Tooted

Raamat käsitleb päev päeva haaval 1997., 1998. ja 1999. aasta sündmustikku taasiseseisvunud Eestis. See on kolmas osa sarjast, mis kirjutab lahti pööraste 1990ndate sündmused. Perioodi iseloomustavad kiired muutused, olulised sündmused ning nii positiivsed kui ka negatiivsed pöördelised hetked Eesti ajaloos.

Kogumik "39 raekoda" analüüsib ideid ja projekte, millega Eesti Kunstiakadeemia 3. kursuse arhitektuuritudengid töötasid aastatel 2009–2012 3+1 arhitektide juhendamisel, ta räägib avaliku ruumi mõistest ja linnaehituslikest ideedest Tallinna kontekstis.

"Tallinn on nagu džungel, kus tõde justkui algab ja sama kiirelt ka lõpeb, kus üks teema muutub järsku teiseks ning enamik neist on jäänud lihtsalt pooleli. Kui sa oled harjunud džunglis töötama, siis võtad seda loomulikuna, siis on ka silmale nähtamatud rajad piisavalt laiad teed."
Markus Kaasik

Rahvaraviretseptid headeks ja halbadeks päevadeks.

Kuidas tõlgendab astroloogia Kuu rütme? Selgub, et iga kuutsükkel sisaldab nii häid kui halbu aegu. Sellest lähtudes tuleks inimesel seada oma elu: ühel päeval puhata, teisel olla aktiivne, kord paastuda, teinekord aga süüa kõht korralikult täis.
Traditsiooniliselt moodustavad poole kalendrist tervenemislood ja tõhusaks osutunud raviretseptid.

Kui kas või üksainus inimene seab siit leitu põhjal oma elus sisse tervislikuma rütmi või vabaneb piinavast tõvest, on see raamat oma ülesande kuhjaga täitnud.

Kumu kunstimuuseumi näitus "Aedade järelelu" (10.05.–08.09.2013) on ambitsioonikas projekt, mis hõlmab Kumu kolmanda, nn klassikakorruse B-tiiva, kaasaegse kunsti galerii viiendal korrusel ning samuti muuseumi sisehoovi.

Näitus käsitleb aedu ja parke nii läbi vanema eesti kunstiajaloo autorite loomingu kui ka uudses, kaasaegse kunsti võtmes. Tegemist on sissevaatega aia- ja pargikultuuri alates 19. sajandi ideaalmaastikest kuni nüüdisaja utoopiateni.

Näitusega kaasneb kaks raamatut "Aedade järelelu 1" ja "Aedade järelelu 2".

Käesolev näituse klassikakorruse väljapanekut saatev raamat raamib looduse selgepiirilisemalt. Huviorbiidis ei ole ainult loodus, vaid selle inimkäega korrastatud vormid – pargid ja aiad.

Kumu kunstimuuseumi näitus "Aedade järelelu" (10.05.–08.09.2013) on ambitsioonikas projekt, mis hõlmab Kumu kolmanda, nn klassikakorruse B-tiiva, kaasaegse kunsti galerii viiendal korrusel ning samuti muuseumi sisehoovi.

Näitus käsitleb aedu ja parke nii läbi vanema eesti kunstiajaloo autorite loomingu kui ka uudses, kaasaegse kunsti võtmes. Tegemist on sissevaatega aia- ja pargikultuuri alates 19. sajandi ideaalmaastikest kuni nüüdisaja utoopiateni.

Näitusega kaasneb kaks raamatut "Aedade järelelu 1" ja "Aedade järelelu 2".

Käesolev raamat saadab näituse kaasaegse kunsti galerii ja muuseumi sisehoovi väljapanekut.

