Tooted

Luulekogu koostanud Ain Kaalep, järelsõna kirjutanud Ilmar Vene.

Artikleid aastatest 2010–2020.
Suurem osa kirjanikke, kirjastajaid, raamatukaupmehi ja lugejaid paistavad olevat veendunud, et tagakaanel peab midagi olema. See on kujunenud kinnisideeks. Raamatu tagakaas on võimalus, mis lihtsalt tuleb ära kasutada. Sinna sobib teose autori paraadportree, seal võib üles lugeda ta tunnustused. Tagakaanele sobivad kriitik N.-i ja literaat P. kiidusõnad. Tagakaas on reklaamipind, see on tasuta käes, õige inimene ei jäta juhust kasutamata. Mis ripakil, see ära! Jah, parim soovitus raamatule võiks ju olla raamat ise, aga eks me hinda kõike ka kaante järgi, ja õige ongi. Tagakaanetekst on võlupeegel. Kõik on väga ilus, aga hirmus raske on aru saada, kui palju see peegel tõtt räägib.

See raamat on koostatud teadmises, et keel on meie kõigi asi, ja veendumuses, et eesti keelt, meie emakeelt ja selle kujunemislugu on prestiižikas tunda. Lugejani on toodud meie keele ajaloo märgilise tähendusega sündmused ja saavutused. Raamatusse on valitud eesti keelt enim mõjutanud uurimuste, teoste ja ettevõtmiste kõrval ka kultuuriloolise tähendusega ühistegemisi, tutvustatud meie keeleelu korraldavaid institutsioone ja otsuseid, mis ühel või teisel moel on kaasa aidanud eesti keele käekäigule, eestluse kujunemisele, eesti keele väärtustamisele ja kaitsele.

Oma aja inglise filosoofia suurkuju sir Bernard Arthur Owen Williamsi (1929–2003) 1985. a ilmunud peateos küsib, mille kohta eetiline mõte käib ja mida saab filosoofia selle heaks teha. Williams läheneb nendele küsimustele uudse rakursi alt, väites, et kuigi uusaeg on seadnud eetilisele mõttele enneolematuid ootusi, ei ole filosoofia nendele vastamisega toime tulnud. Raamat annab ülevaate peamistest teooriatest, mis on püüdnud vastata küsimusele, miks olla moraalne ja milline on moraalsuse proovikivi, keskendudes Aristotelese ja Kanti süsteemile, aga ka kontraktualismile ja utilitarismile. Kõne all on teemad nagu antiikmõtlejate erinevus uusaja mõtlejatest, õnn, kohus, relativism, objektiivsus, teadus ning eetilise teadmise võimalikkus. Williams püüab filosoofilist eetikat ümber orienteerida, nii et see ei üritaks formuleerida üldkehtivaid moraaliteooriaid ning loobuks keskendumast kohustustele ja tahtlusele. "Ratsionalistlike ratsionaalsuskontseptsioonide" järgimise asemel tuleks keskenduda karakterile ning inimelu "tõele, tõetruudusele ja üksikisiku elu mõttele". Raamatule on lisatud A. W. Moore'i teejuht, mis aitab Williamsi argumentatsioonis orienteeruda, ning tõlkija järelsõna "Moraali hauakaevaja". Tõlkinud Märt Väljataga

Rémi Brague (snd 08.09.1947) on prantsuse filosoof ja ajaloolane, kreeka filosoofia ning keskaja araabia ja juudi mõtteloo asjatundja, kes õpetab neid distsipliine Pariisi Panthéon-Sorbonne’i ülikoolis ning Müncheni Ludwig-Maximiliani ülikoolis. Rémi Brague on Institut de France’i liige.

Sügava ja erakordselt laialdase eruditsiooniga autorina (valdab paljusid keeli, sealhulgas vanu) on ta avaldanud paarkümmend raamatut, mis käsitlevad antiik- ja keskaja mõttelugu, kristluse kohta tänapäeval, hariduse temaatikat ja muud. Rahvusvaheliselt tuntuks sai ta käesoleva esseega, mis ilmus esmakordselt aastal 1992 ja mida ta sestpeale korduvalt on täiendanud ja ümber töötanud. Tema viimati ilmunud raamat (2018) kannab pealkirja „Sur la religion“ („Religioonist“).

57 teksti aastatest 1986-2005: arvustused, artiklid, esseed, jutustused, luuletused, novellid.

Kokku poeedi kollaažromaan "Isa kasvab pojaks".

