Muinasjutud räägivad sellest, mida inimesed peavad oma elus oluliseks, mis on neil hingel. Muinasjutt jutustab alati ennekõike meist endist. Eesti inimesele on mets oluline paik, seepärast viib ka hulk meie muinasjutte metsa. Folklorist Risto Järv on Eesti Rahvaluule Arhiivi enam kui 10 000 muinasjutust välja otsinud sada metsaga seotud lugu ning need tänapäeva lugejale ümber jutustanud. Raamatus on muinasjutte metsast, metsas käivatest inimestest, seal elutsevatest loomadest ja seal kohatud üleloomulikest olenditest. Varasematel aegadel polnud muinasjutud üksnes lastele mõeldud, seepärast leidub kogumikus selliseidki jutte, mis viivad meid laane sügavamatesse soppidesse, kus juhtub ka mõndagi hirmsat. Lõpuks toob aga tee meid ikka metsast välja.

Uus-Böömimaa. Ameerika. Torm. Must mees leiab ühel ööl valge maha jäetud beebi. Mees võtab tüdruku – kerge nagu tähe – ja otsustab ta koju viia. London. Inglismaa. Pärast börsikrahhi. Leo Kaiser oskab küll raha teha, ent ta ei oska taltsutada seda keevat armukadedust, mida ta oma parima sõbra ja oma naise vastu tunneb. Kas ta vastsündinud laps on üldse tema oma? Uus-Böömimaa. Seitseteist aastat hiljem. Poiss ja tüdruk armuvad, aga kumbki neist ei tea paljutki sellest, kes nad on ja kust tulevad. Jeanette Wintersoni uues versioonis Shakespeare’i „Talvemuinasjutust” on küll tunda originaali kaja, aga lugu ise on täiesti nüüdisaegne. Selles kõrgete panustega mängus, mis võib lõppeda nii tragöödia kui ka andestusega, on tähtis roll Ajal. Varem või hiljem leitakse kaotatu alati üles. „Sel pikal ajal” ilmub Hogarth Shakespeare’i sarjas. Sarja raamatute autoriteks on meie aja tuntud kirjanikud, teiste seas Margaret Atwood, Gillian Flynn, Howard Jacobson, kes on oma romaani aluseks võtnud mõne südamelähedase Shakespeare’i näidendi. „Meil kõigil on mõni talismaniks muutunud tekst, mida endaga kaasas kanname ja mis omakorda meid kaasas kannab. Olen „Talvemuinasjutuga” töötanud erinevate maskeeringute varjus juba palju aastaid,” tutvustab Winterson oma valikut. „Sel pikal ajal“ on sarja esimene raamat.

„Ärakustutamine” on Thomas Bernhardi viimane ja mahukaim romaan, ilmunud 1986. aastal. Ühtlasi on see tema viies romaan eesti tõlkes. Selles laiendab Bernhard (küll minajutustaja Franz-Joseph Murau suu läbi) oma programmilist ja seni pistelist antiaustrialikkust, nii et see käib kõikehõlmavalt kogu Austria riigi ja „Austria inimese” kohta. Ja samas on see sõimukanonaad ometi vaid taustaks inimliku traagika avamisele minajutustaja elus, mida on kujutatud sellise kirjandusliku ja keelelise virtuoossusega, et see on teinud Bernhardi kõige kiuste uuema Austria kirjanduse klassikuks.

Saanud teada oma vanemate ja venna hukkumisest autoõnnetuses, vaatab Roomas elav vaimuinimene Murau tagasi oma elule ja päritolule, kirjeldades eriti viimast nii süngetes värvides, et võtab oma mälestuste kirjapanemist ühtlasi nende ärakustutamisena, lootes nii neist vabaneda. Romaan koosneb kahest, ühegi taandreata kirjutatud osast: „Telegramm” ja „Testament”. Teine osa kujutab Murau osalemist vanemate ja venna matustel, kus taasavanevad tema mälestuste lüüsid kuni ootamatu lõpplahenduseni. Süüdistajana ei mõista Murau, kui palju ta ise jagab seda, mille teistes või „Austrias” hukka mõistab, pääsemata lahti mineviku taagast. Seda vastuolulisust serveerib Bernhard teatud kiuslikkusega, kuid sedavõrd osavalt nii meeles kui keeles, et lugejat vahest ei peletagi selle romaani, Bernhardi kontsentraadi tüse maht.

Hea lugeja! Raamat, mille avad, kõneleb Eestimaast ja seda tiheda võrguna katvatest mõisaansamblitest. Mõis on osa siinse maa ja rahva kultuurist; see ilmub meie silme ette nii visuaalsete jälgedena, mille ajalugu on meile jätnud, kui fantaasiapiltidena, mis kusagil mõisaaidas on värvilise saaniteki all tänaseni alles.

Koputame ja astume sisse… Majaperemeest ei ole täna kodus, ei ole olnud juba sada aastat ega tule enam kunagi tagasi. 

Mis on alles, on mälu – maalingu fragmendid laes, stukkdekoor seintel, park ja puiesteed, mis toovad meid ikka ja jälle mõisamaailma algusesse tagasi.

Autor on raamatu jaganud osadeks ja need omakorda peatükkideks; alustades mõisa ideest ja mõisaelust, võetakse mõisaarhitektuur vaatluse alla ajalooliste perioodide kaupa selle kõige varasematest kihistutest kuni oma hääbumise ja traagilise lõpuni ning taassünnini 20. sajandil. Ülevaadetele erinevatest ajastutest järgnevad üksikmõisate kirjeldused, mis liidavad erinevad mosaiigikillud tervikuks, avades suurte teemade kõrval väikesed, makrokosmose kõrval mikrokosmose, milles iga mõis astub esile oma ainukordses värvis ja vormis, pannes südame kiiremini põksuma ja küsides üha uute lugude järele.