Kui meie keha jääb haigeks, tahab ta, et teadvustaksime enda kohta midagi olulist, uuriksime oma hinge, muudaksime oma mõtteid ja tegutsemisviisi. Haigus on hingeelu tasakaalutuse väljenduseks materiaalses maailmas. Meie tark keha püüab seda sisemist tasakaalu taastada ja annab meile haigusega teada: on aeg pöörduda tagasi armastuse ja harmoonia rajale!

Inimese hinge ei saa tablettide ja skalpelliga ravida. Tunnistab ju tavameditsiingi, et 75% haigustest on psühhosomaatilised, st neil on nii füüsilised, emotsionaalsed kui hingelised põhjused. See ongi Lise Bourbeau metafüüsilise lähenemise põhisõnum: tõeliseks tervenemiseks on vaja vaadata inimest kui tervikut.
Nagu järeldub raamatu pealkirjast, on iga haigus meeldetuletuseks, et meil on vaja end armastada. Kui armastame ennast, saab meie sees olevast loomulikust väest haiguste tõeline tervendaja ja nii saab keha taastada tervise ning jõuda taas armastuse ja harmoonia seisundisse.

Eesti keeles on ilmunud ka Lise Bourbeau „Ravi terveks oma hingehaavad ja leia oma tõeline Mina”, mida võib pidada põhjalikuks teejuhiks kõigi haiguste põhjuste juurde.

1955. aastal ilmunud lühiromaan „Kõdulehed” on maagilise realismi meistri Gabriel García Márqueze esimene oluline teos. Huvitav fakt on ka see, et väljamõeldud linn Macondo, mis ei ole mitte ainult Márqueze „Saja aasta üksilduse”, vaid ka tema hilisemate teoste taustaks, ilmub selles raamatus lugeja ette esimest korda. Macondo väikelinna saabub hiiglaslik banaanifirma, tuues kaasa kaubaladude, lõbustuskohtade ja slummide virvarri, kuid samas ka räige prügihaisu, mis muudab linnaelanike elu tundmatuseni. Kui banaanifirma lahkub linnast sama kiiresti, kui saabus, jääb järele vaid kõdunev tühjus. Sellel laastatud ja hingetul tühermaal elab üks viimane auväärt mees, kolonel, kes on otsustanud täita kauaaegset lubadust, ükskõik kui ebameeldiv see ka poleks: korraldada auväärsed matused arstile, keda kõik linnaelanikud põlgasid ja näeksid meelsamini unustuse hõlmas ja prügihunnikus. Linnaelanike pahameelt ja vastupanu trotsides jätkab kolonel matuste ettevalmistusi ja lugeja ette rullub lahti Macondo veerand sajandit kestnud muinasjutuline lugu.

Michel Houellebecq (snd 1958) on praegusaja kõmulisemaid ja loetumaid prantsuse kirjanikke, kelle ühiskonnakriitilised teosed ja provokatiivsed sõnavõtud meedias on kodus ja kaugemalgi üksjagu furoori tekitanud. Debüteerinud 1994. aastal romaaniga „Võitlusvälja laienemine“ (e.k 2005, Varrak) ilmutab Houellebecq neli aastat hiljem oma läbilöögiromaaniks kujunenud „Elementaarosakesed“, mis on tõlgitud paarikümnesse keelde ja on jõudnud ka kinolinale. „Elementaarosakesed” jutustab kahest poolvennast: Bruno on emotsionaalselt saamatu küünik, kes püüab endale elus kohta leida, teine vend Michel on juba illusioonidest vabanenud, tema on teadlane, kes tegeleb geneetiliste manipulatsioonidega, mille eesmärk on luua uus sootu ja surematu inimene, kes oleks eluks paremini kohastunud.

Barcelona tänavatel hulkudes kuuleb viieteistaastane Óscar mahajäetuna paistvast häärberist lummavat aariat. Poiss hiilib majja ja tutvub Marinaga, kes elab seal koos oma kurbusest muserdatud isaga ning kannab ka ise endas seletamatut nukrusepitserit. Marinast ja tema isast saab Óscarile otsekui uus pere, maailm, kuhu internaatkooli argipäevast põgeneda. Noored hakkavad jälitama looritatud naist, kes külastab vanal surnuaial nimetut hauda, ja jõuavad tasapisi aastakümnete eest tulekahjus hukkunud ärimehe ja tema armastatu saladuse jälile. Mänguna alanud seiklus muutub aga ohtlikuks tegelikkuseks, kui inimesed Marina ja Óscari ümber hakkavad surema ja mineviku varjud ärkavad ellu. Kas saatust ja surma saab üle kavaldada?