Tooted
Ulv Palnatoke jutustab oma 1000 aasta vanust saagalikku lugu Gorm Võimsast, Knud Gormsønist ja Harald Kuningapojast, keda me täna paremini tunneme kui Gorm Vana, Knud Dana-Asti ja Harald Sinihammast. Aasta on 937 ja Ulv on just võetud orjaks viikingilaeva Meremadu pardale. Kartmatu sõdalane Ulv satub käänulisi radu pidi Jüütimaale, kus ta haaratakse ränkadesse lahingutesse riigi pärast, millest kunagi saab Taani Kuningriik. Ajastutruu haaravate võitlusstseenidega, karm ja humoorikas lugu ajast, mil võimukad taanlased pidasid rikkust ja kuulsust jahtides veriseid võitlusi nii omavahel kui ka paljude teiste rahvastega.
Sunday Timesi ja New York Timesi parim bestseller kategoorias „meie aja mõjukaim intellektuaal“. Reeglid? Rohkem reegleid? Tõsiselt? Kas elu ei ole juba piisavalt piiranguid täis? Ja miks üldse eeldada, et mingitest reeglitest võiks abi olla? Jordan B. Peterson väidab, et meil on reeglite suhtes vastakad tunded isegi kui teame, et need toovad meile kasu. Söakad, iseloomuga hinged tunnetavad end reeglitest veel eriti ahistatuna. Peterson väidab aga, et ilma reegliteta muutub inimene kiiresti oma ihade orjaks ning selles pole midagi vabastavat. Latid langevad ja väärtused ähmastuvad piirini, mis ei ole enam meie väärilised. Ta leiab, et parimad reeglid aitavad meil jõuda eesmärkideni ning täisväärtuslikuma, vabama eluni. Puistades tabavaid näiteid nii oma enda elust kui ka kliinilisest tööst, samuti filosoofiast, psühholoogiast ning inimkonna vanimatest müütidest, pakub ta ümbritsevale kaosele võimast vastumürki. Ta toob välja kaksteist sügavmõttelist, samas ootamatult praktilist printsiipi, kuidas elada mõtestatud elu. Ta demonstreerib ilmekalt, et eesmärk saada õnnelikuks on üsna mõttetu, ning väidab, et selle asemel tuleks keskenduda hoopis elu mõtte leidmisele. Sest just see pakub kaitset kannatuste eest, millega elu meid paratamatult kostitab. Kuna inimkonnal pole veel tänapäevasel teadusel põhinevat eetikat, ei üritagi Peterson oma reeglitega lauda tühjaks lüüa ning heita tühipalja ebausuna kõrvale aastatuhandete tarkust ja meie suurimaid moraalseid saavutusi. Ta teeb seda, mida mõistlikud teejuhid on alati teinud – ta ei väida, et inimlik tarkus algab temast, vaid pöördub oma teejuhtide poole. Ja kuigi raamatu teemad on tõsised, käsitleb ta neid sageli kergel toonil ning siira mõnuga.
Tunnustatud kliiniline psühholoog professor Jordan B. Peterson on tuntavalt mõjutanud tänapäevast arusaama isiksusest. Temast on saanud meie aja üks populaarsemaid mõtlejaid, kelle loengud romantilistest suhetest, Piiblist, mütoloogiast ning teistest teemadest on paelunud kümnete miljonite kuulajate tähelepanu. Ajal, mil meid on tabanud ennenägematu muutuste voog ning poliitiline polariseerumine, on tema selge ning otsekohene sõnum vastutusest ja iidsete tarkuste väärtustest leidnud kõlapinda terves maailmas.
Kaks sõbrannat, Aili ja Viola, otsustavad oma elu käsile võtta ning 24 päeva jooksul iga päev midagi uut teha. Ja seda juba detsembris, mitte uue aasta algul. Kas sellest väljakutsest ka asja saab või annavad nad juba eos alla? Kas igapäevased pisimuudatused toovad ellu ka suuremaid pöördeid või on tegu vaid järjekordse moevooluga? Kas teadlikult tehtud väikesed sammud viivad lõpuks parema eluni?
Romantiline lühijutustus „24 päeva uue ja parema eluni“ on kirjaniku ja blogija Meelike E. Villupi teine avaldatud teos ning sarja „Mõni õhtu romantikat“ 9. raamat. Kirgliku reisisõltlase ja life coach’i tegevusel saab silma peal hoida blogis aadressil www.villupwritings.com, kus autor (kes on tegelikult hoopiski suur koerasõber) kirjeldab oma argipäeva ning elu Zwolles hollandlasest abikaasa Marco ja kahe (kasu)kassiga.
