Eesti maastikku ilmestavad paljud kaunid paigad, kus paljandub liiva- või paekivi, millesse loodus on rajanud salapärased koopad. Neis põrgute või põrguhaudadena tuntud koobastes, mis näivad olevat kui sissepääsud allilma ehk põrgusse, elavad rahvapärimuse kohaselt vanapaganad. Muljet avaldavad põrgukoopad-grotid on olnud ka suurejooneliste mõisaparkide ehteks, paljud koopad on pakkunud inimestele pelgupaika segastel sõjaaegadel, samuti on neid kasutatud keldri või laona.Aja jooksul on mõnedki liivakivisse uuristunud või uuristatud põrgukoopad sisse langenud ning nende omaaegsest toredusest saab aimu vanu fotosid vaadates või rahvapärimusel põhinevaid tekste lugedes. See raamat viib huvilised rändama põrgupärimusega seotud paikadesse. Kohad vajavad lugusid ja inimesi, kes neist jutustaks, sest ainult nii püsivad kohad ja nendega seotud lood elus ja mälus ka siis, kui maastik ise on muutunud.

Kas sina tead, kes on Tõnis Talvepoolitaja või miks me just 1. septembril kooli läheme? Tule koos toredate tegelastega jalutama läbi meie tähtpäevade aastaringi – saad natuke targemaks ja kui kõik jutud läbi loetud, ka aastajagu vanemaks.

Hää lugeja! See muhe raamat aitab mõtestada sulle juba tuntud tähtpäevi, kuid lisab kindlasti ka mõne, millest enne aimugi ei olnud. Tähtpäevadele annab erilisuse just nende tähenduslikkus, mida raamatu lood mõnusasti kätte näitavad. Tegelikult on ju iga päev tähtis, kui sul on selle kohta lugu!  - Triinu Laan, lastekirjanik ja tähtpäevade sõber

See siin on ehtne kõivupunk. Kõivupunk on teadupärast see värk, kui leitakse üles väga vanad asjad ja olemised ning näidatakse reipasti, mismoodi need tänases päevas ja me ühises helges tulevikus edasi elavad. Nad elavad, pole kahtlustki. Elame meiegi. Et elada uut elu etemini, tuleb vana elu tunda. Marju Kõivupuu kirjutab meie tuleviku ajalugu. - Karl Martin Sinijärv, luuletaja

Selles raamatus vaatleb folklorist Marju Kõivupuu peaasjalikult Eesti ainesele tuginedes rahvameditsiini: missugused on läbi aegade olnud inimeste arusaamised erinevate haiguste põhjustest ning milliseid ravivõtteid ja -viise on ühest või teisest tõvest jagusaamiseks pruugitud või pruugitakse tänini. Pilk heidetakse ka rahvaarstide värvikasse ja isikupärasesse maailma. Kuigi see raamat ei ole mõeldud praktiliseks käsiraamatuks, kust leida nõu ja abi ühe või teise konkreetse haiguse ravimiseks, täidab ta loodetavasti oma peamise eesmärgi – olla lugejatele huvitavaks ja ehk mõtlemapanevakski teejuhiks rahvapärase meditsiinilise mõtte maailma.

Matthias Johann Eisenile omistatakse ütlust, et eestlasel on kolm püha kohta – saun, hiis ja kirik. Selles raamatus saunast juttu ei tule, küll aga rändame Eesti maastikel nii ajas kui ruumis, et (taas)avastada Eestit läbi pühapaikade. Eestlase hingele on eriti lähedased looduslikud pühapaigad – hiied, põlispuud, kivid, jõed ja ojad-allikad. Pühapaikadega seotud kohalood, uskumused, tavad ja kombed on väärtuslik osa meie rahva ühismälust. Looduslikke pühapaiku mitte ainult ei mäletata, vaid nii mõnegi paiga pühadust on hoolikalt ja järjepidevalt hoitud tänaseni. Pühad on paigad, kus kodumaa vabaduse eest on verd valatud verd; pühad on paigad, kuhu koguneme, et tähistada oma rahva ajaloo tähtsündmusi ja pühad on paigad, kus puhkavad igavest und meie lähedased. Ajaloosündmustega otseselt või kaudselt seotud pühapaigad ning mälestusmärgid peegeldavad ka meie rahva valusat kogemust elada ida ja lääne kultuuride piirialal. See rikkalikult fotodega illustreeritud raamat toob lugejani põnevad lood Kaali meteoriidikraatrist ja Kagu-Eesti ristimetsadest, Tuhala nõiakaevust ning paljudest teistest meile olulistest paikadest.

Eestis puudub siiani ajakohane ülevaade surmakultuurist. Selle koostamise eelduseks on Eesti erinevate kultuuriregioonide vastava ainestiku põhjalik läbitöötamine.
Ajaloolise Võrumaa matusekombestiku uurimisele keskendudes on autor püüdnud seda lünka osaliselt täita, otsides arheoloogia, teoloogia, folkloristika ja sotsioloogia abil vastuseid järgmistele küsimustele: Missugune on olnud ajaloolise Võrumaa matusekombestiku kujunemislugu ja missuguseid lokaalseid erinevusi selles leidub? Millised ajaloolis-kultuurilised tegurid ja usundilised kujutelmad on nende erisuste kujunemise lähtekohtadeks ja säilitajateks? Kas matusekombestikku saab vaadelda kui etnilise rühma identiteedi tunnust?
Kuivõrd tõene on väide, et matusekombestik on oma olemuselt konservatiivne?