Tooted

See ei ole eesti ajakirjanduse ajalugu, mida tervikliku teosena siiani olemas ei olegi. See ei ole ka ühesuguste piltide rida nagu lood kirjandus- või kunstiteostest. Siin raamatus leidub lugusid lehtedest, ajakirjadest, tele- ja raadiosaadetest. Nende seas on algatajad, nagu Perno Postimees ja Eesti Ekspress, institutsioonideks muutunud metuusalad, nagu Postimees ja "Aktuaalne kaamera". Või märgilised üksikhetked, nagu "Täna 25 aastat tagasi" ja "Horoskoop". Samuti on lood ajakirjandusinimestest, tihti koos väljaandega, mis neile kuulsuse tõi või mille nemad kuulsaks tegid. Siin on kõigile teada tegelased, nagu J. V. Jannsen, Jaan Tõnisson või Valdo Pant. Aga ka sellised, kellest laiem üldsus palju ei tea, nagu Harald Wellner või Voldemar Koch-Kures. Leidub lugusid erinevatest ajakirjanduslikest nähtustest: uudis ja surmakuulutus, tsensuur ja honorarid, toimetuseruumid ja ajakirjanike harimine jne. Juttu tuleb ka eesti ajakirjanduse märgiliste sõnade ja fraaside tekkimisest, nagu hapukurgihooaeg või Rakvere raibe. Ja lõpuks tulevad kõneks ka mõned ajakirjandusloo murdehetked, nagu maailmasõjad või uue aja murrangud 1990. aastatel.

Sunday Timesi ja New York Timesi parim bestseller kategoorias "meie aja mõjukaim intellektuaal". Reeglid? Rohkem reegleid? Tõsiselt? Kas elu ei ole juba piisavalt piiranguid täis? Ja miks üldse eeldada, et mingitest reeglitest võiks abi olla? Jordan B. Peterson väidab, et meil on reeglite suhtes vastakad tunded isegi kui teame, et need toovad meile kasu. Söakad, iseloomuga hinged tunnetavad end reeglitest veel eriti ahistatuna. Peterson väidab aga, et ilma reegliteta muutub inimene kiiresti oma ihade orjaks ning selles pole midagi vabastavat. Latid langevad ja väärtused ähmastuvad piirini, mis ei ole enam meie väärilised. Ta leiab, et parimad reeglid aitavad meil jõuda eesmärkideni ning täisväärtuslikuma, vabama eluni. Puistades tabavaid näiteid nii oma enda elust kui ka kliinilisest tööst, samuti filosoofiast, psühholoogiast ning inimkonna vanimatest müütidest, pakub ta ümbritsevale kaosele võimast vastumürki. Ta toob välja kaksteist sügavmõttelist, samas ootamatult praktilist printsiipi, kuidas elada mõtestatud elu. Ta demonstreerib ilmekalt, et eesmärk saada õnnelikuks on üsna mõttetu ning väidab, et selle asemel tuleks keskenduda hoopis elu mõtte leidmisele. Sest just see pakub kaitset kannatuste eest, millega elu meid paratamatult kostitab. Kuna inimkonnal pole veel tänapäevasel teadusel põhinevat eetikat, ei üritagi Peterson oma reeglitega lauda tühjaks lüüa ning heita tühipalja ebausuna kõrvale aastatuhandete tarkust ja meie suurimaid moraalseid saavutusi. Ta teeb seda, mida mõistlikud teejuhid on alati teinud – ta ei väida, et inimlik tarkus algab temast, vaid pöördub oma teejuhtide poole. Ja kuigi raamatu teemad on tõsised, käsitleb ta neid sageli kergel toonil ning siira mõnuga. Tunnustatud kliiniline psühholoog professor Jordan B. Peterson on tuntavalt mõjutanud tänapäevast arusaama isiksusest. Temast on saanud meie aja üks populaarsemaid mõtlejaid, kelle loengud romantilistest suhetest, Piiblist, mütoloogiast ning teistest teemadest on paelunud kümnete miljonite kuulajate tähelepanu. Ajal, mil meid on tabanud ennenägematu muutuste voog ning poliitiline polariseerumine, on tema selge ning otsekohene sõnum vastutusest ja iidsete tarkuste väärtustest leidnud kõlapinda terves maailmas.

Kaks sõbrannat, Aili ja Viola, otsustavad oma elu käsile võtta ning 24 päeva jooksul iga päev midagi uut teha. Ja seda juba detsembris, mitte uue aasta algul. Kas sellest väljakutsest ka asja saab või annavad nad juba eos alla? Kas igapäevased pisimuudatused toovad ellu ka suuremaid pöördeid või on tegu vaid järjekordse moevooluga? Kas teadlikult tehtud väikesed sammud viivad lõpuks parema eluni? Romantiline lühijutustus "24 päeva uue ja parema eluni" on kirjaniku ja blogija Meelike E. Villupi teine avaldatud teos ning sarja "Mõni õhtu romantikat" 9. raamat. Kirgliku reisisõltlase ja life coach'i tegevusel saab silma peal hoida blogis aadressil www.villupwritings.com, kus autor (kes on tegelikult hoopiski suur koerasõber) kirjeldab oma argipäeva ning elu Zwolles hollandlasest abikaasa Marco ja kahe (kasu)kassiga.

Olgu missiooniks puusalt paar kilo maha raputada, esimene maraton läbida või töises plaanis uhke kannapööre korraldada, veename end tihti, et suur edu nõuab suuri samme. Tegelikult taandub aga kogu maagia igapäevaharjumustele, mitte kord elus tehtud muudatusele, selgitab James Clear oma raamatus "Aatomharjumused". 1930ndatel pakkus V. F. Skinner välja sellised mõisted nagu stiimul, vastus ja preemia. Nimelt mõistsid toonased käitumisteadlased, et õige preemia või karistus lükkab meid kindlal viisil tegutsema. Kuigi Skinneri mudel selgitas suurepäraselt, kuidas välised stiimulid inimeste harjumusi mõjutavad, ei aidanud see mõista, kuidas meie mõtted, tunded ja uskumused sellesse keerulisse võrrandisse paigutuvad. Et seda tühimikku täita, pakub Clear oma "Aatomharjumustes" välja kognitiiv- ja käitumisteaduse integreeritud raamistiku, mis on üks esimesi, mis võtab arvesse nii väliste stiimulite kui ka sisemiste emotsioonide mõju harjumustele. Ta kirjeldab lihtsalt ning hoogsalt, kuidas ehitada üles paremaid harjumusi ja seda mitte üksnes päevadeks või nädalateks, vaid terveks eluks. Raamatu selgrooks on neljast sammust koosnev harjumuste mudel ‒ signaal, himu, vastus ja preemia, ning neli käitumise muutmise seadust. Kuigi iga tema sõna taga seisavad teaduslikud tõendid, ei ole tegu kaugeltki mitte kuiva akadeemiline uurimuse, vaid ütlemata tõhusa käsiraamatuga. Aastal 2017 lõi James Clear harjumuste akadeemia, millest sai üks peamisi treeningplatvorme neile, kelle eesmärgiks oli nii isiklikus elus kui ka töises plaanis paremaid harjumusi juurutada. Õigepea asusid Fortune 500 ettevõtted ja plahvatuslikult kasvavad idufirmad oma juhte ja meeskondi just sellesse akadeemiasse koolitustele saatma. Tänaseks on harjumuste akadeemia lõpetanud üle 10 000 juhi, treeneri ja õpetaja.

