
Mees, kes teadis ussisõnu
PS! Konkreetse raamatu seisukord on kirjas parameetrite all.
Raamatu pilt võib olla illustratiivne (ei pruugi olla täpselt sama eksemplar).
Raamatute seisukordade kirjeldus
.
Parameetrid
Raamatu seisukord | uus |
Autor | Andrus Kivirähk |
Ilmumisaasta | 2013 |
Keel | eesti |
Kirjastus | EKSA |
Köide | kõvakaaneline |
Kujundaja | Andres Rõhu |
Lehekülgi | 380 |
Sarnased tooted
Kaasahaarav ja kõhedust tekitav kriminaalromaan „Vanaema“ heidab valgust tänapäeva Eesti varjukülgedele, kus laiub lahendamata seksuaalkuritegude paradiis. Ka peategelane Tiina leiab end pärast üht süütuna alanud saunapidu justkui teisest reaalsusest, kus iga naine teab oma tutvusringkonnas mõnd naist, keda on kunagi vägistatud, kuid iga mees ei tea oma tuttavate seas ühtki meest, kes oleks sellise kuriteo eest iial vastutama pidanud.
Keset kriminaaluurijate, töökaaslaste ja isegi pereliikmete ohvrit süüdistavaid hoiakuid kujuneb Tiina tugiisikuks hoopis tema raamatukoguhoidjast vanaema, kes tänu oma aastakümneid kestnud abielule teab varjatud vägivallast rohkem kui keegi teine. Nende kahe naise teineteist toetav teekond läbi traumajärgsete katsumuste, lagunevate lähisuhete ning kahtlase väärtusega psühhoteraapia viib aga ühel hetkel ka karistamatustunnet nautivate kurjategijate jaoks pöördumatute tagajärgedeni.
Andekate illustratsioonidega vürtsitatud „Vanaema“ on kaasaegse Eesti proosa tähtteos, mis väärib kohta iga kodu raamaturiiulil. Menukirjanik Sass Henno on mitmeid kõrgeid tunnustusi pälvinud romaanide „Elu algab täna“ (2002), „Mina olin siin. Esimene arest“ (2005) ja „Mina olin siin 2. Tagasitulek“ (2022) autor. Ta on ka sotsiaalmeediavõrgustiku „Mehed vägivalla vastu“ rajaja, Sensoa lipusüsteemi koolitaja ning seksuaalkuritegude alase teadlikkuse tõstmiseks ellu kutsutud mittetulundusühingu Julge Rääkida asutaja.
Ilmumisaasta: | 2023 |
Formaat: | Pehmekaaneline |
Lehekülgi: | 272 |
Mõõdud: | 145 x 200 |
Meri ühendab, meri lahutab.
Sõda lahutab, aga ei ühenda.
Juba pääsenud mehed
üritavad päästa mahajäänuid.
Valge paat on omast käest,
kummalgi kaldal on võimud valvel.
Toimunut varjas udu ja pimedus
ja poole sajandi salastatus.
Ei enam.
Tiina Laanem kirjutab oma esimeses romaanis kõigist neist meestest ja naistest ja lastest, kes iga päev meie keskel oma elu elavad. Seab küsimuse alla sõpruse tegelikkuse ja sisu. Elu tegelikkuse ja sisu. Susi sest kõigest aru saagu. Kõige rohkem räägitakse ses raamatus ikka meestest, kelle varjus joonistuvad välja naised. Ja kusagil kaugel, õige tasa ja õige vaikselt, on ka lapsed.
Suvitusseltskond saarel – mitu abielupaari, kõik vanad sõbrad, veendunud, et üksteist läbi ja lõhki tunnevad. Romaani käigus aga selgub paljugi, mis mitte ainult sõpradele, vaid ka abikaasadele endile märkamatuks on jäänud. Juba väljakujunenud rollimängu all avanevad haavatavad alad. Väga hästi välja joonistatud tegelaskujud, psühholoogiliselt veenev romaan. – Luuletaja Doris Kareva
Sümpaatselt kirja pandud suvitusromaan elu toime tulevate haritlaste elust. Ei ole verist vihkamist ega padujoomist. On head detaili, huumorit. Nii tegelased kui probleemid on elulähedased ja veenvalt kujutatud. – Kirjanik Aino Pervik
Kui noor naine kirjutab meestest sellise nurga alt, nagu Tiina seda teeb, tekitab see paratamatut aukartust ja imetlust. Olen kindel, et see lugu leiab tee ka nendesse südametesse, mille olemasolu märkame vaid trenni tehes. Südametesse nagu Aleksil. Ja nagu paljudel teistel. Lugege ja te saate aru, mida ma mõtlen:) – Kirjanik Sass Henno (2004. a romaanivõistluse võitja)
Kriminaalromaan, mille tegevus toimub aastavahetusel 1937/1938 Toompeal, Kadriorus ja ohvitseride kasiinos Raekoja platsil.
Taskulambi valgusjoas vaatas talle vastu noore naise kaame ja elutu nägu. Naise kasukat, tema ripsmeid, kulme ja juukseid kattis valge härmatis.
„Kas märkasite ka küsida, mida see mees siin Russalka juures teise jaanuari varahommikul veidi enne kella viit tegi?“ päris komissar mornilt. Ta vaatas merel laiuvat lumevälja, kus vasakul kumas paksus udus Tallinna siluett. Abikomissar heitis pilgu mälestussamba tippu. Ta silmitses udust ümbritsetud noore tütarlapse kuju, kes ristiga Aegna taha merele osutas.
„Sama ebamaine, habras ja haavatav... Kas see peab meile midagi ütlema?“ turgatas talle pähe, kuid siis raputas abikomissar endamisi pead ja kutsus end mõttes reaalsusesse tagasi.
Autori eelmises raamatus "Mälestusteta maja" toimetasid naiskodukaitsjad 1938. aasta võidupüha eel Lõuna-Eestis, seekordsed ärevad sündmused leiavad aset aastavahetusel 1937/1938 Toompeal, Kadriorus ja ohvitseride kasiinos Raekoja platsil.