Tooted

Keel on tõsine asi, emakeel veel eriti. Keel äratab mõtteid, aga võib mõtteid ka lämmatada. Keelega saab asju segaseks ajada, aga võib ka asju selgeks teha. Keel on vist ülepea kõige parem ja halvem asi, mida inimesed välja on mõelnud. Ent nii hea või kuri, kui ta ka poleks, üks on kindel – ilma keeleta ei saa. Käesolev raamatuke sisaldab mõtteid ja arutlusi eesti keeles ja eesti keelega praegu toimuvast. See valdavalt torkavas kõneviisis kirjutatud publitsistika ei tohiks külmaks jätta ühtki keelehuvilist.

Timotheus Poluse (1599–1642) „Lõbus vaatelava“, mis trükiti 1639. aastal Lübeckis, on üks esimesi terviklikke ja suuremahulisi eesti kirjandusteoseid, kujutades endast kitsamalt võttes teatmeteost: entsüklopeediat kõikvõimalike erinevate ametite, seisuste ja ühiskonnagruppide kohta, alates käsitöölistega ja lõpetades kääbuste, türannide ja libahuntidega. Põhjus, miks sellest raamatust ja selle autorist kooli kirjandustundides pole juttu olnud, on see, et Polus oli sündinud Saksamaal, oli sakslane, eesti keelt ei osanud ega kirjutanud selles keeles, „Lõbus vaatelava“ on kirjutatud saksa keeles ning eestlasteni ei jõudnud – ei kaasajal ega hiljem. Põhjus, miks seda raamatut pidada eesti kirjandusteoseks, on see, et alates vähemalt 1628. aastast oli Polus Tallinna elanik, esmalt kooliõpetaja, seejärel 1631. aastal asutatud Tallinna Gümnaasiumis luulekunstiprofessor, „Lõbus vaatelava“ on kirjutatud Tallinnas ning nii autor kui ka teos osalesid 17. sajandi Eesti vaimses elus, protsessis, milles osalesid ka Heinrich Stahl ja Reiner Brockmann ning mis muuhulgas andis hoo sisse eestikeelsele kirjakultuurile. Timotheus Poluse „Lõbus vaatelava“ on eesti kirjandusteos samadel alustel, nagu Balthasar Russowi „Liivimaa kroonika“, ka olid mõlemad teosed oma aja Euroopas ühtviisi tuntud ja populaarne lektüür. Eestiga seotuks jäi Polus pärast surmagi, tema põrm puhkab teadmata kohas Niguliste kiriku ümbruses. „Lõbusa vaatelava“ kirjutamiseks võttis Polus eeskuju varasematest sellelaadsetest teostest, materjali lisades ja täiendades. Paaril korral on teoses juttu ka Eesti kohalikest oludest. Tänapäeva lugejale pakub see raamat niihästi hariva kogemuse kui ka meelt lahutava elamuse, maalides detailirohke ja kohati lausa jahmatava pildi sellest, mida üks 17. sajandi tippharitlane pidas ajalooliseks tõeks. Näeme siin fakte ja fantaasiat hämmastava kergusega ühte sulandumas, objektiivsuse püüdesse sekkumas Rootsi riigi saksa rahvusest alama kord luterlikku, kord varahumanistlikku isiklikku kommentaari. See on õpetlik ja huvitav ajalooline dokument, varajase eesti kirjanduse varjus püsinud suurteos, mis tänapäeva eesti lugejale on antud ohtrate selgituste saatel. Jaak Urmet

Raamatu teeb eriliseks koolon. Õnnelik ilma koolonita on midagi muud kui kooloniga. Koolon nämmutab ja näeb, isegi kuuleb ja haistab. Seesinane asjaolu võimaldab lugejal kohtuda kobrutisega, mille vahutaval pinnal hõljuvad arutud arutlused fotograafiast ja günekoloogiast, tõetruud jalutuskäigud surnud emaga autori sünnilinnas, siirad soovitused Putini surmaks, kujutised-kujutelmad surmatoovatest jaanimardikatest, Päikesest, kes ei taha olla särav kera ja kelle parim sõber on Vihm. Ja veel paljust muustki, lõputult, koloniaalselt:

Imre Siili veidi nukravõitu alatooniga novellides ja juttudes on siiski idanemas ka suure eluõnne igatsusi ning leidub üksjagu muhedat huumoritki. Esimeses osas tõusevad esiplaanile mehed, kes on oma elus pidanud kogema mitmeid pettumusi, kuid ei taha õnneotsingutest ikkagi loobuda ega usu, nagu võiks nende püüdlustele olla seatud mingeid piire. Teise osasse on koondatud viis humoristlikku laadi lugu, mis puudutavad mõnda üsna elulist probleemigi. Kolmanda osa pikemates jutustustes aga keskendutakse eeskätt armuasjadele, seda nii kahetsevas tagasivaates kui ka paljutõotavas perspektiivis.

Imre Siili veidi nukravõitu alatooniga novellides ja juttudes on siiski idanemas ka suure eluõnne igatsusi ning leidub üksjagu muhedat huumoritki. Esimeses osas tõusevad esiplaanile mehed, kes on oma elus pidanud kogema mitmeid pettumusi, kuid ei taha õnneotsingutest ikkagi loobuda ega usu, nagu võiks nende püüdlustele olla seatud mingeid piire. Teise osasse on koondatud viis humoristlikku laadi lugu, mis puudutavad mõnda üsna elulist probleemigi. Kolmanda osa pikemates jutustustes aga keskendutakse eeskätt armuasjadele, seda nii kahetsevas tagasivaates kui ka paljutõotavas perspektiivis.