Fantaasiaraamat "Allikahaldjas" põhineb eesti mütoloogial ning on mõeldud nooremale ja keskmisele koolieale. Peategelasteks on 12-aastane tüdruk Hõbe ja tema ülimalt innukas ajaloohuviline väikevend Kaaren. Lapsed veedavad suve maal rangevõitu vanaema ja leebe loomuga vanaisa seltsis ning külastavad läbi tiigipõhjas asuva värava Unustusemaailma, kus elavad kõikvõimalikud meie maailmast tänaseks kadunud ja unustatud tegelased. Teadlase ja teaduse populariseerijana tuntud Tuul Sepa lasteraamat tutvustab väikestele lugejatele eesti kultuuripärandit ning teeb seda põnevas ja õpetlikus vormis.

Menuka põneviku „Kriidimees" autori uus õudusromaan, mis paneb taas kord külmajudinad mööda selgroogu jooksma. Ühel ööl läks Annie kaduma. Haihtus omaenda voodist. Toimusid otsingud, tehti üleskutseid. Kõik uskusid kõige hullemat. Ja siis imeväel tuli ta nelikümmend kaheksa tundi hiljem tagasi. Aga ta ei suutnud või ei tahtnud rääkida, mis temaga oli juhtunud.

„Armastus külmas kliimas” on säravalt romantiline teos, mis kirjeldab värvikalt aristokraatide kadunud hiilgust kahe maailmasõja vahelisel Inglismaal ja kuulub kindlalt inglise kirjanduse klassika hulka. Ehkki romaanis on kujutatud kõrgaadli elu, võib vaimukuste pillerkaari varjus aimata ka nukramaid alatoone, sest armastus võtab sageli ootamatu kuju või jääb hoopis tabamatuks. Nagu heades raamatutes ikka, on selleski teoses midagi rohkemat, kui esmapilgul paistab, ning küllap sellepärast püsib see seniajani värskena.

Nii nagu looduse aastaringis, on ka siin tärkamist, õitsemist, viljumist ja ühe teekonna ilusnukrat lõpetatust. Ühtaegu tugev ja habras, ilus ja valus, vahe kui välgunool, õrn nagu liblikatiiva värelus, väärtustab „Armastuse aastaring” meie loomuomast soovi armastada ja olla armastatud. Need lood on kantud ürgsest tarkusest, et armastaja on ennekõike andja ja tänulikkus südame särav teejuht. Sügavalt naiselik, aus, avameelne ja inspireeriv teekond. – Heidi Raba, kirjanik ja luuletaja *** Tõsi, ühest küljest räägib see raamat ühe naise ja mehe loo. Aga palju enam räägib ta armastusest endast – jõust, mis ei kao ega haihtu, vaid on alati meiega, ükskõik mis ei juhtuks, kui vaid valime sedasi mõelda ja tunda. Kui usaldame. Need lood on pühendatud kõigile, kes usuvad armastuse energia tervendavasse jõusse. Ja kõigile, kes veel ei usu, aga kelle hinged ometi teavad. – Ursula Zimmermann

Kasiinos võidab alati maja, hipodroomil kihlveokontor. Investeerimisega on lugu sama, leiab "Aruka investori taskuraamatu" autor John C. Bogle. Ta on veendunud, et aktsiaturgudel on võitjaks finantskrupjeed ning kaotajaks investorid. 1974. aastal Vanguardi ja 1975. aastal maailma esimese indeksifondi asutanud Bogle leiab, et kui vähendada aktsiatega kauplemise osakaalu, suureneb märgatavalt võimalus teenida õiglast osa turu tootlusest. Oma sõnade kinnituseks toob ta uuringu, mille kohaselt kauples aastatel 1990–1996 kõige aktiivsem viiendik oma aktsiaportfelli läbi kiirusega üle 21% kuus. 17,9% suuruse aastatootluse juures tekitas see ligi 6,5% ulatuses tehingukulusid, mis tegi aastatootluseks kõigest 11,4% ehk vaid kaks kolmandikku turu tootlusest. Ligemale veerandsaja aasta jooksul, mis on möödunud autori esimese raamatu avaldamisest, on indeksifondid, mille varad on kasvanud 168 korda, end igati kehtestanud. Ainuüksi viimasel kümnendil on investorid lisanud aktsiaindeksifondidesse 2,1 triljonit ja võtnud aktiivselt juhitud aktsiafondidest välja üle 900 miljardi dollari. See tohutu, kolme triljoni dollariline pööre investorite eelistustes ei tähenda midagi vähemat kui investeerimisrevolutsiooni. Bogle keskendubki oma raamatus sellele, miks ja kuidas lõpetada viimastel aastakümnetel ligi 565 miljardit dollarit aastas enda taskusse pistnud krupjeede nuumamine. Kuid juttu tuleb paljust muustki kui vaid indeksifondidest, investeerimiskuludest ning sellest, miks pikaajaline investeerimine annab märksa paremaid tulemusi kui lühiajaline spekulatsioon. Bogle ise seadis raamatu eesmärgiks muuta lugeja arusaama investeerimisest laiemalt. Ja nii räägibki ta lisaks finantsturu toimeloogikale ka näiteks diversifitseerimise kasulikkusest ning ohtudest, mis on seotud üksnes fondi minevikutootlusele lootma jäämisega või keskmise juurde tagasipöördumise põhimõtte eiramisega. Massachusettsi tehnoloogiainstituudi kunagine professor Paul Samuelson ütles kord oma kõnes järgnevat: "John Bogle'i esimese indeksifondi loomine oli võrdväärne ratta, tähestiku ning veini ja juustu leiutamisega." Need meie elus nii hädavajalikud nähtused on ajaproovile kenasti vastu pidanud. Sama juhtub ka traditsioonilise indeksifondiga, on Bogle oma raamatus veendunud.

