Kaasahaarav ja kõhedust tekitav kriminaalromaan „Vanaema“ heidab valgust tänapäeva Eesti varjukülgedele, kus laiub lahendamata seksuaalkuritegude paradiis. Ka peategelane Tiina leiab end pärast üht süütuna alanud saunapidu justkui teisest reaalsusest, kus iga naine teab oma tutvusringkonnas mõnd naist, keda on kunagi vägistatud, kuid iga mees ei tea oma tuttavate seas ühtki meest, kes oleks sellise kuriteo eest iial vastutama pidanud.

Keset kriminaaluurijate, töökaaslaste ja isegi pereliikmete ohvrit süüdistavaid hoiakuid kujuneb Tiina tugiisikuks hoopis tema raamatukoguhoidjast vanaema, kes tänu oma aastakümneid kestnud abielule teab varjatud vägivallast rohkem kui keegi teine. Nende kahe naise teineteist toetav teekond läbi traumajärgsete katsumuste, lagunevate lähisuhete ning kahtlase väärtusega psühhoteraapia viib aga ühel hetkel ka karistamatustunnet nautivate kurjategijate jaoks pöördumatute tagajärgedeni.

Andekate illustratsioonidega vürtsitatud „Vanaema“ on kaasaegse Eesti proosa tähtteos, mis väärib kohta iga kodu raamaturiiulil. Menukirjanik Sass Henno on mitmeid kõrgeid tunnustusi pälvinud romaanide „Elu algab täna“ (2002), „Mina olin siin. Esimene arest“ (2005) ja „Mina olin siin 2. Tagasitulek“ (2022) autor. Ta on ka sotsiaalmeediavõrgustiku „Mehed vägivalla vastu“ rajaja, Sensoa lipusüsteemi koolitaja ning seksuaalkuritegude alase teadlikkuse tõstmiseks ellu kutsutud mittetulundusühingu Julge Rääkida asutaja.

 

 

Ilmumisaasta:	2023
Formaat:	Pehmekaaneline
Lehekülgi:	272
Mõõdud:	145 x 200

Jüri Kolgi uues luulekogus kipuvad erinevad motiivid ja kujundid samaaegselt nii kumuleeruma kui ka mõnevõrra üksteist tühistama. Murdmata ridadega, kirjavahemärkideta tekst sunnib lugeja tõenäoliselt aeg-ajalt takerduma, aga see ei ole nii kiusu pärast, vaid tuleneb teksti sisemisest loogikast ja ehk ka püüdest luuletuste palavikulist rütmi lugejale peale suruda. "Fuuga" kirjutuslaad ei ole Kolgile päris uus, ka tema varasemates raamatutes on olnud sarnasest vaimust kantud tekste.

Katrina Kalda mahukas romaan „Maa, kus puudel pole varje” on omalaadne düstoopia, mis jutustab elust saladuslikul tasandikul ühe keelatud linna äärealal. Romaan on jutustatud kolme naistegelase, Sabine’i, Astridi ja Marie (vanaema, ema ja tütre) vahendusel, kellel on igaühel erinev suhe kirjeldatavasse maailma. Tegemist on tõeliselt mastaapse romaaniga, mis hoiatab läänemaailma ühe võimaliku allakäigutee eest. Kui eelmised kaks Kalda romaani olid tegevustikult seotud Eestiga, siis uue romaani tegevuspaika ei ole täpsustatud, see on nimetu maailm, mis on kummati ebaõdusalt ehe ja jääb lugejat pikaks ajaks kummitama. Katrina Kalda (snd 1980) on üks praegusaja kõige paljulubavamaid Eesti päritolu kirjanikke maailmas, kelle loomingu vahendamine eesti keelde lubab ka eesti lugejail tema originaalsest ja olulisest loomingust osa saada, lõimida seda osaks Eesti üha mitmekeelsemast kirjandusest. Katrina Kalda on sündinud Tallinnas ja elab alates 10. eluaastast Prantsusmaal. Ta on õppinud Lyoni Ecole normale supérieure’is kirjandust ja õpetanud Tours’i ülikoolis. Tema sulest on ilmunud romaanid „Eesti romaan” (2010, e.k 2011, tlk Anti Saar) ja „Jumalate aritmeetika” (2013, e.k 2013, tlk Anti Saar) ning ta on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu.

33aastane Mia Maria Amer oli noor tudeng, äsja sünnitanud kaksikud tütred, kui tal diagnoositi Hodgkini lümfoom. Juba enam kui kümme aastat sõltub tema elu ema ja naisena sellest, mida vähk otsustab. Ta ei jaksa teha kõike, mida teised emad teevad, ega pakkuda kõike, mida kaaslased pakuvad. Aga selle värvivihikuga saab ta anda tuge ja mõistmist kõigile, kes kokku puutunud vaenlasega, mis hävitab vaikselt ja salakavalalt elusid. Miks ma otsustasin teha sellise värviraamatu, mis võib paljude jaoks olla harjumatu ja kummaline? Just sellepärast, et normaliseerida vähkhaigusi. Vähk on minult ära võtnud viimased kümme aastat. Mul ei olnud alguses kedagi, kes oleks mentaalselt kätt hoidnud. Aga ma tean, kui oluline on aidata inimest, kes on äsja saanud diagnoosi. Või kedagi, kelle sõber on haige. Aitame normaliseerida vähist rääkimist ilma häbita!