Oma bestselleris "12 elu mängureeglit" aitas kliiniline psühholoog dr Jordan B. Peterson miljonitel lugejatel kaosest korda luua. Raamatus "Teispool korda" esitab aga Harvardi ja Toronto ülikooli tunnustatud professor 12 elupäästvat põhimõtet, mille najal vältida liigse turvalisuse ja kontrollimisega kaasnevaid ohte. "Teispool korda" kutsub üles tasakaalustama neid kahte põhiprintsiipi – kaost ning korda –, juhatades lugejat mööda kitsast teed, mis neid lahutab. Igal korrastatud seisundil, olgu ta kui kindel ja mugav tahes, on omad puudused, kinnitab Peterson. "Peale selle võib korrastatus, mida püüame maailmale kohaldada, muutuda kivistunuks – kuna me püüame jätta välja kõik selle, mida me ei tunne." Kui sedalaadi püüdlused lähevad liiga kaugele, hakkab meid ähvardama totalitarism, mida toidab iha täielikult kontrollida seda, mida ei ole põhimõtteliseltki võimalik kontrollida, leiab Peterson. "Meid varitseb oht hakata piirama kõiki psühholoogilisi ja sotsiaalseid muutusi, mis on vajalikud, et kohaneda pidevalt muutuva maailmaga. Ja nii seisamegi paratamatult silmitsi vajadusega liikuda korrast edasi – selle vastandisse, kaosesse." Peterson ütleb, et oma olemuselt on kaos anomaalia, uudsus, ennustamatus, transformatsioon, katkestus, sageli ka langus: see, mida pidasime enesestmõistetavaks, osutub ebausaldusväärseks. "Vahel ilmutab tundmatu end leebelt ja paljastab oma müsteeriumi kogemuses, mis äratab meis uudishimu, tõmbab meid vastupandamatult enda poole ja pakub huvi. See on iseäranis tõenäoline – ehkki mitte paratamatu –, kui läheneme tundmatule vabatahtlikult, distsiplineeritult ja hoolika ettevalmistusega. Vahel teeb ootamatu end ilmsiks kohutaval, äkilisel ja juhuslikul moel, nii et oleme ette valmistamata, laguneme koost ning suudame end koguda vaid läbi suurte raskuste – kui üldse." Sellest ei saa aga mingil juhul järeldada, nagu tuleks kaos elimineerida. Tundmatuga tuleb tegeleda tähelepanelikult ja seda on Peterson ka oma raamatus "12 elu mängureeglit" rõhutanud. "Kõik, mis jääb uuest puutumata, stagneerub ning elu, milles puudub uudishimu – see instinkt, mis tõukab meid tundmatusse –, on kindlasti eksistentsi vaesem vorm."

Jordan B. Peterson, kliiniline psühholoog ja Toronto ülikooli professor, alustas Carl Gustav Jungi ja paljude teiste psühholoogia-, filosoofia-, teadus- ning kirjandusmaailma suurkujude mõttekäike sünteesiva "Tähenduse teejuhid" kirjutamist aastal 1985, et mõista külma sõja taustal viise, kuidas inimene tähendusi konstrueerib. Nende kolmeteistkümne aasta vältel, mil ta oma raamatu kallal töötas, jõudis Peterson tõdemusele, et ideoloogiatel on narratiivne struktuur ja inimeste emotsionaalne stabiilsus sõltub nende lugude terviklikkusest: hästi üles ehitatud lood on sedavõrd kaasahaaravad, et need koondavad justkui enesestmõistetavalt enda ümber religioosset käitumist ja hoiakuid. Paraku pole aga maailm, mida need lood kirjeldavad, kaugeltki objektiivne: moraalse tõe hülgamine laseb ratsionaliseerida argpükslikku, destruktiivset, mandunud enesekesksust. Petersoni sõnul on selline vale rajatud eeldusele, et individuaalsuse tragöödia on talumatu, inimkogemus ise on kuri. Et oma hirme taltsutada, võtame indiviididena omaks grupiidentiteedi, mille abil piirata nähtuste tähendust ja muuta vastastikune läbikäimine etteaimatavaks. Kui grupiidentiteet muutub absoluutseks – kui arvatakse, et kõike tuleb kontrollida, kui tundmatut ei tohi enam olemas olla –, suureneb hüppeliselt sotsiaalse agressiooni tõenäolisus. Peterson leiab, et hoolimata tema piiratusest peab iga inimese tegelikuks eesmärgiks olema püüdlus tähenduse poole: avardada valguse ja teadvuse sfääri. "Suured religioossed müüdid kõnelevad seda, et kui pidevalt tähenduse poole püüelda, vabatahtlikult ja ilma ennast petmata, viib see indiviidi selleni, et ta avastab oma samasuse Jumalaga. See "avaldunud identiteet" teeb ta võimeliseks elu tragöödiale vastu seisma. Seevastu tähenduse hülgamine taandab inimese tema surelikku nõrkusesse. Iga indiviid, ülesehituselt unikaalne, leiab tähenduse erinevas püüdluses, kui tal on vaprust oma eripära säilitada." "Tähenduse eitamine viib aga täieliku samastumiseni grupiga – või intrapsüühilise allakäigu ja dekadentsini. Tähenduse salgamine teeb absolutistliku või allakäinud indiviidi meeleheitlikuks ja nõrgaks. See meeleheide ja nõrkus paneb ta elu vihkama, ning töötama selle laastamise nimel – nii endas kui ka neis, kes teda ümbritsevad."