Autori kolmas luulekogu ("Baile Átha Cliath", 2005 ja "Kaktuste puiestee", 2007) annab tunnistust tema luule teisenemisest ja seda ka vormilisest küljest. Eelmiste kogudega võrreldes on vähenenud kirjanduslike allusioonide ning impressionistlike looduseelamuste osakaal, suurenenud urbanistlike mitmetähenduslike motiivide kasutamine. Emakeele ja kirjanduse õpetajana töötades on autorile avatud temast nooremate hingemaailm, nende uued suhtlemismoodused ja sellega seotud kõrvalnähtused. Endiseks on aga jäänud autori luulekeele helgus, värsi kergus ning elegantsus.

Riigikogulane ja kirjanik Juku-Kalle Raid annab oma uues raamatus aimu, kuidas öötundidel riigikogu friigikoguks muutub. Lugeja saab absoluutse pildi, mis toimub meie parlamendis öötundidel venitamisistungite ajal. Kas see raamat on pööraselt kurb või kohutavalt naljakas, jääb iga lugeja välja mõelda. Kõik variandid võimalikud, nagu öeldakse. Juku-Kalle tulevärklikule teosele on kirjutanud kommentaarid Mart Laar, Mart Nutt ja Eiki Nestor ning pildid joonistanud Marek Strandberg.

Filmidest pärist kaadritega illustreeritud ülevaade antud ajajärgul valminud eesti filmidest. Raamat on inglise keeles.

Siit leiab meelepärast lugemist merendusspetsialist, merehuviline või ka isik, kes juhuslikult nende asjade peale satub. Nagu meremehed ütlevad, ulatuvad raamatu teemad tõepoolest vöörist ahtrisse, kus vaadeldakse päevakajalisi probleeme, aga räägitakse ka seiklustest kaugetel ookeanidel ning meie merenduse rikkalikust ajaloost.

Juubeliraamatu eesmärk on rõhutada Olustvere tähtsust kohana, kus tegutseb üks Eesti vanimaid erihariduse omandamise õppeasutusi – Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool –, ning tuua esile, et siin on antud eesti neidudele ja noormeestele põllu- ja maamajanduslikku eriharidust nüüd juba ligemale saja aasta kestel. Koolil on aga kaugelt üle 125 aasta pikkune ajalooline taust. Raamatus püütakse põgusalt näidata, millistes oludes, kus ja kuidas ning millisel ajendil tekkis kooli rajamise mõte, millal jõudis kool Olustveresse ja kuidas tegutseb tänapäeval.

Raamat sisaldab endas lugusid kooliealistest eesti noortest, kes on kõigis 15 maakonnas korda saatnud märkimisväärseid tegusid: asutanud muuseume huviringe viinud läbi heategevusprojekte jne. See on suunatud noortega töötavatele inimestele, koolidele ning on inspiratsiooniks ka aktiivsetele noortele endale.

"Ei ühtegi kerget päeva" on tõetruu kirjeldus maailma kõigi aegade ühe tagaotsituima mehe Osama bin Ladeni tabamise operatsiooni kavandamisest ja läbiviimisest.

Jutustuse on kirja pannud terroristide võrgu juhi tabamises osalenud eriüksuslane Mark Owen, kes oli koos oma lähemate kaasvõitlejatega tunnistajaks bin Ladeni viimastele eluhetkedele, ning ajakirjanik Kevin Maurer.

Raamat viib lugeja otse keset USA terrorismivastase sõja lahinguvälja ja kirjeldab nii maailma ühe parima eliitüksuse argipäeva kui selle tegevuse tipphetki.

Lugu algab kopteriõnnetusega, mis oleks Owenile peaaegu saatuslikuks saanud, ning lõpeb Bin Ladeni surma kinnitava raadioside seansiga. Nende sündmuste vahele mahuvad kaasakiskuvad lood sellest, kuidas eriüksuslased end pidevalt kõige rängemate füüsiliste ja vaimsete katsumustega proovile panevad. Owen jutustab suurest hulgast varem avalikustamata missioonidest, mis heidavad valgust eriüksuse elule, tööle ning arengule pärast 11. septembri sündmusi, ning kirjeldab ka erioperatsioone, mis varem avalikkuse ette ei ole jõudnud. Lugu ilmestavad autori fotod ja põhjalikud skeemid Osama bin Ladeni tabamise operatsioonist. "Ei ühtegi kerget päeva" on haarav jutustus me lähiajaloo ühest silmapaistvast sündmusest, millest on saanud ülemaailmse terrorismivastase võitluse oluline verstapost.

