Püssitule ragin äratas Frédérici järsku unest, ja hoolimata Rosanette'i tungivaist palveist tahtis ta tingimata vaatama minna, mis linnas toimub. Ta läks mööda Champs-Elysées'd selles suunas, kust kostis tulistamine. Saint-Honoré tänava nurgal sattus talle vastu salk tööpluusides mehi, kes hüüdsid: «Mitte siia! Palais-Royali!» Frédéric järgnes neile. Taevamineku kiriku juures oli raudvõre maha murtud. Eemal märkas ta keset tänavat kolme sillutuskivi, mis ilmselt tähendasid barrikaadi algust, seejärel pudelikilde ja raudtraadi puntraid, et tõkestada ratsaväge. Äkki jooksis väikesest põiktänavast välja pikk kahvatu noormees, kelle mustad juuksed lehvisid õlgadel, seljas mingisugune täppidega trikoosärk. Käes hoidis ta pikka soldatipüssi ja jooksis kikivarvul, jalas toatuhvlid, näol kuutõbise ilme, ise väle kui tiiger. Aeg-ajalt kostis püssipauke.

Kuulsa saksa egüptoloogi ja kirjaniku Georg Ebersi (1837-1898) esikromaani ajalooliseks fooniks on nn Hilis-Egiptuse aeg, kui riik nõrgenes ja vallutati tugevneva Pärsia poolt. Põnevat, hoogsat, intriigiderohket süžeed juhib õnnetu vaaraotütre Nitetise ja ohjeldamatu Pärsia kuninga Kambysese armastuslugu.

Ülemöödunud sajandi prantsuse klassiku Alphonse Daudet' kuulsad Tartarini-lood kuuluvad maailmakirjanduse loetavamate teoste hulka. Nad ilmusid ligi kahekümneaastasel ajavahemiul algul kirjanduslike joonealustena ajalehtedes, hiljem iseseisvate raamatutena. Kirjaniku loomingus on Tartarini seiklustel eriline koht. Tema sotsiaalkriitiliste teoste tsüklis on need lustakaks kõrvalhüppeks nagu Balzac'il «Antsakad lood» või Rolland'il «Colas Breugnon». Ometi on nad eht-dodeelikud ja tutvustavad meile suure meistri talenti kogu selle säravas mitmepalgelisuses. Tartarini näol lõi Alphonse Daudet omamoodi rahvusliku koondkuju, kelle algtüüp pärineb küll Provence'i väikekodanluse killast, kuid kelle iseloomujooned - ohjeldamatu kiitlemine, lobisemishimu, enese ülistamine, seikluslust, aga sealjuures ka argus - on sobivad ja kohaldatavad tolleaegse Prantsusmaa kodanluse karikeerimiseks üldse. «Prantsusmaal on igaüks veidi taraskoonlane,» ütleb kirjanik oma teose epigraafis. Kuid ka paljudes teistes rahvastes ja meis endiski pole sugugi nii vähe taraskoonlikku, kui me seda arvame. Seetõttu olgem leebed vapra, võrratu ja õnnetu Tartarini suurte ja väikeste nõrkuste suhtes, enda juures aga püüdkem neid vältida...

Magister Ludi Josef Knechti eluloo kirjeldamise katse koos Knechti järelejäänud kirjatöödega. Hermann Hesse peateose «Klaaspärlimäng» idee ja kirjutamise algus langevad 1931. aastasse, aega vahetult enne natsismi võimuletulekut Saksamaal. Kui see enam kui kümme aastat hiljem lõplikul kujul valmis, oli selles omapärases kultuurireligioosses liturgias leidnud poeetilise teostuse inimvaimu põlisemaid unistusi kõikeväljendavast keelest, romantikute soovunelm teaduse ja luule sünteesist. Josef Knechti fiktiivne elukäik ja järelejäänud kirjatööd on küll vormilt nagu iga teine omasugune, kuid aja jooksul on just sellest kujunenud kultusteos, 20. sajandi vaimse ajaloo lahutamatu osa.