Tooted

Dramaatilisel 1944. aasta suvel evakueeritakse Rootsi teenistuses oleva SS-ohvitseri Ludwig Lienhardi kaasabil Eestist rannarootslasi. Kolm aastat hiljem on Lienhard ise põgeniku rollis. Rootsist lahkuma sunnitud ning tagaotsitav nii lääneriikide kui NSV Liidu poolt, võtab ta purjekal "Falken" ette dramaatilise põgenemisreisi üle talvetormise Läänemere ja Atlandi ookeani Argentiinasse. Tänapäeval on Ludwig Lienhardi nimi peaaegu unustatud, ent kunagi sõltus temast tuhandete Eesti inimeste saatus. Raamat kirjeldab haaravalt Lienhardi elu ja eriti tegevust Teise maailmasõja ajal ja järel, millest mitmed episoodid on siiani mässitud saladusteloori. Marcus Wallén on sündinud 1972. aastal Mariehamnis ning üles kasvanud Rootsis ja Ahvenamaal. Kaks aastakümmet on ta olnud ajalehe "Expressen" Stockholmi toimetuse ajakirjanik ja juht. 2019. aastal ilmus tema debüütraamat "Natside kuld ja hästi hoitud saladus" ("Naziguldet och de invigdas hemlighet", eesti keeles 2020).

Peäro August Pitka, kirjanikunimega Ansomardi loomingu kandvama osa moodustavad lastejutud, mis kuuluvad XX sajandi alguse eesti lastekirjanduse paremikku. Kirjanik lähtub valdavalt rahvajuttudest, avardades neid omapoolselt looduspiltide, kirjelduste ja selgitustega. Oma ajastu eesti lastekirjanduse üldpildist kerkivad Ansomardi lood selgesti esile ladusa stiili, sisemise soojuse, jutustamise siiruse, hea huumoritunnetuse ja fantaasiarikkusega

Raamatusse on üleskutsena kogutud 100 luuletust isadest ja isadele. Siin on luuleridu nii tuntud poeetidelt kui ka inimestelt, kes iga päev loominguga ei tegele. Kogust leiab isadele mõeldud luuletusi Leelo Tunglalt, Contralt, Ilmar Trullilt, Lauri Räpilt, Juhan Liivilt ja teistelt. Kallis isa, Sind armastan ma, Sa oled mu kindlus ja tagala. Sa kaitsed ja hoiad mind iga päev, see ei ole Sinu jaoks mingi vaev. Raamat on välja antud koostöös Eesti Naisliiduga.

Iga teatrihuviline on ehk mõttes mänginud "Eesti teatrisündmuste" mängu, koostades näiteks nimekirja oma elu teatrisündmustest või siis aasta teatrisündmustest. See raamat on ühe sellise mängu vili. Teatrisündmusena tulevad jutuks unustamatud lavastused, vaimustavad rollid, olulised teatritegelased, mõjukad teatrid, uskumatud teatriskandaalid ja veel palju muud. Raamatut kirjutades pidas autor lugejatena silmas muu hulgas ka teatrihuvilisi, kellel pole veel väga sügavaid teadmisi teatriloost, kuid on huvi Eesti teatrit ja selle värvikat ajalugu tundma õppida ning selle kaudu ka praegust teatrit paremini mõista. Tulemuseks on põnev ja intrigeeriv, kuid samas ka ülevaatlik ja hariv lugemine. Anneli Saro (snd 1968) on teatriteaduse professor. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat ja teatriteadust, täiendanud ennast Helsingi, Stockholmi ja Utrechti Ülikoolis. Alates 1997. aastast on ta õpetanud TÜ-s teatriteadust, lugenud külalislektorina loenguid ka Tallinna Ülikoolis, Eesti Kunstiakadeemias, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning Helsingi Ülikoolis.

Ärevus ja paanika on viimasel ajal jõudsalt kasvanud probleem seoses maailmas toimuvate muutustega. Mure ja teadmatus tuleviku pärast, töökaotus, pingestunud suhted kodus või oskamatus üksi olla on soodne pinnas selle teema kerkimiseks. Praeguse aja võtmeküsimuseks ongi, kuidas muutustega toime tulla sel äreval ajal. Kuidas ennast aidata ja milliseid praktilisi nippe ärevuse või paanikahoogude ajal ise või kogenud terapeudi abiga rakendada, seda kõike pakub see raamat kuhjaga. 101 erinevat meetodit ärevusega tegelemiseks. Kuidas vabaneda ülemõtlemisest ja muretsemisest? Kuidas aidata ennast öiste ärevushoogude korral? Kuidas ärevusega toime tulla tööl või koolis? Kuidas vabaneda ärevusest oma lähedastes suhetes? Olgu ajad millised tahes, sul on võimalik lõpetada ärevusega maadlemine ja võtta ette tulemuslikke samme sellest vabanemiseks.

Ksenia on venelane, ta on sakslane, ta on juut, ta kasvas Jehoova tunnistajatega, ta on noor naine, ema, kirjanik ja doktorant – ta on seda kõike ja samal ajal mitte midagi. Oma pluralistliku identiteedi uuringutes kogub ta eBay kuulutusi, milles sisaldub sõna "vene", märgib vestluseid üles, jälgib linna peal vene emasid ja Facebookis Iisraeli sugulasi, käib araabia ärides, töötab ühes põgenike psühhoteraapia keskuses tõlgina, meenutab ikka ja jälle lapselikku traumaatilist peataoleku- ja võõraste kontrolli all olemise tunnet, ta puudutab oma keha umbusklikult ja otsib oma olemasolule definitsiooni ja väärtust. Halastamatu romaanidebüüt (2022), milles on rohkesti kibedat huumorit ja lõikavaid ülestähendusi igapäeva ja iseenda arvel. Slata Roschal sündis 1992. aastal Peterburis. 1997. aastal emigreerus Roschalide pere Saksamaale, kus autor kasvas üles kakskeelsena. Roschalilt on ilmunud kaks luulekogu, romaanidebüüdi tegi ta käesoleva teosega. Oma tekstides kirjeldab Roschal teravalt-irooniliselt saksa igapäeva, töö- ja peresuhteid ning nooreks kirjanikuks olemise raskuseid.

