Olev Remsu teose žanrimääratlus võiks olla essee või isegi mammut-essee. Informatsioon Hiinas on harilikult kellegi või millegi kaudu vahendatud, ka Eesti meediasse ei jõua teated otseallikast, vaid ikkagi mõne infomonopoli töötluses. Olev Remsu kirjeldab ainult oma isiklikke ja vahetuid tähelepanekuid, mis on korjunud autori Hiina-sõitude ajal, ning annab ülevaate ka Hiina ajaloost ja kultuurist.

Raamatu põhisõnum on lihtne ja üllatav – hiinlased on täpselt samasugused inimesed nagu meie, nad on meist küll kaugel, ent nad ei ole võõrad ja mõistatuslikud.

Olev Remsu on sünnilt rännumees. Kas pole Remsu üks veider mees? Selle asemel, et rahulikult kodus istuda, laseb tema mööda maamuna ringi. Ehk saab nähtud paiku hinnata selle järgi, kuhu hing kõige rohkem tagasi igatseb. Remsu mõtleb pisut ja vastab: Jeruusalemm, Tahiti, Marrakech ja...

Autor ütleb teose kohta nii: ""Lapsepõlvest Malleta" on hilispubeka karm ja halastuseta enesevaatlus. Romaani tegevus toimub 1970-ndate aastate lõpus Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva sillaehitajate rühmas, nõnda on teos esimene nn malevaromaan eesti kirjanduses. Ehitatakse muuseas Pärnu Papiniidu silda. EKP Keskkomitee sekretär Rein Ristlaan nimetas tööd ühel ideoloogianõupidamisel meie suurepärase komsomoliürituse – ehitusmaleva – pahatahtlikuks laimamiseks, küsis, milleks kirjastus avaldab seesugust Nõukogude-vastast prahti. Teost piitsutasid hoolikalt komsomoli- ja malevaringkonnad, ent toonaste juhtkriitikutelt Vaino Vahingult ja Linnar Priimäelt pälvis romaan üksnes kiidusõnu, kusjuures viimane pidas seda kaua autori paremaks teoseks üldse!"

„Kurbmäng Paabelis“ jutustab võimu kurjusest, maailma tunnetamisest ja alatuse võidukäigust väljamõeldud riigis, Paabeli torni 1042. korrusel, peategelaseks neurootilise psühhikaga ja anarhistliku meelsusega poeet ja ajaloolane Arthur Bannister. Autor on püüdnud kokku sulatada fantastilist ulmelisust ja lausa näpuga kombatavat realismi, sellest ka romaani küllaltki suur mahukus.