates ühtmoodi erapooletult ja vaimukalt nii kõrgklassi pillavust kui kõige vaesemate juhutööliste juurtetust, nii juutide tagasikiusamist kui luulelisi kultuuriringkondi. Suurmeister toob lugeja ette kõik elu varjundid ja haarab lugeja kaasa, jättes samas igaühe otsustada selle, kas Per leidis õnne või ei. Henrik Pontoppidan (1857–1943) oli taani kirjanik, kes pälvis 1917. aastal Nobeli kirjandusauhinna. Tema realistlikud teosed annavad tabava ja üksikasjaliku pildi Taanimaa elust ja ühiskonnast ning majandusest üheksateistkümnenda ja kahekümnenda sajandi vahetusel. Kirjanik vaatleb inimesi ja maailma erapooletult, ent kirjeldusse seguneb kohati ka vahedat irooniat. Pontoppidan sündis Jüütimaal kirikuõpetaja perekonnas, kasvatuse vastu omamoodi mässates hakkas ta 1873. aastal Kopenhaagenis õppima inseneriks. 1879. aastal jättis ta õpingud siiski pooleli ja teenis mõnda aega leiba õpetajana, kirjutades samal ajal novelle. Esimene raamat ilmus aastal 1881 ja peagi pühendas ta end täielikult kirjatööle. Mahuka loomingu hulgast tõusevad esile suurromaanid "Tõotatud maa", "Per Õnneseen" ja "Surnute riik" (eesti keelde tõlgitud 1937. aastal).

Kanada muusik Leonard Cohen ja tema põhjamaine muusa Marianne Ihlen kohtusid 1960. aastal Kreekas Ýdra saarel. Nende esmakohtumisest tärganud vastastikune hoolimine ja hingesugulus jäid püsima kuni surmani. Romaan maalib tundeküllase pildi sündmustest, mis suunasid noore kirjaniku muusikuteele. Coheni sugestiivsel moel esitatud sügavalt poeetiliste laulude austaja saab aimu, kuidas kulges autori loominguline rännak alates tema esimesest hitist „Suzanne” sellele raamatule pealkirja andnud lauluni ning milline hingeseisund võis panna ta peas helisema tänini tuntud ja armastatud laulud „Bird on the Wire” või „Hallelujah”:

Ja isegi kui elu lahku meid viis,

nüüd laulude jumala ees seisan siin

ja mu huultel pole muud kui Halleluuja.

 

Sylvia Frank on Galast ja Dalíst jutustava romaani „Lahutamatud” kaudu eesti lugejale juba tuttavaks saanud kirjanikest abielupaari pseudonüüm. Sylvia Vandermeer on õppinud bioloogiat, psühholoogiat ja kauneid kunste, Frank Meierewert on doktorikraadiga etnoloog.

Kettamaailma kuuendas raamatus tegutseb taas Vanaema Weatherwax, sedapuhku koos kahe kaaslase – Nanny Oggi ja Magrat Garlickuga. Shakespeare’i parima traditsiooni kohaselt topivad nad oma nina ja näpud kuninglikku poliitikasse ning midagi head sellest ei tule. Kuningriigid lendavad uppi, noad välguvad ja Surm täidab stoiliselt oma kohust. Vanaema Weatherwax leiab, et näitekirjanikud on asja pisut ilustanud ning et tegelik elu on tunduvalt segasem. Pole ka ime, sest lisaks sellistele ammutuntud tegelastele nagu küürakad kuningad, maskeeritud pärijad ja kadunud kroonid tuleb nõidadel tegemist teha ka häbelike kultuskividega ja rambipalavikus äikesetormiga.

Hanna Brotheruse esikromaan „Mu ainus kodu” on võimas, puudutav ja valusalt aus lugu ühe naise vaprusest ja haprusest. Põlvkondade katkematust sidemest, mille sügavust sageli mõistetakse alles pisut vanemas eas. Lapsepõlvest, mis mõjutab kõike järgnevat. Elust emana, naisena ja tantsukunstnikuna. Rasketest võitlustest elu ja lõpuks eelkõige iseendaga. Aga ka vananemise algusest, mida võiks tegelikult nimetada küpsuseks.

Romaan vaatleb ilustamata naise elu eri faase, pere- ja paarisuhteid, ühelt sugupõlvelt teisele kanduvat kurbust ja ülevoolavat armastust. Ning ka seda, mis hakkab juhtuma siis, kui armastusest ei piisa ja kui tunned, et sinust ei piisa iseendale. Läbivateks teemadeks on kõikehõlmav elujanu ja püüd leppida elu ebatäiuslikkusega.

Intuitiivne, võrdlusi ja assotsiatsioone tulvil keelekasutus, pikkade ja lühikeste lausete vahelduv rütm on nauditav nagu tants.

Kaasahaarav ja liigutav raamat kõnetab ehk vahetumalt naislugejaid, kuid pakub kindlasti huvi ka meestele, kes tahaksid mõista naist enda kõrval.

Muinasjutuantoloogia "Ilmaveere jutud" teine köide sisaldab soojade kantide (Okeaania, India, Aafrika, Lõuna-Ameerika) pajatusi. Nendes lugudes on nii maagiat kui imesid, robinsonaade ja huumorit ning mõlgutusi inimolemuse saladuste üle. Lauri Sommeri koostatud ja tõlgitud teos järgib suulise pärimuse jutustavat stiili ning teost kaunistavad Kairo illustratsioonid.