Raamat kaasneb Niguliste muuseumi näitusega "Asjade võim" (19.10.2018–12.08.2019). Näituse ja raamatu fookuses on mitmed hiliskeskaegsed ja varauusaegsed teosed Niguliste muuseumist, nagu Lübecki meistri Bernt Notke suurteos "Surmatants” või Brugge püha Lucia legendi meistri loodud Maarja altari retaabel Suurgildile ja Mustpeade vennaskonnale. Kõrvutades kunstiteoseid esemetega Tallinna Linnamuuseumi ja Eesti Ajaloomuuseumi kogudest, luuakse kõnekas dialoog maalitud ja kehastunud asjade maailma vahel. Keskaja inimese jaoks oli asjadel tähtis koht nii elus kui ka surmas. Ehkki enamik retaableid ehk maalitud või nikerdatud altarikaunistusi oli loodud Jumala auks ja hiilguseks, võimaldasid kujutatud kallihinnaliste esemete ansamblid võita prestiiži kogukonnas ning selle kaudu kinnitada suhteid ja mõjuvõimu. Asju iseloomustab kõigil aegadel tarbimis- ja vahetusväärtus, mis saab ilmseks ka paljude luksusesemete puhul, mida retaablitel armastati kujutada.

Raamatu autor Mait Nilson on juht ja ettevõtja, kes jättis oma juhtimistöö, et ellu viia ammune unistus – sõita isetehtud amfiibautoga ümber maailma. Oli vaja kakskümmend aastat unistamist, viis aastat sõiduki ehitamist, aasta reisi korraldamist ja seiklus võis alata.

"Autoga ookeanile" on tavalisest reisikirjast erinev lugu sellest, kuidas ühte tehniliselt ja bürokraatlikult keerukat reisi korraldada ja mida kõike võib sellisel reisil ette tulla.

Noor mees ärkab haiglavoodis. Tal ei ole aimugi, kes ta on või kuidas ta sinna sai. Arst ütleb talle ta nime, aga ta ei mäleta seda. Ta ei mäleta midagi. Lootuses taastada enda unustatud minevik, hakkab Innokenti üles kirjutama killustatud mälupilte, mis viivad 20. sajandi algusaastate Peterburi, räägivad lapsepõlvest ja esimesest armastusest, jutustavad 1917. aasta revolutsioonist Venemaal ja sellele järgnenust. Aga kuidas suudab ta nii täpselt mäletada toonast aega – vestlusi, lõhnu ja hääli, kui kalendris on 1999. aasta ja mees on veel noor?

Jevgeni Vodolazkini „Aviaator“ on osaliselt inspireeritud kirjaniku mentori, viis aastat koonduslaagris veetnud Vene akadeemiku Dmitri Lihhatšovi mälestustest. Päeviku vormis kirja pandud romaan ei keskendu siiski sedavõrd Venemaa heitlikule ajaloole, kui pigem igapäevaste pisiasjade – puudutuste, vestluste, häälte ja lõhnade – tähtsustamisele. Kas nendes peitubki õnn? Kolme tegelaskuju kirjelduste kaudu jõuavad lugejani armastus ja kaotusvalu ning realistlik pilt nii 20. sajandi algusaastate kui ka 1990. aastate Venemaa argielust ja tõekspidamistest. 

Romaan, millest leiab vihjeid nii Bulgakovi kõrgteosele „Valge kaardivägi“ kui ka Dostojevski „Kuritööle ja karistusele“, kindlustab Vodolazkini positsiooni Vene nüüdisaegsel kirjandusmaastikul. Jevgeni Vodolazkin, keda kutsutakse ka uueks Umberto Ecoks ja Venemaa Márqueziks, sündis 1964. aastal Kiievis ning elab Peterburis. Ta on vanavene kirjanduse, Venemaa keskaja ja folkloori ekspert ning erialateadmised on leidnud olulisel määral kasutust ka kirjaniku loomingus. Varasemalt on eesti keeles Vodolazkinilt ilmunud romaan „Lavr“ (2014), mis pälvis Venemaa maineka kirjanduspreemia Bolšaja Kniga ja Jasnaja Poljana auhinna. Vodolazkini teoseid on avaldatud enam kui 30 keeles. Originaali pealkiri Авиатор

„Blondid elajad” on Klimova autobiograafilise triloogia kolmas raamat. Romaani tegevus leiab aset 1990. aastatel, Venemaa jaoks pöördelisel kümnendil, millele Marusja heidab nähtava pingutuseta pilgu teise aastatuhande lõpu kõrgustest. Kirjaniku loodud Vene uusdekadentidest ja transvestiitidest tegelaskujud, kes vahetavad mängleva kergusega maske ja kostüüme, sobivad ülimalt hästi tolle kümnendi globaalse karnevali õhustikku. Esmakordselt 2001. aastal väikses tiraažis ilmunud „Blondid elajad” sai vene kirjasõna kõige nõudlikumate nautlejate seas kohe kultusraamatuks. Klimova autobiograafilise triloogia esimesed kaks romaani, „Siniveri” ja „Majake Bois-Colombes’is”, on eesti keeles ilmunud Loomingu Raamatukogus.

Kui sinu arust on Nora Ephron väga vaimukas ja armastad Nancy Mitfordi teoseid ning „Bridget Jonesi päevikut“ lugedes naeru lagistad, siis jumaldad ka Helene Hanffi. Tal oli stiili. Tal oli oma hääl. Tal oli üks neist jäljendamatu ellusuhtumisega naisintellektuaalidest 20. sajandi New Yorgis, kes ei hoolinud põrmugi, mida neist arvatakse. Näiteks kirjastust üleuputavatele lugejakirjadele lubas ta vastata nii: „Mina pole sedasorti autor, keda peaks avalikkuse eest kaitsma. Iga fänn, kes teile helistab, võib tahta mulle süüa pakkuda, ning õhtusöögikülalisena olen ma alati kättesaadav. Võite mu aadressi vabalt jagada.“

Teos, mida käes hoiad, on järg Helene Hanffi esimesele raamatule „Charing Cross Road 84“ mis ilmus esimest korda inglise keeles 1970. aastal. Naudid seda raamatut mitu korda rohkem, kui kõigepealt esimese osa läbi loed. See on võluv lugu eluunistuse täitumisest keskeas. Ja tänu autori imepärasele väljendusoskusele sisaldab see raamat tosinate kaupa häid tsitaate. Nagu Helene ise võinuks öelda: ÄRA ISTU NIISAMA SELLE SISSEJUHATUSE KALLAL, MINE LOE MU RAAMATUT.