Kuulsa dissidendi Vladimir Bukovski (1942–2019) autobiograafiline raamat „Ja naaseb tuul…”, mis on tõlgitud kümnetesse keeltesse, põhineb tema kogemustel võitluses nõukogude totalitarismi vastu.
Raamat kirjeldab kahtteist aastat, mis autor veetis vanglates ja laagrites, põrandaalustest poliitilistest ühendustest ja avalikest protestidest, luulelugemistest Majakovski monumendi juures ja meeleavaldustest süüdimõistetute kaitseks, jälitustegevusest ja vandenõust.
1976. aastal vahetasid Nõukogude võimud Bukovski välja Tšiili kommunistliku poliitiku Luis Corvaláni vastu ning alates sellest ajast kuni oma elu lõpuni elas ta Inglismaal Cambridge’is.
2008. aasta valimistel kandideeris Vladimir Bukovski Venemaa presidendiks.

"Jäävad ainult silmad" on novellikogu, mille tegelased on kõik ühel või teisel moel häiritud. Tüli tekitavad OnlyFansi sisuloojad, maailmalõpu toidupuudus, ahistajast naabrimees, ootamatu kehamoondumine ja omaenda riukalik ajukeemia. Kuidas sellest kõigest küll pääseda? Ja kas see on võimalik?

Suuremas osas kogumiku tekstidest maalib Müürsepp tublisti üle võlli keeratud portreid meid igapäevaselt ümbritsevatest inimestest – ruumi jagub hoolitsevale emale, suurkorporatsiooni juhile, ööklubilistele ja üksikutele vanainimestele. Kaasa ei lasta meil aga kellegi elusaatusega minna. Pigem on tegelased meie ees näidetena, keda turvaliselt kauguselt jälgida, neis omaenda elust tuttavaid mustreid ära tundes ja neid seejärel unustades. 

Autorilt on varem ilmunud luulekogud "Paradoksid", "Blondiine armastav mees" ja "Strippari pisarad". "Jäävad ainult silmad" on tema esimene proosateos.

Johann Wilhelm Krause on Eesti kõige silmapaistvamaid arhitekte. Tema elutööd märgistavad Tartu Ülikooli kuus dooria sammast, tähetorn piiskopilinnuse varemeil Toomemäel, ülikooli raamatukogu toomkiriku varemeis, anatoomiline teater, botaanikaaed. Krause ja alma mater on ühe ja sellesama nähtuse kaks lahutamatut poolust. Ülikooli vaim on Tartu vaim. Ilma Krauseta seda ei oleks või ei oleks sellisena, nagu teda tunneme praegu. Krause on ühe ajastu sümboliks, intrigeeriv nii oma loomingu kui isiku tõttu.

Dante Alighieri (1265–1321) „Paradiis” on „Jumaliku komöödia” (u 1307/8–1320) kolmas ning ühtlasi viimane osa.

„Jumaliku komöödia” kolmandas raamatus „Paradiis” kohtub Dante-tegelane õndsate vaimudega, kes ilmuvad talle eri taevastes, kuhu ta oma armastatu Beatrice silmadesse vaadates purgatooriumi mäelt maisest paradiisist tõuseb. Kümnendas, puhtvaimses taevas empüüreumis näeb Dante kõiki õndsaid valgusroosis, nende päriskodus. Püha Bernard’i eestkostel ja Neitsi Maarja vahendusel süüvib Dante pilguga jumalikku valguskiirde tungides universumi „valemisse” ning Jumala ja inimese suhte saladusse.

„Jumaliku komöödia” eestikeelne teekond algas 1910. aastal, kui Villem Grünthal-Ridala tõlkes ilmus poeemi avalaul. Nüüd on eesti keeles ilmunud Dante suurteose kõik kolm osa: „Põrgu”, „Purgatoorium” ja „Paradiis”.

Dante Alighieri (1265-1321) „Jumalikku komöödiat” peetakse luulekunsti üheks tähtsamaks saavutuseks. Teost on tõlgitud ja tõlgendatud juba 700 aastat ning sellest on kujunenud ka rahvuslike keele- ja kirjandustraditsioonide elujõulisuse oluline proovikivi. Nüüd on eesti keeles ilmunud Dante suurteose kõik kolm osa: „Põrgu”, „Purgatoorium” ja „Paradiis”.

„Jumaliku komöödia” eestikeelne teekond algas 1910. aastal, kui Villem Grünthal-Ridala tõlkes ilmus poeemi avalaul. „Jumaliku komöödia” teine raamat „Purgatoorium” esitab hingede puhastumise tüpoloogia ning jutustab Dante ja Vergiliuse kohtumisest tähelepanuväärsete isikutega tõusul purgatooriumi mäele, kus Dante valmistub oma noorpõlvearmastuse Beatrice suunamisel teekonnaks paradiisi.

Eesti luule. Tavaformaadis ja kõvas köites raamat.