Olgu missiooniks puusalt paar kilo maha raputada, esimene maraton läbida või töises plaanis uhke kannapööre korraldada, veename end tihti, et suur edu nõuab suuri samme. Tegelikult taandub aga kogu maagia igapäevaharjumustele, mitte kord elus tehtud muudatusele, selgitab James Clear oma raamatus „Aatomharjumused“.
1930ndatel pakkus V. F. Skinner välja sellised mõisted nagu stiimul, vastus ja preemia. Nimelt mõistsid toonased käitumisteadlased, et õige preemia või karistus lükkab meid kindlal viisil tegutsema. Kuigi Skinneri mudel selgitas suurepäraselt, kuidas välised stiimulid inimeste harjumusi mõjutavad, ei aidanud see mõista, kuidas meie mõtted, tunded ja uskumused sellesse keerulisse võrrandisse paigutuvad. Et seda tühimikku täita, pakub Clear oma „Aatomharjumustes“ välja kognitiiv- ja käitumisteaduse integreeritud raamistiku, mis on üks esimesi, mis võtab arvesse nii väliste stiimulite kui ka sisemiste emotsioonide mõju harjumustele. Ta kirjeldab lihtsalt ning hoogsalt, kuidas ehitada üles paremaid harjumusi ja seda mitte üksnes päevadeks või nädalateks, vaid terveks eluks. Raamatu selgrooks on neljast sammust koosnev harjumuste mudel ‒ signaal, himu, vastus ja preemia, ning neli käitumise muutmise seadust. Kuigi iga tema sõna taga seisavad teaduslikud tõendid, ei ole tegu kaugeltki mitte kuiva akadeemilise uurimuse, vaid ütlemata tõhusa käsiraamatuga.
Aastal 2017 lõi James Clear harjumuste akadeemia, millest sai üks peamisi treeningplatvorme neile, kelle eesmärgiks oli nii isiklikus elus kui ka töises plaanis paremaid harjumusi juurutada. Õigepea asusid Fortune 500 ettevõtted ja plahvatuslikult kasvavad idufirmad oma juhte ja meeskondi just sellesse akadeemiasse koolitustele saatma. Tänaseks on harjumuste akadeemia lõpetanud üle 10 000 juhi, treeneri ja õpetaja.
Eakas psühhiaater loendab pensionini jäänud päevi. Patsientide probleemid tunduvad talle tühised, nende valu ei liiguta teda. Üks viimastest patsientidest ei lase end aga eemale peletada. Aeg koos Agathega muudab vana arsti elu jäädavalt.
Taanlanna Anne Cathrine Bomanni imeliselt õrn ja tundlik debüüt, mis ei jäta külmaks ühtegi lugejat.
Kasiinos võidab alati maja, hipodroomil kihlveokontor. Investeerimisega on lugu sama, leiab „Aruka investori taskuraamatu“ autor John C. Bogle. Ta on veendunud, et aktsiaturgudel on võitjaks finantskrupjeed ning kaotajaks investorid. 1974. aastal Vanguardi ja 1975. aastal maailma esimese indeksifondi asutanud Bogle leiab, et kui vähendada aktsiatega kauplemise osakaalu, suureneb märgatavalt võimalus teenida õiglast osa turu tootlusest. Oma sõnade kinnituseks toob ta uuringu, mille kohaselt kauples aastatel 1990–1996 kõige aktiivsem viiendik oma aktsiaportfelli läbi kiirusega üle 21% kuus. 17,9% suuruse aastatootluse juures tekitas see ligi 6,5% ulatuses tehingukulusid, mis tegi aastatootluseks kõigest 11,4% ehk vaid kaks kolmandikku turu tootlusest. Ligemale veerandsaja aasta jooksul, mis on möödunud autori esimese raamatu avaldamisest, on indeksifondid, mille varad on kasvanud 168 korda, end igati kehtestanud. Ainuüksi viimasel kümnendil on investorid lisanud aktsiaindeksifondidesse 2,1 triljonit ja võtnud aktiivselt juhitud aktsiafondidest välja üle 900 miljardi dollari. See tohutu, kolme triljoni dollariline pööre investorite eelistustes ei tähenda midagi vähemat kui investeerimisrevolutsiooni. Bogle keskendubki oma raamatus sellele, miks ja kuidas lõpetada viimastel aastakümnetel ligi 565 miljardit dollarit aastas enda taskusse pistnud krupjeede nuumamine. Kuid juttu tuleb paljust muustki kui vaid indeksifondidest, investeerimiskuludest ning sellest, miks pikaajaline investeerimine annab märksa paremaid tulemusi kui lühiajaline spekulatsioon. Bogle ise seadis raamatu eesmärgiks muuta lugeja arusaama investeerimisest laiemalt. Ja nii räägibki ta lisaks finantsturu toimeloogikale ka näiteks diversifitseerimise kasulikkusest ning ohtudest, mis on seotud üksnes fondi minevikutootlusele lootma jäämisega või keskmise juurde tagasipöördumise põhimõtte eiramisega.