1905. aasta revolutsioon oli pöördepunktiks eesti rahva ajaloos, andes võimsa tõuke ühiskonna uuenemisele ja valmistades ette teed Eesti riiklikule iseseisvusele. Esimest korda haaras võitlus vabaduse eest suuri inimhulki linnas ja maal. Tsaarivalitsus surus rahvaliikumise maha massiivse sõjalis-politseilise terroriga, karistussalkade ja sõjakohtute käe läbi hukkus sadu inimesi. See raamat räägib revolutsioonisündmustest nendes osalenute ja kaasaegsete silmade läbi. Lugejani tuuakse valik enamasti seniavaldamata mälestusi Eesti arhiividest, mille üleskirjutused pärinevad 1930. aastatest. Valdavalt on need intervjuud, mida 1905. Aasta Selts valmistas ette publitseerimiseks teose "Punased aastad, I" (1932) järjena, kuid mis jäid ilmumata. Kogumikus avaldatakse tervikuna Voldemar Juhandi kogutud ja koostatud kaheosaline mälestuste kogu "Rahvamälestisi 1905. aastast Eestis", mis valmis 1934. aastal Juhandi uurimismatkade tulemusena Harju-, Lääne-, Järva- ja Pärnumaale mõisapõletamise alale. Raamat on kolmas köide autori kolmeosalisest uurimis- ja publitseerimisprojektist "1905. aasta Eestis".

1905. aasta demokraatlik revolutsioon oli pöördepunktiks Vene impeeriumi rahvaste ajaloos. Moodsa vabadusmõtte kandjaks sai esmakordselt ühiskonna eri kihte haarav laialdane rahvaliikumine. See raamat räägib sotsiaaldemokraatlike organisatsioonide tekkimisest Eestis ja nende võitlusest isevalitsusliku korra vastu rõhuasetusega võitlusvahenditele ning vägivalla ja terroriga seotud aspektidele. Vaatluse all on sotsialistide valmisolek relvastatud ülestõusuks, nende üleskutsed lendlehtedes ja tegelikud sammud. Autor on analüüsinud ja kirjeldanud vägivaldseid episoode linnas ja maal, mis olid suunatud mõisnike ja võimuesindajate vastu. Uurimuse juurde kuulub kroonika tähtsamatest sündmustest Eestis, Venemaal, Lätis ja Soomes aastail 1904–1907, mis tugineb uuematele käsitlustele ja on abiks raamatu peateemas orienteerumiseks. Lisatud on valik teemakohaseid dokumente, sh VSDTP kongresside otsused, Lenini tööd ja eesti sotsialistide seisukohad terrori küsimuses, samuti Eestis väljaantud ja levitatud lendlehed. Autor järeldab, et spontaanselt vallandunud kättemaksuterrori tagamõte oli mõisnike klassi ja mõisamaavalduse kaotamine, mis oli kooskõlas eesti rahva enamuse ajaloolise õigusteadvusega. Raamat on teine köide autori kolmeosalisest uurimis- ja publitseerimisprojektist "1905. aasta Eestis".

Rait Milistveri novellikogumik on valik hea huumori ja absurditunnetusega kirjutatud lühijutte, kust ei puudu ka ilu ja lootus armastusele, hoolimata kõikidest paradoksidest. “5+5” pälvis kirjanduskonkursil “Bestseller 2015” ilukirjanduse žanris eripreemia. Autor on ise kirjeldanud end nii: “Ma olen üsna tavaline inimene. Libahundiks ei käi, selle asemel käin tööl. Väikeste laste söömisele eelistan pastaroogi. Duši all ei laula, kuid kallim väidab, et vahel räägin vannitoas kõva häälega. Tervisekontrollis ütles kena doktor, et mu süda lööb väga tugevasti.”

A collection of texts by Maria Kapajeva that she wrote in Russian and English. She started writing the book on February 24, 2022 – the day the full-scale war in Ukraine began. The book is written in a personal style and deals with themes of identity, collective and individual responsibility and guilt, language and belonging, feminism, and the stories of some of the Ukrainian refugees that the author encountered during the year.

Aastapikkune karje on Maria Kapajeva esimene tekstikogumik, mille kirjutamist alustas ta 24. veebruaril 2022, päeval mil algas täiemahuline sõda Ukrainas. Raamat käsitleb isiklikus võtmes teemasid identiteedist, kollektiivsest ja individuaalsest vastutusest ja süüst, keelest ja kuulumisest, feminismist ning mõnede Ukraina pagulaste lugudest, kellega autor aasta jooksul kokku puutus.

Kas sina tead, kes on Tõnis Talvepoolitaja või miks me just 1. septembril kooli läheme? Tule koos toredate tegelastega jalutama läbi meie tähtpäevade aastaringi – saad natuke targemaks ja kui kõik jutud läbi loetud, ka aastajagu vanemaks.

Hää lugeja! See muhe raamat aitab mõtestada sulle juba tuntud tähtpäevi, kuid lisab kindlasti ka mõne, millest enne aimugi ei olnud. Tähtpäevadele annab erilisuse just nende tähenduslikkus, mida raamatu lood mõnusasti kätte näitavad. Tegelikult on ju iga päev tähtis, kui sul on selle kohta lugu!  - Triinu Laan, lastekirjanik ja tähtpäevade sõber

See siin on ehtne kõivupunk. Kõivupunk on teadupärast see värk, kui leitakse üles väga vanad asjad ja olemised ning näidatakse reipasti, mismoodi need tänases päevas ja me ühises helges tulevikus edasi elavad. Nad elavad, pole kahtlustki. Elame meiegi. Et elada uut elu etemini, tuleb vana elu tunda. Marju Kõivupuu kirjutab meie tuleviku ajalugu. - Karl Martin Sinijärv, luuletaja

Pikaajalise kogemusega eelkooli ja algkooli õpetajate ühistööna valminud tööraamat "Aastaringmäng" sisaldab kõikide olulisemate õppeainete ettevalmistavaid materjale laste koolieelseks õppeaastaks. Raamatu peaeesmärgiks on luua päikseline ja loov õpikeskkond, mis tasakaalustaks palju kõneainet tekitanud konkurentsitihedat ja närvilist koolikatsete rallit. Õpperaamat on jaotatud kahte ossa, mis võimaldab kerge vaevaga õppetükke kalendrisse sättida. Esimene osa katab tunnid suve lõpust kuni jõuludeni ja teine osa jaanuarist jaanipäevani. "Aastaringmäng I osa" katab tunnid suve lõpust kuni jõuludeni. See on põnev juturaamat koos töövihikuga, mis sisaldab põhiõppeainete ettevalmistavaid ülesandeid. Juturaamatu lood on omavahel ladusalt seotud kirjeldades kolme perekonna igapäevaelu ja juhtumisi, mida lapsel on põnev jälgida. Lisaks tööülesannetele leiad raamatu esimese osa lõpust ka praktilised lood õpilaste, õpetajate ja perega, kes oma koolikogemusi jagavad. "Aastaringmäng" on sobiv õppimiseks nii kodus, lasteaias kui eelkoolis.