Tänasel Eesti Rahvusraamatukogul on tähtis osa Eesti kultuuris. Oma kodu saamislugu on ühtlasi riigiraamatukogust rahvusraamatukoguks saamise lugu. Samas on see ka jutustus meie lähiminevikust, mil ühised eesmärgid liitsid kokku eesti rahva. Rahvusraamatukogu uue hoone ehitamine kujunes iseseisvumise üheks sümboliks ja põimus tihedalt pöördeliste ajaloosündmustega kogu riigi elus. Isikupärases emotsionaalses stiilis raamat räägib uste avanemisest laia maailma, sõprade ja strateegiliste partnerite leidmisest nii Eestis kui ka välismaal, riskidest ja telgitagustest seikadest. Sel ajal vabastati erihoidu suletud trükised ja koju jõudis välismaal ilmunud Eesti raamat – need on olulised pöördepunktid Eesti raamatuloos. Tutvustatakse ka rahvusraamatukogusse soetatud Eesti kunstnike teoseid. Raamatu viimases peatükis, süvendi loos, saab aimu raamatukogu asukoha erilisusest.

Minu kodulinn on Tartu. Kolmkümmend aastat olen elanud Põlvamaal. Oma mõtteid ja tundeid hakkasin kirja panema ajendatuna oma elust ja sellest, mis toimub minu ümber. Selles raamatus on valik aastatel 1985–2004 kirja pandud mõtetest naise elu eri etappides. Raamat sündis tänu Inga Läänemetsale, kes on mulle nagu mu oma laps. Temaga olen oma mõtteid jaganud, tema leidis, et need väärivad jagamist ka teistega, tema leidis ka meid ühendava mõttekaaslase – noore kunstniku Maria. Nii said kokku kahe erineva põlvkonna naise sõna ja pilt. Eva Raup Maria Viidalepp: Olles erialalt dokumentaalfilmi režissöör, paeluvad mind tähendusrikkad momendid ja situatsioonid – hetked elust, mis dokumenteerimata unustataks. Salvestan igapäevaelust mälupilti kaadreid, millest valitumad lõuendile kannan. Nagu filmi, nii ka maalide puhul on minu jaoks oluline (isiklik) lugu ning loo kõnekus sümbolite keeles. Luuleraamatu "Elus on ajad" kolm maali – "Magav poiss", "Valu" ja "Lootus" – on valminud illustratsioonidena luuletaja Eva Raupi sõnadele, mis ka piltide enda lugusid avavad.

Ainult üks murelik telefonikõne suutis Lainey Morgani tagasi kutsuda väikesesse kodulinna, kust ta oli kord põgenenud, jättes oma perekonna – ning jumaldatud mehe – altari ette ootama. Kuid isegi maailmas ringi rändava fotoajakirjaniku kuulsus ei suutnud kustutada valu, mida tekitas lapse kaotus, kelle pärast Ethan Daniels temaga toona abiellumas oli. Kuid mees oli alati piirkonna parim loomaarst olnud – ja hulkuv koer, kes oli end Laineyle külge haakinud, vajas hoolitsust. Peaaegu sama palju nagu naine isegi...

2000. aastal ilmus Arne Miku sulest raamat «Katkenud laulukaar», milles on juttu põhiliselt nendest estoonlastest, kes 1944. aasta sügisel põgenesid pealetungivate Nõukogude vägede eest läände. Oma uues raamatus vaatleb Arne Mikk neid aastaid, mil varemetes Estonia teater uuesti jalule tõusis, oma majja tagasi kolis ja aastate jooksul taas eesti kultuurielus auväärse koha kätte võitis. Mikk ei kirjuta ainult hoone taastamisest, vaid ka ajast teatri ümber ning inimestest, kes selles ajas ja majas tookord tegutsesid. Raamatus on kokku üle 180 foto ja illustratsiooni, paljud neist seni avaldamata.