Romaan pojast ja isast. Kaks paindumatut karakterit kägistusvõttes kuni viimse hingetõmbeni.
Jacob Willem Katadreuffe on üdini haaratud soovist saada advokaadiks. Vaese vallasemast teenijanna poeg kahe ilmasõja vahelises Rotterdamis paneb kaalule kõik – andmata armu armastuselegi –, et oma eesmärki saavutada. Kõikvõimas ja oma jultumuse poolest kurikuulus kohtutäitur Dreverhaven torkab talle igal sammul kaikaid kodaraisse. Miks küll?
See raamat on justkui monument millelegi väga hollandlikule ühe ajastu inimestes ja linnamaastikus, mille F. Bordewijk on oma kirjutisega raudbetooni valanud.

See on üpris isiklik raamat selles mõttes, et ei pretendeeri moodsa ukraina luule täielikule ülevaatele ega kvalifitseeru antoloogiaks, vaid peegeldab minu enda maitset ja valikut. Taolisi tõlkekogusid on Eestis ilmunud varemgi. Lisaks tõlgitud tekstidele on raamatus mu enda luuletused Ukrainast.

Anna Verschik

Raamatus on rööptekst ukraina keeles.

Ajalooline tetraloogia koosnes kolmest tragöödiast ja ühest saatürmängust. Jüri Kaldmaa "Kolmainsuse" puhul oleks tragöödiateks "Surnud liblikate tants", "Delirium tremens", "Askeet ja Libu" ning saatürmänguks "Kolmkõla(d)", mis peab leevendama kolmest esimesest tingitud ängistust ja masendust.

Vene kirjaniku Varlam Šalamovi (1907–1982) ilukirjandusliku proosa kogumik „Kolõma jutud” avab lugejale ühe hirmsama peatüki Stalini aja Nõukogude Liidu ajaloos: kullakaevandamise Kaug-Põhjas, mida tegid sunnitöölaagri vangid. Sellel raamatul on olnud tähtis partii traagiliste häälte kooris, mis kirjeldavad seal peetud olelusvõitlust.

Autor, kes viibis ise vangina Kaug-Põhja laagrites 1937–1951, oli seda võitlust isiklikult kogenud. Vähetähtis pole seegi, et need lood valmisid vahetult pärast laagrist vabanemist aastatel 1954–1962, kui Šalamov oli oma loomejõu tipul. Olles läbi käinud kõigist põrguringidest, kirjeldab autor üleelatut napilt, külmalt ja jõuliselt.

Konservatiivse eluhoiaku keskne idee on lihtne: me peaksime püüdma säilitada seda, mida me peame väärtuslikuks. See selge juhtlause kätkeb endas paraku vähemalt kolme küsimust: kes oleme meie? mis on väärtuslik? mida tähendab säilitamine keset kiirenevaid muutusi? Käesolevas raamatus pistab juhtiv Briti konservatiivne filosoof Roger Scruton rinda kõigi kolme probleemiga. Scrutoni sõnul on toimiva demokraatia eeltingimuseks poliitikaeelne jagatud arusaam mitmuse esimesest isikust. Poliitika kõrgeimaks väärtuseks peab olema selle „meie” alleshoidmine. Pöördeliste muutuste ajajärgul tähendab säilitamine paratamatult kohanemist, ent kohanemine tähendab ellujäämist ja ellujäämine tähendab säilitatud südamikku. Roger Scrutoni raamat pakub meile kõigile võimaluse oma säilitamist vääriva südamiku üle järele mõtelda.

1. Miks on selle raamatu pealkiri „Kuldne kroon”?
Sellepärast, et Andres Ehin ütles: „Kui kuuekümnendates aastates üldse midagi kuldset oli, siis oli see kroon põlatud poeedi peas.” Põlatud poeedi all pidas ta silmas muidugi mõista Artur Alliksaart.

2. Kas raamatus on varem ilmunud tekste?
Ükski lugu pole sel kujul varem ilmunud. Enamik on täiesti uued.

3. Mis žanr see on?
Portreemaal. Maagiline realism.

4. Kas autorit võib usaldada? Kas modellid on tõepäraselt kujutatud?
Kes tahab täpsust, see usaldagu entsüklopeediaid ja rahvastikuregistrit. Inimesed, keda siin on kujutatud, on olnud osalised minu elus. Mina olen neid kogenud nii ja mitte teisti. Teistel on nendest inimestest omaenese pilt ja omaenese kogemus.

5. Miks siin on kujutatud ainult lahkunuid, mitte elavaid inimesi?
Sest elavate lood on veel pooleli.

6. Mida see raamat tahab öelda?
Et ükski elu pole omaette ega eraldi. Iga elu mõjutab ja muudab mõnd teist elu. Kõik elud on ühe suurema mustri lõngad.