Tööraamatu "Aastaringmäng" II osa jätkab kooliks valmistuva lapse aastaringi jaanuarist juunini. Raamatu ülesehitus on sarnane esimesele osale – peatükki alustab lugu, kus tegutsevad juba tuttavad lapsed. Järgnevad emakeele, matemaatika, loodus- ja kunstiõpetuse, muusika ning liikumise ülesanded. Õppimine kulgeb ikka mänguliselt ning aastaringi ja loodusega ühes rütmis. Emade ja õpetajatena on autorid raamatu koostamisel pidanud kõige olulisemaks lapse kasvamist kooliküpseks võimalikult loomulikus ja loovas keskkonnas. "Aastaringmäng" on sobiv õppimiseks nii kodus, lasteaias kui eelkoolis.

Suurbritannia laulja ja laulukirjutaja Adele’i plaate on müüdud üle 120 miljoni, millega ta troonib 21. sajandi enim müüdud albumite edetabeli tipus. Popikuninganna senine elulugu on nüüd kirjas raamatus „Adele“. See on lugu erakordse häälega lauljast, keda kasvatas üksikema ja kes on läbi elanud leina ja lahkuminekuid. Just siis, kui tundus, et valu on lõpuks seljataga, tuli ränk lahutus ja karjääri ohustav kõrivigastus. See raamat viib lugeja Adele’i teekonnale koos tõusude ja mõõnadega. Müüdid eraldatakse tõest ning välja joonistub tõeline Adele: teravmeelne ja ambitsioonikas staar. Miljonid südamed vallutanud laulja on taas tähelepanu keskpunktis uue albumi ja värske väljanägemisega. Kuid kas ta leiab kunagi õnne ning järgib oma teekonnal saavutatud edu?

Kunstiajaloolase Tiiu Talvistu (1955–2020) kirjutatud monograafia "Ado Vabbe. Wunderbar" annab põhjaliku ülevaate Vabbe loomingulisest tegevusest ja eluloost, mis ulatus ühest sajandist teise – kunstnik oli tunnistajaks kahele maailmasõjale ja ühiskondlike olude drastilisele muutusele. Lisaks rikkalikult illustreeritud artiklile sisaldab raamat mahukat reproduktsioonide plokki ja teoste kataloogi, biograafiat ja mitu lisa. Paljud Vabbe teosed on reprodutseeritud esmakordselt.

Kumu kunstimuuseumi näitus "Aedade järelelu" (10.05.–08.09.2013) on ambitsioonikas projekt, mis hõlmab Kumu kolmanda, nn klassikakorruse B-tiiva, kaasaegse kunsti galerii viiendal korrusel ning samuti muuseumi sisehoovi. Näitus käsitleb aedu ja parke nii läbi vanema eesti kunstiajaloo autorite loomingu kui ka uudses, kaasaegse kunsti võtmes. Tegemist on sissevaatega aia- ja pargikultuuri alates 19. sajandi ideaalmaastikest kuni nüüdisaja utoopiateni. Näitusega kaasneb kaks raamatut "Aedade järelelu 1" ja "Aedade järelelu 2". Käesolev näituse klassikakorruse väljapanekut saatev raamat raamib looduse selgepiirilisemalt. Huviorbiidis ei ole ainult loodus, vaid selle inimkäega korrastatud vormid – pargid ja aiad.

Kumu kunstimuuseumi näitus "Aedade järelelu" (10.05.–08.09.2013) on ambitsioonikas projekt, mis hõlmab Kumu kolmanda, nn klassikakorruse B-tiiva, kaasaegse kunsti galerii viiendal korrusel ning samuti muuseumi sisehoovi. Näitus käsitleb aedu ja parke nii läbi vanema eesti kunstiajaloo autorite loomingu kui ka uudses, kaasaegse kunsti võtmes. Tegemist on sissevaatega aia- ja pargikultuuri alates 19. sajandi ideaalmaastikest kuni nüüdisaja utoopiateni. Näitusega kaasneb kaks raamatut "Aedade järelelu 1" ja "Aedade järelelu 2". Käesolev raamat saadab näituse kaasaegse kunsti galerii ja muuseumi sisehoovi väljapanekut.

Naatan Haamer on hingehoidja, pereterapeut, superviisor, leina- ja kriisinõustaja ning koolitaja ja õppejõud, kes on 30 aastat olnud abivajajatele – väikelastest eakateni – toeks nende elukriisides. Hingehoidlikku tööd alustas ta Viljandi noortevanglas 1990. aastal, 1995. aastast töötab Tartu Ülikooli Kliinikumis. Alates parvlaeva Estonia katastroofist on Naatan pühendunud ka kriisiabitööle. Laste ja Noorte Kriisiprogrammi liikmena on ta paar aastakümmet kuulunud laste leinatoetuslaagreid korraldavasse meeskonda ning toetanud lapsi ja noori pärast nende valusaid kaotusi nii koolides kui ka lasteaedades. "Raamat avab kriisi ja leina teemasid üsna omanäolisel moel. Autori ainulaadne lähenemine täiendab värskendavalt kriisipsühholoogia tuntud arusaamu. Lisaks muudab raamatu omalaadseks poeetiline stiil, mis annab keeruliste teemade arutlusele kergust ja selgust. Naatani sõnade tagant kumab läbi mõistja, lohutaja, lootuse ja tähenduse andja, jutuvestja, fotograaf ja luuletaja." Maire Riis Laste ja Noorte Kriisiprogrammi juht, traumaterapeut Raamat sobib teejuhiks neile, kes otsivad kriisis olles julgustust ja väljapääsu, kuid pakub inspiratsiooni ja mõtteainet ka neile, kes on võtnud endale abistaja ja toetaja rolli. Suure elu- ja töökogemusega kriisipsühholoog Naatan Haamer jagab rohkelt nõuandeid, kuidas elukriisidest läbi tulla ning keerulisel ajal üksteisele toeks olla