Kolmkümmend aastat (1964‒1993) käisid Eesti tudengid suviti ehitusmalevas. EÜE ametlikuks eesmärgiks oli nõukogude noorte töine ja ideoloogiline kasvatamine. Aga õilis kommunismiüritus pöördus kiiresti tolle ühiskonna alustalade eneste vastu. Eesti NSV-s ei pilgatud kusagil mujal nii avalikult ja hulgakesi kõike nõukogulikku kui malevakokkutulekutel. Nii palju riigivastaseid laule ja nalju ei esitatud ühegi teatri laval ega asutuse peol. Igal aastal astus paar tuhat Eesti noort haritlaskonna liiget justkui reaalsest ühiskonnast välja ja elas oma vaba elu. Nalja sai malevas pööraselt, aga muidugi ei olnud EÜE ainult pullitegemise koht. Siin tehti kõvasti tööd. Siin sai üsna ruttu selgeks, kes on andekas, kes on töökas, kes karjäärihimuline. Siit leiti eluaegseid sõpru ja elukaaslasi. EÜE asus keset tormilist elu, kukesammukese kaugusel EÜE-st olid ka näiteks Hiiu õllekas ja EKP Keskkomitee. Millise sammu keegi EÜE-st edasi astus ja kuhu oma jälje jättis, on omaette põnev teema

Stockholmis Skanseni loomaaias leiab ahmipuuris vääritu lõpu kriminaalse sündikaadi käsul Rootsi saabunud Kreeka gängster. Samal ajal kaovad Slagsta põgenikekeskusest kaheksa Ida-Euroopast pärit naist ja Stockholmi Lõunakalmistult leitakse jõhkralt mõrvatuna juudi emeriitprofessor aju-uurija Leonard Sheinkmann. Mis on neil juhtumeil ühist koltunud päevikuga aastast 1945? Ja kuidas see võiks olla seotud politseiuurija Arto Söderstedtiga, kes veedab oma suure perega puhkust Itaalias Toscana rannikul? Asjasse asub selgust tooma A-rühm komissar Jan-Olov Hultini juhtimisel. Näiliselt seosetuist juhtumeist moodustub võrk, mis ulatub üle Euroopa nii ajas kui ka ruumis.

2016. aastal on eelkõige idamaa tarkuste vahendajana tuntud teadjamees Gunnar Aarma 100. sünniaastapäev. Suurem osa tema teadmistest on olnud suunatud inimestele, kes ei ole õnnelikud. Need on talletatud 14 raamatusse, 148 artiklisse temalt ja temast ning 19 intervjuusse. Enamik raamatutest on läbi müüdud, artiklid laiali paljudes ajalehtedes ja ajakirjades.

Kirjastus Pegasus alustab Gunnar Aarma elutarkuste väljaandmist traktaatidest "Mõtlemine", "Hingamine" ja "Toitumine". Raamatus on avaldatud ka Gunnar Aarma kireva eluloo kirjeldus. Guru teatas Gunnar Aarmale 1938. aastal pärast vastavaid katseid, et tema selle elu põhiülesanne on küsimustele vastamine. Pidades kogu aeg silmas selle elu peaülesannet, hoiduski Aarma misjonitööst, pidades seda üheks kõige halvemaks tegevuseks üldse. Kodustel kohtumistel oli juhuseid, kus küllatulnud ei ole osanud midagi küsida ja, oodates peremehe juttu, viisid olukorra selleni, et viimane neid tulemise eest viisakalt tänas ja selliselt kokkusaamise lõpetas.