"Kunsti keeled" on teedrajav käsitlus märgisüsteemidest, mida inimene kasutab oma maailma tunnetamiseks ja kujundamiseks.

Lisaks igapäevasele asjaajamisele, teadusele ja tehnikale rakendatakse neid ka kunstides: maalis, skulptuuris, arhitektuuris, muusikas, tantsus, teatris, kinos ja kirjanduses. Nelson Goodman uurib, mille poolest erineb (visuaalne) kujutamine (verbaalsest) kirjeldamisest, miks perspektiiv ja realism on midagi harjumuslikku, millised tähistamisviisid on üldse võimalikud, mis on fiktsioon, metafoor ja väljendus, mille poolest erineb teose võltsing originaalist, millistele tingimustele peab vastama ideaalne märkimisviis ja kuidas eri kunstid nendele vastavad. Viimane peatükk esitab kognitiivse käsitluse kunstist kui maailma tunnetamise vahendist ning pakub välja mõned esteetilisuse sümptomid. Tõlkija saatesõna keskendub Goodmani teooriate radikaalsusele ja konventsionaalsusele.

Nelson Goodman (1906–1998) oli üks 20. sajandi Ameerika tähtsamaid filosoofe ja loogikuid. Eesti keeles on ilmunud tema raamat "Kuidas tehakse maailmu" (EKSA, 2014).

Triloogia „Kuutõbised” kujustab kirjanduslike sümbolitega ja läbi kolme ajastu ulatudes Brochi väärtustekao teooriat. Kui „Pasenow”, mille nimitegelase identiteeti hoiab suuresti koos vaid tema sõjaväemunder, on veel kirjutatud traditsioonilises realistlikus laadis à la Theodor Fontane, siis „Huguenaus” otsustas Broch pikkida romaaniteksti kümne „ekskursina” tõsitunnetusteoreetilise traktaadi „Väärtuste lagunemine”, millega ta annab kõigis kolmes köites kujutatule teoreetilise raamistiku. Just vaimsetel-eetilistel väärtustel on kadunud neid koos ja tasakaalus hoidnud süsteemne keskpunkt, religioosne kese, mille tähistamiseks usuleige Broch kasutas hiljem „jumala” asemel määratlust „maiselt absoluutne” (das Irdisch-Absolute). Kõik väärtushinnangud pürgivad moodustama tervikust irduvaid osasüsteeme ja neid siis absolutiseerima. Väärtussüsteem killustub, laguneb koost. Seetõttu on inimesed ja ühiskond kaotanud sotsiaalses segadikus orienteerumise võime ja käituvad otsekui kuutõbised. Nii esitas Broch oma teoreetiliselt põhistatud arusaama sellest, kuidas lääne ühiskond oli Saksamaa näitel jõudnud peataoleku, sõja ja kaoseni. Ehkki keel polnud autorile primaarne, tegi ta keeleliselt kirjeldatavaks inimpsüühika irratsionaalsed valdkonnad, mida seni oli peetud sõnadega haaramatuks. Lisatud on Brochi enda viis kommentaari oma teosele ning tõlkija järelsõna.

Romaan „Lääne silme all“ ilmus 1911. See on viimane Joseph Conradi kolmest poliitilisest romaanist, eelnesid „Nostromo“ ja „Salakuulaja“. Romaan algab Peterburis – toimub poliitiline mõrv, mille tagajärjed saavad saatuslikuks ka noorele orvust üliõpilasele Razumovile. Tema lootused usina õppetöö varal oma elu üles ehitada on määratud luhtumisele, kui ta ühel õhtul avastab oma toast kaastudengi Victor Haldini. Miski pole pärast seda enam endine. Razumovi võime usaldust äratada seob teda Haldini võitluskaaslastega, kuid tõmbab temale ka salapolitsei tähelepanu.

Hiljem, juba Genfis, kohtub Razumov pagulasrevolutsionääride kireva seltskonnaga. Seal elavad ka Victor Haldini ema ja õde, kes jätab noormehele sügava mulje juba esimesel kohtumisel. Romaanil on mitmeid paralleele Fjodor Dostojevski „Kuritöö ja karistusega“, kuid samas tunneme siin ära Conradi stiili ja kirjanduslikud võtted – hoolimata peamise jutustaja, vana inglasest õpetaja kinnitustest, et venelased talle käsitamatuks jäävad, saab lugeja ometi erakordselt selge pildi kõigest, mis toimub tegelaste hinges.

Poola vabadusvõitlejate lapsena oli kirjanik varakult tunda saanud Vene tsaarivõimu halastamatust, teisalt aga näinud, kui julmi ohvreid nõuab vastuhakk. Romaan küsibki muuhulgas, kas autokraatia jõhkrus mitte ei sünnita sama armutut vastupanu ning mis saab säärases ahistavas maailmas inimese identiteedist.