Raamat annab 100 praktilist sammu, mis aitavad läbi mõelda ja paika panna unikaalse persoonibrändi DNA ning seda atraktiivselt pakendada ja efektiivselt turundada. Raamat õpetab samm-sammult, kuidas kasvatada tuntust ja usaldusväärsust just endale kõige autentsemal ja loomulikumal viisil ning suurendada müüki ja kasumit, olles sina ise.

Budapest, 1936. Peaminister Gyula Gömbös on surnud. Kogu linn on leinas. Isegi ajakirjandust ei huvita, et Erzsébetváros'is leitakse ühe värava alt tüdruku surnukeha. Ainukesena saabub sündmuskohale ja hakkab asja uurima krimiuudiste ajakirjanik Zsigmond Gordon, kuid kõik teed viivad tupikusse. See meest ei morjenda. Järgnevad niidiotsad hakkavad juhatama ülemistesse ühiskonnakihtidesse, korrumpeerunud poliitikute ja rikaste ärimeeste maailma. Ja ka allapoole, prostituutide ja illegaalsete poksimatšide pimedatesse urgastesse. Gordonit kannustavad edasi uurima nii vaist kui ka huvi asja vastu. Mida rohkem teda hirmutatakse, seda kindlamalt rühib ta edasi. Teadmata keda usaldada või kui alatu keegi on, huvi tundmata, kelle huvisid ta riivab, viib teda edasi üllam eesmärk. Gordon soovib vaid üht: leida üles noore neiu tapja Budapestist – sellest ühtaegu hiilgavast ja räpasest, vastuoludest kihavast patusest linnast. "Budapest noir" on pesuehtne, klassikalise ülesehitusega, suurepärases keeles kirja pandud ajalooline kriminaalromaan, mis viib lugejad 1930-ndate Ungari pealinna Budapesti. Võime raamatut nimetada ka sotsiokriminaalromaaniks, sest autor maalib lisaks põnevale mõrvaloole detailiderohke pildi sõjaeelse Kesk-Euroopa suurlinna elust-olust. Romaan näitab lähivaates nii elu hiilgust kui ka varjukülgi, peatänavate kohvikuid ja kõrvaltänavate illegaalseid poksisaale, kõigeks valmis olevaid ärimehi flirtimas natsionaalsotsialismiga ja vaeseid maatüdrukuid astumas suurlinna seksiturule. Õpime lausa kartograafilise täpsusega liikuma endisaegses Budapestis, kuuleme trammide tilinat, tunneme sigaretisuitsu- ja kohvilõhna, ning meie suhu jääb peategelase vanaisa keedetud mooside hapukas maitse. Sarja "Patune Budapest" esimese osana on see romaan viimaste aastakümnete kõige populaarsem Ungari kriminaalromaan ning sellest on vändatud ka film. Raamat on olnud edukas mujalgi maailmas, see on tõlgitud poola, hollandi, itaalia, saksa, prantsuse, inglise ja soome keelde ning autor sai 2018. aastal Soome Kriminaalromaani Seltsi auhinna. Vilmos Kondor on pseudonüüm, autor ei soovi avalikkusele oma tegelikku identiteeti paljastada. Ta ei osale Ungari kirjanduselus, annab harva intervjuusid ja ka siis ainult meili teel, ning suhtleb kirjandusmaailmaga oma kirjastaja kaudu. Kõik, mida temast teame, on pärit tema raamatute kaanetekstidest: ta on õppinud Szegedis ja Pariisis, sai keemiainseneri diplomi, õpetab praegu matemaatikat ja füüsikat ühes Lääne-Ungari linnas ning elab väikeses külas koos oma kaksikutest tütarde, koera ja jahipistrikuga.

"Teie kuulutus Saturday Review of Literature’is ütleb, et spetsialiseerute läbimüüdud raamatutele. Fraas antikvariaat-raamatukauplus hirmutab mind küll veidi, kuna antikvaarset seostan ma kallidusega. Olen vaene kirjanik, kellele meeldivad antikvaarsed raamatud, aga kõike minu soovitut on siin võimatu saada, kui välja arvata ülikallid haruldased köited või siis Barnes & Noble’i liiga kõrge hinnaga võidunud väljaanded, mis on kooliõpilaste käest läbi käinud.“ Nii algab New Yorgist pärit miss Helene Hanffi muhe kirjavahetus kauplusega Marks & Co., mis keskendub haruldastele ja kasutatud raamatutele ning tegutseb Londonis aadressil Charing Cross Road 84. Kakskümmend aastat vahetab see otsese ütlemisega New Yorgi kirjanik sõnumeid märksa vaoshoituma Frank Doeliga, Londoni raamatukaupmehega, ning nende sõprus süveneb üha, kuni 1949. aasta detsembris, kui Suurbritannias valitseb sõjajärgne toidupuudus, jõutakse sinnamaani, et Helene muretseb, kas tema saadetud sealihast jõulusink äkki juutidest omanikele solvavalt ei mõju. Peagi vahetatakse üha isiklikuma sisuga uudiseid Hanffi karjääri ja Franki pere kohta. Kahtlemata oleks nende kirjavahetus edasi kestnud, ent 1969. aastal annab firma sekretär Helene’ile teada, et Frank Doel suri ootamatult. Eelviimases kirjas ärgitab Helene Hanff turistina Londonisse läinud sõpra: „Kui juhtumisi Charing Cross Road 84 kanti satute, vahest siis suudlete seda? Võlgnen sellele nii palju.“

Kataloog kaasneb Kadrioru kunstimuuseumi näitusega " Dannebrog – taevast langenud lipp. Taani kuldaja kunst " (15.06.–13.10.2019). 15. juunil 2019 tähistatakse Eesti ja Taani jaoks olulist ajaloosündmust – Lindanise lahingut, mis Eestile tähendab Tallinna esmakordset kindlat mainimist kirjalikes allikates ja Taanile on see rahvuslipu Dannebrogi sündimise legendaarne hetk. Kadrioru kunstimuuseumi näitus avab Dannebrogi 800. aastapäeva piduliku sündmusteprogrammi. Näitus toimub koostöös Taani Riikliku Kunstimuuseumiga. Tegemist on Eestis esmakordse taani kuldaja kunsti nii ulatusliku väljapanekuga, mis sisaldab mitmeid Taanis väga tuntud ja enamasti Taani Riikliku Kunstimuuseumi püsiväljapanekus asuvaid teoseid. Traditsiooniliselt kutsutakse taani kunsti kuldajaks perioodi 19. sajandi algusest kuni keskpaigani, mis riigile tervikuna oli üks rängemaid – sõdade käigus kaotati asumaad ja territooriumid Norras, Põhja-Saksamaal jm. Samal ajal aga toimus võimas rahvusliku enesemääratluse protsess, kus kunst mängis äärmiselt olulist rolli. Taani kuldaja meistrite maalid määratlesid rahva jaoks kõige olulisemad pidepunktid – loodus, inimene ning Taani ajaloo hiilgeaegadega seotud lossid, kindlused jt mälestised. Ja kõige tähtsamaks muutus kunstnike jaoks valgus – eriliselt helge, kristalselt selge, rõõmsat ja pidulikku tunnet tekitav valgus. Taani Riiklik Kunstimuuseum on üks mõjukamatest muuseumidest Taanis ning kuulub Euroopa olulisemate kunstimuuseumide hulka. Muuseumi kollektsiooni aluseks on Taani kuninglik kunstikogu, mida on alates muuseumi asutamisest 1896. aastal pidevalt täiendatud.