"Mu guru veenis mind, et inimene on kõikvõimas ja esijoones tuleb seda kõikvõimsust kasutada, et õnnelikuks saada," on öelnud Gunnar Aarma. "Selleks, et olla õnnelik, peab inimene õigesti mõtlema, õigesti hingama, õigesti toituma ja küllaldaselt liikuma. Kui nüüd hinnata nende tegurite tähtsust proportsioonis, on tulemus ligikaudselt selline: õige mõtlemine – 70%, õige hingamine – 10%, õige toitumine – 10% ja küllaldane liikumine – 10%. Võib julgesti öelda, kui inimene seab oma mõtlemise korda või tänapäevaselt öeldes suudab muuta ennast stressivabaks, siis ta tõenäoliselt saab oma hädadest lahti."

Selles raamatus vaatleb folklorist Marju Kõivupuu peaasjalikult Eesti ainesele tuginedes rahvameditsiini: missugused on läbi aegade olnud inimeste arusaamised erinevate haiguste põhjustest ning milliseid ravivõtteid ja -viise on ühest või teisest tõvest jagusaamiseks pruugitud või pruugitakse tänini. Pilk heidetakse ka rahvaarstide värvikasse ja isikupärasesse maailma. Kuigi see raamat ei ole mõeldud praktiliseks käsiraamatuks, kust leida nõu ja abi ühe või teise konkreetse haiguse ravimiseks, täidab ta loodetavasti oma peamise eesmärgi – olla lugejatele huvitavaks ja ehk mõtlemapanevakski teejuhiks rahvapärase meditsiinilise mõtte maailma.

Ballaad pole just sagedane luuležanr, mida aga L. Hainsalu on varemgi viljelenud. Käesolev kogumik sisaldab tosinkond nimetust, mille valdavaks aineks on Aeg, sekka ka konkreetsemast sündmusest ajendatuid – "Vabaduse valvaja" (Rõuges asuva Vabadussõja monumendi varjamise lugu), "Pronksmehe teisaldamine" (J. Smuuli mälestussamba saatusest), "AD 1944" (kirjanikest paadipõgenikest). Kogumiku kaks pikemat ballaadi on "Priiuse pulmad ehk Vabaduse varrud" (Eesti taasiseseisvumise sündmustest) ja "Laul vaprast kanneldajast" (Vanemuise Seltsi ja teatri lugu).

Greete Kõrvitsa (sünd 1988) debüütromaan on väljamõeldud tegelaste ja sündmustega, kuid tähelepanekutega ning dialoogidega autori enda elust. Ameerika ühiskonda kirjeldab autor kontrastsetes värvides. Jätkub kõike: irooniat, huumorit, pisaraid. Ent mitte ainult Ameerikat pole selles raamatus. Siit leiab ka Eesti elu, eestlaslikku suhtumist, rõõmu ja masendust, kodu ja natuke koduigatsust. See on raamat kohanemisest, mille taolist tuleb kogeda paljudel, kes on pidanud järgnema „sellele õigele" – mõeldagu siin siis tööd või inimest.

Uuriv mõistus tahab kõike teada. Raamat on jaotatud kaheksasse peatükki, mida täidavad küsimused ja vastused inimese ja tema loodu teemal: raamat käsitleb inimese bioloogiat ja täienduseks leidub siin noppeid keemiast ja füüsikast. Küsimuste skaala algab tsivilisatsiooni saaduste juurest, jätkub inimkeha ja selle talitlusega ning jõuab välja jalustniitvate nuhtlusteni, inimkeha töös hoidvate mehhanismideni ning tervisevaldkonna viimaste moeröögatusteni.

Selle raamatu sündmused viivad tagasi 2001. aastasse, kui üks Malaisia saarestik oli Eesti ja Põhjamaade Robinsoni-tõsielusarja võttepaigaks. Kui keset põhjamaist vettinud veebruarikuud saabub saatuslik telefonikõne, mis kutsub tööle paradiisisaarele, ei mõtle noor teletoimetaja pikalt. Ta asub ametisse ühena jumalatest. Kõigepealt tuleb parimad raha ja kuulsuse pärast võitlejad soovijate massist välja sõeluda, siis kaamerate ees vette visata. Võimsa reality-produktsiooni haarmete vahel on raske kõigil, nii Robinsonidel kui võttetiimidel: egod põrkuvad, himud ahvatlevad, saladused ahistavad…