Mis on pika ja õnneliku kooselu vundament ning armastuse tegelik tähendus ning kuidas seda leida ja hoida, selle üle arutlevad selles raamatus pikaajalised paarid, kes on leidnud oma õnne juba varases nooruses. Väärtustades koosolemist, on nad läbi elu kulgedes osanud oma suhet hoida ja seda paremaks muuta. Koos kasvada ja areneda. Luua ühiseid väärtusi ja traditsioone, mida jagada edasi ka oma lastele.

Ajast ja sellega kaasnevatest muutumistest, meheks kasvamisest ning oma kogemustest teekonnal nimega ELU, räägivad siin raamatus 25 erinevas vanuses meest. Kuidas endale antud aega väärikalt ja tähendusrikkalt kasutada, nii et elu mõõdupuuks saaks rõõm ja sügav rahulolu elust endast ning maha jääks jäljed, mille üle uhke olla? Mis on meestele elus tähtis? Mis neid hoiab, mis neid kannab, mis nende hinge puudutab ja mis neid hirmutab? Kuidas olla päris, nii mehena, isana kui vanaisana oma tugevuses kui nõrkuses? Kas mehed tohivad nutta, mida nad naistelt ootavad ja vajavad ning mis on pika ja rahuldustpakkuva suhte toimimise alustalad? Miks mehed ei taha ennast avada ja mida on elukogenumal mehel öelda noorematele, alles oma teed alustavatele mehepoegadele? Nende ja paljude teiste elutähtsate teemade üle mõtiskledes jagasid mehed sügavalt ja siiralt, mis nende hingesoppides on aja jooksul toimunud. Meeste lood on tunnistuseks hingesügavusest, rahu ja sihikindlusega oma raja kõndimisest, märgates teekonda ja kogudes tarkust elu ja armastuse kohta. Eeskujul on alati varem või hiljem elumuutev mõju. Selle raamatu üks suur väärtus on kinnitus, et maailma muutmine algab alati iseendast. Seda raamatut võiks lugeda igas vanuses mehed, et tunda toetust, samastumist ja mõistmist. Ka nooremad mehed, kellel vanemate meeste elutarkusest võiks eluteel ennetavalt abi olla. Kuid kindlasti võiksid seda raamatut lugeda ka kõik naised. See annab võimaluse paremini mõista, millised on need mehed, kes meie kõrval eluteed käivad. Aeg annab ja võtab ning kahtlemata muudab meid, nii mehi kui naisi, kuid inimeseks olemise ja jäämise põhiväärtused ei muutu. Meile kõigile on antud oma aeg, kogemused ning katsumused, kuid me kõik oleme lihtsalt inimesed, kes soovivad olenemata soost sarnaseid asju. Mõistmist, hoolimist ja armastust just sellistena, nagu me päriselt oleme. Raamatu kujundas Kaire Guthan

Raamat kaasneb naitusega "Agathe Veeber. Tuntud, kuid siiski tundmatu" Kumu kunstimuuseumis (19.12.2018–12.05.2019). Eestis kunstnikukarjääri alustanud ja loometööd New Yorgis edukalt jätkanud Agathe Veeber (1901–1988) kuulub Eesti kunsti klassikute hulka. 1933. aastal asus Veeber kõrgemas kunstikoolis Pallas õppima maalikunsti, ent lõpetas kooli 1938. aastal graafikuna. 1949. aastal Ameerika Ühendriikidesse elama asudes saavutas Agathe Veeber kiiresti edu. Ta võeti Ameerika graafikute ühingu (SAGA) liikmeks, tänu millele tal avanes võimalus esineda pidevalt näitustel. New Yorgis elades ei katkestanud graafik sidemeid Pallase koolkonnaga, vaid täiustas Eestis omandatud kunstisuunda ja osales väliseesti kunstielus. Raamat ilmub Eesti Kunstimuuseumi arhiivitrükiste sarjas, milles tutvustatakse muuseumi arhiivis säilitatavaid materjale. Kirjade, dokumentide, fotode ja Eesti Kunstimuuseumi kollektsiooni arvukate teoste kaudu saab selgemaks kunstniku elu- ja loometee. Samas sarjas on varem ilmunud raamatud "Kunstile ohverdatud elu. Salome Trei (1905–1995). Elulooline arhiiviaines ja hilislooming" ning "Kadunud Eesti skulptorid. Linda Sõber (1911–2004) ja Endel Kübarsepp (1912–1972)".

Tõnis Tootseni "Ahvide pasteet" on satiiriline ulmememuaar, millesugust teist on raske leida. HOIATUS: Kuigi selle legendaarse raamatu esmatrükki peeti maailma esimeseks ahvi kirjutatud raamatuks, valitseb tänapäeval uurijate seas konsensus, et selle memuaarteose näol on tegemist võltsinguga – vähe sellest, tõenäoliselt lausa punaahvide infooperatsiooniga. Õnneks pole tänane lugeja raamatusse hajutatud valede ja varjamatu inimvaenulikkuse ees enam kaitsetu: käesolev uustrükk on varustatud asjatundlike kommentaaridega, mis aitavad kõigil huvilistel keerulist ja ohtlikku teksti mõista ja mõtestada.