Anni Arro andis oma esimese kokaraamatu „Salatid, pirukad ja suupisted” välja aastal 2004 olles ise 21aastane. Sealt alates on ta välja andnud 9 kokaraamatut, juhtinud kokasaateid ja pidanud kohvikuid. Oma suurimaks saavutuseks peab ta siiski unustuse hõlma jäänud toitude taas popiks muutmise eestlaste söögilaual. Näiteks nagu peet, kõrvits, kiluvõileib, roosamannavaht… „Mulle meeldib oma raamatute kaudu jõuda lugejate kodudesse, nende kööki ja toidulauale. Hea toit ühendab inimesi, teeb rõõmsaks ja ilusaks.”

„Läbi lillede” on aga inspireeritud Anni vanaema Helgast, kes oli suurepärane kodukokk. „Isegi sügaval nõukaajal, kui poest ei olnud mitte midagi saada, suutis ta jahust ja piimast välja võluda imemaitsvad road. Helgal oli köögis riiulis mummuline vihik, mida ta aegajalt lehitses. Seal olid sees tema lemmikretseptid.” Nüüd on see aare Anni riiulil ja innustab teda. Antud raamatust leiategi Anni valiku Helga vihikust ning lisaks palju uusi retsepte tema enda köögist.

„Lilled vaasi … ja pada muhisema!”

Ladina-eesti õigussõnastik sisaldab Rooma õiguse väljendeid, diplomaatia ja rahvusvahelise õiguse alaseid fraase, Euroopa Liidu õigusaktides ja Euroopa Kohtu dokumentides sisalduvaid väljendeid, samuti väljendeid angloameerika õigussüsteemist, kokku üle 3400 märksõna. Hõlmates uuemas võõr- ja eestikeelses õiguskirjanduses esinevaid termineid ja fraase, on sõnastik mõeldud praktiliseks abivahendiks juristidele ja juurahuvilistele, kes puutuvad kokku materjalidega, milles leidub ladinakeelseid õigusväljendeid. Märksõnade juurde on ladina väljendite lugemise hõlbustamiseks märgitud hääldus ja rõhk. Sõnastik aitab ka juhtida tähelepanu ladina väljendite õigekirjale ja ühildumisele eestikeelse tekstiga.

Isegi enamik haritlasigi ei tea, et Kreutzwald kirjutas "Lembitu", mis pärast lauliku surma Helsingis 1885. aastal välja anti. Käesolev väljaanne on seega "Lembitu" teine trükk. Kohe pärast ilmumist võeti "Lembitu" kriitika poolt suure vaimustusega vastu. Kunsteepos "Lembitu" seisis kindlalt "Kalevipoja" kõrval. Seda peeti manalateele läinud vaimurikka ja vorminõudliku vanameistri viimse tahte avalduseks. Widmanni ja Kreutzwaldi maailmavaated on väga erinevad. Widmanni "Buddha" (1869) lahkab tollase saksakeelse Euroopa usuelu ja teoloogia teravaid päevaküsimusi budistlikus rüüs. Kreutzwald varjab "Lembitu" ebatõeliste ajalooliste kulisside taha oma usulis-filosoofilise maailmavaate, lüürilised meeleolud ja siseheitlused.

Keel on tõsine asi, emakeel veel eriti. Keel äratab mõtteid, aga võib mõtteid ka lämmatada. Keelega saab asju segaseks ajada, aga võib ka asju selgeks teha. Keel on vist ülepea kõige parem ja halvem asi, mida inimesed välja on mõelnud. Ent nii hea või kuri, kui ta ka poleks, üks on kindel – ilma keeleta ei saa. Käesolev raamatuke sisaldab mõtteid ja arutlusi eesti keeles ja eesti keelega praegu toimuvast. See valdavalt torkavas kõneviisis kirjutatud publitsistika ei tohiks külmaks jätta ühtki keelehuvilist.

Mudlumi kolmas raamat liigub mööda unenäolist, tihedat meelekangast.
Erinevaid jutte ühendab illusoorse ja reaalse vaheline pingeväli. Kohal on kõiksugused metafüüsilised teemad, aga neile on lähenetud mõnusa kodukootud nurga alt, mis muudab tõsise ja pühaliku naljakaks ja lähedaseks ning tõstab nii mõnegi igapäevase asja erilisesse aupaistesse. Iga inimene siin keerulises maailmas unistab ja tahab olla tubli, aga alati ei tule välja. Mudlum kirjutab sellest nii, et on tervislik ja lohutav lugeda.
Naerda või vähemalt muiata saab ka ja see on samuti väga oluline.

