Tooted

Trükis koosneb tosinast novellist. Neid kõiki ühendab see, et tegevus leiab aset jõulude ajal. Kuid pühalikku rahu ei oska tegelased saavutada, sest nad jäävad igasuguste probleemidega räheldes oludele jalgu ning mässivad end jaburatesse ja ennekuulmatutesse situatsioonidesse. Tegu oleks justkui lihtsate inimestega, kellel on aga keeruline hingeelu ja kes ei oska ega tahagi normaalselt elada.

 

Kirjanik Margus Remmelgasel oli suur mure – tema romaani „Objekti hääme“ ilmumisest oli möödas juba neli kuud, kuid siiamaani polnud müüdud veel ainsatki eksemplari. Muidugi, Margus oli harjunud sellega, et eesti lugejad tõsisemat sorti kirjandusest ei hooli, eriti ükskõikseks jättis laiemaid rahvamasse Margusele omane otsinguline ja eksperimenteeriv stiil.(„Öised praamireisijad“)

Seesugused ja paljud muud tõsised, isegi dramaatilised loomingulised, aga ka elulised probleemid võtab Andrus Kivirähk vaatluse alla oma uues proosakogus „Eesti rahva uued jutud“. Toetudes mõneski jutus vanarahva iidsele tarkusele, kuid teisal taas valgustades läbi meie tänapäevaseid valupunkte. Tuntud tasemel ja ootuspärase sõnamõnuga.

Raamat sisaldab 15 juttu.

Raamatu minajutustaja, 45-aastane looja, otsustab kulutada ühe reklaamlause eest saadud raha New Yorgi reisile. Abikaasa kommentaarist tuld võttes otsustab ta minna autoga, ent jääb toppama juba poole tunni kaugusel oma kodust Los Angeleses.

Füüsiliselt naine kaugemale ei jõuagi, ometi paiskab reis ta paikadesse, kuhu ta ei arvanud ealeski sattuvat. See on pöörane minek, kaasteelisteks naise, ema ja abikaasa rollid ja ihad, nende omavaheline sobivus ja/või sobitamatus; eluvalikute universaalsus.

Turnides jumala (või universumiga) peetava elukestva jutuajamise teravatel sakmetel ja (mitte just kõige paremini) tasakaalu hoides laseb minajutustaja oma raha eest renoveerida motellitoa ja elab sellessamas toas ja lähikonnas läbi ühe ühtaegu kõige kirglikuma kui ka kõige vaoshoituma armuloo.

Ja see on alles algus.

July viib oma lugejad, ka mehed, rajule sõidule.

Romaan „Lääne silme all“ ilmus 1911. See on viimane Joseph Conradi kolmest poliitilisest romaanist, eelnesid „Nostromo“ ja „Salakuulaja“. Romaan algab Peterburis – toimub poliitiline mõrv, mille tagajärjed saavad saatuslikuks ka noorele orvust üliõpilasele Razumovile. Tema lootused usina õppetöö varal oma elu üles ehitada on määratud luhtumisele, kui ta ühel õhtul avastab oma toast kaastudengi Victor Haldini. Miski pole pärast seda enam endine. Razumovi võime usaldust äratada seob teda Haldini võitluskaaslastega, kuid tõmbab temale ka salapolitsei tähelepanu.

Hiljem, juba Genfis, kohtub Razumov pagulasrevolutsionääride kireva seltskonnaga. Seal elavad ka Victor Haldini ema ja õde, kes jätab noormehele sügava mulje juba esimesel kohtumisel. Romaanil on mitmeid paralleele Fjodor Dostojevski „Kuritöö ja karistusega“, kuid samas tunneme siin ära Conradi stiili ja kirjanduslikud võtted – hoolimata peamise jutustaja, vana inglasest õpetaja kinnitustest, et venelased talle käsitamatuks jäävad, saab lugeja ometi erakordselt selge pildi kõigest, mis toimub tegelaste hinges.

Poola vabadusvõitlejate lapsena oli kirjanik varakult tunda saanud Vene tsaarivõimu halastamatust, teisalt aga näinud, kui julmi ohvreid nõuab vastuhakk. Romaan küsibki muuhulgas, kas autokraatia jõhkrus mitte ei sünnita sama armutut vastupanu ning mis saab säärases ahistavas maailmas inimese identiteedist.

Reisikirjanik ja ajakirjanik Pete McCarthy on eriti sobiv inimene Iirimaast kirjutama -- et tema ema on iirlane ja isa inglane, siis on ta iiri kultuurile ja olustikule piisavalt lähedal, et seda mõista ja sellele ligi pääseda. Käesolevas raamatus reisib ta pikuti läbi Iirimaa. Eelkõige on ta võtnud eesmärgiks külastada kõiki McCarthy baare Iirimaal, kuid loomulikult ei ole need baarid tühjad, ning see tähendab, et ta kohtab tervet galeriid värvikaid inimesi ning valgustab ka iga paikkonna kultuurilist tagapõhja.