Elustiiliraamatu "Aias sajab saia" autorid Lia Virkus ja Siire Vanaselja viivad lugeja tervet aastat hõlmavale aiaringile, märkama selle rõõme ja võimalusi nii kaunil maikuul kui nukras novembris. Kui toiduvõlurist Lia ja loova loomuga rohenäpust Siire kokku liita ning laiali lahutada, saaks ilmselt kaks keskmist kokka-aiahoolikut. Õnneks pole säärane tehe võimalik ning nii on mõlemad autorid saanud raamatusse panna oma parimad teadmised ja isiklikud kogemused. Siire on enda meelest maailma kõige laisem aednik, ometi on tema lumest lumeni õitsev aed mõne külalise arvates liigagi korras. Raamatus jagabki ta kuust kuusse praktilisi näpunäiteid, kuidas ta seda teeb, ja innustab lugejaid loovaid lahendusi otsima. Ikka selleks, et aiarõõm ei kaoks. Lia pakub retsepte ning nippe, kuidas kõik see hea ja parem, mis meie aedades ja aiaservades kasvab, toiduks saab. Tooraineid jagub kapsast ja karulaugust sireliõite ja suvikõrvitsani! On vana head köögiklassikat ja retsepte, mis üllatavad ning panevad nii mõndagi taime teise pilguga vaatama. Proovige kasvõi võilillemett ja pojengivett! Mõlemad autorid tegid lahti nii oma aia värava kui käisid ka teiste aedu uudistamas. Millised lood neis aedades peituvad, kes seal kasvavad ja kas külaliste kooki ka pakuti, selgub juba raamatus.

Aasta on 1922. Aida Nur on kõhutantsija Egiptuses asuvas kabarees, mille omanik on antiigikaupmees Mohassib. Ühel päeval leiab Aida sõbranna väike poeg Luxori lähistelt vaarao haua. Aida, kes loodab sel viisil vaesusest pääseda, saab ülesandeks muistised salaja Kairosse toimetada, et need seal mustal turul maha müüa. Mohassib ei ole aga Aida pakkumisega rahul ja tahab saada juurdepääsu kogu hauakambrile – ähvardades Aidat, et ta haua asukoha avaldaks. Ent ka inglasest lord Cnarvorn ja arheoloog Alistair on saanud millestki suurest haisu ninna ning hargnema hakkavad sündmused toovad kaasa intriigi ja mõrva… "Aida Nur" on üks Sussi Bechi loomingu olulisimaid teoseid – krimilugu, mis on jutustatud rohke energia ja huumoriga. Esmakordselt 1990. aastate alguses kahe albumina välja antud raamat sai aastatel 2021/2022 autori käe läbi uue kaasajastatud kuue. Lisaks vanade originaaljoonistuste skaneerimisele ja värskendamisele parandas autor paljusid pilte, et tegelaskujud ja kostüümid oleksid veelgi täpsemad ning ehtsamad. See värskendatud kujundusega raamat, mis hõlmab mõlemat originaallugu ("Surm Kairos" ja "Anubise varjus"), ilmus Taanis septembris 2023.

Käesolevas, järjekorras juba viiendas Eesti Kunstimuuseumi arhiivis säilitatavaid materjale tutvustavas väljaandes jõuab lugeja ette uurimus kunstnikest õdede Kristine, Lydia ja Natalie Mei elust ning loomingust. Uurimus sai tõuke 2016. aastal, kui muuseumi arhiivi jõudsid Lydia ja Natalie Mei elu käsitlevad arhiivimaterjalid ja fotod ning algas nende korrastamine. Sugulaste lahke abiga on uurijatel olnud võimalus tutvuda ka kolmanda õe Kristine pärijate käes olevate materjalidega. Raamatu autor Kai Stahl on peamiselt naiskunstnike loomingu uurimisele keskendunud Eesti juurtega Soome kunstiajaloolane. Kai Stahl lõpetas Turu Ülikooli 2005. aastal kunstiteadlasena. Praegu on ta Turu Ülikooli kunstiajaloo doktorant. Doktoritöös uurib ta eesti kunstniku Natalie Mei 1910. kuni 1930. aastate loomingut naise agentsuse ja moderniseerumise vaatenurgast. Stahl on alates 2007. aastast avaldanud rohkesti kirjutisi naiskunstnikest, nende haridusteest ja modernistlikust kujutavast kunstist. Õed Meid astusid Eesti kunstiellu 1910. aastate teisel poolel. Esmakordselt näitusel osalesid nad – ainsate naistena ja kõik koos – kunstiühingu Pallas kevadnäitusel 1919. aastal. Õdedest vanim, Kristine Mei (1895–1969), õppis skulptoriks Soome kunstiühingu joonistuskoolis Helsingis, kuid nime tegi ta endale pigem kirjakunstniku ja (sarnaselt noorima õega) raamatukujundajana. Kristine skulptuuriloomingust on meie ajani säilinud vaid mõned näited. Aasta noorem Lydia (1896–1965) õppis Peterburis arhitektuuri, kuid leidis eneseteostuse hoopis akvarellis ja sai selle ala hinnatud meistriks. Õdedest noorim, Pallase kunstikooli esimese lennu lõpetanud Natalie Mei (1900–1975), kujundas aastakümneid nii Estonia kui ka teiste Eesti teatrite lavastuste kostüüme ja dekoratsioone ning oli Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi tekstiili- ja kostüümikateedri pikaaegne professor ja juhataja. Sugugi vähem oluline ei ole tema vabalooming, milles näeb Eesti kujutavas kunstis naislooja kohta erandlikku sotsiaal- ja ühiskonnakriitilist hoiakut ning uusi naisekujutamisviise. Mitmekülgsete modernistlike loojatena valisid õed eneseväljendusvahendiks marginaalsemad ja vähem hinnatud tehnikad, kajastades oma aega vahetult, otsekoheselt ja nii mõnigi kord huumorisädemega silmis.

Tehnoloogia aheldab meid töö külge nutitelefonide ja produktiivsusrakenduste, nagu Slacki ja Teamsi abil ning enamik töötajatest loeb nutitelefonis regulaarselt oma e-kirju; telefon on meil aga alati kaasas, seda ka õhtul pärast tööpäeva lõppu ja puhkusel. Kaugtöö populaarsuse kasv tähendab, et töö ja eraelu ei ole enam teineteisest eraldatud ning piir kodu ja töö vahel on hägune. Niisugune on meie uus töösõltuvust soosiv töömaailm; oleme tööga aina tihedamalt kokku seotud, tööpäevad on märkamatult veninud üha pikemaks ning läbipõlemist ja stressi on rohkem kui eales varem. See läheb aga nii organisatsioonidele kui ka töötajatele kalliks maksma. Pealegi on purustatud müüt, et töösõltlased saavad rohkem tööd tehtud. Töösõltuvus ei pruugi üldse väljenduda töötundide arvus. See on kõhus keerav tunne, mis ütleb sulle, et sa ei tohi puhata, et sa peaksid kogu aeg töötama.

