Krimi ja põnevus

Per Wahlöö ja Maj Sjöwall on rahvusvahelise tunnustuse võitnud rootsi kirjanikepaar, kes kahasse on kirjutanud kümnest romaanist koosneva sarja detektiiv Martin Becki ja tema kolleegide juhtumustest .

Raamatusarja peategelaseks on Kinsey Millhone, eradetektiiv, endine politseinik, kaks korda lahutatud 30+ naine, kes naudib oma askeetlikku elu sarmika pensionäri Henry üürilisena garaažist ümberehitatud elamus. Igas tähestikuraamatus lahendab ta keerulisi ülesandeid, alati ei pruugigi tegemist olla mõrvaga. Kinsey vanemad hukkusid autoõnnetuses, kui tüdruk oli viiene. Teda kasvatas üksildane tädi ja ehkki ta õpetas Kinseyt enda eest seisma, oli tüdruk koolis trotslik, ettearvamatu ja seltsimatu laps. Täiskasvanuna ei lase ta endale kedagi liiga lähedale. Raamatud on kaasakiskuvad ja lahendused sageli üllatavad.

Käesolev seiklusromaan, algkeeles pealkirjaga "Prester John", ilmunud 1910. aastal, põhineb kirjaniku kogemustel Lõuna-Aafrikas. Elavalt ja haaravalt, olgugi tüüpilisest inglise vaatekohast, kirjeldatakse siin pärismaalaste hulgas õhutatavat mässu, selle algust ja nurjumist, kui hukkub kuningatroonist unistav juht. Peale huvitava ajaviite, mida see raamat oma põneva ning seiklusrikka sisuga ja kaasakiskuva jutustamisviisiga meile võimaldab, leiame tema lugemist lõpetades, et oleme ühtlasi tüki maad lähemale jõudnud Aafrika looduse tundmisele ja pärisrahva mõistmisele. Ümbertrükk Kirjastuse osaühing "Loodus" 1939. a väljaandest ("Looduse kuldraamat" nr 81).

Elanud kuus kuud Londonis, pöördub Agatha Raisin tagasi oma armastatud Cotswoldsi külakesse, kus elab ka tema sarmikas naaber James Lacey. Tõsi, James ei ole just õnne tipul teda taas nähes, kuid peagi lohutab Agathat sensatsiooniline tapmine. Üksildaselt põllult leitud tapetu on matkaja Jessica Tartinck, kes on jõukad maaomanikud raevu ajanud, nõudes vankumatult oma klubile õigust nende valdustes matkata. Agatha meelitab Jamesi endale uurimise juurde appi ning kahtlusi niidiotsi on palju, kuna Jessica kaaslased matkaklubist näivad olevat võimelised ja lausa rõõmuga valmis mõrva sooritama. Aga kavala mõrvarini viiv rada võib olla ka tee armastuse ja surmani.

Raamat kujutab endast LKA palgalisena kaksteist aastat kolmes riigis töötanud Philip Agee teenistuspäevikut, mis annab elava, dokumentaalselt tõelise pildi USA kurikuulsa luuretalituse struktuurist ja tegutsemismeetoditest, agentide värbamise ja laialipaigutamise viisidest. Agee paljastab oma endisi kolleege ja LKA õõnestustegevust arengumaades.

 

Kui Sherlock Holmes oleks olnud murdvaras. Selle raamatu peategelane Raffles on osav, kuid mitte pahatahtlik varas, aristokraatliku elustiiliga mees, keda jahivad nii Scotland Yardi parimad jõud kui ka mitmed atraktiivsed naisterahvad.

Rafflesi looja E. W. Hornung, kes oli abielus sir Arthur Conan Doyle’i õe Constance’iga, lõi vastukaaluks kuulsale detektiivile leidliku varga, kes oli tuntud nii Inglismaal kui ka mujal.

Käesolevas teoses abistab amatöördetektiiv Ellery Queen oma isa, politseiinspektor Richard Queeni kahe rodeoetendusel sooritatud mõrva asjaolude selgitamisel. Kõigile detektiivžanri austajatele tuntud Ellery Queen on tegelikult ameeriklastest nõbude Frederic Dannay (1905–1982) ja Manfred Bennington Lee (1905–1971) pseudonüüm. Kirjanduslikku tegevust alustasid Dannay ja Lee 1928. aastal, saates ühe ajakirja kriminaalromaanivõistlusele oma romaani „The Roman Hat Mystery“ käsikirja. Võistlusel jäi romaan küll auhinnata, kuid 1929. aastal raamatuna avaldatult saavutas see otsekohe menu.

