Raamat sisaldab tõlgituna Jaan Kaplinski kolm viimast venekeelset luulekogu „Kolmas raamat värsse” (2018), „Tiivulise sõrme jälg” ja „Teiste jõgede taga” (2021).

Katrina Kalda mahukas romaan „Maa, kus puudel pole varje” on omalaadne düstoopia, mis jutustab elust saladuslikul tasandikul ühe keelatud linna äärealal. Romaan on jutustatud kolme naistegelase, Sabine’i, Astridi ja Marie (vanaema, ema ja tütre) vahendusel, kellel on igaühel erinev suhe kirjeldatavasse maailma. Tegemist on tõeliselt mastaapse romaaniga, mis hoiatab läänemaailma ühe võimaliku allakäigutee eest. Kui eelmised kaks Kalda romaani olid tegevustikult seotud Eestiga, siis uue romaani tegevuspaika ei ole täpsustatud, see on nimetu maailm, mis on kummati ebaõdusalt ehe ja jääb lugejat pikaks ajaks kummitama. Katrina Kalda (snd 1980) on üks praegusaja kõige paljulubavamaid Eesti päritolu kirjanikke maailmas, kelle loomingu vahendamine eesti keelde lubab ka eesti lugejail tema originaalsest ja olulisest loomingust osa saada, lõimida seda osaks Eesti üha mitmekeelsemast kirjandusest. Katrina Kalda on sündinud Tallinnas ja elab alates 10. eluaastast Prantsusmaal. Ta on õppinud Lyoni Ecole normale supérieure’is kirjandust ja õpetanud Tours’i ülikoolis. Tema sulest on ilmunud romaanid „Eesti romaan” (2010, e.k 2011, tlk Anti Saar) ja „Jumalate aritmeetika” (2013, e.k 2013, tlk Anti Saar) ning ta on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu.

Selles raamatus jagavad tunnustatud ja kogenud Kanada lastepsühhiaatrid oma teadmisi ja kogemusi, mitte ainult maailma ühe juhtiva lastehaigla psühhiaatritena, vaid ka lapsevanematena. Mis meie lastega õieti toimub ja kuidas vaimse tervise ohumärke juba varakult tuvastada ning lapsi aidata, on selle raamatu peamine eesmärk. Raamatus kirjeldatud lugudes tuginevad autorid oma ühistele arstialastele kogemustele ja usaldusväärsetele teadusuuringutele, peegeldades lugupidavat suhtumist nii kriisis olevasse lapsesse kui tema vanematesse. See on abivahend vanematele ning ka neile, kes lastega igapäevaselt töötavad, aitamaks mõista laste vaime tervise probleeme ja seda, kuidas neid varakult ara tunda.

33aastane Mia Maria Amer oli noor tudeng, äsja sünnitanud kaksikud tütred, kui tal diagnoositi Hodgkini lümfoom. Juba enam kui kümme aastat sõltub tema elu ema ja naisena sellest, mida vähk otsustab. Ta ei jaksa teha kõike, mida teised emad teevad, ega pakkuda kõike, mida kaaslased pakuvad. Aga selle värvivihikuga saab ta anda tuge ja mõistmist kõigile, kes kokku puutunud vaenlasega, mis hävitab vaikselt ja salakavalalt elusid. Miks ma otsustasin teha sellise värviraamatu, mis võib paljude jaoks olla harjumatu ja kummaline? Just sellepärast, et normaliseerida vähkhaigusi. Vähk on minult ära võtnud viimased kümme aastat. Mul ei olnud alguses kedagi, kes oleks mentaalselt kätt hoidnud. Aga ma tean, kui oluline on aidata inimest, kes on äsja saanud diagnoosi. Või kedagi, kelle sõber on haige. Aitame normaliseerida vähist rääkimist ilma häbita!