Töösõltuvus tähendab ka süütunnet ja ärevust, mis teki­vad siis, kui sa parasjagu ei tööta. Isegi siis, kui sa füüsiliselt tööd ei tee, mõtled pidevalt e-kirjale, mille peaksid ära saatma, juurdled ees ootava tööprojekti üle või ketrad üha uuesti peas midagi, mis päeval tööl juhtus. See tähendab elu pidevas hirmus, et sa jääd millestki ilma – staatusest, rahast või tööst endast, kui sa tööd ei tee. Töösõltuvus ei mõjuta mitte ainult sind ennast, vaid ka sinu lähedasi – peret, kolleege, sõpru –, niisiis tuleb probleemiga tegeleda.

Malissa Clark käsitleb raamatus töösõltuvust laiemalt: ühest küljest aitab ta sul endas ja teistes ära tunda töösõltuvuse märke, kuid peale selle pakub mitmesuguseid võimalusi, kuidas aidata organisatsioonidel muutuda, hoolimata sellest, kas sa ise oled töösõltlane. Millised on ohumärgid, et sinu alluv või ülemus on töösõltlane? Mida ettevõtted valesti teevad? Mida nad õigesti teevad? Kas sinu organisatsioon toetab heaolu soodustavaid algatusi – sageli pari­mate kavatsustega –, kuid saadab samas töötajatele välja segaseid signaale selle kohta, mida asutuses väärtustatakse ja premeeritakse?

Raamat "Alati tööpostil" pakub innustust astuda samme tervislikuma töökultuuri suunas nii organisatsiooni kui ka üksikisiku tasandil. On aeg hakata arutlema, milline peaks olema uus ideaalne töötaja või milline on ideaalne töökoht. Organisatsioon võib olla üliedukas, väärtustades nii tulemuslikkust kui ka töötajate tervist ja heaolu.

Unikaalne kingitus kõigile muusika- ja raamatusõpradele! Eesti inimesed on hääletanud Urmas Alenderi oma läbi aegade lemmikumaks meeslauljaks. Tema hääle kõla tunneme tõesti hästi, ent kuidas on tema loominguga ja kes ta üldse inimesena oli? UA – nagu ta ise sageli kirjutades ennast tituleeris – kirjutas 504 luuletust ja 303 laulu. Ja seda juba alates 15. eluaastast, vahel mitu tükki päevas. Luuletused on kaustades koondatud temaatiliste kavade kaupa, juures UA enda illustratsioonid. Tema loominguks on ka Ruja lugu, kohati tunnise täpsusega üles tähendatud “Ruja story 1971-1988”. Lisaks fotoalbumid ja isiklikud kalendermärkmikud. ühelt suvila pööningult ilmusid välja ka UA diapositiivid, samuti pedantselt sorteeritud, kuupäevade ja asjaosaliste nimedega varustatud. Kõik selleks, et see raamat saaks sündida, oli ette valmistatud. Juba ammu. Eluaastaid kogunes tal lõpuks 40, täpselt nagu tema eeskujul John Lennonil. “Mina olen neid asju näinud ju ammu, olen nendega koos kasvanud. Ometi tekkis alles siis, kui sain isast vanemaks, see vajalik distants, mis lasi mul näha tervikut – elu kui loomingut. Nüüd saab sõna Urmas Alender,” ütleb raamatu koostaja, Urmase tütar Yoko Alender. *** “Urmas Alender oli Eesti esimene ja eredaima leegiga põlenud rokkstaar. Tema elus ei olnud peaaegu miski kunagi pooltoonides. Ta oli äge mees. Oli sageli elupõletaja, kelle välise värvikuse taga valutas samas haavatud hing. Ta oli nii superman kui traagiline kangelane, kes sündis valesse aega. Teame peast paljusid ta laule, teame fakte ta elust, aga kas ka teda ennast kogu välise butafooria taga? Urmas Alender palub võimalust oma lugu lõpuks ise täielikult ära rääkida. Brutaalses aususes on lugeja ees ta päevaraamatud, kus iga elatud päev kellaajalise täpsusega kirjas. Kõik ta laulutekstid ja luuletused. Ning ta elutöö, ansambli Ruja päevik – legendiks saanud grupi esimesest päevast kuni tuhmi lõppvaatuseni Pamiiri eelmäestikus veoauto kastil. Lisaks kümned ja kümned seni koduarhiivides olnud fotod, mida keegi peale lähedaste ei ole seni näinud. Raamat “Alender” on suurelt elatud elu suur testament. Oma mastaapsuses väärikas monument Eesti rokkstaarile number 1.” Neeme Raud *** Raamatu pani kokku Yoko Alender Urmase koostatud laulikute, luulekaustade, Ruja päeviku ehk nn “Ruja story 1971-1988” ja Ruja fotoalbumi põhjal. Lisaks on kasutatud arhiivimaterjale Eesti Ajaloomuuseumi, Teatri- ja muusikamuuseumi, Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti Raadio ning ERR-i arhiividest ja erakogudest. Neeme Raud aitas raamatu jaoks koguda sõprade, kaasaegsete ja austajate meenutusi.

Lewis Carrolli legendaarne lugu "Alice Imedemaal" ilmus esmakordselt aastal 1865. Nüüdseks juba ajatuks klassikaks saanud lasteraamat ei paelu üksnes väikseid lugejad, vaid on oma satiirilise ja vaimuka mõttemaailma ning mänguliste seiklustega ka täiskasvanud lugejate suur lemmik. Raamatu peategelane Alice järgneb küülikule auku ning satub isemoodi fantaasiamaailma, kus teda ootavad kohtumised Irvik Kassi, Hertsoginna, Unihiire, Kübarsepa ja loomulikult Märtsijänesega. Tüdruku seiklused sel imedemaal on väga veidrad, kuid õpetlikud ja põnevad.