Selle kriminaalromaani tegevus toimub Kreekas nn mustade kolonelide võimu ajal, möödunud sajandi 60.–70. aastate vahetusel; kolonelide kehtestatud režiimi vägivald ja omavoli on soodne kasvupind miljardärist haikala, suure kaupmehe Niarchose ahnusele ja vägivallale.

Helfried Schreiter (sündinud 1935), endise Saksa DV kirjanik, on tuntud peamiselt filmistsenaariumide ja kuuldemängude autorina, kuid ta on kirjutanud ka näidendeid ja telelavastusi, proosat ja luulet. Oma loomingus pöörab ta erilist tähelepanu teaduse ja tehnika arengust tingitud muutustele ühiskonna elus, eriti inimeste elulaadis. Siit jõuab autor juba psühholoogiliste konfliktideni inimeses endas.

Österlenis on südasuvi ja Degeberga suur antiigilaat hakkab hoogu sisse saama, kuid väravad on vaevalt lahti tehtud, kui külastajaid vapustab kurikuulsa antiigikaupmehe jõhker mõrv. Kriminaalkomissar Peter Vinston kavatseb peagi Stockholmi naasta, sellest hoolimata segatakse teda keerulisse uurimisse. Tema kolleeg Tove Esping näeb Simrishamni politseis oma positsiooni hoidmiseks kõvasti vaeva, Vinstoni sekkumisse ei suhtu ta seepärast ülearu rõõmsalt. Sel ajal, kui kummaline paar mõrva uurib, valmistub kogukond antiigisaate salvestuseks Gärsnäsi lossis. Vinston ja Esping taipavad peagi, et antiigimaailm kubiseb ekstsentrilistest inimestest, vanadest konfliktidest ja erakordselt raskesti lahendatavatest mõistatustest. Küsimus on vaid selles, kes on valmis eriti hinnalise eseme nimel tapma.

„Antiigikaupmehe surm“ on Anders de la Motte ja Måns Nilssoni kiidetud krimisarja „Österleni mõrvad“ teine osa. Sarja esimene raamat „Maakleri surm“ ilmus 2021. aastal ja võeti lugejate poolt väga soojalt vastu.

Tuntud prantsuse kriminaalromaanide autor Gaston Leroux (1868–1927) on Eestis tuntud ennekõike romaani „Ooperikummitus“ loojana. Vähem on eesti lugeja tuttav tema kriminaalromaanidega, kus läbivaks tegelaseks on Joseph Rouletabille, noor terane reporter ja nutikas analüüsija, tänu kellele lahenevad nii mõnedki esmapilgul lahendamatuna näivad situatsioonid ja saladused. Rouletabille kuulub kirjandusliku tegelasena samasse kategooriasse kui Sherlock Holmes, Hercule Poirot, Miss Marple, Nero Wolfe, Martin Beck – kui loetleda kõige tuntumaid.

Hilises keskeas Ateena politseiuurijast on tänu valusatele isiklikele kogemustele saanud armukadeduse ekspert. Kui Kalymnose saarelt tuleb teade kaljuronijast saksa turisti kadumisest, kutsutakse mõrvarühmast kohale just tema, et ta otsustaks, kas tegemist on mõrvarliku armukadedusega. Taksojuht leiab taksofirma omaniku autost oma naise pärlkõrvarõnga. Mismoodi see sinna sattus? Asi on enam kui selge. Kaunis noor naine, kes lendab New Yorgist Londonisse, on otsustanud mehe üleaisalöömise tõttu eluga lõpparve teha. Otsust enam tagasi võtta ei saa. Aga kes on tema kõrval istuv ääretult sümpaatne mees?

„Armukadeduse eksperdi“ lugudes on luubi all kõige tugevamad inimlikud tunded. Klassikalises stiilis kirjeldab Nesbø kire, truudusemurdmise ja kiivuse surmavaid tagajärgi. „Jo Nesbø „Armukadeduse eksperdi“ lood on tabavad ja põnevalt jutustatud. Esmaklassiline meelelahutus.“ – Leif Ekle, NRK kirjanduskriitik

Võtmerõngast kõlistades pöördus ta võretatud värava poole. Oleandripõõsastest hüppas välja mees ja jooksis mu autost mööda. See oli suurt kasvu noormees sinises ülikonnas, mütsita, lehvivate punakate juustega. Ta jooksis varvastel ja peaaegu hääletult, sihiks avanev värav.