Massachusettsi tehnoloogiainstituudi kunagine professor Paul Samuelson ütles kord oma kõnes järgnevat: „John Bogle’i esimese indeksifondi loomine oli võrdväärne ratta, tähestiku ning veini ja juustu leiutamisega.“ Need meie elus nii hädavajalikud nähtused on ajaproovile kenasti vastu pidanud. Sama juhtub ka traditsioonilise indeksifondiga, on Bogle oma raamatus veendunud.
Kasiinos võidab alati maja, hipodroomil kihlveokontor. Investeerimisega on lugu sama, leiab „Aruka investori taskuraamatu“ autor John C. Bogle. Ta on veendunud, et aktsiaturgudel on võitjaks finantskrupjeed ning kaotajaks investorid. 1974. aastal Vanguardi ja 1975. aastal maailma esimese indeksifondi asutanud Bogle leiab, et kui vähendada aktsiatega kauplemise osakaalu, suureneb märgatavalt võimalus teenida õiglast osa turu tootlusest. Bogle keskendubki oma raamatus sellele, miks ja kuidas lõpetada viimastel aastakümnetel ligi 565 miljardit dollarit aastas enda taskusse pistnud krupjeede nuumamine. Kuid juttu tuleb paljust muustki kui vaid indeksifondidest, investeerimiskuludest ning sellest, miks pikaajaline investeerimine annab märksa paremaid tulemusi kui lühiajaline spekulatsioon.
Raamat kaasneb Niguliste muuseumi näitusega "Asjade võim" (19.10.2018–12.08.2019).
Näituse ja raamatu fookuses on mitmed hiliskeskaegsed ja varauusaegsed teosed Niguliste muuseumist, nagu Lübecki meistri Bernt Notke suurteos "Surmatants” või Brugge püha Lucia legendi meistri loodud Maarja altari retaabel Suurgildile ja Mustpeade vennaskonnale. Kõrvutades kunstiteoseid esemetega Tallinna Linnamuuseumi ja Eesti Ajaloomuuseumi kogudest, luuakse kõnekas dialoog maalitud ja kehastunud asjade maailma vahel.
Keskaja inimese jaoks oli asjadel tähtis koht nii elus kui ka surmas. Ehkki enamik retaableid ehk maalitud või nikerdatud altarikaunistusi oli loodud Jumala auks ja hiilguseks, võimaldasid kujutatud kallihinnaliste esemete ansamblid võita prestiiži kogukonnas ning selle kaudu kinnitada suhteid ja mõjuvõimu. Asju iseloomustab kõigil aegadel tarbimis- ja vahetusväärtus, mis saab ilmseks ka paljude luksusesemete puhul, mida retaablitel armastati kujutada.
Raamatu autor Mait Nilson on juht ja ettevõtja, kes jättis oma juhtimistöö, et ellu viia ammune unistus – sõita isetehtud amfiibautoga ümber maailma. Oli vaja kakskümmend aastat unistamist, viis aastat sõiduki ehitamist, aasta reisi korraldamist ja seiklus võis alata.
"Autoga ookeanile" on tavalisest reisikirjast erinev lugu sellest, kuidas ühte tehniliselt ja bürokraatlikult keerukat reisi korraldada ja mida kõike võib sellisel reisil ette tulla.
Kataloog kaasneb Kadrioru kunstimuuseumi näitusega " Dannebrog – taevast langenud lipp. Taani kuldaja kunst " (15.06.–13.10.2019). 15. juunil 2019 tähistatakse Eesti ja Taani jaoks olulist ajaloosündmust – Lindanise lahingut, mis Eestile tähendab Tallinna esmakordset kindlat mainimist kirjalikes allikates ja Taanile on see rahvuslipu Dannebrogi sündimise legendaarne hetk. Kadrioru kunstimuuseumi näitus avab Dannebrogi 800. aastapäeva piduliku sündmusteprogrammi. Näitus toimub koostöös Taani Riikliku Kunstimuuseumiga.