EKL 13. aastanäitus toimus juba teist aastat järjest omaaegse brändingu „Kevadnäitus” egiidi all. Ants Juske 2011. aastal kirjutatud üleskutse on endiselt aktuaalne: „Postmodernism on küll sõnades pluralismi ja kõikelubavust deklareeriv, kuid tema demokraatlikkuses võiks siiski kahelda. Igasuguste siltide all käib halastamatu võimuvõitlus – muidu väga head kunstnikud ei suuda end maksma panna, kuna nad ei valda turumajanduslikke nippe ega oska ära arvata, mis trend kuraatoreid parasjagu huvitab. /../ Kuraatorita kevadnäitus ei ole nostalgiline meenutus ebademokraatlikust ühiskonnast, vaid tänase kunstielu demokratiseerimise katse.”

Mälestusteraamat räägib raadioajakirjanik Kiira Kahnist, kes sai tuntuks laste muusikakultuuri arendajana. Pöördelistel aastatel tegi ta saateid, kus kompromissitult kaitses Eesti taasiseseisvumist. Kiira Kahn võitles lagunevas Nõukogude armees teenivate sõdurpoiste elude eest, ta oli üks Vana-Narva Seltsi asutajaid ning osales heategevuses. Kiirat on meenutanud kolleegid, sõbrad ja omaksed ning teised, kes teda tundsid. Raamatus on ka kokkuvõte Kiira Kahni arhiivist.

JW on hakkaja kutt väikelinnast, kes oma kõrgklassi elustiili nimel on valmis milleks iganes. Jorge on narkodiiler, kes kavatseb vanglast plehku panna ja reeturitele kätte maksta. Mrado on ettearvamatu mafiooso, kes oma äri hüvanguks kasutab äärmuslikku vägivalda. Kõiki neid ühendab kiirest rahast veelgi kõvem motivaator – kättemaks mehele, kes nendega andeksandmatult halvasti käitus.

„Kiire raha“ on Stockholm noir’i triloogia esimene osa. Seda meeletu populaarsuse saavutanud bestsellerit on Rootsis müüdud juba üle 725 000 eksemplari.

Jens Lapidus (1974) on rootsi krimikirjanduse staar. Tema jutustamisstiili on võrreldud legendaarse ameeriklase James Ellroyga.

 

Matsuo Bashō "Kitsas tee sisemaale" kutsub teekonnale aega ja ruumi, aga ka iseenda sisemistesse sügavustesse. Matsuo Bashō (1644–1694) on Jaapani tuntuim haikai-luuletaja. Nii nagu mitmed tema suured eeskujud, võttis ta 1689. aastal ette rännaku Honshū saare põhjapoolsetele aladele, et oma silmaga näha paiku, mida varasemates luuletustes sageli mainiti. Nii pole „Kitsas tee sisemaale" Bashō jaoks mitte ainult reis ajas ja ruumis, vaid ka rännak iseenda sisemistes sügavustes, kust autor leidis uusi viise kohtade nukra ilu väljendamiseks.

See, et Johanna Pätsist (1890–1977) saab üks tuntumaid eesti naistegelasi möödunud sajandi esimesel poolel, aimdus juba siis, kui ta vaimustus 1905. aasta revolutsiooni sündmustest ja kui ta gümnaasiumi viimase klassi õpilasena kihlus kunstiõpetaja Voldemar Pätsiga, kellega abiellus 1910. aastal. Pätside suure pere liikmena tuli tal näidata oma perenaisevõimeid, kuid loobuda ka edasiõppimisest Peterburis Bestuževi kõrgematel tütarlaste kursustel matemaatika fakulteedis. Johanna Päts hakkab siiski õpetama matemaatikat Tallinna koolides. Temast saab Tallinna linnavolikogu liige, Asutava Kogu liige, Eesti Naisliidu üks aktiivsemaid tegelasi, kelle sooviks on, et naine peab end teostama mitte ainult kodus, vaid ka ühiskondlikus elus.