2012. aastal sai Eesti Kunstimuuseum hindamatu kingituse – perekond Reinans andis üle peamiselt Rootsis elanud Alur Reinansi suure kollektsiooni 17.–20. sajandil Eestis valminud hõbetöödest ja valiku graafikast. Mikkeli muuseumi näitusel (08.12.2012–05.05.2013) on kollektsioon esmakordselt tervikuna eksponeeritud: nii Tallinna, Tartu, Narva ja paljude teiste linnade hõbeseppade valmistatud ehisasjad, lauanõud, tarbeesemed kui ka 19. sajandi Eesti-aineline graafika ja Eduard Wiiralti sõjajärgsed tööd. Näituse puhul andis Eesti Kunstimuuseum välja mahuka ja põhjaliku kunstikogu kataloogi.

Fernando Pessoa (1888–1935) on üks olulisemaid 20. sajandi kirjanikke portugali keeleruumis, aga ka terves maailmas. Ta oli nii poeet, proosakirjanik, kirjanduskriitik, tõlkija, kirjastaja kui ka filosoof. Eesti keeles on Pessoa loomingust ilmunud peamiselt tema luulet tutvustavad valimikud „Autopsühhograafia“ (1973), „Tubakapood“ (2009, 2022) ja „Sõnum“ (2010) ning proosateos „Rahutuse raamat“ (2022). Siinne jutukogu toob eesti lugejani valiku Pessoa proosaloomingust selle erinevates kihistustes: iselaadsest müstikast kuni ühiskonnairooniani. Raamatusse on valitud 20 teksti, millest kõik peale kogumiku nimiloo ilmuvad eesti keeles esmakordselt.

„Andreas Kakssilm ja Lohekoopa saladus“ on lugu paljust, kuid kõige rohkem on see lugu kolmest sõbrast, kes põgenevad kodumaalt ning hakkavad merd sõitma. Nad ei kuuletu kellelegi ning sõidavad ise oma lipu all. Allumatuse tõttu on nad hakanud mereröövliteks, kuigi ise nad röövimas ei käi. Ka muidu on nad ühed veidrad mereröövlid – hoolivad loodusest ja keskkonnast, on ausad ega laamenda. Peategelane Andreas käib ettekuulutuse rada, ise seda teadmata. Märkamatult kistakse tema ja terve meeskond hämarasse ja äärmiselt ohtlikku seiklusesse, mis peidab ka müstilist aaret. Aaret aga kaitseb lohe.

Raamat "Andres Tolts. Maastik vaikeluga" saatis samanimelist näitust Kumu kunstimuuseumis (24.11.2017–01.04.2018). Nii näitus kui ka käesolev raamat kuuluvad väärikasse Eesti kunsti klassikute sarja, millega Kumu vaatleb 20. sajandi eesti kunstnikke, kelle looming on siinse kunstiajaloo jaoks laiemalt märgiline. Muuseumi klassikute sarjas on seni üles astunud Tõnis Vint, Raul Meel, Jüri Okas ja Leonhard Lapin. Samasse põlvkondlikku Eesti kunsti kontseptuaalsete uuendajate ritta kuulub kahtlemata ka Andres Tolts (1949–2014), kes mõtestas maalikunsti ümber disaini perspektiivist ja kujunes postmodernismi apologeediks Eesti kunstis. Raamatus uurib Liisa Kaljula varaseid Toltsi teoseid sots-art’i kontekstis. Eha Komissarov analüüsib Toltsi suhet kaasaegsete disainisuundadega, tema tegevust ajakirja Kunst ja Kodu toimetajana ning vaatleb Toltsi tegevust läbi postmodernistliku paradigma. Eero Epner kirjutab Toltsi huvist visuaalse kujundi ja sümboolsete süsteemide vastu, tema teoste maailmatunnetuslikust taustast ning suhtest kunsti- ja kultuuriajalooga. Artikleid täiendavad seni avaldamata väljavõtted Toltsi arhiivist, tema varased tekstid 1960. aastate lõpust ja 1970. aastate algusest, mis näitavad tollase noore kunstniku ideede ja huvide kujunemist. Lisaks on raamatus rohkem kui 150 reproduktsiooni, mis annavad ülevaate kõigist Toltsi loomeperioodidest.

Anett Kontaveit pühendas 20 aastat oma elust tennisele. Lugematul arvul tunde väljakul, erinevates trennides, jõusaalis, turniiridel. Võite ja kaotusi, tõuse ja langusi, higi, verd ja pisaraid – aga ka suurt võidujoovastust ja vägevaid hetki. Ta sai hakkama millegi erakordsega, võites kuus WTA turniiri ja tõustes maailma edetabelis teisele kohale. Meedias on Anett siiani rääkinud peamiselt võistlustest ja väga vähe kõigest sellest, mis leidis aset väljakult eemal. Selle raamatu kaante vahele on Eia Uus kirja pannud Aneti loo võimalikult ehedalt ja otse, just nii, nagu Anett ise seda jutustab ja mõtestab. "Võitlejahing" on ühe sportlase karjääri lugu koos kõige sellega, mis tema tööd ja esinemist mõjutab – vaimne seisund, vigastused, haigused, maailmas toimuv, lähedased, mured ja rõõmud. Anett avab raamatus lugejale ukse suure tennisemaailma igapäevaellu. Kuidas saadakse läbi konkurentide ja treeneritega ning millised on tennisisti igapäevased pingutused teel tippu? Kui suur roll on saavutustes sportlase lähedastel ja tugigrupil ning õigel treeneril? Sellest raamatust leiab palju, mida Anett mujal tunnistanud ei ole ja nüüd oma karjäärile tagasi vaadates lugeja ette toob. Anett Kontaveidi lugu võiks inspireerida inimesi – elualast sõltumata – ennast ületama ning pärast iga kukkumist jälle püsti tõusma ja uuesti proovima.

Ooperiprimadonna Annely Peebo inspireeriv karjäärilugu viib meid koos temaga rahvusvahelise ooperimaailma sisemusse. Kuidas üks Võhmast pärit eesti tüdruk leidis endas tahet, julgust ning töökust murda läbi esiridadesse maailma ooperilavadel. Nagu Annely ise ütleb: See raamat on minu lugu, aga ka kutse teile, kallid lugejad: uskuge endasse ja oma võimetesse, olge julged ja järgige oma kirge. Loodan, et mu lugu inspireerib teid, annab lootust ning tuletab meelde, et igaühes meist on jõudu oma unistused ellu viia.

