Luulekogu koostanud Ain Kaalep, järelsõna kirjutanud Ilmar Vene.

Baudelaire saavutas alul nime kunsti- ja kirjanduskriitikuna, kellena ta oli vaenus kõige keskpärasuse ja tavalisusega, rõhutades omapära ja kuulutades uut esteetika teooriat.

"Väikestes poeemides proosas" (1868) esineb pilte ja tähelepanekuid kirjanikule armsast Pariisist; soov-unelmaid, kontraste tõelisuse ja kujutelmade vahel; ta alalist painavat igavusehirmu; müstifikatsiooni-tujusid ja iroonilisi vallatlusi; viha-armastust naiste vastu, – kuid siin on ka ta silm pöördunud erilise soojusega vaeste, viletsate ja hüljatute poole.

Charles Baudelaire'i "Kurja lilled" on enim loetud ja matkitud luuleraamat maailma kirjanduses. Tihti alustatakse sellest kogu moodsa luule ajalugu. Baudelaire oli esimene, kes loobus hõiskava, õhkava ja kaebleva luule kirjutamisest, tema luule on agressiivne, vastikust tekitav, julm ja tihti lugejat ründav. Käesolev luulevihik sisaldab umbes kolmandiku "Kurja lillede" luuletustest, mis on tsüklitesse jagatud nii nagu originaalteos ja peaks seega andma aimu sellest luulekogust tervikuna.