Tegemist on Eestis esmakordse taani kuldaja kunsti nii ulatusliku väljapanekuga, mis sisaldab mitmeid Taanis väga tuntud ja enamasti Taani Riikliku Kunstimuuseumi püsiväljapanekus asuvaid teoseid.
Traditsiooniliselt kutsutakse taani kunsti kuldajaks perioodi 19. sajandi algusest kuni keskpaigani, mis riigile tervikuna oli üks rängemaid – sõdade käigus kaotati asumaad ja territooriumid Norras, Põhja-Saksamaal jm. Samal ajal aga toimus võimas rahvusliku enesemääratluse protsess, kus kunst mängis äärmiselt olulist rolli. Taani kuldaja meistrite maalid määratlesid rahva jaoks kõige olulisemad pidepunktid – loodus, inimene ning Taani ajaloo hiilgeaegadega seotud lossid, kindlused jt mälestised. Ja kõige tähtsamaks muutus kunstnike jaoks valgus – eriliselt helge, kristalselt selge, rõõmsat ja pidulikku tunnet tekitav valgus. Taani Riiklik Kunstimuuseum on üks mõjukamatest muuseumidest Taanis ning kuulub Euroopa olulisemate kunstimuuseumide hulka.
Muuseumi kollektsiooni aluseks on Taani kuninglik kunstikogu, mida on alates muuseumi asutamisest 1896. aastal pidevalt täiendatud.
Miles Vorkosigan, kellest on hiljuti saanud Barrayari impeeriumi noorim Keiserlik Audiitor, tohutu võimuga Keisri Hääl, on viimaks pääsenud oma naise Jekateriniga pulmareisile, töökohustustest eemale. Kaugel kosmoses selgub aga, et talle ei anta ka siin rahu – kvadrikutele, neljakäelistele kosmoseelanikele kuuluvas Grafi Jaamas on kinni peetud Barrayari kaubalaevastik ja asja peab klaarima minema just nimelt Miles, kes on juhtumisi sündmuspaigale kõige lähemal.Salapäraselt kadunud inimesed, kõmmutama kippuvad sõdurid, kosmilised kahjunõuded ja kaosesse langenud rahvusvahelised suhted – see kõik pole Milesi jaoks midagi uut ja ta peaks tundma ennast nagu kala vees, kuid seekord paistab, et vesi tema ümber muutub väga kiiresti kahtlaselt kuumaks.
Jätkuks kogumiku esimesele osale. Raamat sisaldab 38 energeetika veterani või nende lähedaste meenutusi olulisematest sündmustest nii tööl kui ka väljaspool seda ja võimalusel ka tööga seotud fotosid.
"Eesti politsei 100 aastat" kajastab korrakaitse arengut. Suurema tähelepanu all on omariikluse aastad 1918–1940 ja 1991–2018.
Nii omariikluse algusajal kui ka 1990. aastatel kulus hulk aega, enne kui tekkis riiklikele vajadustele ja ühiskondlikele ootustele vastav politseiorganisatsiooni töökultuur. Elu ja ühiskondlik-majanduslikud olud muutuvad pidevalt ning kuritegevus areneb ja teiseneb. Muutunud on korrakaitsjate ülesanded, asutuste alluvus ja struktuur, isikkoosseisu väljaõpe ning igapäevatööks vajalik materiaal-tehniline baas.
Raamatus jääb rõhuasetus politseile, teisi Eestis tegutsenud korrakaitseasutusi on käsitletud põgusalt. Politseitöö igati värvikast ajaloost on lähemalt peatutud mõnedel – enamasti eripärastel – üksikjuhtumitel.
Raamatus räägitakse tühjenevast Eestist. Külad ja alevikud hääbuvad, inimesed lahkuvad kodudest, otsides paremat elu mujal.
See raamat avab silmad inimestel, kes tunnistavad igat tänapäeva teadlaste arvamust kui järeleproovitud ja tõestatud tõde. "Elu sünnib elust" kujutab endast spontaanset, ent hiilgavat kriitikat tänapäeva teaduse ja teadlaste mõningate peamiste seisukohtade, teooriate ning oletuste kohta. Möödunud sajandi ühe suurima filosoofi ja õpetlase Śrī Śrīmad A. C. Bhaktivedanta Swami Prabhupāda (1896–1977) ilmekas analüüs paljastab varjatud ning ilmselgelt põhjendamatud oletused, mis on aluseks hetkel populaarsetele teooriatele elu tekke ja eesmärgi kohta.