Timotheus Poluse (1599–1642) „Lõbus vaatelava“, mis trükiti 1639. aastal Lübeckis, on üks esimesi terviklikke ja suuremahulisi eesti kirjandusteoseid, kujutades endast kitsamalt võttes teatmeteost: entsüklopeediat kõikvõimalike erinevate ametite, seisuste ja ühiskonnagruppide kohta, alates käsitöölistega ja lõpetades kääbuste, türannide ja libahuntidega. Põhjus, miks sellest raamatust ja selle autorist kooli kirjandustundides pole juttu olnud, on see, et Polus oli sündinud Saksamaal, oli sakslane, eesti keelt ei osanud ega kirjutanud selles keeles, „Lõbus vaatelava“ on kirjutatud saksa keeles ning eestlasteni ei jõudnud – ei kaasajal ega hiljem. Põhjus, miks seda raamatut pidada eesti kirjandusteoseks, on see, et alates vähemalt 1628. aastast oli Polus Tallinna elanik, esmalt kooliõpetaja, seejärel 1631. aastal asutatud Tallinna Gümnaasiumis luulekunstiprofessor, „Lõbus vaatelava“ on kirjutatud Tallinnas ning nii autor kui ka teos osalesid 17. sajandi Eesti vaimses elus, protsessis, milles osalesid ka Heinrich Stahl ja Reiner Brockmann ning mis muuhulgas andis hoo sisse eestikeelsele kirjakultuurile. Timotheus Poluse „Lõbus vaatelava“ on eesti kirjandusteos samadel alustel, nagu Balthasar Russowi „Liivimaa kroonika“, ka olid mõlemad teosed oma aja Euroopas ühtviisi tuntud ja populaarne lektüür. Eestiga seotuks jäi Polus pärast surmagi, tema põrm puhkab teadmata kohas Niguliste kiriku ümbruses. „Lõbusa vaatelava“ kirjutamiseks võttis Polus eeskuju varasematest sellelaadsetest teostest, materjali lisades ja täiendades. Paaril korral on teoses juttu ka Eesti kohalikest oludest. Tänapäeva lugejale pakub see raamat niihästi hariva kogemuse kui ka meelt lahutava elamuse, maalides detailirohke ja kohati lausa jahmatava pildi sellest, mida üks 17. sajandi tippharitlane pidas ajalooliseks tõeks. Näeme siin fakte ja fantaasiat hämmastava kergusega ühte sulandumas, objektiivsuse püüdesse sekkumas Rootsi riigi saksa rahvusest alama kord luterlikku, kord varahumanistlikku isiklikku kommentaari. See on õpetlik ja huvitav ajalooline dokument, varajase eesti kirjanduse varjus püsinud suurteos, mis tänapäeva eesti lugejale on antud ohtrate selgituste saatel. Jaak Urmet

Nobeli 1999. aasta kirjandusauhinna laureaat Günter Grass (1927–2015) jutustab selles teoses kirkalt ja detailselt endast, oma ajast ja jõudmisest oma maailmakuulsa romaani "Plekktrumm" (1959) sünnini. Oma lapsepõlve lõpust kadunud vabalinnas Danzigis seoses Teise maailmasõja puhkemisega. Mundripoisist, kes tahab väga pääseda allveelaevale, ent leiab end pärast sõja lõppu hoopis nälgimas sõjavangilaagris. Noormehest, kes pühendub ühtviisi jõulise kirega nii kujutavatele kunstidele ja kirjandusele kui ka naistele. "Mälusibula" paljude kihtide vahel on peidus lugematu arv kogemusi ja inimesi, portreesid oma perekonnast, sõpradest, õpetajatest ja sõjakaaslastest. Kõigest läbielatust sündis "Plekktrummi" kummaline peategelane Oskar Matzerath, kuid see andis inspiratsiooni ka Grassi muudele teostele. Oluline osa on teoses söömisel ja toiduvalmistamisel. Sõja-aastate nälja ja viletsuse kujutamisel ning uhketel pidusöökidel, mida Grass annab nii tõelistele kui ka ajaloost ja kirjandusest küllakutsututele. Sibula koorimine on kujund mälu ekslikkuse ja puudulikkuse kohta. Alati jääb mäletajal kestma kahtlus, kas tema elus ja ajaloos võis olla ka teisi detaile ja variante kui need, mida mälusibul välja annab.

Seekordne Andrus Kasemaa luulekogu "Mees otsib naist" on inspireeritud ajakirjanduses ilmunud tutvumiskuulutustest. Iga luuletus algab kuulutuse tekstiga ja edasi kulgeb sujuvalt autori sõnamängudega.

Viimane mees, kes mõistab ussisõnu, mõtiskleb oma elu üle. Vanast ja vägevast metsarahvast on saanud abitud küla-elanikud; ajapikku on muistsete aegade teadmised ja oskused unustusse vajunud, asemele on tulnud uued ahvatlevad asjad.

