Nüüd, kus detektiivi ei olnud enam näha, tundis Jimmy senisest suuremat rahutust. Ta kontrollis, kas korteriuks on ikka kindlalt kinni, käis Sinnete'i toas, mille aknast pääses tuletõrjetrepile. Raudne aknavõre oli riivis. Jimmy tuli tagasi oma tuppa, lukustas ukse, istus kirjutuslaua taha, avas raamatu ja püüdis lugema hakata, paraku tantsisklesid tähed ta silme ees. Mida teha, kui on teada, et sind tahetakse tappa? Mõrvarit ennetada? Nõnda praktiseeritakse Metsiku Lääne filmides ... Aga see siin ei olnud film, vaid koletu tõelisus. "Taevas appi, ma nägin seda meest oma silmaga! ... Linda, ma tahan sulle midagi öelda. Sa ei kujutle, mismoodi see on, kui ühtäkki sinu pihta kõmmutatakse. Sul ei tule mõttessegi appi karjuda või politseid kutsuda. Sa ei mõlgutle enam ei kohtu õiglusest, kättemaksust ega muust. Su ainus lootus on: "Mees, anna jalgadele valu! Lippa! Jookse elu nimel!"

Naise artikkel süütab vägivallaleegi. Mehe juurdlus viib nad tulejoonele. Ajakirjanik Erin McKenna uurib tähtsa kaitsetööstusäri sidemeid rahvusvahelise seksikaubandusega. Ent olles firma vastu kohtus tunnistanud, variseb tema maailm kokku, kui seesama ettevõte ostab ajalehe, kus ta töötab, ja Erin vallandatakse ilma igasuguse selgituseta. Tema kodu otsitakse läbi, arvuti varastatakse ja talle endale tungitakse kallale. FBI agent Jerrod Westlake'i kummitab tema õe ammune kadumine ning ta on pühendanud oma elu lõpu tegemisele rahvusvahelisele seksiorjade ärile. Kui ta leiab Erini uimasena korteri põrandalt, asub Jerrod teda otsekohe kaitsma kui tunnistajat. Jerrod peab Erinit aitama ja naise infoallika üles otsima. Ent kui nad koos tööle hakkavad, muutub olukord tõeliselt ohtlikuks...

Ütlesin juhile: »Üks takso sõitis just praegu mööda Kaheksandat tänavat ja keeras seal nurga peal paremale. Ma tahan sellele järele jõuda. Ma ei tea, kuhu see takso pärast läks, aga andke gaasi nii palju kui saate – ehk jõuame talle järele:» Taksojuht vajutas gaasi põhja. Kihutasime mööda tänavat, keerasime nurga peal paremale, sõitsime üle ristmiku ja taksojuht küsis: «Kas te tunnete selle takso ära, kui te seda näete?» Mina vastasin: «Jah, ma tean selle numbrit, see on 863.» «Ja mis siis edasi sai?» küsis Mason, kui Della Street rääkimise lõpetas. Della Street tegi põlglikkust väljendava grimassi. «Ma istusingi taksos number 863.»

«Ja õnne ei too see maja kellelegi, kes ta ostab!» nähvas vanamoor. «Kuula, kena neiuke, sest sa oled ju päris kena, õnne see ei too, ükskõik kes selle ostab. Sellel maal lasub needus - needus, mis pandi sellele peale juba ammu, paljude aastate eest. Hoia sellest eemale. Ära tee Mustlasväljaga tegemist. Surma toob see sulle, ja ohtusid. Mine koju mere taha ja ära tule Mustlasväljale tagasi. Ära ütle, et ma sind ei hoiatanud.» «Me ei tee midagi halba.» «Jätke, Mrs. Lee!» sekkusin mina. «Ärge hirmutage seda noort daami.»