Lewis Carrolli legendaarne lugu "Alice Imedemaal" ilmus esmakordselt aastal 1865. Nüüdseks juba ajatuks klassikaks saanud lasteraamat ei paelu üksnes väikseid lugejad, vaid on oma satiirilise ja vaimuka mõttemaailma ning mänguliste seiklustega ka täiskasvanud lugejate suur lemmik. Raamatu peategelane Alice järgneb küülikule auku ning satub isemoodi fantaasiamaailma, kus teda ootavad kohtumised Irvik Kassi, Hertsoginna, Unihiire, Kübarsepa ja loomulikult Märtsijänesega. Tüdruku seiklused sel imedemaal on väga veidrad, kuid õpetlikud ja põnevad.

Muinasjutud räägivad sellest, mida inimesed peavad oma elus oluliseks, mis on neil hingel. Muinasjutt jutustab alati ennekõike meist endist. Eesti inimesele on mets oluline paik, seepärast viib ka hulk meie muinasjutte metsa. Folklorist Risto Järv on Eesti Rahvaluule Arhiivi enam kui 10 000 muinasjutust välja otsinud sada metsaga seotud lugu ning need tänapäeva lugejale ümber jutustanud. Raamatus on muinasjutte metsast, metsas käivatest inimestest, seal elutsevatest loomadest ja seal kohatud üleloomulikest olenditest. Varasematel aegadel polnud muinasjutud üksnes lastele mõeldud, seepärast leidub kogumikus selliseidki jutte, mis viivad meid laane sügavamatesse soppidesse, kus juhtub ka mõndagi hirmsat. Lõpuks toob aga tee meid ikka metsast välja.

Raamat, mille avad, on jätk teose „Eesti mõisad ja lossid. Aadlikultuuri seitse aastasada“ I osale.

See on raamat valgusest ja varjust, mis toob silme ette võimujagamised, lahingud ja kahurisuitsu, samas aga ka soovi rajada ahervaremetele uus kodu. Rootsi aeg tõi Tartusse ülikooli ja mõisaõuele renessansi valguse. Nii nagu kirikutes süttisid küünlad, lõid mõisaakendes loitma tuled. Elati suurte lootuste ajal. Unistati pea võimatust. Oleks toonased sotsiaalsed utoopiad ja fantaasiaprojektid realiseerunud ning selle tunnistuseks olevad aadlipaleed Haapsalus, Kuressaares, Kolgal ja mujal jõutud valmis ehitada, võinuks ajalugu võtta teise suuna. Teekond Euroopasse ja rahvusliku ärkamiseni oleks saanud alata varem. 

Paraku on ajalool omad seadused. 1700. aastal puhkenud Põhjasõja järel astusid lavale uued näitlejad, kes tõid kellegi poolt varem valmis kirjutatud ooperilibreto lavale uues vormis. Sellest kõneleb aga juba järgmine raamat. Ülevaadetele erinevatest ajastutest järgnevad üksikmõisate kirjeldused, mis liidavad mosaiigikillud tervikuks, avades suurte teemade kõrval väikesed, makrokosmose kõrval mikrokosmose, milles iga mõis astub esile oma ainukordses värvis ja vormis, pannes südame kiiremini põksuma ja küsides üha uute lugude järele.

Teises köites leiavad käsitlust näiteks Palmse, Maardu, Malla, Rogosi, Vormsi, Hiiu-Suuremõisa, Kolga, Albu, Sagadi, Purdi, Võisku, Mäksa, Käru, kokku umbes 30 mõisat. Tegemist on väga mahuka, rohkete illustratsioonidega ning kaunilt kujundatud suureformaadilise raamatuga.

See ei ole raamat leinast, surmast ega suremisest. See on raamat elu ja armastuse sügavusest, mis jääb sünni ja surma vahele. See on ka raamat kliinilise psühholoogi töö kõige olulisemast valdkonnast, mida ei ole võimalik raamistada mitte ühegi ankeedi, mõõdiku ega testiga. Selleks on töö patsientide ja nende lähedaste emotsioonidega. Jimmie S. Holland on öelnud, et kuulake vähihaigete emotsionaalseid vajadusi. Psühholoogina elu ja surma piirimail olen ma omandanud oskuse mitte ainult kuulata, vaid ka täita vähihaigete patsientide, sealhulgas surijate emotsionaalseid vajadusi. Patsientide lähedastelgi on oma tundepõhised soovid, mida olen püüdnud märgata ning jõudumööda täita. See hõbedane raamat on minu austusavaldus neile, kes on mulle usaldanud enda elu lood selleks, et Sina, lugeja, saaksid neid elavana hoida nende hetkede varjus, kui aega oli jäänud vähe … „Kui aega on jäänud vähe …“ ilmus esmakordselt 2019. aastal. Selles väljaandes on mitu uut lugu.