Agatha arvates on Meghan Shaughnessyl ideaalne elu. Tal on armastav ja hästi teeniv abikaasa, kaks toredat last ning ta ootab kolmandat. Nii ta siis jälgib kaugelt Meghani head elu. Agatha ise töötab poes. On veidras suhtes mereväes teeniva mehega ning ootab samuti last. Need kaks naist on väga erineva tausta ja eluga. Ühendavaks asjaoluks on emadus. Lisaks sellele on kummalgi naisel oma saladused. Saladused, mis välja tulles võivad nende elu rikkuda.
“From Estonia with love” on pilguheit Eesti aja- ja kultuuriloosse, loodusesse ja eestlase meelelaadi. Ingliskeelsed jutud ja lummavalt kaunid loodusfotod toovad põhjamaise väikse maa, mis on seestpoolt kordades suurem, kui väljastpoolt paistab, külalisele lähemale. Ja loodetavasti panevad teda ka armastama. Vähemasti nii on raamatu autorid seda mõelnud.
Ikka – armastusega Eestist.
Raamat on inglise keeles.
"Hirm ja jälestus Egeuse merel" on tõsielusarja "Üle parda" võtete ajal kirjutatud gonzo-žurnalistlik reisikiri — armutult otsekohene sissevaade telesaate ja selles osalejate suhetesse, mis toimib autori autoetnograafilise eneseavastusena kesk Egeuse merd.
Lisaks leiab raamatust muudki: lühireisikirja Sloveeniasse, kraterotoopilise novelli, raamatuarvustuse ning akadeemilise essee ümberlõikusest. Kirjanduslikud žanrid põimuvad ühtseks tervikuks, mis on oma autori nägu.
"See on raamat lugemiseks ja ettelugemiseks. Käblik püüab aru siin saada, kes ta on ja mida tähendavad kõik need tugevad tunded, mis teda ikka-jälle valdavad. Käblik hoopleb ja kurvastab, saab kuulsaks ja veab kõiki ninapidi ning kogu asi sünnib Andri Luubile omapärases sürrilt ladusas stiilis.
Kuna see on Luubi esimene raamat, mida võiks lugeda eeskätt lapsed, siis on ta endale appi kutsunud August Künnapu, kelle pildid räägivad teksti kõrvale oma loo.
Igaühes meist on killuke Käblikut – tarvis see vaid üles leida ja läikima lüüa!"
28. augusti hommik, 1941. Loode-Eesti sadamates kogunevad laevadele kümned tuhanded sõdurid ja tsivilistid. Järgmiseks päevaks lebab 64 laeva merepõhjas ja ligi viisteist tuhat inimest on elu kaotanud.
Kõštõm, 1957. Toimub tuumakatastroof, mille kannatanute arv ja radioaktiivse saaste tase ületab Tšornobõli oma mitmekordselt.
Guam, 2008. Kell on pool üksteist hommikul, üle stardiraja sõidab pommitaja B-2, kõigi aegade kõige salastatum ja kõige kallim lennumasin. Paar hetke hiljem on lennukist järel rusuhunnik ja kaks miljardit dollarit tõuseb suitsusambana taeva poole.
Miks? Iga suurkatastroofi puhul täidavad sellele küsimusele vastuse otsingud kümneid köiteid uurimismaterjale. Suuremat sorti õnnetused ei juhtu enamasti lihtsalt niisama. Vaja on tervet kokkusattumuste ahelat ning piisaks vaid ühe ketilüli katkemisest, et katastroof jääks olemata. "Katastroofid, mis ei unune" annab põhjaliku ülevaate kümnetest sellistest sündmusteahelatest, mille käigus inimene kaotas tehnika üle kontrolli ning maksis selle eest ränka hinda.
Unustatud sõbra salapärane kadumine viib noore Nicolase unenäolisele rännakule läbi veidrate paikade ja muutlike tundemaastike. Sinisilmsed väikekodanlased kõrvuti deemonlike moosekantide ja ülbe kõrgaadliga; suitsused jazz'i-klubid läbisegi kummituslike metsade ning maagiliste raamatukogudega. See on lugu kuninglikest kõrvaltänavatest ja lärmakast üksildusest.
Ühtaegu ebamaiselt kummastav ja kibedalt inimlik, Paul Raua mosaiikromaan “Kellata torn” on stilistiline tour de force.
Raamatu käsikiri pälvis Kirjanike Liidu romaanivõistlusel EKI ja Emakeele Sihtasutuse keeleauhinna.
Paul Raud (1999) õppis Tallinna ülikoolis italianistikat ja filosoofiat. Ta on ajakirja Värske Rõhk proosatoimetaja. "Kellata torn“ on tema esimene raamat.