Valvur liikus oma aastate kohta kiirelt. Ümber viskunud, haaras ta punajuukselisel ühe käega ümbert kinni. Haardes rabeldes surus noormees ta vastu väravaposti. Suust kostis kurguhäälne, segane pomin. Kiire liigutusega kerkis õlg ning valvuril lendas müts peast. 
Selja vastu posti toetanud, kobas valvur kabuurist püstolit. Ta silmad näos olid väikesed ja mudased nagu kartulisilmad. Ninast hakkasid kukkuma verepiisad, langedes sinisele särgile seal, kus särk üle kõhu võlvus. Püstolit hoidev käsi kerkis. Ma astusin autost välja. 

Pärast onu Charles Baskerville'i salapärast surma naaseb söör Henry Baskerville Kanadast peremõisa. Peagi on ka tema elu ohus. Ta saab kirja, milles teda hoiatatakse hoiduma nõmmest eemale. Henry kutsub appi legendaarse Sherlock Holmesi. Holmes püüab kindlaks teha kirja koostajat, kuid ei suuda teda tuvastada. Ta otsustab minna koos doktor Watsoniga Henryle appi Baskerville Halli. Henry ei usu eriti legendi põrgukoerast, aga Holmes usub, et asi on tõsine.

Romaani tegevus toimub vahetult pärast Teist maailmasõda ja selle keskmes on jõukas Ashby perekond. Napilt enne seda, kui üks mõisas elavast neljast lapsest, kes on kaotanud ema ja isa ning elavad nüüd oma tädi hoole all, peaks 21-aastaseks saades pärima suure summa fondist, mille on asutanud ta surnud ema, ilmub mõisa noormees, kes nimetab end tema kaksikvennaks Patrickuks. See kaksikvend kadus peagi pärast vanemate surma, jättes maha kirja, mida võis tõlgendada ka enesetapukirjana. Nüüd väljailmununa kinnitab ta, et võttis endale uueks nimeks Brat Farrar ja jutustab siis, mis temaga on vahepeal juhtunud. Kas sellest aga kahtluste hajutamiseks piisab ning kas ta on ikka see, kes väidab end olevat?

Elus pettunud kindlustusametniku ellu tuleb suur muutus – ta saab vanaisa testamendiga päranduseks Kanadas Kaljumäestikus asuva Campbelli Naftapuurimise Kompanii. Kuigi vanaisa naftat ei leidnud, uskus ta siiski, et Kaljumäestikus on naftat. Pojapoja ülesandeks jääb vanaisa elutööd jätkata.

Ajalooõpetaja Hugo Lind sõidab koos rühma kaasmaalastega Capri saarele toidu- ja kultuurireisile. Reisikorraldajaks on Belmonte Travels eesotsas asjatundliku ja nutika Laraga. Meeleolu on ülev ja rühm naudib kõike, mida paradiisisaarel on pakkuda.

Ent idüllile langeb vari, kui kuulsa Salto di Tiberio kalju alt merest leitakse surnukeha. Kes on hukkunu ja miks tal on taskus Belmonte Travelsi brošüür? Tundub, et kõigil on midagi varjata, Hugo ja Lara mässitakse ootamatult kummalisse uurimisse lõõskava päikese all. Kas paradiisi on salamahti roomanud madu, kas kellelgi reisijate hulgast on saarele tulekuks veel mingi muu põhjus peale selle ilu nautimise?

„Capri juhtum“ on Anders ja Anette de la Motte uue krimisarja „Mõrv päikese all“ esimene osa.

Anders de la Motte on endine politseinik ja turvaülem ning Rootsi üks hinnatumaid põnevuskirjanikke. Tema raamatuid on tõlgitud ligi kolmekümnesse keelde ja müüdud üle kogu maailma miljonites eksemplarides. Ta on pälvinud rea auhindu, muuhulgas Rootsi krimiakadeemia debütandi auhinna 2010. aastal ja Rootsi parima kriminaalromaani auhinna 2015. aastal. „Capri juhtum“, mille ta kirjutas koos abikaasa Anette de la Mottega, on tema neljateistkümnes raamat.