Ühel ilusal päeval kolib Normandias asuvasse Cholong-sur-Avre’i linnakesse tavaline Ameerika perekond: isa, ema, kaks last ja koer. Kes nad on? Pereisa Fred peab end memuaarikirjanikuks, kuid teeskleb miskipärast, et tal on käsil raamat Normandia dessandist. Pereema Maggie on ületamatu grillipidude korraldaja. Peretütar Belle teeb igati au oma nimele ja -poeg Warren oma isa valitud teele. Ja koer? Tema kannab kõigutamatult oma salapärast nime – Malavita ehk närune elu. Nii et perekond nagu iga teinegi, kui mitte arvestada üht tühist tõsiasja: pereisa Fred on tegelikult Giovanni Manzoni, endine maffia aumees, kellest on saanud ülejooksik.

Paljud su unistused jäävad pelgalt unistusteks, kuna sa ei tee endale lõpuni selgeks, mida elult ootad. Võimalusi on lõputult. Paljud soovid on teineteisega vastuolus. Teisel on sulle palju ootusi. Su valikuid ja otsuseid mõjutavad reklaamid ning meedia. Nii polegi väga keeruline argipäeva tormamises ennast ja oma unistusi ära kaotada. "Kõige tähtsam küsimus" räägib sellest, kuidas saada aru, mida sina ise tegelikult tahad. Ja sellest, kuidas seda kätte saada ning sellest ka ausalt rõõmu tunda.

Winnie ja Helen, elupõlised sõbrad, on hoidnud üle viiekümne aasta teineteise saladusi. Kui Helen otsustab, et on aeg tõde avaldada, siis teab Winnie, et ta peab oma minevikust rääkima esimesena oma tütrele Pearlile – sealhulgas midagi kohutavat, mida isegi Helen ei tea. Ja nii algab lugu Winnie teekonnast: väikeselt saarelt Shanghai lähedal 1920. aastatel läbi laastatud Hiina Teise maailmasõja ajal ja viimaks USA-sse. «Köögijumala naine» on rabav portree vaprast naisest ning lugu, mis ülistab sidet ema ja tütre vahel, see on meisterliku jutustaja looming.

Aeg, mil ei tohtinud kuulata ega mängida rokkmuusikat ja kanda teksapükse? Või Saaremaale sõiduks pidi taotlema politseist eriluba, mida Kuivastu sadamas okastraadiga piiratud alal kontrollisid relvastatud piirivalvurid? Välismaale reisimine aga oli täiesti võimatu. Ometi oli niisugune elu meil aastakümneid tagasi igapäevane tegelikkus. Kuidas siis õnnestus meil sellisest seisundist välja tulla? Oli see õnnelik juhus? Või meid okupeerinud võõrvõimu heatahtlikkus? Või tõi Eestile vabaduse meie rahva arukas, julge ja tahtekindel võitlus? Sellest põnevast ja Eestile nii olulisest ajast kirjutab Heinz Valk oma uues ja noorematele lugejatele mõeldud raamatus.

Praegu on parim aeg, et olla naine: meil on hääleõigus ja meil on Pillid ja meid pole juba 1727. aastast nõidadena põletatud. Mõned häirivad küsimused on siiski jäänud...Miks ma pean ennast vahatama?Kas mul tuleks kasutada Botoxit?Kas mehed vihkavad mind salaja? Kuidas kutsuda oma vagiinat? Miks rinnahoidja haiget teeb? Ja miks kõik muudkui küsivad, millal ma juba lapse saan? Raamatus "Kuidas olla naine" vastab Briti aasta kolumnist Caitlin Moran kõigile neile ja ka paljudele teistele naiseks olemist puudutavatele küsimustele, toetudes omaenda kogemustele lapsepõlves, teismeeas ja noore naisena.