Sunday Timesi ja New York Timesi parim bestseller kategoorias „meie aja mõjukaim intellektuaal“. Reeglid? Rohkem reegleid? Tõsiselt? Kas elu ei ole juba piisavalt piiranguid täis? Ja miks üldse eeldada, et mingitest reeglitest võiks abi olla? Jordan B. Peterson väidab, et meil on reeglite suhtes vastakad tunded isegi kui teame, et need toovad meile kasu. Söakad, iseloomuga hinged tunnetavad end reeglitest veel eriti ahistatuna. Peterson väidab aga, et ilma reegliteta muutub inimene kiiresti oma ihade orjaks ning selles pole midagi vabastavat. Latid langevad ja väärtused ähmastuvad piirini, mis ei ole enam meie väärilised. Ta leiab, et parimad reeglid aitavad meil jõuda eesmärkideni ning täisväärtuslikuma, vabama eluni. Puistades tabavaid näiteid nii oma enda elust kui ka kliinilisest tööst, samuti filosoofiast, psühholoogiast ning inimkonna vanimatest müütidest, pakub ta ümbritsevale kaosele võimast vastumürki. Ta toob välja kaksteist sügavmõttelist, samas ootamatult praktilist printsiipi, kuidas elada mõtestatud elu. Ta demonstreerib ilmekalt, et eesmärk saada õnnelikuks on üsna mõttetu ning väidab, et selle asemel tuleks keskenduda hoopis elu mõtte leidmisele. Sest just see pakub kaitset kannatuste eest, millega elu meid paratamatult kostitab. Kuna inimkonnal pole veel tänapäevasel teadusel põhinevat eetikat, ei üritagi Peterson oma reeglitega lauda tühjaks lüüa ning heita tühipalja ebausuna kõrvale aastatuhandete tarkust ja meie suurimaid moraalseid saavutusi. Ta teeb seda, mida mõistlikud teejuhid on alati teinud – ta ei väida, et inimlik tarkus algab temast, vaid pöördub oma teejuhtide poole. Ja kuigi raamatu teemad on tõsised, käsitleb ta neid sageli kergel toonil ning siira mõnuga.

 Tunnustatud kliiniline psühholoog professor Jordan B. Peterson on tuntavalt mõjutanud tänapäevast arusaama isiksusest. Temast on saanud meie aja üks populaarsemaid mõtlejaid, kelle loengud romantilistest suhetest, Piiblist, mütoloogiast ning teistest teemadest on paelunud kümnete miljonite kuulajate tähelepanu. Ajal, mil meid on tabanud ennenägematu muutuste voog ning poliitiline polariseerumine, on tema selge ning otsekohene sõnum vastutusest ja iidsete tarkuste väärtustest leidnud kõlapinda terves maailmas.