Anette Ferragamo de la Motte on endine keeleõpetaja, õpikute autor ja toimetaja. Anette on Itaalia päritolu, tema juured on Campanias ja Emilia-Romagnas, kus ta lapsena palju aega veetis. Täiskasvanuna on ta terve Itaalia läbi reisinud, kuid pöördub sageli tagasi Napoli lähedal asuvasse Melito Irpino külla, kus tema pere peab juba neljandat põlve mainekat restorani Antica Trattoria Di Pietro. Abikaasaga ühistöös kirjutatud „Capri juhtum“ on tema ilukirjanduslik debüüt.

Miami Beachi rannal seisva häärberi all on peidus kahekümne viie miljoni dollari eest kulda. Halastamatud kaabakad on seda aastaid jahtinud. Jõugu eesotsas on elajalike himudega Hans-Peter Schneider, kes elatab ennast rikkurite jubedate kujutelmade teokstegemisega.

Nende vastas seisab maja hooldav nooruke Cari Mora. Neiu on põgenenud oma kodumaalt Colombiast džunglisõja vägivalla eest ja elab Miamis ajutiselt kaitstud isiku hapra staatuse najal. Ta teeb leivaraha teenimiseks väga mitmesuguseid töid. Kaunis Cari jääb silma viimaks ometi peidetud aardeni jõudnud Hans-Peterile. Aga Cari Mora oskab üllatavaid asju ja tema elutahet on varemgi proovile pandud.

Meeste iha ja naiste ellujäämissoovi vahel hiilivad ringi koletised. Viimase saja aasta jooksul ei ole keegi suutnud manada neid esile verd tarretama panevamana kui sädelev Thomas Harris. „Cari Mora“ on „Voonakeste vaikimise“ autori Harrise kauaoodatud kuues romaan.

„Hannibal Lecteri keha võib ju olla mujal, aga tema vaim on taas siin … „Cari Mora“ on väga iseäralik ja pentsik raamat, mis on peaaegu täielikult pühendatud inimjulmuse võigaste äärmuste kirjeldamisele.” – The Spectator

Ameerika kirjaniku ameerikalik poliitiline põnevusromaan. USA poliitikaelu reaalsetest seikadest ehitab autor üles haarava vandenõuloo, mis kogu oma hüpoteetilisuses viitab ometi üsna veenvalt politseiriigi tekkimise võimalustele paljukiidetud ameerika demokraatia rüpes. Teos on mõeldud laiale lugejaskonnale.

Keegi jälitab Jane MacGuiret. Tundub, et ta pääses juhuslikust röövimiskatsest, aga peagi selgub, et teoksil on midagi palju suuremat ja pahaendelisemat ... Naise kasuvanemad, kohtuarsti juures nägude rekonstrueerijana töötav Eve Duncan ja Atlanta politseiuurija Joe Quinn ei saa aidata. Keegi ei saa. Välja arvatud mees, kes võib olla ohtlikumgi kui need, kes Jane’i taga ajavad. Kuid Mark Trevoril on omad põhjused, miks ta tahab päästa Jane’i tapja küüsist ja lahendada kahe tuhande aasta vanust müsteeriumi, mis võiks raputada kaasaegset maailma.

Dany Longo on blond, ilus, kirglik - ja lühinägelik. Kui ta oma ülemuse ja tema naise jaoks röövitud Thunderbirdiga läbi Lõuna-Prantsusmaa kihutab, ei tea keegi, sealhulgas Dany ise, kuhu ta teel on või miks ta sinna läheb.

Sébastien Japrisot (õige nimega Jean-Baptiste Rossi), sünd. 1934, on tõlgitumaid prantsuse põnevusromaanide autoreid. Tema anne kirjutada "kriminaalromaane ilma politseita" ilmneb selgesti ka käesolevas teoses.

Amsterdami kuulsal detektiivil De Cockil ja tema ustaval noorel kaaslasel Vledderil on sedakorda tegemist õige salapäraste juhtumitega – mehed ja naised hakkavad end paarikaupa ühte Amsterdami kanalisse heitma. Kriminalisti lühinägelikud ülemused püüavad neid enesetappudeks tembeldada, kuna hukkunute juures puuduvad igasugused märgid vägivallast. Asja uurides satub aga De Cock ühele omapärasele usuühingule, mille juhtide vaga maski taga raha- ja lihahimu peitub. Uurijad liiguvad ringi Amsterdami Punaste Laternate linnaosas ja kohtuvad jutuhimuliste prostituutidega, külastavad usutemplit ning saavad tuttavaks omakasupüüdlike ja võltside usuvendadega. Ei puudu ka imekaunis Blond Daam, kes De Cockile suurt mõju avaldab.