Imre Siil on oskuslikult põiminud oma lugudesse inimlikud igatsused ja huumori, mis teeb tema teosest kaasahaarava lugemiselamuse. Kui otsid raamatut, mis pakub nii mõtlemisainet kui ka kerget meelelahutust, siis "Õnnelimiit ja hingepide" on just sinule. Siili meisterlikkus peitub tema võimes luua tegelasi, kelle elud ja valikud peegeldavad meie endi igapäevaseid võitlusi ja rõõme. See raamat on suurepärane kaaslane neile, kes hindavad sügavat ja tähendusrikast lugemist.

Stripparid ja hambaarstid. Printsessid ja asotsiaalid. Jahtunud südamega poisid ja koledad tüdrukud. Võlukeppe ostvad vanaprouad ja veremürgitusega luuletajad. "Strippari pisarad" on pühendus inimestele meie ümber, kes lummavad oma imetlusväärses mitmekesisuses.

Raamatut läbivaks teemaks on olemise üleminek, mida inimesed kardavad, millest nad ei taha rääkida, pigem vananedes omaette mõelda. Ent kui sa kord juba siia maailma sündisid, siis ole kes tahes – surmast pole sul pääsu. "Surmajuttudes" kujutatakse ühe Saaremaa suguvõsa meeste traagilist elukäiku XX sajandi pöördelistel aastatel 1905, 1919 ja 1941 ning nende vereliini järglaste sehkendusi juba XXI sajandi NATO ja Euroopa Liidu ajastul nii Eestis kui laias ilmas. Autor käsitleb ökoloogilist, spirituaalset, meditsiinilist, loomingulist, finantsinstrumentaalset, nägemuslikku, debiilset ja seksuaalset ainest, millest ikka kipub viirastuma surm. Vahest aitab tervemõistuslik naer vikatimeest eemal hoida, inimese elutarkus oma saatust sättida, aga hauast pole kellelgi pääsu. Seniks aga tuleb elada, sellest rõõmu tunda ja teha pulli, nii nagu kaasa antud.

See on jutustus Dannyst, Danny sõpradest ja Danny majast. See vestab, kuidas need kolm üksust muutusid üheks tervikuks, nii et kui Tortilla Flatis räägitakse Danny majast, siis ei mõelda selle all ammu valgendamata puuseinu, mida varjavad vanad, metsistunud kastiilia roosi põõsad. Ei, kui räägitakse Danny majast, mõeldakse selle all tervikut, mille üheks osaks olid inimesed, tervikut, millest hoovas lõbusust ja rõõmu, inimarmastust ja lõpuks salapärast kurbust. Sest Danny maja oli nagu Ümmargune Laud ja Danny sõbrad ümarlaua rüütlid. See lugu jutustab ka sellest, kuidas nende sõprus tekkis, õitsele puhkes ja lõpuks kasvas liiduks, täis ilu ja tarkust. Siin räägitakse Danny sõprade seiklustest, kõigest heast, mis nad korda saatsid, nende mõtetest ja püüdlustest. Ja lõpuks jutustatakse siin sellest, kuidas talisman kaotati ja kuidas nende sõprus lagunes.

Vahel juhtub nii, et täiskasvanuks saanuna ei mäletata enam oma lapseea unistusi rääkivast nukust, ehtsast päkapikust või heast koletisest, kellest võib saada parim sõber. Ka 5aastane Uku unistab sõbrast, kellega iga päev lõbusasti mängida ja koos kasvada. Kui Uku emale-isale oma uut sõpra tutvustab, ei taha nad toda esialgu tunnistada. Unistused on aga imelised – ja neil on kombeks täituda!

Ühel heal päeval hipodroomilt tulles istusin kirjutusmasina taha, kirjutasin pealkirjaks VANA PEERU VEERUD, avasin õlle ja tekst tuli justkui iseenesest… Istu aga akna alla maha, võta õlu ette ja lase tekstil tulla. Kõik, mis tulla tahtis, tuli omasoodu. Bukowski veergudes Los Angelese underground-ajalehele Open City on jutustajaks kas tema ise või tema alter ego Henry Chinaski. Bukowski kaevub Ameerika põhjakihtidesse, tema lugudes tegutsevad luuserid ja antikangelased. Need pooleldi autobiograafilised veerud on pungil täis vägivalda, naisi, kihlvedusid ja kõikmõeldavat märjukest, lõbu ja lootusetust, elu võlu ja tühisust.

Eesti kirjanduse ajalugu läbi soomlase silmade. Kui eesti kirjandus jäi sõja ja stalinismi aastatel ellu ja ärkas uuele õitsengule 1960. aastatel, oli see ime, mis rääkis eestlaste enesekaitsest ja tahtest ning oskusest vastu panna: nii kirjeldab eesti kirjandust seda hästi tundev soome kirjanik ja esseist Juhani Salokannel. Selle raamatu aluseks on aastakümnete jooksul tehtud tähelepanekud, intervjuud eesti literaatidega ja arhiivitöö. Nii sünnib tervikpilt eesti kirjanduselu kujunemisest mitmesuguste võrgustike toel. Autor on seda tähele pannud, sest see on erinenud kirjanduselu ülesehitusest ja kujunemisest Soomes. Eestis tuttavad nähtused, nagu kirjanduslikud perekonnad, kirjanike ühised ülikooliõpingud, kultuuriväljaanded ja -organisatsioonid, paigutuvad sel kombel uude valgusesse. Ellujäämise edulugu sai jätku, kui taasiseseisvumine tõi koos oodatud vabadusega kaasa ka suure murrangu kirjanduselus. Seegi käis teistmoodi kui põhjanaabrite juures.