Tooted

"Jäävad ainult silmad" on novellikogu, mille tegelased kõik ühel või teisel moel häiritud. Tüli tekitavad OnlyFansi sisuloojad, maailmalõpu toidupuudus, ahistajast naabrimees, ootamatu kehamoondumine ja omaenda riukalik ajukeemia. Kuidas sellest kõigest küll pääseda? Ja kas see on võimalik? Autorilt on varem ilmunud luulekogud "Paradoksid", "Blondiine armastav mees" ja "Strippari pisarad". "Jäävad ainult silmad" on tema esimene proosateos.

Eesti luule. Tavaformaadis ja kõvas köites raamat.

See on üpris isiklik raamat selles mõttes, et ei pretendeeri moodsa ukraina luule täielikule ülevaatele ega kvalifitseeru antoloogiaks, vaid peegeldab minu enda maitset ja valikut. Taolisi tõlkekogusid on Eestis ilmunud varemgi. Lisaks tõlgitud tekstidele on raamatus mu enda luuletused Ukrainast.

Anna Verschik

Raamatus on rööptekst ukraina keeles.

Timotheus Poluse (1599–1642) „Lõbus vaatelava“, mis trükiti 1639. aastal Lübeckis, on üks esimesi terviklikke ja suuremahulisi eesti kirjandusteoseid, kujutades endast kitsamalt võttes teatmeteost: entsüklopeediat kõikvõimalike erinevate ametite, seisuste ja ühiskonnagruppide kohta, alates käsitöölistega ja lõpetades kääbuste, türannide ja libahuntidega. Põhjus, miks sellest raamatust ja selle autorist kooli kirjandustundides pole juttu olnud, on see, et Polus oli sündinud Saksamaal, oli sakslane, eesti keelt ei osanud ega kirjutanud selles keeles, „Lõbus vaatelava“ on kirjutatud saksa keeles ning eestlasteni ei jõudnud – ei kaasajal ega hiljem. Põhjus, miks seda raamatut pidada eesti kirjandusteoseks, on see, et alates vähemalt 1628. aastast oli Polus Tallinna elanik, esmalt kooliõpetaja, seejärel 1631. aastal asutatud Tallinna Gümnaasiumis luulekunstiprofessor, „Lõbus vaatelava“ on kirjutatud Tallinnas ning nii autor kui ka teos osalesid 17. sajandi Eesti vaimses elus, protsessis, milles osalesid ka Heinrich Stahl ja Reiner Brockmann ning mis muuhulgas andis hoo sisse eestikeelsele kirjakultuurile. Timotheus Poluse „Lõbus vaatelava“ on eesti kirjandusteos samadel alustel, nagu Balthasar Russowi „Liivimaa kroonika“, ka olid mõlemad teosed oma aja Euroopas ühtviisi tuntud ja populaarne lektüür. Eestiga seotuks jäi Polus pärast surmagi, tema põrm puhkab teadmata kohas Niguliste kiriku ümbruses. „Lõbusa vaatelava“ kirjutamiseks võttis Polus eeskuju varasematest sellelaadsetest teostest, materjali lisades ja täiendades. Paaril korral on teoses juttu ka Eesti kohalikest oludest. Tänapäeva lugejale pakub see raamat niihästi hariva kogemuse kui ka meelt lahutava elamuse, maalides detailirohke ja kohati lausa jahmatava pildi sellest, mida üks 17. sajandi tippharitlane pidas ajalooliseks tõeks. Näeme siin fakte ja fantaasiat hämmastava kergusega ühte sulandumas, objektiivsuse püüdesse sekkumas Rootsi riigi saksa rahvusest alama kord luterlikku, kord varahumanistlikku isiklikku kommentaari. See on õpetlik ja huvitav ajalooline dokument, varajase eesti kirjanduse varjus püsinud suurteos, mis tänapäeva eesti lugejale on antud ohtrate selgituste saatel. Jaak Urmet

Need 317 romantilist ja avameelset armastuskirja kahe aasta vältel 1956–1958 peegeldavad kahe tulevase kirjaniku tulist armulugu ligi 70 aastat tagasi Rootsis Stockholmi eeslinnas Stuvstas ja ülikoolilinnas Uppsalas. Eesti pagulusel oli hiilgeaeg, ühiskondlikud tavad üsna teistmoodi kui praegu. Kirjavahetus oli peamine kontakti pidamise viis, sest kaugekõned olid kallid, kinodes filmitsensuur alla 15-aastastele lastele, erootikas ja seksuaalsuses suurem vabadus sündimas ning kirjade autorid 22 ja 23 aastat vanad. Kirjavahetus moodustab omaette terviku ja sisaldab ka joonistatud pilte, mida siin on tekstidena kirjeldatud

Imre Siili veidi nukravõitu alatooniga novellides ja juttudes on siiski idanemas ka suure eluõnne igatsusi ning leidub üksjagu muhedat huumoritki. Esimeses osas tõusevad esiplaanile mehed, kes on oma elus pidanud kogema mitmeid pettumusi, kuid ei taha õnneotsingutest ikkagi loobuda ega usu, nagu võiks nende püüdlustele olla seatud mingeid piire. Teise osasse on koondatud viis humoristlikku laadi lugu, mis puudutavad mõnda üsna elulist probleemigi. Kolmanda osa pikemates jutustustes aga keskendutakse eeskätt armuasjadele, seda nii kahetsevas tagasivaates kui ka paljutõotavas perspektiivis.

"Sõel" on Tiina Kirsi esimene kriitika- ja artiklikogumik, see on Tiina õpilase Aija Sakova koostatud valik oma õpetaja mõtteloolisest teekonnast. Tegemist on eeskätt esseistika ja kriitikakogumikuga, kuid siia on mahtunud ka pikemaid ja akadeemilisemaid tekste. Raamatust leiab lugeja Tiina loomingu viis haru, millest mõned on selgemini eristatavad ja teised jällegi tihedamalt omavahel põimunud. Nii on siin käsitlusi pagulusest, mäletamisest kirjanduses ning kirjandusest ja kirjanduse vahendamisest laiemalt, aga ka elulugudest ja elust kirjutamise kunstist, naisuurimusest ja naisajaloost ning kõrghariduskultuurist ja -kultuuritusest.

Ma ei teagi

Ma ei teagi kas elan selleks
et muuta oma elu tekstiks
või jälitada seda teksti
mille keegi on mu eluks muutnud
või selleks et uurida
mispidi see nüüd õieti käibki
ja kas saatus on olemas
muidugi on
nii nagu on olemas algtekst
millest me kõik endale
vaevaliselt meile mõeldud osa
välja raiume

Ühel heal päeval hipodroomilt tulles istusin kirjutusmasina taha, kirjutasin pealkirjaks VANA PEERU VEERUD, avasin õlle ja tekst tuli justkui iseenesest… Istu aga akna alla maha, võta õlu ette ja lase tekstil tulla. Kõik, mis tulla tahtis, tuli omasoodu. Bukowski veergudes Los Angelese underground-ajalehele Open City on jutustajaks kas tema ise või tema alter ego Henry Chinaski. Bukowski kaevub Ameerika põhjakihtidesse, tema lugudes tegutsevad luuserid ja antikangelased. Need pooleldi autobiograafilised veerud on pungil täis vägivalda, naisi, kihlvedusid ja kõikmõeldavat märjukest, lõbu ja lootusetust, elu võlu ja tühisust.