Plahvatuslaine viis laeva orbiidilt välja, kuid maandamisautomaat oli korras. Urmantsev sirutas käe välja ja kompis komandöri sidemes rinda. Too ei liigutanud end. Silmad lahti, vaatas ta koidutaevasse. Urmantsev kummardus tema kohale ja nägi, et pilkumatud silmad olid juba kaetud liivakorraga... Ta kaevas madala haua ja mattis nad siinsamas maha. Augu põhjas oli liiv niiske ja raske ning Urmantsev mõtles, et kuskil läheduses peab olema vesi. Hommik oli käes ja kohe hakkas idast puhuma kuiv kuum tuul. Laeva ümber laotus liivakõrb. See sarnanes vähe kõrbetega, mis olid Urmantsevile tuttavaid vaid raamatute kaudu. Tasane lausik väli, ei ühtegi barhaani ega küngast, ei mingit jälge mistahes taimestikust. Kõrvetavate päikesekiirte valguses äratas see maastik vaid nukrust ja igatsust. Ta torkas kepi lauatükikesega liivahunnikusse ja läks väsimusest tuikudes tagasi laeva. Paar lonksu puljongit tegid oma töö, ta oli täiesti rammestunud. Ta vajus istmele ja uinus. Ärkas alles õhtu eel.

Noore taani kirjaniku ilukirjanduslik põnevik, mille sündmustiku keskmes on fotode kompuutermanipuleerimine, aga ka nägemus sellest, kuidas moodne tehnika teeb võimatuks eristada reaalsust väljamõeldisest. Üksikisiku puhul võib see viia kohutavate tagajärgedeni. Romaani tõlkeõigused on müüdud paljudele nimekate kirjastustele üle maailma. Sellest thrillerist tehakse ka film.

Hittarp on rahulik mereäärne linnake Lõuna-Rootsis. Elu kulgeb seal omas rütmis. Ylva soovib kolleegidele head õhtut ja asub kodu poole teele … kuid kaob, ilma ühegi vihjeta. Abikaasa Mike Zetterberg üritab hinge kogunevat paanikat vaigistada, sest naisel on teatavat sorti taust, mida mees on üritanud unustada. Naise minevikuteod on ka põhjus, miks Mike kohe politseisse ei helista, vaid asub ise asja uurima. Kui lõpuks politsei naise kadumisega tegelema hakkab, langeb põhiline kahtlus abikaasale. Kuidas küll? Mike ei oska aimatagi, kui vägivaldse piinamise ohvriks on Ylva langenud. Ta ei tea, et naist hoitakse vaid mõnesaja sammu kaugusel, lukustatuna naabermaja keldris. Ylva piin ei ole vaid füüsiline – tema tillukeses toas on ekraan, et ta näeks oma kodu ukseesist. Ta on nii lähedal, ja ometi nii kaugel.

Naine ei saa lõpetada kirjutamist, kuni leiab tapja. Mees ei saa lõpetada lugemist, sest tema on tapja. Eve Black oli kaheteistaastane, kui sarimõrvar, keda kutsutakse Eimidagimeheks – sest uurijatel pole temast sõna otseses mõttes mitte midagi, ei ühtegi jälge –, tappis terve tema perekonna. Ainsa ellujääjana saadab Eve’i ka täiskasvanuna kinnisidee tuvastada tema elu hävitanud mees. Ja ta kirjutab tõestisündinud mõrvaloost raamatu. Supermarketi turvatöötaja Jim Doyle loeb „Eimidagimeest“, Eve’i lugu tema perekonda tabanud tragöödiast ja naise püüdlustest mõrtsukale jälile saada, ning iga uue leheküljega tunneb mees suurenevat raevu. Jim ei ole sugugi huvitatud Eimidagimehe kohta kirja pandust. Sest tema ongi Eimidagimees. Jim taipab peagi, kui ohtlikult lähedale on Eve tõele jõudnud ja et naine ei anna alla enne, kuni leiab mõrvari. Tal ei ole valikut, ta peab jõudma esimesena naise peatada …

Catherine Ryan Howard (1982) on Iirimaalt Corkist pärit krimikirjanik, keda on nimetatud iiri noir’i parimaks esindajaks. Eesti keeles on temalt varem ilmunud romaanid „Valetaja tüdruk“ ja „Salasilm“ (2020). Catherine'i uusim romaan „Eimidagimees“ valiti 2020. aastal Iiri viie parima krimiloo hulka.