Muusikaajakirjaniku Ivalo Randalu kirjatööde kogumik

Eesti parim arhitektuur, maastikuarhitektuur ja publitsistika. Best of Estonian Architecture, Landscape Architecture and Writing on Architecture

Eestimaa on põnev ja mitmekesine. Siin leidub nii avastamist ootavaid huvitavaid paiku kui ka igale maanurgale omaseid traditsioone. Selle raamatu autorid läbisid oma avastusretkel üle 5000 kilomeetri Eestimaa teedel, põigates sisse kümnetesse küladesse ja taludesse ning tutvudes sealse eluoluga. Elamused, mida nad teekonnal kogesid, on koos rohkete fotodega koondatud nende kaante vahele. Eeskätt on see aga toiduraamat, milles tutvustatakse nii Eestis traditsioonilisi kui ka uusi või taasavastatud tooraineid, mida tarbivad ise ka nende kasvatajad ja valmistajad. Kõikide Eestimaa toiduleidude juurde on lisatud retsepte, lihtsaid ideid koduste hõrgutiste valmistamiseks. Raamat on täis maitseelamusi ja muljeid, üllatusi ja äratundmisrõõmu. Tiit Efert on kogenud ajakirjanik ja hobifotograaf, kellele meeldib kirjutada toidust ja kajastada maaelu. Kristina Efert on usin toiduretseptide katsetaja ja mitmete kokaraamatute autor. Tema koostatud kokaraamat "Supp" võitis 2018. aastal parima kokaraamatu tiitli.

Eestist on avastatud sadu aardeid kümnete tuhandete müntide ja ehetega. Paljudest küladest on tulnud päevavalgele mitu eriilmelist ja -aegset aardeleidu. On ju Eesti äärmiselt keeruka ajalooga maa, mida räsinud korduvalt sõjad, näljahädad ja katkud. Enam kui kord on terved külad koolnud inimestest tühjaks, võõra kadeduse pelus maja- või õuenurka kaevatud varanatuke jäänud sajandeiks õnnelikku leidjat ootama. Raamat "Eesti muinasaarded" tutvustab lähemalt Eestist avastatud muinasaardeid, mille nimetuse alla mahuvad sellised leiud, mis on maapõue jäänud viimase jääaja ja 13. sajandi neljanda veerandi vahel. Eestis on traditsiooniliselt muinasaja lõpuks loetud maa vallutamist Saksa ja Taani ristisõdijate poolt aastatel 1208–1227 toimunud sõdades, mida kirjeldab Henriku Liivimaa kroonika. Kuigi raamat annab põhjaliku ülevaate Eesti eriaegsete varanduste olemusest, nende peitmise võimalikest põhjustest ja tagamaadest, keskendub see siiski eeskätt läänemeresoomlaste igapäevaelu mõjutanud peamistele kaubateedele ja -kontaktidele, mis on hästi jälgitavad tänu aaretes sisalduvatele importesemetele.

Heliloojad ja muusikud avavad aknaid meie argireaalsusest eraldi elava Muusika juurde. Ja muusika on nende jaoks tõepoolest suure algustähega suur ja imetabane maailm. Fotograaf püüab pikendada hetke, tabada emotsiooni, vaadata portreteeritava mõtetesse.Fotokunstnik Kaupo Kikkas on jäädvustanud eesti muusika loojaid ligi 20 aastat ja aeg on esimeseks senise elutöö kokkuvõtteks. Ajakirjanik Neeme Raud kõneles muusikutega Muusikast, uurides, kuidas nemad näevad ja tunnetavad müstilist ja imelist helide maailma.Koostöös valmis esinduslik fotoalbum, mis tutvustab uhkusega meile ja maailmale eesti kultuuriloo üht võimsamat peatükki, eesti muusikat, ja selle kirjutajaid – eesti heliloojaid ja muusikuid.Nagu maestro Neeme Järvi on öelnud: "Mis on veel parem Eesti tutvustus kui meie oma eesti muusika ning meie suurepärased heliloojad ja muusikud! See on parim viis, kuidas tutvustada üht väikest riiki maailmas!""Heliga võib tappa, heliga võib elustada, heli võib terveks teha, mida inimene nii kergesti pidevalt lõhub." – Arvo Pärt"Fotol ei ole kunagi tõde, vaid hetk. Fotograafi ülesanne on leida kaameraga just see silmapilk, milles on midagi suuremat. Samas oleks äärmiselt ebaaus mõelda, et üks sajandik- või tuhandiksekund suudab tabada tervet inimhinge või isiksust – ei, see ei ole võimalik. Aga võimalik on tabada moment, mil saab tegelikuks see vahe, mis on pildil ja pildil, aga ka hetkel ja hetkel. Kui korraks tekib paus, korraks väheneb kaamera ees olija pingsus, tuleb väike ohe, pudeneb eest metafüüsiline mask ning inimene on hoopis rohkem tema ise. Nende hetkede tabamine on alati kõige suurem unistus." – Kaupo Kikkas

"Heitlus Vene hiiglasega on täies hoos. [---] Siin täiendatakse õpilaste roodu, kes esimese tule vastu võtsid Narva piiril, seal vormeeritakse õpetajate pataljoni, siin on Tallinna kodanikud püssi laskeharjutusi tegemas, et pealinna kaitseks valmis olla. [---] 24. veebruari hommikul astub Ajutine Valitsus – selleaegne seaduseandja kui ka täidesaatev võim, Toompeale erakorraliseks koosolekuks kokku, et kinnitada Eesti Panga põhikirja."

Nii dramaatiliselt kirjeldas Eesti Panga sündi tollane rahaminister Juhan Kukk.

Heitlikes oludes on 2019. aastal 100 aastaseks saanud Eesti Pank ja Eesti inimesed oma ajaloo jooksul pidanud tegutsema korduvalt. 