White’i sõnul alustavad ajaloolased oma tööd sündmuste kroonika koostamisest, mis tuleb organiseerida ühtseks looks. Need on kaks eeletappi enne materjali töötlemist süžeeks, mis väidetavalt väljendab ideoloogiat. Seega on ajalooteos "verbaalne struktuur narratiivse proosajutustuse vormis, mis väidetavalt on minevikustruktuuride ja protsesside mudel või ikoon, et selgitada, millised need olid, neid esindades".

Inglise filosoofi David W. Hamlyni (1924–2012) ülevaateraamat "Metafüüsika" (originaalis 1984) viib lugeja uurimisretkele läbi teaduse olevast kui olevast. Alguses eristatakse kahte filosoofialoos esinenud arusaama metafüüsikast. Üks ulatub tagasi Aristoteleseni ja keskendub ontoloogiale, uurides, mis peab olemas olema selleks, et meiesugused olendid saaksid olemas olla. Teine eristab nähtumusi ja reaalsust, üritades kindlaks teha, mille olemasolu on tõeline. Hamlyni poolehoid kuulub esimesele lähenemisviisile ning ta käsitleb selle valguses omavahel läbipõimunud teemasid, nagu ontoloogia printsiibid, substants, üksik ja üldine, üks ja palju, aeg ja ruum, vaim ja keha, mina ja isikuidentsus. Teemade mitmekesisusest koorub välja üldine tees, et kuna meie ise ei saa ennast mõista üldomaduste esinemisjuhtudena, siis ei saa äärmusratsionalistlik metafüüsika paika pidada. See, kuidas me maailma tunnetame, sõltub avalikest normidest ja eluvormidest. See eeldab kuulumist kogukonda ning tunnetaja peab olema ka tundeline, tahteline ja kehaline tegutseja. Tõlkija järelsõna aitab lugejal raamatus orienteeruda, võttes kokku teekonna põhiteemad ja pidepunktid.

Metafüüsika aineks on tõeluse kui terviku fundamentaalne struktuur. E. J. Lowe’i "Metafüüsika ülevaade" on asjatundlik ja usaldusväärne teejuht nüüdisaegsesse analüütilisse metafüüsikasse, mis käsitleb selle kõiki peamisi alasid. Raamat jaguneb kuude ossa ja kahekümnesse peatükki, keskendudes järgmistele teemadele: identsus ja muutus, paratamatus, olemus ja võimalikkus, põhjuslikkus, agentsus ja sündmused, aeg ja ruum ning universaalid ja partikulaarid. Kuigi ülevaade tutvustab mitmesuguseid seisukohti, ei taotle autor neutraalsust, vaid esitab ka omaenda positsiooni. Raamat sobib filosoofiaõppuritele ja huvilistele, kes soovivad nüüdismetafüüsikast süstemaatilist ülevaadet või arusaamist selle üksikküsimustest. Edward Jonathan Lowe (1950–2014) oli Durhami ülikooli professor, kes tegi palju metafüüsika tagasitoomiseks ingliskeelse filosoofia keskmesse. Ta töötas välja nelja kategooria ontoloogia, mille järgi olev jaguneb liikideks, omadusteks, substantsideks ja troopideks. Eesti keeles on varem ilmunud Lowe’i "Sissejuhatus vaimufilosoofiasse" (2008).

Tutvu Eesti metsikute toidutaimedega. Tule poeetilisele retkele läbi taimemandalate kuni praktiliste koduste retseptideni. Toitudeni, kus jõudu ja ilu annavad meie oma kaunis loodus, mets ja mereäär. Raamat millest on lihtne inspireeruda, meelde tuletada vana ja õppida uut.

Kolm metsapoole graatsiat on oma teadmised kaante vahele valanud. Maret Allikas on taimetark, kes avab keha ja meelekosutust läbi metsataimede. Margit Välja, jumaliku anniga köögikunstnik, puistab lahkelt lilleilu ja seab maitsed ritta. Hele-Mai Alamaa, tavaelus toiduterapeut ja värvilemb, kes kogu selle eluilu pildile on püüdnud. Tule koos meiega – kogema, uurima, katsetama, tunnetama… metsistuma!

"Moodne filosoofia" annab ettekujutuse sellest, millega nüüdisaegne filosoofia tegeleb: mis on selle teemad ja probleemid ning milliste meetoditega neid käsitletakse. Elavas ja selges stiilis raamat aitab lugejal aru saada peamistest vaidlusküsimustest ilma tehnilisse erialakeelde takerdumata. Ülevaate all on kõik filosoofiavaldkonnad alates matemaatika- ja keelefilosoofiast kuni esteetika ja riigifilosoofiani. Kõike seda käsitletakse isikupärasest, mõnikord poleemilisest perspektiivist, mis ei jäta varju autori enese eelistusi ja antipaatiaid.