Harjumuspärast maailma ei ole enam, see on ahenenud lähima maja seinteni. Kes seal varjuvad – elusad või surnud, sõbrad või vaenlased? Kas inimene on inimesele päästja või hunt? Suletud ruum muudab helid läbilõikavamaks, värvid erksamaks ja tunded äärmuseni teravaks. Kadedus, hirm ja raev kasvavad üleelusuuruseks.

„Elusad inimesed“ on järg Jana Vagneri põnevikule „Vongozero“. Üksteist inimest – kaheksa täiskasvanut ja kolm last – peidavad end epideemia eest tillukesel Karjala saarel. Nad on elus, ent muust maailmast ära lõigatud. Neil tuleb üle elada talv, nälgida ja õppida tihedalt külg külje kõrval eksisteerima. Valik on lihtne: kohane või hukku.

Meil on veel alles pisut petrooleumi, aga hoiame seda eriti pidulikeks puhkudeks ja seepärast mööduvad kõik õhtud, eranditult kõik, ühesuguselt: me lihtsalt istume ruskes hämaruses ja ajame juttu. Küllap võiksime üksteisele rääkida mida tahes, aga me räägime alati lõpust. Sellest, millised muretud lollpead me olime. Sellest, kuidas me midagi ei taibanud. Sellest, kuidas hiljaks jäime ega jõudnud kedagi päästa ja hädavaevu pääsesime ise. Muidugi kui seda üldse saab pääsemiseks nimetada.

Inglise tuntuim maalikunstnik Priam Farll on igapäevaelus üle mõistuse uje inimene, kellele on vastumeelt igasugune suhtlus, tähelepanu ja asjaajamine. Naasnud välismaalt Londonisse, haigestub ta toapoiss ja sureb. Öösel kohalekutsutud arst arvab, et kadunuke on Priam Farll ja liigse häbelikkuse tõttu ei kiirusta kunstnik viga parandama. Samas tekib mõte, et see on võimalus pääseda tuntuse koormast. Farll otsustabki jääda toapoiss Henry Leekiks, kes Farllina maetakse inglaste pühamusse Westminster Abbeysse. Paraku tuleb nimega kaasa ka Leeki minevik ja Farllgi ei suuda vabaneda oma kunstnikuandest. Meelsasti võtab ta omaks Leeki kosjakuulutuse kaudu sobitatud tutvuse lesk Alice’iga, kuid paraku pole kõik üllatused nii meeldivat laadi.

Agatha arvates on Meghan Shaughnessyl ideaalne elu. Tal on armastav ja hästi teeniv abikaasa, kaks toredat last ning ta ootab kolmandat. Nii ta siis jälgib kaugelt Meghani head elu. Agatha ise töötab poes. On veidras suhtes mereväes teeniva mehega ning ootab samuti last. Need kaks naist on väga erineva tausta ja eluga. Ühendavaks asjaoluks on emadus. Lisaks sellele on kummalgi naisel oma saladused. Saladused, mis välja tulles võivad nende elu rikkuda.

Stockholmis Skanseni loomaaias leiab ahmipuuris vääritu lõpu kriminaalse sündikaadi käsul Rootsi saabunud Kreeka gängster. Samal ajal kaovad Slagsta põgenikekeskusest kaheksa Ida-Euroopast pärit naist ja Stockholmi Lõunakalmistult leitakse jõhkralt mõrvatuna juudi emeriitprofessor aju-uurija Leonard Sheinkmann. Mis on neil juhtumeil ühist koltunud päevikuga aastast 1945? Ja kuidas see võiks olla seotud politseiuurija Arto Söderstedtiga, kes veedab oma suure perega puhkust Itaalias Toscana rannikul? Asjasse asub selgust tooma A-rühm komissar Jan-Olov Hultini juhtimisel. Näiliselt seosetuist juhtumeist moodustub võrk, mis ulatub üle Euroopa nii ajas kui ka ruumis.