"Viimases sõrmusekandjas" räägitakse Tolkieni Sõrmuse-lugudest kaotajate poolt vaadatuna. Autori arust kirjutavad ajalugu võitjad. Seepärast saavadki mitmed küsimused siin uudsed ja väga loogilised vastused. Näiteks küsimus, miks siiski pidid haldjad Keskmaalt lahkuma? Raamat algab sealt, kus Tolkieni lood lõpevad. Sõda on möödas, väsinud Mordori sõdalased lähevad koju. Tagasihoidlik sõjaväearst saab aga surevalt nazgulilt peaaegu võimatuna näiva ülesande...

2025. aastal loodud uue ÜRO agentuuri eesmärk oli lihtne: tulevaste põlvkondade eest seismine ja kõigi praeguste ja tulevaste elusolendite kaitsmine. Meedias nimetas keegi selle asutuse Tulevikuministeeriumiks ning see nimi kinnistus ja levis, mistõttu uut agentuuri hakatigi nüüd nii kutsuma. Peagi pärast agentuuri loomist tabas Indiat suur kuumalaine, kus hukkusid miljonid inimesed.
Menukas Ameerika kirjanik Kim Stanley Robinson on tuntud oma tõsiteadusliku lähenemise poolest ulmekirjandusele. Robinson toob "Tulevikuministeeriumis" kokku teaduse, poliitika, majanduse ja eetika, et luua lugu, mis on nii sügavalt mõtlemapanev kui ka sügavalt inimlik. Kuna tegelased võitlevad oma tegude moraalsete keerukuste ja globaalse valitsemise keerukustega, kutsutakse lugejaid üles mõtisklema kollektiivse tegutsemise võimaluste ja lootuse jõu üle meeleheitele vastu astudes.
"Tulevikuministeerium" on ühtaegu kaasahaarav põnevusromaan ja prohvetlik manifest, mis annab tunnistust inimhinge vastupanuvõimest ja on üleskutse radikaalseid muutusi vajavale maailmale.

1944. aasta septembris on kolm aastat Eestit okupeerinud Saksa väed põgenemas, samal ajal valmistub Nõukogude Liit uuesti meie riiki anastama. Seda lühikest ajahetke kahe võõrvõimu vahel püüab ära kasutada grupp poliitikuid, et moodustada legaalne valitsus ja taastada vähemalt paberil iseseisev Eesti Vabariik. Missiooni elluviimiseks on vaid mõni päev ja siis peaks eksiilis tegutseva vastupanuliikumise poolt Rootsist saadetud laev nad päästma raudse eesriide taha jäämisest. Ürituse eesotsas seisab kümme aastat poliitikast eemal olnud advokaat Otto Tief, kes tahab oma ülesannet täites näidata maailmale eesti rahva iseseisvussoovi ja seejärel jõuda Stockhlmi, kus teda ootavad aegsasti varjule viidud abikaasa ja neli last. Tief ühendab jõud oma sõbra Jüri Uluotsaga, Molotovi-Ribbentropi paktiga hukule määratud Eesti Vabariigi viimase peaministriga. Samal ajal püüab piiramisrõngas pealinnast pääseda sinna lõksu jäänud poetess Marie Under, koos tuhandete saatusekaaslastega, kes peavad langetama raskeid otsuseid, hülgama oma senise elu ja lahkuma kodumaa pinnalt.

Lummatuna neist ajahõlma vajunud sündmustest on Xavier Bouvet loonud kaasahaarava ja liigutava romaani inimestest, kes seisid silmitsi vägivalla ja vääramatusega, ning kirjeldanud ajaloolise murrangu kajastusi inimhingedes. 1984. aastal Prantsusmaal Metzis sündinud 

Xavier Bouvet õppis Leipzigis ja hiljem Pariisis ajalugu ja kommunikatsiooni. Praegu elab ta Tallinnas. "Valge laev" on tema esimene romaan, kolm aastat väldanud uurimistöö vili, mis on sündinud tema ammusest huvist Eesti ajaloo ja kultuuri vastu.

Õige elu jaoks pole kunagi liiga hilja.

Elias on näitleja, Clara fotograaf. Juhuslikult tutvunud, teavad nad ometi kohe, et nad on teineteise jaoks loodud – ja et sellega muutub nende elus kõik.

Clara on pärast abikaasa surma olnud juba pikka aega üksi ning seni kindlalt veendunud, et ei taha ega suuda enam alustada uut suhet, Elias aga ei saa kauem maha suruda mõtet, et elab oma sõbratariga valet elu. Ent kumbki ei jaksa vastu seista tundele, et koos olles on kõik õige, hea ja imeline. Nende pöörane, nii ootamatult leitud õnn pannakse paraku peagi proovile ning mõlemal tuleb heidelda kõhklustega, omavahel ja teineteise pärast.

Kas siis, kui kogunenud juba üksjagu eluaastaid ja elukogemust, saab veel kord või üldse esimest korda leida suurt armastust?

Ewald Arenz, sündinud 1965 Nürnbergis, on õppinud inglise ja Ameerika kirjandust ja ajalugu. Ta töötab õpetajana ühes Nürnbergi gümnaasiumis. Kirjanikuteed alustas ta 1990ndate algul, nüüdseks on Arenz üks produktiivsemaid ja menukamaid autoreid Saksamaal, kelle romaane ja näidendeid on tunnustatud ka arvukate auhindadega. Eesti lugejale on ta tuttav romaaniga „Suur suvi”. Kirjanik elab oma perega Baieri liidumaal Fürthi linna lähistel.