Raamat "Eesti Panga lugu" jutustab keskpanganduse – kõige lihtsamalt öeldes raha väärtuse püsimise eest seismise – ajaloo Eestis. Raamatus on juttu Eesti Panga edu- ja eksisammudest, aga see hõlmab ka aegu, kui iseseisvat Eesti riiki polnud ning rahaasju korraldasid siin Rootsi Riigipank, Vene Riigipank või NSV Liidu Riigipank, mis tolle riigi ideoloogiast tulenevalt oli üks hoopis isemoodi pank.

"Eesti politsei 100 aastat" kajastab korrakaitse arengut. Suurema tähelepanu all on omariikluse aastad 1918–1940 ja 1991–2018.

Nii omariikluse algusajal kui ka 1990. aastatel kulus hulk aega, enne kui tekkis riiklikele vajadustele ja ühiskondlikele ootustele vastav politseiorganisatsiooni töökultuur. Elu ja ühiskondlik-majanduslikud olud muutuvad pidevalt ning kuritegevus areneb ja teiseneb. Muutunud on korrakaitsjate ülesanded, asutuste alluvus ja struktuur, isikkoosseisu väljaõpe ning igapäevatööks vajalik materiaal-tehniline baas.

Raamatus jääb rõhuasetus politseile, teisi Eestis tegutsenud korrakaitseasutusi on käsitletud põgusalt. Politseitöö igati värvikast ajaloost on lähemalt peatutud mõnedel – enamasti eripärastel – üksikjuhtumitel.

Raamatus räägitakse tühjenevast Eestist. Külad ja alevikud hääbuvad, inimesed lahkuvad kodudest, otsides paremat elu mujal.

Michel Houellebecq (snd 1958) on praegusaja kõmulisemaid ja loetumaid prantsuse kirjanikke, kelle ühiskonnakriitilised teosed ja provokatiivsed sõnavõtud meedias on kodus ja kaugemalgi üksjagu furoori tekitanud. Debüteerinud 1994. aastal romaaniga „Võitlusvälja laienemine“ (e.k 2005, Varrak) ilmutab Houellebecq neli aastat hiljem oma läbilöögiromaaniks kujunenud „Elementaarosakesed“, mis on tõlgitud paarikümnesse keelde ja on jõudnud ka kinolinale. „Elementaarosakesed” jutustab kahest poolvennast: Bruno on emotsionaalselt saamatu küünik, kes püüab endale elus kohta leida, teine vend Michel on juba illusioonidest vabanenud, tema on teadlane, kes tegeleb geneetiliste manipulatsioonidega, mille eesmärk on luua uus sootu ja surematu inimene, kes oleks eluks paremini kohastunud.

See kaunilt kujundatud ja väga mitmekülgne raamat on sündinud mõttest, et toetada ja inspireerida naise õidepuhkemist ja enda avastamist, väärikat vananemist ja enese eest hoolitsemist pehmel ja tervislikul moel. Aga sama hästi sobib huvitavaks lugemiseks ka meestele, kes austavad ja hoolivad ning kelles peitub eluterve uudishimu ja sügavam huvi avastada naiseliku maailma müsteeriumi. Olgu läbi ajurvedalike nõuannete, retseptide ja nippide, tervendava intiimmassaaži või tantsurännaku, lüüriliste mõtiskluste või paariteraapia prisma, on see raamat eriline ja hea kink igas eas naisele, olgu ta kallim, ema, vanaema, õde või sõbranna. Väärtuslik raamat, mis vääristab nii kinkijat kui kingi saajat. – Ursula Zimmermann, raamatu koostaja ****** Kallis Naine Innustagu ja hoidku see raamat sind su rännakuil, pakkugu seiklust ja avastamisrõõmu. Hoidku sul käest, kui julgust vajad. Süvendagu elutervet uudishimu ja naerukurde su kaunite silmade ümber. Kõik trumbid on sinu käes, sest sa oled Naine, intuitsiooni jumalanna. Ainult sina tead, mis on sinu jaoks parim. Loo endale kõige ilusam elu! Kallis Mees Aidaku see raamat sul naist paremini mõista, ilma et peaksid iseennast kaotama. Naine on lõputu looming. Iga pisimgi püüd tabada naise müsteeriumi teeb sinust suurema meistri ja parema mehe. Aitäh, et austad ja hoolid. ******

See raamat avab silmad inimestel, kes tunnistavad igat tänapäeva teadlaste arvamust kui järeleproovitud ja tõestatud tõde. "Elu sünnib elust" kujutab endast spontaanset, ent hiilgavat kriitikat tänapäeva teaduse ja teadlaste mõningate peamiste seisukohtade, teooriate ning oletuste kohta. Möödunud sajandi ühe suurima filosoofi ja õpetlase Śrī Śrīmad A. C. Bhaktivedanta Swami Prabhupāda (1896–1977) ilmekas analüüs paljastab varjatud ning ilmselgelt põhjendamatud oletused, mis on aluseks hetkel populaarsetele teooriatele elu tekke ja eesmärgi kohta.

Agatha arvates on Meghan Shaughnessy'l ideaalne elu. Tal on armastav ja hästi teeniv abikaasa, kaks toredat last ning ta ootab kolmandat. Nii ta siis jälgib kaugelt Meghani head elu. Agatha ise töötab poes. On veidras suhtes mereväes teeniva mehega ning ootab samuti last. Need kaks naist on väga erineva tausta ja eluga. Ühendavaks asjaoluks on emadus. Lisaks sellele on kummalgi naisel oma saladused. Saladused, mis välja tulles võivad nende elu rikkuda.

Käesolev raamat kaasneb Eesti seni suurima naiskunstnike loomingut tutvustava ülevaatenäitusega "Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis" Kumu kunstimuuseumis (06.12.2019–26.04.2020). Näitus ja raamat on osa "Eesti Kunstimuuseum 100" juubeliprogrammist. Kumu kunstimuuseumi ja Ateneumi kunstimuuseumi koostöös sündinud näitus esitleb võrdlevalt Eesti ja Soome kunsti 19. sajandi keskpaigast kuni 1950. aastateni. Alates 20. sajandi teisest poolest on kunstiajaloos varem sageli tagaplaanile jäänud naiskunstnike loomingule kogu maailmas järjest rohkem tähelepanu pööratud. Raamat pakub sissevaateid ühiskondlikku ja intellektuaalsesse keskkonda, milles naiskunstnikud on tegutsenud, keskendudes nende haridusteele, reisimisvõimalustele, ühiskondlikele vaadetele ja loomingulistele huvidele ning positsioonile erinevatel ajastutel. Päevavalgele on toodud mitmed vähetuntud Eesti kunstnike teosed.