Blackheathi häärberis toimuval suurel maskiballil tapetakse peretütar Evelyn Hardcastle … ja see pole esimerk kord. Ta on mõrvatud sadu kordi. Noormees ärkab metsas, huultel karjatusena naise nimi, keda ta ei tunne. Hullem veel – tal pole aimugi, kes ta on ja kus ta viibib, või kuidas sinna sattus. Häärberis luurib ringi halastamatu pussitaja, sadistlik lakei, kes naudib oma ohvrite hirmutamist. Aiden on püütud lõksu kummalisse mõrvamüsteeriumisse, kannul halastamatu mõrtsukas ning mõistetud korda ühte ja sama päeva aina uuesti, ainsaks ülesandeks lahendada Evelyn Hardcastle'i mõrv. Kaheksa päeva. Kaheksa erinevat keha. Kolm konkurenti. Võimatu ülesanne. Stuart Turtoni debüütromaan on kaasahaarav ja originaalne vihjete, leidude ja järelduste ämblikuvõrk, mis suudab üllatada viimaste lehekülgedeni välja.

See juhtus teisipäeval, 22. oktoobril. Metsnik Jochen Joobs oli vihane. Ta vandus. Tema jaoskonna keskele, 27. kvartali piirile oli siginenud piklik mullaküngas. Tema pointer Tocki oli kontrollkäigul hakanud lõhna ajama ja juhtinud metsniku kahe pöökpuu vahele kiiruga lehekõdu, kitkutud sõnajalgade ja samblaga kaetud mullahunniku juurde, mis viitas sellele, et sinna oli alles hiljuti midagi maetud. Sõnajalad olid võrdlemisi värsked, haud võis kõige rohkem kaks-kolm päeva vana olla. Keegi oli ehk osa salasaagist sinna peitnud? Aga kes? Salakütt? See oleks tema jaoskonnas uskumata uudis. Jochen Joobs tõi kohale ühe metsatöölistest, kes sealsamas lähedal saetud puid riita ladusid, ja laskis tal mullahunniku laiali ajada. Oodatud metssea või põdra asemel tuli päevavalgele koer. Musta-valgekirju saksa dogi. Mis seal oli juhtunud?

Chuck Chandler on rohkem kui kord elus fiaskoga lõpetanud – kõigepealt profitennisistina Wimbledonis, siis naistekütist treenerina peenemates tenniseklubides üle kogu maa. Nüüd, Key Westi Olde Island Racquet Clubis, seob Chuck end ohtliku abielunaisega – ahvatlev Clare Carras on abielus mõistatusliku vanema härrasmehega – ja peagi on tennisist ülepeakaela pahandustes. Mängu astuvad Tommy Sculley, New Yorgi mõrvaosakonnast pensionile jäänud detektiiv, kes on hiljaaegu Key Westi politseisse tööle asunud, ja tema noor ning kogemusteta kaaslane Daryl Haynes, kes osutub terasemaks, kui pealtnäha arvata võiks. Süvenedes eriskummalise, näiliselt selge mõrva uurimisse, suudavad detektiivid end vaevu sogase vee pinnal hoida. Sündmused kannavad neid Key Westist Florida osariigist Los Angelesse ja tagasi. Ilmneb, et asjasse ei ole segatud ainuüksi Clare, vaid ka maruvihane maffiaboss Läänerannikult, kes on otsustanud endale kuuluva mis tahes hinnaga tagasi saada.

Kuulus žürii on koos. Auhind antakse välja. Laureaati ei leita kuskilt. Salapärane lugu läheb veelgi keerulisemaks. Sündmuste käigus, mis viivad lugeja Pariisi suure päevalehe toimetusest väikese provintsilinna näilisse vaikusse, tekib üha uusi mõistatusi ...

Monika on auahne ja hinnatud arst, kes püüab hingetühjust korvata laitmatu renomee, välise külluse ja täiusega. Maj-Britt aga tugevasti ülekaaluline naine, kes on elu parimad aastad veetnud kodu kaitsvate seinte vahel. Kaht täiesti erinevat naist ühendab sarnane hingeseisund: nad on mõistnud end üksindusse ja elavad mineviku unustamise nimel. Pärast üht kirja ja autoõnnetust viib aga elu Monika ja Maj-Briti kokku ...

Walter Stackhouse on üle kolme aasta oma neurootilisele naisele Clarale olnud truu ja toetav abikaasa. Ometi avastab mees, et ta on hakanud fantaseerima naise surmast. Ja kui Clara surnukeha leitaksegi ühe kalju jalamilt viisil, mis sarnaneb Helen Kimmeli nimelise naise hiljutise surmaga, kelle mõrvas tema abikaasa, hakkab politsei huvi tundma ka Walteri vastu. Mees sooritab mitu vale tegu, mis rikuvad ta karjääri ja maine, lähevad talle maksma ta sõbrad ja lõpuks ähvardavad tema elu. Eksimatu psühholoogilise sügavuse ja hüpnootilise haaravusega kujutab Patricia Highsmith olukorda, kui ületatakse ohtlik joon fantaasia ja reaalsuse vahel.

