Kes oskaks luureagentide ohtlikku, kuid seda huvitavamat tegevust paremini kirjeldada kui John le Carré, kes Briti Välisministeeriumis töötades külma sõja aegsete luureoperatsioonide kavandamisega üsna lähedalt kokku puutus. Tema spiooniromaanid pole pelk fantaasiamäng, vaid killuke ehedat, karmi elu.

"Väike trummitüdruk" on psühholoogiline spiooniromaan Iisraeli luure võitlusest Palestiina terroristidega. Et tabada ülimalt ohtlik Palestiina terrorist, kasutab Iisraeli luure agendi ja peibutisena noort inglise näitlejannat. Haruldase meisterlikkusega kujutab le Carré manipuleerimist olukordade ja inimestega, kus eesmärk pühitseb abinõu ja lihtsatel inimlikel tunnetel pole mingit tähtsust.

Iga tööd tuleb vaadata omaette, veenis ta end. Jumala eest, mis ma ikka muretsen? Bonn ei ole Varssavi. Varssavist on sada aastat möödas. Täna on Bonn. Me teeme, mis meil teha on, ja läheme edasi. Talle tuli see jälle silme ette, Varssavi saatkonna rokokootuba, tolmust mustunud kroonlühter ja Myra Meadowes üksinda kretiinsel sohval. Järgmine kord, kui nad teid jälle kuhugi raudse eesriide taha määravad, karjus Turner, olge oma armukeste valimisega kuradi ettevaatlik. Öelge talle, et ma sõidan välismaale, mõtles ta. Ma lähen üht reeturit otsima. Täisverelist, ilmselget, kuldhammastega, müüdavat reeturit. Ma tean, mida ma otsin, mõtles ta; ma näen juba praegu, millega see kõik lõpeb. Tule lagedale, Leo, me oleme ühte verd, sina ja mina: põrandaalused, need me oleme. Ma ajan sind taga mööda roiskveekanalit, sellepärast ma haisen nii magusalt. Maailma roojus on meie peal, sinu ja minu peal. Mina ajan sind taga ja sina ajad mind taga ja me mõlemad ajame iseennast taga.

Alates külma sõja aastatest, mil le Carré töötas Briti luures, hiljem kirjanikutöös, mis viis ta sõjast lõhestatud Kambodžasse, Beirutisse 1982. aasta Iisraeli sissetungi eel ning Venemaale enne ja pärast Berliini müüri langemist, on le Carré alati kirjutanud kaasaja südamest. Käesolevas raamatus, oma esimeses mälestusteraamatus, on le Carré nii naljakas kui lõikavalt terav ning tõlgendab sündmusi, mille tunnistajaks ta on, samasuguse moraalse paindlikkusega, mille on süstinud ka oma raamatutesse. Ükskõik, kas ta kirjutab papagoist Beiruti hotellis, kes suutis täiuslikult matkida automaadituld ja Beethoveni viienda sümfoonia avaakorde, külastab Rwanda muuseumi, kus pärast genotsiidi on välja pandud matmata surnud, tähistab vana-aastalõppu koos Yassir Arafatiga ja tema ülemjuhatusega, küsitleb saksa naisterroristi Negevi kõrbes asuvas vanglas, kuulab suure füüsiku, dissidendi ja Nobeli preemia laureaadi Andrei Sahharovi tarkusi või kirjeldab humanitaarabitöötajat, kellest on inspireeritud „Ustava aedniku” peategelane, annab le Carré kõigele elu ja huumorit, paneb meid kord valjusti naerma, kord aga kutsub meid mõtlema uuesti sündmustele ja inimestele, keda me enda arvates juba mõistsime. Mis kõige parem – ta laseb meil heita pilgu ühe kirjaniku rohkem kui kuue aastakümne pikkusele teekonnale ja inimliku sädeme otsinguile, mis on andnud tema väljamõeldud tegelastele nii palju elulähedust ja soojust. John le Carré (1931–2020) sündis Inglismaal ning õppis Berni ja Oxfordi ülikoolides. Ta töötas õppejõuna Etoni kolledžis ja külma sõja ajal lühikest aega Briti luures. Rohkem kui viiskümmend aastat elatus ta kirjutamisest.

„Spioon, kes pääses külma käest" on inglise põnevuskirjaniku John le Carré (snd 1931) kolmas romaan, millest sai pärast ilmumist kohe bestseller. Sageli parimaks spiooniromaaniks nimetatud loo tegevus leiab aset külma sõja aegsel Ida-Saksamaal. Romaan jälgib Suurbritannia salaluure ja Saksa DV Abteilungi vahelist julma, kuid haaravat kassi-hiire mängu ajal, mil Euroopat lahutas raudne eesriie ja Berliini müür.