Raamat ja dokumentaalfilm kaasnesid Kumu kunstimuuseumi näitusega "Raoul Kurvitz" (18.01.–21.04.2013). Trükis on valminud lähtuvalt äratundmisest, et Kurvitza kunstikukarjäär selle eri etappide, teemade ja produktsioonimahuga vajab pikemat lahtikirjutamist ning analüüsimist, kui näitusesaali võrdlemisi napp sissejuhatav seinatekst võimaldab. Kurvitz on olnud kunstnikuna aktiivne alates 1980. aastate keskpaigast ja tema pea 25 tegevusaasta sisse mahub nii eriilmeline loominguline tegevus kui ka lahkamist vääriv autorikuvand. Raamatuga kaasneb dokumentaalfilm DVD-l, millel on Kurvitza persoonilugu – kunstnik räägib oma elust ja loomingust, heites pilgu erinevatele koostööprojektidele ja partneritele ning lahates oma loomingulisi saavutusi. Filmis on üles võetud ka näituse ehitusprotsess (Kurvitza loomingu puhul on alati rohkesti küsimusi esitatud just tehnilise teostuse kohta) ja näitusevaated ehk valmistööd.

«Kuukivi», mis ilmus 1868. aastal, peetakse esimeseks kriminaalromaaniks inglise romaanikirjanduse traditsioonis, kuigi tollal nimetati sedalaadi teoseid «sensatsioonilisteks romaanideks». Rachel Verinder pärib oma kaheksateistkümnendal sünnipäeval suurepärase kalliskivi, Kuukivi, mille on toonud Indiast tema onu. Kivi on erakordselt väärtuslik ning sellel on ka suur religioosne tähtsus, nii et selle tagasisaamisele on pühendanud oma elu kolm India preestrit. Sünnipäeval kannab ta seda kõigi silme all, aga sünnipäevajärgsel ööl läheb kalliskivi kaduma.

„Lemmikloomade elu" käsitleb inimese suhet loomadega alates kodustamise ajaloost ning lõpetades inimese ja metsloomade kooseksistentsi küsimustega. Autor arvestab lemmikloomade pidamise positiivseid külgi, aga ta eesmärk on ka anda tervikpilt tagajärgedest, mida kodustatud ja metsistunud lemmikloomad keskkonnas põhjustavad. Raamat vaeb konstruktiivselt ja asjatundlikult lahendusi ning viise, kuidas muuta meie suhtumist loomadesse ja kogu loodusesse nii, et see põhineks õiglasel, iga üksikut looma ja looduse mitmekesisust väärtustaval suhtumisel.

2013. aastast hakkab Studia Vernacula ilmuma akadeemilise aasta-ajakirjana, mis sisaldab käsitöö ja käelise kultuuri alustekstide tõlkeid, uurimuslikke artikleid ning päevakajalisi juhtumiraporteid ja ülevaateid. Seekordse numbri pealkiri on Lugusid materjalidest.

Sisukord:
Eessõna / Foreword
Priit-Kalev Parts

Sissejuhatus / Introduction
Priit-Kalev Parts, Madis Rennu, Kristi Jõeste

Luu töötlemine lamba sääreluust vilepilli näitel
Monika Hint

Maakivi ehitusmaterjalina: töötlemine ja kasutus
Alo Peebo, Madis Rennu

Silmuskudumise põhivõte - kas aadlidaamide graatsia või talutüdrukute kiirus?
Anu Pink

Ülevaade Soome palkehituse ajaloost
Janne Jokelainen

Traditsioonilistest kodustest nahatöötlemise võtetest Eestis
Made Uus

Taasavastamas turbakiudu
Liisa Kallam, Liisa Tomasberg

Nõges Vormsi moodi: ülevaade 2012. aasta juulis Vormsil toimunud nõgesekiu töötlemise töötoast
Liis Luhamaa

Suitsusaunade põlengutest ja nende ärahoidmisest
Külli Eichenbaum, Kalle Eller

Konverents "Traditsioonilised kampsunid Läänemeremaades"
Ave Matsin

Luululine lullaraamat luulelembelisele.