Laste halloweenipeol mõrvatakse üks tüdruk. Suure valetajana tuntud Joyce oli mõni tund tagasi teatanud, et nägi kunagi pealt, kuidas keegi tapeti. Rääkis ta tõtt või luiskas? Kas seekordse kuriteo taga on väärastunud psüühikaga inimene või keegi, kes kardab omaenda turvalisuse pärast?

Võltsingud, kadunuks jäänud või surnult leitud inimesed, kasuahnus ja selle kõige kõrval peaaegu ebamaine ilu ... Uurima kutsutud Poirot’ meelest on kogu loos midagi paganlikku ja müstilist. Järgneb teinegi mõrv. Hercule Poirot’l tuleb ajaga võidu joostes ära hoida järgmine.

Agatha Christie (1890–1976) on kõigi aegade üks enim avaldatud autoreid, teda edestavad vaid piibel ja Shakespeare’i teosed. Tema raamatuid on müüdud kokku üle kahe miljardi eksemplari ja tõlgitud sajasse võõrkeelde. Kuuekümneaastasest viljakast kirjanikutööst sündis üle 70 romaani, lisaks veel kümneid jutukogusid ja näidendeid. 2023. aastal esilinastus romaanil põhinev mängufilm „Kummitus Veneetsias“, mille lavastas taaskord Oscari-võitja Kenneth Branagh, kes täidab ka geniaalse detektiivi Hercule Poirot’ rolli. Teistes osades teevad kaasa Kyle Allen, Jamie Dornan, Tina Fey, Michelle Yeoh jpt.

Tuleviku läänemaailma vapustab rahaahne Al-Mahdi sepitsetud pantvangidraama. Vahemere luksuskuurordis. Röövitud noort ja rikast pärijannat ning tema sõbratari lähevad vabastama oma ala tipud, kellest üks, Casual Friday, laseb end heita kõledasse keldritürmi satikatest söödud näitsikutele seltsiks. See on tema viimane operatsioon enne puhkust, misjärel kavatseb ta külastada Soome linna Turut, et seal oma silmaga üle vaadata kuulu järgi tuttav Jussi Valtteri Vares. Turust on paraku saanud pagulaste elupaik ja juba eakas Vares on vahetanud eradetektiivi töö sissesõidulustimaja öövahi ameti vastu. Vana Vares ei oska aga uneski aimata, milline kohtumine saatusel talle varuks on.

Juuksur Helena leitakse surnuna omaenda voodist. Esialgu ei paista juhtum mõrvana, kuid Harjunpääl tekib kahtlus, kui ta märkab, et Helena raha ja poiss-sõber on kadunud. Peagi selgub, et poiss-sõber on avalikkusele ohtlik petis. Armastuse seadused paljastavad endi karmimad küljed – sealhulgas selle, kuidas nad kontrollivad politseiniku enda elu.

Soome populaarsete Harjunpää-lugude autori küpsemaid ja psühholoogiliselt motiveeritumaid romaane Helsingi kriminaalpolitsei mõrvarühma tegevussfäärist. Sündmustiku keskmesse sattunud inimtüüpide ja sotsiaalse tausta teravapilgulise kujutajana ületab autor omapäraselt kriminaalžanri tavaraamid.

Pascale Roze on oma Concourt’i preemia pälvinud lühikese romaani esimestest lehekülgedest peale osanud luua erilise, haarava atmosfääri. Lühikeste, täpsete ja lihtsate lausetega kirjeldab ta oma kangelanna lapsepõlve emapoolsete vanavanemate juures Pariisis karmi ja jumalakartliku vanaema ning matemaatikast ja Uuest Maailmast haaratud vanaisa seltskonnas. On ka ema, kuid ta on maailmaga kontakti kaotanud, sulgunud vaikusesse, kaaslasteks depressioon ja alkohol. Väike tüdruk igavleb, lämbub ja kannatab. Pealegi halvendab lapse olukorda pidev undamine kõrvus. Oma isast ei tea laps midagi. Vanaema keeldub sellest rääkimast. Lõpuks jõuab Laura kätte Jaapani kamikaze Tsurukawa Oshi päevik „Ma suren Okinawas“. Sellest peale jälitab hävituslendur Zéro (muide, see on anagramm autori nimest) tüdrukut ning võtab ta täiesti oma võimusesse.