Margo armus Raysse juba kooliajal. Poiss oli Margost vanem ega osanud kahtlustadagi, et üks noorema klassi tüdruk õhkab tema pikkade ripsmete ja tumedate silmade järele. Pärast kooli jättis noormees oma kodulinna ja temast sai kuulus ajakirjanik. Armuleek Margo põues aga ei kustunud ning ta unistas endiselt nende kohtumisest, et mehe südant vallutada. Ja saatus kinkiski talle selle võimaluse.

“From Estonia with love” on pilguheit Eesti aja- ja kultuuriloosse, loodusesse ja eestlase meelelaadi. Ingliskeelsed jutud ja lummavalt kaunid loodusfotod toovad põhjamaise väikse maa, mis on seestpoolt kordades suurem, kui väljastpoolt paistab, külalisele lähemale. Ja loodetavasti panevad teda ka armastama. Vähemasti nii on raamatu autorid seda mõelnud.

Ikka – armastusega Eestist.

Raamat on inglise keeles.

Harry ootab Privet Drive'il. Fööniksi ordu tuleb teda Voldemorti ja tema toetajate teadmata ohutusse kohta viima – kui see neil õnnestub. Mida Harry aga seejärel teeb? Kuidas viia lõpule see ränk ja pealtnäha võimatu ülesanne, mille professor Dumbledore talle usaldas? Ülesandeks on hävitada Voldemorti allesjäänud varikätkid. Kunagi varem pole Harry tundnud end nii üksikuna ega seisnud silmitsi nii tumeda tulevikuga. Ta peab aga endas kuidagiviisi leidma jõudu, et alustatud ettevõtmine lõpule viia. Harryl tuleb maha jätta Jäneseuru soojus, turvatunne ja sõprade selts ning käia hirmu ja kõhkluseta oma rada… Samal ajal on olukord võlurite maailmas raskeks muutunud – seal märatsevad surmasööjad ning kiusatakse taga muguverelisi võlureid. Viimases, seitsmendas "Harry Potteri" sarja raamatus annab J. K. Rowling vastused paljudele põnevust tekitanud küsimustele. Lummav jutustus, mis teeb ootamatuid pöördeid ja liigub ahhetama panevas tempos, kinnitab veelgi autori mainet suurepärase jutuvestjana ning tagab selle, et tema raamatuid loetakse üha uuesti ja uuesti.

"Hirm ja jälestus Egeuse merel" on tõsielusarja "Üle parda" võtete ajal kirjutatud gonzo-žurnalistlik reisikiri — armutult otsekohene sissevaade telesaate ja selles osalejate suhetesse, mis toimib autori autoetnograafilise eneseavastusena kesk Egeuse merd.

Lisaks leiab raamatust muudki: lühireisikirja Sloveeniasse, kraterotoopilise novelli, raamatuarvustuse ning akadeemilise essee ümberlõikusest. Kirjanduslikud žanrid põimuvad ühtseks tervikuks, mis on oma autori nägu.

Raamat sisaldab mälestusi Vändra kihelkonna põhjaosast Kõrbja ja Koogiste ümbrusest – Käru ja Lelle mõisa, vahepeal Pärnu- ja Järvamaa, nüüd Rapla- ja Järvamaa piirialalt. Kunagi olevat Kõrbjast oma kõrvi hobusega läbi ratsutanud Rootsi kuningas… 1936. aastal sündis Koogistes üks terane laps, kelle mälupildid koos fotograaf Mihkel Maureri (1876-1937) arvukate ülesvõtete ja pärimuspaladega lubavad piiluda kohaliku rahva ammusesse argiellu ning põgusa kõrvalepõikena ka Kaukaasiasse Punasele Lagedale. Meeleolukad seigad ja ilmekad karakterid annavad aimu eelkäijate kõnepruugist, eestlastele laiemaltki omasest mõtteviisist ja paikkondlike sugulussidemete tähtsusest. Raamatu nimilugu räägib ühe talupere saatusest läbi mitme inimpõlve. Tegelaste seas leidub saunikuid, ravitsejaid, külaboheemlasi, vembumehi ja vabrikutöölisi. Autoril on eriliselt lähedane suhe kodukandi liigirikka taimestiku ning koduloomadega. Teksti täiendavad vinjetid taimedest ning kaart kohanimedega. Tundliku ja vaimuka väljenduslaadiga teos sobib igati tähistama käesolevat eesti keele aastat.

Vandeadvokaat Andres Rahn kuulub täieõiguslikult rikaste ja ilusate maailma. Terane mõistus ja mehelik sarm avavad talle uksed rahvusvahelise haardega ärimeeste, võimuahnete poliitikute ja saatuslikult veetlevate kaunitaride glamuursesse, joovastavasse ja samas üliohtlikku maailma, mis on täis seksi, reetmist, uimasteid, intriige ja salapäraseid õnnetusjuhtumeid. Kui Andrese suurärimehest kuldklient eksklusiivse tenniseklubi jõuluturniiril kahtlastel asjaoludel hinge heidab, tuleb mehel teha karme valikuid, mis viivad ta halastamatusse võitlusse ahne ärihai, korrumpeerunud kohtunike, psühhopaatidest tippadvokaatide ning teiste silmale nähtamatute mõjuvõimsate jõududega. Peagi selgub, et niidid viivad otse Tallinna linnapea ja Vene oligarhide vandenõuni välja. Kahetsusväärselt ilmneb, et pealtnäha ideaalsel mehel Andresel on üks oluline puue – südametunnistus, mille sunnil satub ta koos salapäraselt vastupandamatu lesega ootamatusse olukorda, kus kaalul on rohkem kui elu…

Anneli Urge debüütromaan “jokk ehk juriidiliselt on kõik korrektne” viib lugeja skandaalse kohtuprotsessi keerdkäikude kaudu otse poliitilise korruptsiooniskandaali keskmesse ja sealt salatreppi mööda võimukate tippametnike, rahaahnete ärihaide, altkäemaksust toituvate kohtunike ja teiste prostituutide privaatsfääri. Paratamatult tõstatub küsimus õigusriigi jätkusuutlikkuse ja inimlike väärtuste säilimise kohta maailmas, kus kõik on müügiks ja juriidiliselt on alati kõik korrektne.

