Sel õhtul peale taksosse istumist sain aru, et emme oli mingil põhjusel väga tujukas. Enam ei mäleta, mida ma tegin või ütlesin, kuid järsku kuulsin oma ema taksojuhile valjuhäälselt ütlemas: „Nüüd viime selle tüdruku lastekodusse!“.
Rõõmupallist ja säravast tibust sai koduses keskkonnas üha rohkem endassetõmbunud ja ümbrust tunnetav, kaaluv ja mõõtev väike tüdruk.

Teadlikult ja sügavalt rõõmu tunda on võimalik ka juhul, kui oled kogenud elu sügavamat ja tumedamat poolt – tulnud läbi hetkedest, kus valu on rohkem kui võlu ning puudub hellus ja maailma toetus. „Rõõmu 50 roosat varjundit“ on teejuht, mis julgustab ja innustab lugejat mitte ainult ületama elu raskusi, vaid ka avastama rõõmu igas hetkes. Oma isiklikele elukogemustele toetudes annab autor nõu, kuidas astuda välja elu varjukülgedest ning märgata elus ka teisi värve peale halli ja musta.

Soovi korral võid avastada, kuidas ennast ja oma valikuid aktsepteerida, õppida iseennast ja oma keha armastama ning suures kirjus maailmas leida sobiv, toetav ja armastav kaaslane või mõista, kui imeline sinu elu juba on.
Raamatus leidub ka nippe, kuidas navigeerida tänapäeval nii populaarses online-kohtingute keskkonnas.

„Su elu on värviküllane sündmus – anna endale võimalus seda nautida ja kogeda täies võlus, armastuses ja rõõmus!“

Silja Siller on heaolukoolitaja ja -treener ning joogaõpetaja. Ta on selles valdkonnas töötanud üle 25 aasta ning teinud seda ka väljaspool Eestit – peamiselt Taanis ja Kanadas. Silja juhib ka taskuhäälingusaadet „Heaolu jutud“.

„Maailmas, mis on sageli täis ebakindlust, soovin olla rõõmusaadik ja majakas, tuletades meile kõigile meelde, et me armastaksime sügavalt, avastaksime kartmatult, võtaksime omaks elu erakordse teekonna ja paneksime oma südametesse idanema rõõmuseemne,“ ütleb Silja.

Tiina Laanem kirjutab oma esimeses romaanis kõigist neist meestest ja naistest ja lastest, kes iga päev meie keskel oma elu elavad. Seab küsimuse alla sõpruse tegelikkuse ja sisu. Elu tegelikkuse ja sisu. Susi sest kõigest aru saagu. Kõige rohkem räägitakse ses raamatus ikka meestest, kelle varjus joonistuvad välja naised. Ja kusagil kaugel, õige tasa ja õige vaikselt, on ka lapsed.

Suvitusseltskond saarel – mitu abielupaari, kõik vanad sõbrad, veendunud, et üksteist läbi ja lõhki tunnevad. Romaani käigus aga selgub paljugi, mis mitte ainult sõpradele, vaid ka abikaasadele endile märkamatuks on jäänud. Juba väljakujunenud rollimängu all avanevad haavatavad alad. Väga hästi välja joonistatud tegelaskujud, psühholoogiliselt veenev romaan. – Luuletaja Doris Kareva

Sümpaatselt kirja pandud suvitusromaan elu toime tulevate haritlaste elust. Ei ole verist vihkamist ega padujoomist. On head detaili, huumorit. Nii tegelased kui probleemid on elulähedased ja veenvalt kujutatud. – Kirjanik Aino Pervik

Kui noor naine kirjutab meestest sellise nurga alt, nagu Tiina seda teeb, tekitab see paratamatut aukartust ja imetlust. Olen kindel, et see lugu leiab tee ka nendesse südametesse, mille olemasolu märkame vaid trenni tehes. Südametesse nagu Aleksil. Ja nagu paljudel teistel. Lugege ja te saate aru, mida ma mõtlen:) – Kirjanik Sass Henno (2004. a romaanivõistluse võitja)

Ira Lemberi 23. romaan viib lugeja 1944. aasta septembrisse. Saksa kõrgem väejuhatus on teinud otsuse Eesti kaitsmisest loobuda ning Wehrmachti poolt mahajäetud Tallinna vallutavad Punaarmee tankid. Sel pöördelisel ajal, kui Pika Hermanni mastis lehvib veel viimaseid tunde sinimustvalge lipp, ummistavad tuhanded eestlased, niihästi tsiviilisikud kui ka Saksa armees või soomepoiste ridades bolševike vastu võidelnud Läänemaa sadamaid. Kes vähegi sai, põgenes oma eluga riskides punaste vallutajate eest üle tormise Läänemere vabasse Läände, liigagi hästi olid veel meeles 1940. a vene okupatsiooniga kaasnenud õudused. Haapse rannas astub aga üks mees ülekoormatud paadist hoopis tagasi kuivale maale ning seab sammud Tallinna poole. Soomepoiss ning ühtlasi ka saksa mundris venelaste vastu võidelnud Ottomar Aus otsustab viimasel hetkel, et ei jäta oma armastatud tüdrukut Tallinnas saatuse hooleks.