“Dr Talib kirjutab ladusalt ja lihtsalt teemadest, mis meid kõiki ühel või teisel eluhetkel puudutavad: unehäired, seedehäired, kuiv-tundlik-ärritunud nahk, liiga varajased vananemisnähud ja liigne kehakaal. See raamat õpetab iseennast jälgima ja mõistma, mis teeb meile head ja mis pigem halba. Anti-ageing algab seestpoolt, mitte kosmeetikast või ilukirurgiast – ja see raamat annab selleks hulga praktilisi nõuandeid.” – Evelin Ilves, töötervishoiu arst-resident “Tervis ja ilu käivad ilmselgelt käsikäes. Selle raamatu autor Nigma Talib on paljude Hollywoodi staaride nahaarst, kes oskab võidelda kortsude ja stressi vastu õige nahahoolduse ja toitumisega. Sain siit raamatust kinnitust oma oletustele ja hulgi väärtuslikke nõuandeid, mida klientidele jagada. Silmi avav teos sobiks käsiraamatuks nii ilutegijatele kui ka naha- ja perearstidele.” – Reet Härmat, jumestuskunstnik ja öli nahahooldussarja looja “See raamat annab väga lihtsa ülevaate, kuidas ja miks meie keha toimib ja vananeb ning kuidas seda vältimatut protsessi võimalikult terve ja ilusana läbida. Minu jaoks süstematiseeris see raamat kõik mu keha tunded, mida olin terve elu aimanud ja tunnetanud, ja muutis minu elu palju tervislikumaks ja nauditavamaks. Soovitan soojalt, huvitav ja vajalik lugemine kõigile täiskasvanutele, nii naistele kui ka meestele.” – Olga Makina, fotograaf

Autor Margit Saluste: Mõnikord on väikeste poiste esimene sõna hoopis "auto", mitte "emme". Selle raamatuga pakun avastamist, võrdlemist, uudistamist ja miks mitte ka veidike õppimist just eelkõige tulevastele meestele. Raamat on üles ehitatud poisi ja auto vahelise dialoogina, mille käigus proovitakse sobitada sõprust ja leida teineteises sarnaseid jooni. Kas sõbrad üldse peavad olema sarnased?

H. de Balzaci (1799-1850) loomingus kuulub “Antsakatele lugudele” eriline koht, sest need lood on kirjutatud renessansiajastu vabas vaimus, keele poolest aga sarnanevad keskaegsete, XV-XVI sajandi rahvajuttudega.

Jeanette on terane ja mässumeelne orb, kes kasvab üles Põhja-Inglismaa tööstuspiirkonnas sügavalt usklikus perekonnas. Koolis tikib ta süngeid religioosseid motosid, nädalavahetusel helistab Issanda kiituseks tamburiini ja pöörab möödakäijaid usku. Väikese Jeanette’i elu on läbi põimunud ema kummalistest vaadetest elule ja raamatutele, ja nii kasvab ka temast väga omapärane tütarlaps.
Kui Jeanette teismeikka jõuab, esimest korda armub ja oma seksuaalsust avastab, laguneb tasakaal jumalakartlikus kodus kiiresti. Jeanette’i meelekindlus oma südame hääle kuulamisel ja maailmale kuulutamisel teeb sellest unustamatu, liigutava ning ainukordse suureks kasvamise loo.

 

Jeanette Winterson lapsendati nelipühilaste perekonda, kus temast kasvatati misjonäri. Kui Winterson pandi valiku ette, kas jätta maha kodu või tüdruk, kellesse ta armunud oli, valis ta armastuse ja elas 16-aastaselt seal, kus juhtus, mõnda aega ka oma väikeses Minis. Ta lõpetas Oxfordi ülikooli ja käesolev debüütromaan “Apelsinid pole ainsad viljad” ilmus, kui ta oli 25-aastane (1985). 1990. aastal valmis romaanist ka samanimeline auhinnatud lühisari. Nüüdseks on Jeanette Wintersoni sulest ilmunud 13 romaani, mitu novellikogu, lasteraamatuid ja elulugu “Why Be Happy When You Could Be Normal?” Ta on Manchesteri ülikoolis loovkirjutamise professor ja usub, et kunst kuulub kõigile

„Ärakustutamine” on Thomas Bernhardi viimane ja mahukaim romaan, ilmunud 1986. aastal. Ühtlasi on see tema viies romaan eesti tõlkes. Selles laiendab Bernhard (küll minajutustaja Franz-Joseph Murau suu läbi) oma programmilist ja seni pistelist antiaustrialikkust, nii et see käib kõikehõlmavalt kogu Austria riigi ja „Austria inimese” kohta. Ja samas on see sõimukanonaad ometi vaid taustaks inimliku traagika avamisele minajutustaja elus, mida on kujutatud sellise kirjandusliku ja keelelise virtuoossusega, et see on teinud Bernhardi kõige kiuste uuema Austria kirjanduse klassikuks. Saanud teada oma vanemate ja venna hukkumisest autoõnnetuses, vaatab Roomas elav vaimuinimene Murau tagasi oma elule ja päritolule, kirjeldades eriti viimast nii süngetes värvides, et võtab oma mälestuste kirjapanemist ühtlasi nende ärakustutamisena, lootes nii neist vabaneda. Romaan koosneb kahest, ühegi taandreata kirjutatud osast: „Telegramm” ja „Testament”. Teine osa kujutab Murau osalemist vanemate ja venna matustel, kus taasavanevad tema mälestuste lüüsid kuni ootamatu lõpplahenduseni. Süüdistajana ei mõista Murau, kui palju ta ise jagab seda, mille teistes või „Austrias” hukka mõistab, pääsemata lahti mineviku taagast. Seda vastuolulisust serveerib Bernhard teatud kiuslikkusega, kuid sedavõrd osavalt nii meeles kui keeles, et lugejat vahest ei peletagi selle romaani, Bernhardi kontsentraadi tüse maht.