“See raamat on nagu aken teise maailma, mille olemasolu me oleme kogu aeg kahtlustanud. Nüüd on ta täies hiilguses meie ees – mees ise oma parimates aastates, tema väikevennad ja -õed, kurjad, ahned, naljakad ja koledad korraga. Ma ei loodagi, et see ravib Eesti terveks, aga vähemasti algus on tehtud. Ammu oli aeg! Kui me oma peldikuid ise ei tühjenda, jääbki haisema, ja keegi ei “aimagi”, kust see tuleb.” – Mart Kivastik, kirjanik

“See raamat on nagu lukuaugust piilumine tuppa, mida me oleme kuulnud olemas olevat, kuid mida loodetavasti tegelikkuses siiski ei ole.” – Villu Kõve, Riigikohtu esimees

Anneli Urge on sündinud 1971. aastal Pärnus. Ta on kahe poja ema ja 25-aastase staažiga advokaat. Kolm aastat tagasi suundus Anneli psühhloogiaõpingutele ja pakub nüüd lisaks õigusnõustamisele ka psühholoogilist tuge. “jokk ehk juriidiliselt on kõik korrektne” on Anneli debüütromaan.

Patty McCord oli Netflixi talendijuht ning üks sealse ainulaadse ja tõhusa kultuuri loojatest. Oma värskes raamatus jagab ta Netflixis ja mujal Silicon Valleys saadud kogemusi.  McCord pooldab töökohal radikaalset ausust, tema sõnul tuleb motiveerida rahuldust pakkuva tööga, mitte lubaduste, hüvede ja boonustasudega. Tegutseda tuleb läbipaistvalt, nii et iga töötaja teab oma väärtust, ning ettevõtte uutele vajadustele mitte vastavate töötajatega tuleb jätta hüvasti. Töötajatele tuleb anda võimalused ja vabadus ise oma tööd korraldada ja ette tulevaid katsumusi parimal viisil lahendada. McCord väidab et vanad personalipoliitika tavad ‒ iga-aastased arenguvestlused, töötajate võimustamise ja kaasamise programmid jms ‒ osutuvad tihtipeale vaid tohutuks aja ja ressursside raiskamiseks. Töötajad on täiskasvanud vastutustundlikud inimesed. Tema läbiproovitud nõuanded, mida vürtsitavad huumor ja otsekohesus, pakuvad lugejale uutmoodi väljavaateid ülitõhusa ja kasumliku kultuuri loomiseks.  See raamat muudab teie suhtumist töösse ja ärijuhtimisse.  Washington Post on raamatu nimetanud üheks 11 juhtimisraamatust, mida 2018. aastal lugeda.

Suurbritannia juhtimisinstituudi (CMI) parim juhtimisraamat 2018. Paljusid tublisid spetsialiste tabab sama saatus – ühel ilusal päeval lükatakse lauale pakkumine astuda järgmine loogiline samm ning võtta vastu liidri positsioon. Vähesed aimavad sel hetkel, millise väljakutsega on tegelikult tegu. Ühtäkki selgub, et senistest suurepärastest tehnilistest oskustest enam ei piisa, et uus amet sisuga täita. Veelgi enam, ka edumõõdikud on sootuks teised, sest otsustavaks pole enam isiklik, vaid kogu meeskonna võimekus. Juhi päevad pole teps mitte vennad. Uued ülesanded ja väljakutsed voolavad justkui lakkamatu kosena uksest ja aknast sisse. Küll ootab juhtkond uut raportit, küll viskab boss lahendamiseks lauale järjekordse pakilise jama, küll kisuvad tiimis suhted hapuks. Ja nii selgubki, et senised suurepärased müügi-, finants-, või õigusalased nipid, mille najal on siiani purjetatud, enam edasi ei vii. Ühes efektiivsusega on äkitselt haihtunud ka rahulik uni, sest mitte miski pole ette valmistanud selleks, kuidas nutikaid strateegiaid sepitseda, kriise lahendada, parimaid töötajaid leida, hoida ning arendada. Kompaktses võtmes käepäraseid nõuandeid, konkreetseid juhtnööre ning põhimõtteid pakkuv "Juhi käsiraamat" on võtnud sihikule kõik need olulised teemad, mida üks tõhus juht peab virtuoosi kombel valdama. Raamat koondab kokku ajakirja Harvard Business Review' autorite kogemused ning parimad tavad, mis pärinevad nii klassikaks saanud artiklitest ning alles kujunemisjärgus ideedest ja uuringutest. Iga peatükk lõpeb põhipunktide ja tegevusjuhistega, mis aitavad loetut kohe ka praktikasse panna. Juttu tuleb sellestki, kuidas: juhtimisoskusi omandada usaldust võita mõjukaks isikuks kujuneda kindlakäeliselt delegeerida tõhusalt tagasisidet anda andekaid inimesi arendada meeskonnatööd korraldada finantsvahendeid kasutada strateegiaid koostada

Nelikümmend viis aastat on möödas raamatu "Juhuslik ekslemine Wall Streetil" esmatrükist. Selle sõnum oli lihtne – investoritel on märksa kasulikum osta ja hoida indeksifondi kui möllata väärtpaberite või aktiivselt juhitud fondide osakutega. Ligi pool sajandit hiljem usub raamatu autor Burton G. Malkiel oma algsesse teesi veelgi enam. Võib küsida, et kui põhisõnum on sama, milleks siis kaheteistkümnes väljaanne? Aga seda põhjusel, et aastate jooksul on aktsiaturu kohta esitatud sedavõrd palju segadust tekitavaid väiteid, et vaja on raamatut, mis asja klaariks. Aja jooksul on märkimisväärselt muutunud ka finantsinstrumendid, mida oleks suisa kuritegu lihtsalt maha salata. Värsket materjali on lisandunud nii palju, et ka need, kes on mõnd varasemat väljaannet lugenud, leiavad eest kuhjaga uut ning kasulikku. Autor pakub praktilisi investeerimisnäpunäiteid pensionäridele ning lahkab suure mõnu ja põhjalikkusega krüptoraha hingeelu. Lisaks annab ta selge ülevaate investeerimisteooria ja -praktika edusammudest akadeemilistes ringkondades, analüüsides muu hulgas nende kitsaskohtigi. Kuigi Malkiel toetab pikaajalisel investeerimisel indeksifondide strateegiat, ei keskendu ta oma raamatus üksnes passiivsele investeerimisele. Autor võtab lugeja käekõrvale, et tutvustada talle börsimaailma kõikvõimalikke nurgataguseid ja kangialuseid, kus võib nii mõnigi kord linna parima restorani otsa komistada. Malkielil on taas kord õnnestunud kokku panna ladusalt loetav teejuht erainvestorile, mis avab investeerimismaailma mitmeid seni suletud uksi. Kriititkud on veendunud, et raamatu näol on tegu parima investeerimisnõuga, mida raha eest saab osta. Uusi teadmisi ja ajalikke juhtnööre jagub igale investorile, seda sõltumata tasemest või riskivalmidusest.