"Revolutsiooni küüsis" on Helen Rappaporti meisterlik jutustus Vene revolutsiooni puhkemisest, nähtuna selle draama keskele sattunud välisriikide kodanike silme läbi. 1917. aasta veebruarirevolutsiooni ja Lenini bolševike oktoobripöörde vahelisel ajal oli Petrogradis vaevalt rahulikku päeva. Kõige rohkem oli segadust tunda moekal Nevski prospektil, mille hotellides, klubides, baarides ja saatkondades viibivad välismaa külalised ja diplomaadid ei saanud oma ukselävel ja akende all valitsevat kaost mitte märgata.

Kui Kustas Kikerpuu üheksandasse klassi jõudis, oli muusika tema juures oma töö juba teinud. See „saatana salakaval" oli ta tõmmanud võrku, millest tal edaspidises elus polnud juhust ega tahtmistki välja rabelda. Niisiis oli noorukil 1952. aastal vaja vaid koolivenna kutset, ja tegevmuusiku karjäär oli alanud.

See autobiograafiliste sugemetega romaan on vaskse ajastu Tartust ja sealsest ülikoolist. "Lastekodu"-romaanist (2003) tuttav Andreas Wiik on koos kolleegidega matmas oma õpetajat, peaaegu sajandi vanuseks elanud Karl Mooritsat. Kuid elust suure lavastuse teinud luuletaja ja õpetlase Mooritsa viimsesse, igaviku-eelsesse tundi põimub pihtimusliku päeviku ja mälestustega Andrease enda ülikoolilugu, tulvil unistusi ja pettumusi, võite ja kaotusi, armastuse lummavat valgust ja murdumisi – kõike seda, mis tiheneb tunnetuse teeks. Me alustame templitest, lossidest, paleedest ja lõpetame labürindis – niisugune on selle raamatu sõnum. Kuid labürindiski ei puudu valikud, eksides võib avastada iseend. Vabadus on ennekõike eneseületus. Andreas Wiigi esmakogemus ülikoolist – peahoonet ehtivate sammaste vahele varjuva ukse silm – võimendub talle aknana igavikku. Omakorda võib seda raamatut võtta kui akent ühe eesti haritlase hinge-ellu ja mõtteilma 20. sajandi lõpukümnendeil.

Tormlev ja katkendlikkusele kalduv lugu ühe haiglase tütarlapse eluetapist, mil dramaatiliselt kulmineeruvad tema keerulised suhted nende inimestega, kes eri aegadel on olnud talle lähedased. Omadega vussis minategelane kandub ajas edasi ja tagasi, lahates lapsepõlve ja üliõpilaspäevi. Ta otsib täiust, otsib ilu ja õnne. Ent kõik kipub ühel hetkel minema viltu ja valesti ning tundub, et polegi võimalik eluga hakkama saada. Minavormis romaan pole dramaatilistest sündmustest ning kurbadest mälestustest hoolimata siiski läbinisti sünge ja traagiline. Peategelase melanhoolia küll üha süveneb, kuid siiski jaksab ta nii teisi kui ka iseennast enamasti vaadelda üsna elutervest vaatepunktist, selge (enese)iroonilise pilguga.

 

Kuigi teismelist Fauri köidab üksinduse imeline maailm, kannustab teda ka soov olla keegi teine, igatsus saladusliku muu järele.
Nii leiab ta endale eeskujuks vanema noorhärra, kelle põnevasse ellu püüab ta päev-päevalt üha enam sulanduda.
Paraku muutubki mõlgutamisi ette kujutatu reaalsuseks, võimaluseks osaleda hoopis teistsuguses maailmas, mõõtmatult erinevas, kus ta tegelikult elab.
Ümbritsev kiretus seevastu lisab kentsakaid varjundeid president Urho-Urhole, kes hea tahte saadikuna juhtub naaberriiki külastama.
Meisterlikult loodud tegelaskujude seas eristub ehk enim raamatu teine peategelane Mirt, kelle unistus valgest vannikohvikust realiseerub suletud ühiskonnale ja väikelinnale kohaselt aga hoopis ootamatul kujul.

Ignar Fjuk sündis Tartus, päeval, mil Stalinit maeti ja seetõttu pool linnast nuttis, teine aga varjas truult rõõmupisaraid. Ta on omandanud magistrikraadi Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, teeninud elatist linnaplaneerija, arhitekti ja ajakirjanikuna, tegutsenud kunstniku ja pedagoogina ning istunud rahvaesindajana Toompea suures saalis ajal, kui poliitika eesmärgiks oli eelkõige veel ühishüve.