Ajaloolise romaani esimeses osas jälgitakse Karvikute suguvõsa liikmete elu ja saatust üle kolme ja poole sajandi neljateistkümne põlve jooksul, teine osa hõlmab ajavahemikku Liivi sõjast Põhjasõjani.

Romaan 92-aastase elutarga naise vanadekodupäevast, kus argielupildid vahelduvad mälupiltidega kogemusrikkast elust.

Teos pälvis 1997. aasta romaanivõistlusel II koha. 

Olev Remsu teose žanrimääratlus võiks olla essee või isegi mammut-essee. Informatsioon Hiinas on harilikult kellegi või millegi kaudu vahendatud, ka Eesti meediasse ei jõua teated otseallikast, vaid ikkagi mõne infomonopoli töötluses. Olev Remsu kirjeldab ainult oma isiklikke ja vahetuid tähelepanekuid, mis on korjunud autori Hiina-sõitude ajal, ning annab ülevaate ka Hiina ajaloost ja kultuurist.

Raamatu põhisõnum on lihtne ja üllatav – hiinlased on täpselt samasugused inimesed nagu meie, nad on meist küll kaugel, ent nad ei ole võõrad ja mõistatuslikud.

Seni kirjandusteadlasena tuntud autori filosoofilis-poeetiline romaan, mis lähtub Kaunitari ja Koletise muinasjutust. Iga lugu on võimalik jutustada uuesti, teisti. Kaunitari armastus kaob, kui Koletis hakkab muutuma Printsiks. Kes on armastanud Koletist, ei suuda armastada igavat, klanitud ja tavalist Printsi. Tegemist ei ole lihtsa allegooriaga, romaan tõstatab mitmeid psühholoogilisi ja filosoofilisi probleeme ja paneb mõtlema inimese teadvuses valitsevate klišeede üle. Teemadena käsitletakse armastuse olemust ja selle kadumist, armastatu muutumist, ükskõiksust, saatust ja inimese ülesandeid elus.