Tooted
Debora Vaarandi alustab oma noorusaegade mälestusteraamatu kirjutamist sõnadega: "Oma pikale elule tagasi vaadates on tunne, et see kipub imelikult kokku tõmbuma, aastad on sulamas ebamääraseks tombuks. Elavana püsivad üksnes päevad. Ainult päevades on valgust ja värve, saatusesündmusi, hetki, kus ilmuvad kadunud näod, tuksatab valunärv või õnneviirastus." Debora Vaarandi mälestused on kirja pandud väga haaravalt, lisaks rohkelt fotosid. Kirjanik Ülo Tuulik on Debora Vaarandi kohta kirjutanud: "Läbi oma aastakümnete silmapaistvamaid eesti luuletajaid. Püüdkem kujutleda, kui vaene nende aegade luule temata oleks. Ja äkki tajume, kui oluline Debora Vaarandi meile on. Hea inimene kurjadelgi aegadel."
Elu jõud. Tuntud eestlaste elulood jäädvustab kuue tunnustatud inimese elu nii, et nad ise räägivad oma senise elu loo. Meenutuslikud fotohetked otsis iga tegelane isiklikust kogust. Kahtlemata väärib igaüks selle raamatu kuuest isiksusest eraldi, ainult tema elule ja tööle pühendatud raamatut. Elu jõud on vaid üheks võtmeks Eestile oluliste inimeste tähtsuse mõistmisel.
- Kaljo Kiisk
- Valve Kirsipuu
- Jaan Talts
- Helgi Sallo
- Voldemar Kuslap
- Ivo Linna
Kaheksakümnendatel aastatel saab mängumehest elumees, kes ideoloogiarinde täägivõitluse eesliinil, kuhu kultuuriminister ta saadab, torkab peaaegu surnuks teatrijuhi, enne kui sukeldub vabadusvõitluse sogastesse voogudesse. Peagi reedab elumees ka laulva revolutsiooni, hakates riiklikus kultuuriajakirjas (kõrvuni armunud) kirjastusärimehena valuutat kokku ajama. "Elumees" on järg Mihkel Tiksi 2010. aasta lõpus ilmunud raamatule "Mängumees".
Raamat koondab endasse autori uuema loomingu paremiku nii realistlikus (nn Ürgar Helbe saaga) kui ka maagilises võtmes ("Proua Merle ekstaas"). Jüri Ehlvestil on seni ilmunud neli novellikogu, tema novelle on avaldatud ka soome, läti, inglise, vene ja saksa keeles, ta on pälvinud Eesti kirjanduse aastapreemia 1996. ja Friedebert Tuglase novelliauhinna 1997. aastal.
Ja tema ees seisab korralikult ratsastatud valge hobune, ilmunud eikusagilt. Jako tõuseb, sirutab käe, puudutab – elav hobune! Ja milline sadul! Jako on juba võtnud ratsmed, juba tõstnud jala jalusesse, juba pööranud pilgu üle metsa suitsutombule, kui ta märkab, et tulnud on veel keegi – haldjas. Uskumatu, aga tõsi!
Kaevu ääres seisab, toop käes, joob, ihualasti, tüdruk … Peseb sealsamas oma valget ihu külma veega, ja jääb siis kuivama päikese kätte, sest Jako on nii lummatud, et ei taipa talle midagi ümber panna. Aga ta on aru saanud olulisimast. See haldjas on esivanemate hing. Ta on Jako abipalveid kuulda võtnud, ta on toonud hobuse. Oh, hea ratsahobune on praegu palju tarvilikum, palju kiiremini vajatav kui mõõk. “Aitäh, ema!” ütleb Jako pühalikult. “Mutter, ich?” imestab haldjas.
Unustatud sõbra salapärane kadumine viib noore Nicolase unenäolisele rännakule läbi veidrate paikade ja muutlike tundemaastike. Sinisilmsed väikekodanlased kõrvuti deemonlike moosekantide ja ülbe kõrgaadliga; suitsused jazz'i-klubid läbisegi kummituslike metsade ning maagiliste raamatukogudega. See on lugu kuninglikest kõrvaltänavatest ja lärmakast üksildusest.
Sobiv abivahend kindla treeninguplaani loomisel. Raamat säästab harjutamisest ja õpetamisest katse-eksituse meetodil ning sisaldab juhiseid põhitehnika kohta kõigil kergejõustikualadel, sh sageli õpikutest välja jäänud 400 meetri tõkkejooksus, takistusjooksus, kolmikhüppes, vasaraheites ja käimises.