Käsitlust läbivaks juhtlõngaks on subjekti-problemaatika, mida järgitakse alates Descartes'ist läbi Kanti kuni Wittgensteinini koos kõrvalepõigetega Fichte, Sartre'i jt juurde. Raamatusse kuulub õpijuht, mis sisaldab üksikasjalikke kirjandussoovitusi ja küsimusi edasimõtlemiseks. Tõlkija järelsõna "Paistvuste päästja" visandab Roger Scrutoni kui filosoofi põhitaotluse – kaitsta kollektiivset inimmaailma, selle tähenduslikkust ja näivusi niihästi subjektivismi kui ka loodusteadusliku objektivismi äärmuste eest.

Roger Scruton (1944–2020) oli silmapaistev Inglise avalik intellektuaal, aga ka professionaalne ja originaalne filosoof.

Owen Barfield (1898–1997) oli üks möödunud sajandi põnevamaid ingliskeelseid mõtlejaid väljaspool akadeemilist maailma. Tema esseed käsitlesid keele ja mõtlemise eelajalugu, poeetilist keelekasutust, vaimu ja looduse suhteid ning lunastuslugu, lähtudes moodsast loodusteadusest, radikaalsest historismist ja antroposoofiast. Käesolevate kaante vahele on võetud kaks Barfieldi teost. 1965. aastal Ameerikas peetud loengud "Kõneleja tähendus" käsitlevad semantilist lähenemist ajaloole, kujundlikkust keeles ja luules, inspiratsiooni ja kujutlust ning inimvaimu muutumist koos keelega. 1957. aastal ilmunud "Nähtumuste päästmine" on kõige hõlmavam sissejuhatus Barfieldi mõttemaailma. See esitab ajas tagasi liikudes visandi inimteadvuse evolutsioonist Läänemaailmas läbi kolme aastatuhande. Peatutakse "animismil", teaduslikul revolutsioonil, keskaja mõtlemisel, klassikalisel vaimul, Iisraeli ilmutusel ja evangeeliumide tähendamissõnadel. Tõlkija saatesõna paigutab Owen Barfieldi ideed 20. sajandi mõtteloo konteksti.

Need 317 romantilist ja avameelset armastuskirja kahe aasta vältel 1956–1958 peegeldavad kahe tulevase kirjaniku tulist armulugu ligi 70 aastat tagasi Rootsis Stockholmi eeslinnas Stuvstas ja ülikoolilinnas Uppsalas. Eesti pagulusel oli hiilgeaeg, ühiskondlikud tavad üsna teistmoodi kui praegu. Kirjavahetus oli peamine kontakti pidamise viis, sest kaugekõned olid kallid, kinodes filmitsensuur alla 15-aastastele lastele, erootikas ja seksuaalsuses suurem vabadus sündimas ning kirjade autorid 22 ja 23 aastat vanad. Kirjavahetus moodustab omaette terviku ja sisaldab ka joonistatud pilte, mida siin on tekstidena kirjeldatud

Raamatu teeb eriliseks koolon. Õnnelik ilma koolonita on midagi muud kui kooloniga. Koolon nämmutab ja näeb, isegi kuuleb ja haistab. Seesinane asjaolu võimaldab lugejal kohtuda kobrutisega, mille vahutaval pinnal hõljuvad arutud arutlused fotograafiast ja günekoloogiast, tõetruud jalutuskäigud surnud emaga autori sünnilinnas, siirad soovitused Putini surmaks, kujutised-kujutelmad surmatoovatest jaanimardikatest, Päikesest, kes ei taha olla särav kera ja kelle parim sõber on Vihm. Ja veel paljust muustki, lõputult, koloniaalselt:

Imre Siili veidi nukravõitu alatooniga novellides ja juttudes on siiski idanemas ka suure eluõnne igatsusi ning leidub üksjagu muhedat huumoritki. Esimeses osas tõusevad esiplaanile mehed, kes on oma elus pidanud kogema mitmeid pettumusi, kuid ei taha õnneotsingutest ikkagi loobuda ega usu, nagu võiks nende püüdlustele olla seatud mingeid piire. Teise osasse on koondatud viis humoristlikku laadi lugu, mis puudutavad mõnda üsna elulist probleemigi. Kolmanda osa pikemates jutustustes aga keskendutakse eeskätt armuasjadele, seda nii kahetsevas tagasivaates kui ka paljutõotavas perspektiivis.

kas ma armastan kedagi
ei ma ei armasta kedagi
kas ma tahan kedagi näha
ei ma ei taha kedagi näha
kas ma olen